pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Võimalused ja võimatused

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Valikutest

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Vilja Kiisleri meelest loeb eestlane liiga palju

Apollo Raamatumaja

Apollo Raamatumaja

Mõnikord on nii, et taevas paistab päike (aga pole liiga palav), puhub kerge tuuleke (mis ei ole liiga vali) ning linnud laulavad (aga mitte liiga kõvasti). Elul justkui poleksi midagi häda; kasutades uuspööbli terminoloogiat on kõik on tšill ja lill. Ilmselt ongi, aga kolumnistidele valmistab selline asi kõvast valu kõrvade vahele — tuleks justkui rääkida millestki ilusast, aga kuidas sa räägid. Eestlane ei räägi kunagi positiivsetest asjadest, mis juhtuvad kellegi teisega — eestlane peab igal sammul demonstreerima, et tuhandeaastane orjapõli on temasse jätnud pöördumatu jälje, mis tuleb kõikidel ülejäänutel alustades naabrimehest ja lõpetades jõuluvanaga talle intressidega kinni taguda. Sulas, täies mõõdus peo peale ning jooksuga.

Seekordseks hädaoruks on siis Vilja Kiisleri kiusuks suletud Viru tänava Apollo raamatupood, kust ta väidetavalt käis tihtipeale kohvi rüüpamas ja (teades, mis hinnaga Apollo oma raamatuid kirjastustelt saab) räigelt ülehinnatud lektüüri kokku ostmas. Või tasuta ajakirju sirvimas. Nüüd pandi see koht kinni ja tal on kurb meel ning selleks, et teised tema meelehärmi jagada saaks kirjutas ta kohe asjakohase nupukese.

Minu arvates on selle koha sulgemine suure plaanis võttes ainuõige tegu, seda enam, et raamatupoodi mitte ei suletud, vaid koliti ümber odavama pinna peale Solarise keskuses. Selle pinna omanik tahab selle eest saada renti 200000 krooni kuus ja see on igasuguse raamatupoe jaoks liig mis liig. Teine asi on ka see, et raamatupood ei peaks asum turistide tänaval ühes viinpoodide, kõrtside ja “kerges jopes” soomlastega. Selle ees juba on välipuhvet, üle tee saadavad erineva kangusega vandesõnu lendu kaasaja voormimehed ning ostavad lilli lõbumajast koju hiilivad erinevat sorti lipsukandjad, kes putkade rivist odavat lepitust katsuvad leida. Lisaks kui sellele majale otsa vaadata peaks igaühele selge olema, et see maja on ideaalne koht ühe kõvemat sorti kõrtsi, mitte raamatupoe, jaoks. Seda enam, et selle sortiment oli võrreldes üle tee asuvas Viru Keskuses oleva Rahva Raamatuga võrreldes igasugust arvestatust.

Tegelt võib-olla teen ma kolumnistile pisut liiga, sest ma saa päris hästi aru, kas selle teema üles tõstmine oli tingitud sellest, et eestlased joovad liiga vähe ehk satuvad liiga harva Viru tänavale, mis on sisuliselt üks suur puhvet. Või käis talle närvidele see, et eestlased loevad liiga palju — pärast uute poodide avamist Solarises ja Tartu Lõunakeskuses kasvas Apollo müük poole aastaga masust (sic!) hoolimata 12%. Üleüldse on huvitav, et mis häda tal selle Apolloga on? Tegemist on Soome kontserni Rautakirja osaga, mille Eesti filiaalil on käpp sees suures rohkem kui paaris asjas. Näiteks Rahva raamatuga kahasse kaetakse ilmselt rõhuv enamus Eesti raamatumüügist ning nagu näha, läheb Apollol väga hästi. Kas see on siis halb? Kas on halb see, et eestlased jälle raamatuid loevad? Aga näe, kõigile see ei meeldi, sest raamat peab ilmselt jõudma inimesteni vere ja higi hinnaga, ülikallilt ning üleüldse pole raamat tööinimestele vaid neile, kes saavad omale lubada kibedal tööajal kesklinnas promeneerimist ning raamatupoe puhvetis kohvi joomist. See Viru Apollo pandi nimelt tavalise päevatöö tegija jaoks lisaks veel liiga vara kinni.

