pronto.ee

Millalgi sügisel hakkas mu XBox jukerdama ja “Dirty Disk” errorit viskama. Kõvemad käpad teadsid öelda, et tegu on seadme DVD ROM-i optilise pea tüüpprobleemiga.Esimese hooga mõtlesin, et otsin mingi säga, kes selle ära parandab, aga mingil hetkel otsustasin, et pagan küll, äkki suudan ise midagi ära teha. Mingi kuu aega tagasi hakkasin asjaga pihta ja nüüd lõpuks sain asjaga valmis. Aega see võttis, aga see eest oskan ma suurepäraselt jukerdavaid XBoxi plaadilugejaid parandada.

Kuukene võttis mul aega peamiselt see, et XBoxide parandamine nõuab mõningast ülevaadet seal olevatest jupstükkidest, palju infot, vajalike riistu ja natuke julgust. Näiteks optilise peani jõudmiseks läheb vaja vähemalt viite erinevat kruvikeerajat, millest neli on suhteliselt eksootilised (erinevad Torxid ja imepisike ristpea). Loomulikult ei taibanud ma neid kõiki korraga omale hankida ja nii ma sammhaaval edasi liikusingi. Vahepeal otsustasin, et ma ei proovigi puhastada pead, vaid kuna tegu on suhteliselt vana ja niisamagi väsinud lugejaga, siis tellisin omale uue pea. Ja jälle pidin nädalakese ootama.

XBoxi DVD probleemiks on, et sel on oma, XBoxi spetsiifiline firmware, samuti mõningane riistvaraline erinevus. Näiteks on toitekaabel arvuti omast erinev ja esipaneelil puudub nupp jõuga sahtli avamiseks (auk kirjaklambriga suskamise jaoks on loomulikult endiselt alles). See tähendab seda, et kuigi laias laastus on tegu täiesti tavalise DVD seadmega ei saa seda lihtsalt esimese poest ostetud karbiga asendada. Ja asendusdraivide (eriti Samsungi omade eest) nõutakse hingehinda.

Muide järgmist pead ma proovin siiski puhastada — huvitaval kombel ei ole kõige riskantsem osa asja juures sugugi mitte optiline pea (mida on suhteliselt lihtne näiteks puhastuskettaga vuntsida, vaid hoopis peeglite süsteem, kuhu kogunenud jama on praktiliselt võimatu ilma DVD seadet lahti võtmata ligi pääseda. Kuna ma olen seda korra juba teinud, siis olen ma valmis asja veel korra proovima. Ahjaa .. ja modifitseerimisega tahaks ma samuti käe valgeks saada.

Selle optilise pea hind ei olnudki eriti räme, koos transaga mingi alla 200 krooni (sõltuvalt poest ja mudelist loomulikult). Kuidas üks optiline pea välja näeb ja kuidas ta (suhteliselt ebausaldusväärselt) pakendatud on näete siit:

Selline erakordselt vihastamapanev asi juhtus kohe aasta alguses (Head Uut Aastat, raisk!). Jõudsin 1. jaanuaril koju ja leidsin, et mulle on saabunud pakk. Ema oli selle teatise õngitsenud välja valest postkastist, kuhu keegi moron oli selle 19. septembril sokutanud. Okei … helistasin sinna ja siis läks asi põnevaks ning üldsegi mitte positiivses mõttes. Ma panen selle teatise siia:

