Sie ist häβlich daβ es graut
Wenn sie in den Himmel schaut
Dann fürchtet sich das Licht
Scheint ihr von unten ins Gesicht
Päike jõllitab juba mitmendat päeva nagu õudusunenäos aknast sisse ja tuba on nii kuradi palav. Sellega seoses panin otsuse paika, et hiljemalt järgmine nädal tuleb konditsioneer ära osta. Aga milline valida? Ettepanekuid on kellelgi?
The higher you are, the farther you fall,
The longer the walk, the farther you crawl,
My body my temple, this temple it tilts,
Step into the house that Jack built!
Nädalavahetus tõotab taaskord tulla füüsiliselt töine. Reedel voldima nodi kokku ja sõidame kohale — praeguseks peaks tugipalgid olema juba piisavalt kuivanud, et julgeb diagonaaltalad ja enamuse plangutusest kohale panna. Kuidas sarikate ja katustega jääb otsustame kohapeal. Loodetavasti on meie sepikoda Mütofesti ajaks enam-vähem töökorras.
Ma avastasin enda jaoks maailma parima pohmakaloo. Sellist sorti, mis paneb hinge värisema ja teeb sind ühtaegu kaduvväikeseks ja kõikvõimsaks. Seda tuleb kuulata kodus, pohmakaga ja nii kõvasti, et naabermaja laest prussakad alla pudenevad.
Killing Joke
You’ll Never Get to MeSea of hurt, I feel the waves of pain
And now the tide comes in again
Caught in a vicious cycle of despair
Give me the strength to face another dayOh, sing a song of joy
Sweet childhood, never desert me
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victoryI sighed and sighed as I was mourning
I said sorry a thousand times
I cried aloud to God for all my failings
But God seemed deaf as well as blindOh, sing a song of joy
Sweet childhood, never desert me
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victoryWe drank and smoked and talked until the dawn
We shared our problems and our food
Telling tales of courage and resolution
Through all the hardships we’d enduredOh, sing a song of joy
Sweet childhood, never desert me
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory
Time for celebration, oh!
Overcome with a sense of elation
I’ll never let you get to me
Survival is my victory
Täna oli siis Isamaliidu ja Res Publica Liidu (no mida nime!) üldkogu. Kuna ma olen ikka päris pikalt selle partei aktiivne liige olnud, siis loomulikult ei möödunud ka see üritus ilma minuta. Laias laastus oli asi prognoositav — pingeline, elektrit täis kui siiski (napilt) kontrolli all. Kõik üritavad pulti enda kätte rabada kui praeguselt hetkel tähendaks kellegi selge domineerimine palju solvumist ja asjatuid pingeid. Või nagu Ruts ütles: ilmselt kogu parteile parem, kui jõujooned jagunevad võimalikult võrdselt. Eks hiljem näeb kuidas asi lahenes.
Tegelikult (üksjagu koomiliselt) huvitavad oli naissoost aseesimeeste kandidaatide kõned. Kõigepealt ronis pukki Ene Ergmaa ja teatas — tema kandideerib selleks, et toetada Mart Laari. Kas teile ei tundu, et valmisprogrammina on see justkui nõrgavõitu, arvestades sellega, et ta suurt midagi muud ei öelnudki? Kohe järgmisena teatas Elle Kull, et poliitikasse on rohkem naisi vaja, sest naised on targemad. Arvestades just eelnevat sõnavõttu kõlas see argument ikka väga mitteveenvalt. Kusjuures kuna ta nagu oma väidet põhjendama ei vaevunud, siis paraku jäi ka see valimisprogramm kuidagi nigelaks.
Muide, nigelaks jäi ta ka selle poolest, et hea väide, kui see tagurpidi panna ei tohi olla diskrimineeriv. Näiteks kui Kulli väide pea peale keerata saab tulemuseks selline asi, et (kõik) mehed on viletsad riigijuhid. See on nõrk väide selle poolest, et vahest mäletavad kõik ühte kuulsat Eesti naispoliitikut, kes küsimuse peale, et kas ta on naine või minister vastas, et eelkõige on ta siiski naine. Mis ametikoht see “naine” selline on, ja kes täpselt ta seda rolli esindama valis, see jäi kogu selle väite juures piinlikult segaseks. Minister ei ole ei mees ega naine. Minister on minister, soost sõltumatult.
BBCNewsis on lugu sellest kuidas üks tegelane, kellel ulmega suurt midagi pistmist ei ole otsustab nüüd esimest korda Star Warsi saagat vaadata ning püüab iga mõne minuti tagant pausi ajal kommentaare kirjutada. Päris kentsakas lugemine.