Võib-olla on minu probleemiks hoopis see, et ma kohvi ei joo või et ma olen mees. Mina tahan, et kõik asjad oleksid ligistiku, sest mul ei ole ei soovi ega tahtmist oma asjade järgi ringi tuisata, kaupluseaknaid imetleda ning ehk isegi enne raamatupoodi piilumist uuele kingapaarile pilk peale heita.

Parkimisest Kalamajas

Parkimine

Parkimine

Viimased paar nädalat on ärksamatele kodanikele palju peavalu valmistanud selline asi nagu Kalamaja parkimiskorraldus. Nimelt on linn otsustanud, et kokkukuivavat kassat on kõige lihtsam täiendada nende inimeste arvel, kes kõige vähem vastu hakkavad — ehk siis enda kodanike. Iseenesest ei ole selles midagi erakordset, et rahahädas linn omale täiendavaid tuluallikaid otsib, küll aga muudab kogu selle aktsiooni kahepalgeliseks see, et kogu laekuv sissetulek suunatakse erinevate propagandakanalite ülal pidamiseks. Ma katsun paari sõnaga tutvustada kujunenud olukorda, äratoodud argumente ja minu seisukohti:

1. Kui parkimine muutub tasuliseks, pargitakse hoovid täis.
Tõenäoline stsenaarium, kuid selle olulisust tähtsustatakse üle. Kindlasti ei mahu kõik autod ka parima tahtmise juures kõikidesse Kalamaja hoovidesse ning seda võimalust saavad eelkõige kasutada just era- ja väiksemate majade elanikud. Kindlasti ei hakata hoove asfalteerima, sest see oleks kaugelt kallim kui tänaval parkimise eest raha lauale lüüa. Linn on ilmselt ka sellega arvestanud ja kuigi osa autodest hoovi peitu poeb jääb tänavale piisavalt hoiupõrsaid, et linnakassat nuumata. Siiski on siin üks oluline detail: kui kogu summa aasta peale laiali jagada, siis tähendab see iga elaniku jaoks kellel auto on igakuist 50 kroonist välja minekut. Samas korraga 600 krooni lauale lüüa on päris arvestatav väljaminek, eriti praegusel raskel ajal, mil inimesed niigi vaevu ots-otsaga kokku tulevad. Jõukamatele kodanikele see väga palju peavalu ei valmistagi, aga just vaesemad linlased hakkavad otsima võimalusi hoovidesse oma raudruuna parkida.

2. Probleemid tuleohutusega.
Kalamaja kui puitlinnaku põhiline mure on seotud tulega. Ei möödu aastatki, mil puithoone või kaks sealkandis punase kuke katusele ei saaks. Tuleohutuse esmasekstingimuseks on tõrjutate ligipääs. Kui nüüd kasvõi üks auto on kuhugi sissepoole värava ette pargitud võib see saada saatuslikuks neile, keda punase tõstukmasinaga päästma rutatakse.

3. Lumi.
See talv näitav väga selgelt, et linn ei hooli elanikest ikka üldse. Viimases hädas pargiti kõrvaltänavatele ning kuhu iganes sai, sest oma maja ees laiutas enamustel kodanikel üüratu lumehang. Kas te teate, et parkimisluba antakse välja kindla tänava peale ja kui peaks tekkima olukord, kus auto tuleb lume tõttu parkida kõrvaltänavale, siis tuleb trahvi ikka maksta, vaatamata sellele, et luba on lunastatud.

4. Parkimine Niine tänaval.
Parkimine ja sellega seotud probleemid Niine tänaval on tähelepanuväärne päris mitme nurga alt. Kas te teate, mis asub Niine tänava? Niine tänaval asub Põhja-Tallinna linnaosavalitsus, mis üheaegselt on ka enamuste parkimisprobleemide süüdlane ja kõige suurem kannataja. Rääkides linnaosarahva huvide kaitsmisest on kahepalgeline just seetõttu, et selline olukord ei erineks sellest kui linnapäe käiks öösiti kodanike aknaid sisse viskamas ja teataks, et tuleb sisse viia julgeolekumaks.

5. Uus auto.
Kas te teate, et luba antakse välja ühele autole ja aastaks ajaks. Aga mis juhtub siis kui inimene ostab uue auto? Või saab kasutada näiteks ametiauto? Või kasutab ajutiselt rendi ehk vahetusautot sellel kui oma sõiduk remondis kükitab.