Esialgu ei tahetud minuga üldse pikka juttu teha, vaid öeldi, et nemad hoiavad pakki seitse päeva ja siis saadavad tagasi. Et kuller proovib kaks korda käia ja siis teisel korral jätab selle lipiku (ja igaks juhuks valesse postkasti ilmselt, sest tavaliselt inimesed vaatavad ju kõigepealt kõikidesse muudesse postkastidesse ja siis enda omasse). Küsimusele, et mis värk siis on öeldi mulle, et antdku ma ID. Nagu näha lipiku peal ID-d pole. Veidike social engineeringut viis asja lõpuks sinnamaani, et ma sain teada päritolumaa. Saatjat tuvastada ei olnud võimalik, pakki suurust samuti mitte, saatmisaega ja tagasisaatmisaega samuti mitte. Kui ma ütlesin, et kuidas te saate eeldada, et inimesed on kell 12 päeval kodus, siis öeldi mulle nipsakalt, et “mis te siis kasutate meie teenust”. Kurat küll, kui minu teha oleks, siis ei kasutaks ma nende teenust isegi rebasefarmi söödana. Tõenäoliselt isegi britid kes mulle selle paki saatsid ei oleks nende teenust kasutanud, aga nad ise olid ennast ilmselt kuidagi kellelegi partneriks sokutanud. Pärast seda avaldust öeldi ulle: “Aga miks te siis omale koju lasete asju saata?”. Seda sellepärast, et ma elan seal ja mitte tööl ning loomulikult lasen ma oma isiklikud asjad koju saata.

Pärast seda kui ma olin vihastanud panin toru ära. Täna helistasin uuesti. Tulemus järgnev — selgub, et nende endi väite kohaselt polnud pakil telefoninumbrit et mulle helistada (see ei tohiks tegelikult tõele vastata, kuna need korrad kus ma olen kullerfirmat kasutanud keelduti ilma telefoninumbrita pakki vastu võtmast). Arvestades sellega, et nad ei teadnud eelmine kord pakist midagi on see ilmselge valetamine. Huvitav on asja juures ka see, et nende policy saadab tagasi paki 7 NÄDALAPÄEVA juures, kusjuures ise nad toimetavad pakke kätte TÖÖPÄEVADES. Vahele jäid jõulud ja asjad ning tööpäevades oleks 2. jaanuar olnud tegelikult 7. päev. Ja loomulikult hakati kohe näägutama, et miks ma siis kodus polnud. Kui ma küsisin, et kas te olete praegult kodus, siis vastas blond hääl toru otsas, et ei, “Aga mulle ei saadeta ka Inglismaalt kunagi midagi”. Nagu see minu süü oleks. Ja, et asjal rohkem jumet lisas ta kiiresti: “Ja kui saadetaks, siis istuks ma kogu aeg kodus ja ootaks”. Aaaargh.

Kas kellelgi on mingit aimu, kuidas ma seda asja klaarima peaks? Kogemusi? Ettepanekuid? Keegi kellele tappa anda selle nõmeduse eest?

Täna otsustasin, et enam edasi lükata ei saa, auto nõuab pesemist. Ma juba pea nädal aega olen pesulatest mööda sõites vaadanud, et kuhugi on vaja sisse põigata, kuid igal pool olid vastikud sabad. Täna ma siis leidsin, et las olla vastikud — kui minema peab siis peab.

Nüüd siis muljed autopesulast. Enamustes kohtades oli saba ikka röögatu, enam-vähem lühikese jupiga hiilgas ainult Järve Statoil. Jäin siis sinna sappa. Kõige nõmedam on asja juures aga see, et selles sabajupikeses seisin ma üle kahe tunni, kusjuures enne mind olid kõik autod sellised, mille puhtusastet hindaksin ma ise “enam vähem puhas”. Lõpuks kui ma olin pestud saanud, vaatasin ma igaks juhuks ka enda järel seisvad asjandused üle. Enamik neist läks samasse kategooriasse, välja arvatud kaks tükki, mis olid umbes minuga samas konditsioonis ja üks maastikuauto, mis peamiselt sitast voolitud oligi. Seda autot vaadates tuli mulle meelde ütlus: “Tanke ei pesta — tanke värvitakse!” Mida inimesed oma puhaste autodega pesulas teevad on minu jaoks müstika.

Kokku olen ma üldse neli tundi oma vabast päevast selle ettevõtmisega sirgeks löönud, närvid on läbi ja üleüldse on autopesu üks igavene pornograafia. Järgmine kord nühin auto jalakäijate vastu puhtaks.

Veiko saatsis mulle viite internetilehele, kus tutvustatakse maailma ühte veidramat USB seadet. Lehel on video: vaadake ise, kui ei usu.