Täna päeval oli sellise toreda asutuse nagu BSA (mis kannab nüüd uut nime Eesti (???) Äritarkvara Liit) igaaastane raportiüritus, mis seekord leidis aset Coca-Cola Plazas ja kus ma Maatriksi egiidi all ajakirjndust esindamas käisin. See on selline ettevõtmine, mis on oma olemuselt mõeldud mainekujundusena, kuid praktiliselt kõlab kui väljapressiv sajatus kõikide pihta, kes on kasvõi hetkeks mõelnud kogu oma maist vara MITTE tarkvara peale sirgeks lüüa. Loomulikult räägitakse kogu seda asja tarbijasõbralikuse ning Eesti tarkvaraarendaja kasulikkuse võtmes, kuid seda tehakse niivõrd abitult, et mitte kellelegi ei jää kahtlust kes on tegelikult piraat (röövel) ning loomulikult seda, et kogu kupatus on mõeldud välismaiste firmade huvide eest võitlemiseks. Lisaks kostis nagu ikka jutust läbi hala, et Eesti vabariigi seadused ei luba neil kõiki kahtlusaluseid igaks juhuks seina äärde panna. Ja loomulikult asuti kohe kõrvale viilima kõikidest reaalsetest küsimustest. Tore osa kogu värgi juures on tavaliselt olnud see, et antakse snäkki ja napsu ja ka seegi kord ei olnud erand. Kuna mul kõht on täis hetkel, siis ma katsun mitte nii mürgine olla kui ma esialgu tahtsin.
Omamoodi enesekriitikana demonstreerisid ürituse korraldajad CCP sviidis veel kolmandat osa Kariibi mere piraatide sarjast: “Pirates of the Caribbean: At Worlds End”, kus ilmekalt demonstreeritakse, et piraadid on vinged vennad ja võidavad suvalisi ametnike nonde salakavalusele ja reetlikusele vaatamata igast asendist. Film muide on suhteliselt mage, minu silmis umbes kolm punkti viiest. Vanu nalju korratakse oksendamiseni, kuigi osadel keerati võll nii üle, et see hakkas jälle naljakas tunduma (“[x] is gone! Why [x] is gone?”, mida kasutati umbes miljon korda suvalise kadunud asja kohta — see fraas on tuttav esimesest filmist kui rumm kärssama pandi). laias laastus oli seal palju imalat ilatsemist, labast huumorit ja tarbetut actionit. Seal oli ka paar päris lahedat nalja ning päris muhe oli see psühhedeeliline värk, kus Sparrow hallukaid nägi — näiteks iseenesest ainult Sparrowdest kosneva laeva meeskonna kaptenina. Ei midagi erilist, aga päris maha visatud kah aeg ei olnud. Selgelt liiga pikk oli see film muidugi.
It is forbidden to dream again;
We maim our joys or hide them:
Horses are made of chromium steel
And little fat men shall ride them.
Täna siis jälle linnas, seekord pisut pikemalt. Enam ei väsi kõikvõimalikud kohaosad nii väga ära kui tavaliselt ning juba on aega ringi vahtida ning üldse on asi peaaegu kontrolli all. Kui ma nüüd suudaks meeles pidada, kas tänav millal ma sõidan on ühesuunaline või mitte ning millisesse ratta ennast millisel ristmikul hoida, siis minu pärast võiks eksamile minna.
Muide, huvitava kõrvalseigana võib märkida, et päris paljud tegelased tulevad autokooli mootorratta õppesõitu tegema oma rattaga. Paradoksaalne, aga tõsi. Eks ma hakkan ise kah vaikselt enda oma välja vaatama.
Wake up on the floor like you did before
And you don’t know what today is
So you shut out the sun until the day is done
But you can’t run away from it
Laupäeva õhtul oli teine linnasõidu päev. Seekord lubati väikeste majade vahelt juba Mustamäele ringi kurseerima (minu poolt tervitused kõikidele jalakäijatele, keda ma vöötrajal läbi ei lasknud: see ei olnud taotluslik). Suunatulede ja käikudega hakkan ma ennast juba kodusemalt tundma, aga nüüd on tekkinud uus suur probleem — ma ei tunneta ennast mitte auto, vaid suure jalgrattana ja jälle häda käes — jalgratturina lipsad sa ikka inimeste vahel läbi, sest ruumi ju on. Aga sõidueksami ajal saab selle eest vitsa. Näiteks vasakule pööre ühesuunalise tee lõppedes: kui ühesuunaline tee koosneb ainult ühest sõidurajast, siis vasakule keeramiseks ei pea sa autoga midagi tegema. Mootorrattaga pead aga hoidma vasakule teeserva. Loomulikult ma selle peale ei tulnud. Jne.
Õhtul toimus kaveribändide festival, mis ametlikult pidi olema volbrifestival, aga suure Tallinnas toimunud jama tõttu sai kolm nädalat edasi lükatud. Väga maru üritus, rahvast oli kah parasjagu. Kokku oli esines viis bändi ja kohalike muusikute tase ei jää mitte kusagilt alla “originaalidele”.
It’s a global abrasion
It’s consecration
United Nations
It’s a total invasion!
Täna on selle kuu kolmas reede. Istung toimub Hadeses.
Oh how ingenious the centuries of lies
Ezekiel’s chariots streak across the skies
Holy books and history texts forget because we know
Souls are recycled in the death and resurrection show
Esimene linnasõit. Käikudega on asi keeruline, suunatuld ei suuda jälgida, pidurdamine on komplitseeritud. Muidu nagu midagi muud polnudki .. kõik sai tehtud, linn, mina ja kõik ülejäänud jäid alles. Isegi instruktor.
Ma avastasin enda jaoks uue asja. Mul ei ole enam emotsioone. Vanasti oleks ma hullult närvi läinud, adrenaliinist värisenud ja mida veel. Täna ei olnud aga midagi: hirmu, elevust, ärevust, erutust, põnevust, huvi — mitte midagi. Lihtsalt üks asi millega tuleb ühele poole mingil hetkel saada.