Sel ajal kui Põhjamaad ning nende sabarakk Eesti kaaluvad prostitutsioonivastaseid meetmeid on selle tööstusharu inimesed tänu Suurbritaanias Suffolkis toimunud mõrvu elevile läinud. Näiteks korraldati see pühapäev Euroopas ja Põhja-Ameerikas nn Intiimtöötajate vastu suunatud vägivalla vastane päev, kus kampaaniatest osavõtjad tegelesid teavitustööga ning võrreldi erinevate riikide kogemusi.

BBC käis asja uurimas Hollandis, kus prostitutsioon on legaliseeritud ning kohalike omavalitsuste tasemel korralikult organiseeritud. Selgub, et enamus Hollandi prostituute töötab lõbumajades ning spetsiaalsetes klubides ja vaid väga vähesed landivad oma kundesi tänavalt. Nende jaoks kes seda teevad on eraldatud linnas spetsiaalsed tsoonid, mis asuvad eelpoolnimetatud asutuste ümbruses. Enamus neist tsoonidest on kõva politseivalve all ning lisaks sellele peetakse tänu pikaajalisele selgitus- ning tolerantsikampaaniale sealkandis prostituudi ahistamist halvaks tooniks. Tsoonides on ka nn privaatparklad, kus teenust osutada ja tänavatel on videovalve. Tänu sellele on Hollandis intiimteenuste osutajate vastu suunatud kuritegevus ülimadal, prostituudid maksavad maksu ja mis kõige huvitavam — prostituudiks hakatakse sootuks erinevatel põhjustel kui nendes riikides kus see on legaliseerimata: näiteks vaid 10% naisteks on selle ameti valinud selleks, et oma narkosõltuvust rahastada (tuletame siinkohas meelde, et Hollandis on ka kergemad narkootikumid legaliseeritud). Eesti on tõenäoliselt see number kusagil 90%.

Täna legaalsele seksitööstusele on Holland saavutanud paar ootamatut ja üsna kasuliku lisaväärtust: seksuaalkuritegevus on kõikide aegade madalam ning ka suguhaiguste, kaasa arvatud HIV levik on kenasti kontrolli all, sest riskigrupp käib vabatahtlikult ühes kohas koos, kus nende teavitamine on lihtne. Samuti lasevad sealsed prostituudid ennast regulaarselt kontrollida (midagi, mida näiteks Eesti prostituudid endale lubada ei saa). Muide, seal eksisteerib ka prostituutide ametiühing, mis hoolitseb selle eest et lõbumajad ja klubid oma töötajatega korrektselt ümber käiksid ning neile korralikult ja LEGAALSELT palka maksaksid. Selline lugu siis.

Ma olen avastanud uue meetodi vihma manamiseks. Selleks läheb vaja a) mind ja b) autot. Asi käib nõnda, et ma sõidan autoga veidikene aega ringi, mille tulemusena läheb auto väljast mõnusalt poriseks. Seejärel kaalun ma auto pesemist. Umbes tund kuni kolm enne plaanitud aega hakkab vihma sadama. Ja nii iga jumala kord.

PS. Mõned minu blogi lugejad väitnud, et vihma hakkab sadama kohe PÄRAST auto pesemist. Tegelikkuses on asi pigem selles, et nad on põhjuse ja tagajärje sassi ajanud. Mõned inimesed on sellised tormid, kõik on “tehtud-mõeldud”. Loomulikult hakkab ka nende puhul vihm sadama pärast MÕTLEMIST, kuid kuna nad on selleks ajaks juba auto puhtaks pestnud tundub neile, et vihma hakkas sadama pärast PESEMIST.

Eestis avaldatavad Dilberti ribad on läbi aegade hiilanud oma halva tõlkega, kuid nüüd on avaldajad leidnud juba täiesti uue nipi, mismoodi publikule hinge sittuda: nad mitte ainult ei tõlgi asju halvasti, vaid ka igaks juhuks vahetavad erinevate ribade tekstid omavahel ära.

Norras tehti läbi üks päris huvitav kohtuasi — nimelt on seal kõik kunstiga seotud ettevõtmised käibemaksust vabastatud ja see viis ühe ettevõtliku Oslo striptiisiklubi omava ärimehe huvitavale mõttele: kuna striptiis on tants ja tants on kunst, siis oleks ju loogiline, et maksusoodustus kehtib ka tema asutusele. Tehtud mõeldud.

Loomulikult kaebas kohalik omavalitsus mehe paugupealt kohtusse, aga mida nad aimatagi ei osanud on see, et kohtunik leidis, et tõepoolest on Norra seaduste kohaselt igasugune tants kunst ja ärimehe keeldumine on igati põhjendatud. Õigupoolest pole see Norras tegelikult isegi pretsedent, sest sarnane otsus tehti ka juba eelmise aasta mais. Igal juhul kästi kohalikul omavalitsusel kohtukulud kinni maksta ja härrat tulevikus mitte tüüdata.

Jürka kaasabil olen siin neli esimest osa “Carnivàle” nimelisest telesarjast ära näinud (ta andis mulle terve hooaja, aga pole mahti olnud vaadata). Praeguseks olen juba nõus tema kiidusõnadega — sari on tõepoolest hea: müstiline, mõtlemapanev ja emotsionaalsest laengust pakatav. Ning see paistab olevat alles algus.

Sündmused toimuvad eelmise sajandi kolmekümnendatel Ameerika rändtsirkuses, mis korjas peale just oma ema matnud noore poisi. Selgub, et poisil on üleloomulikud võimed ning side ühe väikelinna jutlustajaga, kellega ta jagab unenägusi ja sarnast oskust muuta maailma enda ümber. Paraku on selles maailmas igal teol hind — kõik tuleb kusagilt ja näiteks selleks, et ravida halvatud tüdrukut suretas peategelane terve viljapõllu. Juba alguses on selge, et mõlemad peategelased jagavad ühesugust saatust, kuid nad esindavad erinevaid pooli. Kumb kumma poole lõpuks valib näitab aga aeg.

Soovitan VÄGA!

Huvitav, kui kaua võtab aega enne kui ajakirjandus suurest bushielevusest üle saab ja kogu visiidi tegeliku olemust analüüsima hakkab? Laias laastus oli see visiit Eestile ju pigem solvav ning võrreldav kiitusega, mida peremees jagab käppa andma õppinud koerale.

Esiteks ei nimetatud kusagil seda külaskäiku visiidiks, vaid alati refereeriti kogu üritust kui “kõrvalepõiget” mida GWB tegi NATO Riia tippkohtumisele sõites. Õigupoolest enamus ajakirjandusest ei pidanud selle “visiidi” kajastamist üldse vajalikuks ning räägiti rohkem Riia sündmusest.

Teiseks ainukesele Eesti huvitanud küsimusele öeldi läbi lillede otse välja: “Viisavabadust näete sama palju kui oma kõrvu!”. USA on selgelt jaganud maailma kolmeks — head, pahad ja … inetud (või muud, kui inetu liiga karm tundub). Eesti on ilma igasuguse kahtluseta inetute sektoris (ehk tegelikult Vene mõjusfääris). Põhimõtteliselt toodi vabanduseks välja, et viisavabaduseks on vaja, et tagasilükatavate taotluste protsent läheks allapoole mingit teatavat piiri. Tegelikkuses läheb see allapoole teatavat piiri alles siis kui USA-l on tegelik huvi selle vastu. Kuna me oleme nende silmis aga “intetud” tuleks meil selle künnise saavutamiseks lihtsalt keelata viisa taotlemine USA saatkonnast paariks aastaks. Seega on lõpuks USA poolne seisukoht Eesti küsimuses kõige kõrgemalt tasemelt paika pandud.

Nii et poisid, lõpetaks nüüd seal Iraagis ja Afganistaanis lõpuks pugemise vahelduseks ära? Kui Eestlased pole oodatud USA-sse, siis miks peaks nad olema oodatud nende poolt okupeeritud riikidesse.