6. Vale kellaaeg.
Laias laastus võttes on Kalamaja siiski magalarajoon, sest seal on väga vähe firmasi ja koos sellega ka töökohti. Päeval sõidab enamus kodanike mõnda teise linnaossa tööle ning autode hulk tänavatel väheneb drastiliselt. Ometigi on parkimine tasuline just päeval, mil enamus autosi on “komandeeringus”. Ilmselt just seetõttu muutubki parkimine tasuliseks veidike enne seda kui rõhuv osa inimestest tööle tõttab ja tagasi tasutaks veidike pärast seda, mil enamus inimesi on töölt naasnud. Kui kalamajas üldse mingi parkimisprobleem kunagi tekkima peaks, siis on see pigem just õhtul, mil inimesed kodus ja äkki isagi külalised majas. Praegusel kujul tasuta parkimine seda probleem ei lahenda.

7. Vale linnaosa.
Kalamajas pole parkimisega kunagi probleeme olnud. Samas on seda ühes teises linnaosas, kus pärast kella 8-t on praktiliselt võimatu autot kuhugile panna. Selle linnaosa nimi on Mustamäe, mille potentsiaalsed parklad, teeääred ja vaba pind on projekteeritud arvestatatud suurusjärgu võrra väiksema autostusega. Õige ka, sest pool sajandit tagasi ei osanud keegi ette näha seda, et Eesti iseseisva riigina heaolumaailma pool tüürib ning et kunagi on auto pea kõigile taskukohane ning kättesaadav.

8. 0 kasum.
Isegi kui tasuline parkimine lõpuks sisse viidaks tekkib paradoksaalne olukord, kus selle sisse viimine ja kontroll neelab kõik sellega kaasnevad tulud. Tegemist on ikkagi suhteliselt väikese linnaosaga, mille paljudele elanikele on endiselt võimalik oma sõiduk väljaspoole parkimistsooni piire viia ning mida sellele vaatamata tuleb täies mahus kontrollida.

9. Tsoon laieneb.
Kuna Vanalinnast on Kalamajja ikkagi üsna pikk maa, siis vaatamata linnaisade väidetele ei toimu mingit massilist vanalinlaste parkimist teisele poole trammiteed. Asi muutub aga kohe, kui Kalamaja tasuliseks tsooniks tehakse, sest sii hakatakse oma autosi Pelgulinna parkima küll. Päeva lõpuks tähendab see seda, et tasuliseks muutub kõigi rõõmuks ka Pelgulinn.

Nagu näha on praeguseks kogunenud juba üheksa punkti, mis viitab parkimise kehtestamise vastu ja ma ei ole näinud veel ühtegi poolt. Linn keeldub kategooriliselt rääkimast sellest, kui palju siis neid palveid tasuliseks muutmiseks on tulnud, viidates sellele justkui oleks neid ohtralt. Inimesed on püüdnud leida kedagi, kes nende “ohtralt” hulka kuuluks ning seniajani on leitud vaid üks nimi.

Mis ohustab Eestit?

TuumaseenEi möödu praktiliselt nädalatki, mil üks või teine poliitika rahvast Venemaaga ei kollitaks. Põhimõtteliselt on loodud idanaabrist kuvand kui võitmatust ja kõikvõimsast vaenlasest, kes päevast päeva valmistub oma naabritele kurja tegema ning kus Kremi tagatubades Putin ja Medvedjev muud ei tee kui aiva uusi sõjaplaane hauvad, üks hullem kui teine. Tõsi aegajalt kui jutuks tuleb Eesti enda sõjaline kapasiteet, siis märgitakse igaks juhuks ära, et tegelikult on Venemaal miljon aastat vana varustus ning meie siin Murumütsimaal astume ikka täitsa moodsalt, aga sisimas teavad kõik, et see on enesepetmine ning pealegi kui sul auk peas, siis pole vahet, kas selle tegi kakskümmend aastat vana kuul või äsja valatud tinaubin. Ma ise nimetaks seda täiesti vastutustundetuks moraali õgvendamiseks.

Aga kuivõrd need sõjatrummipõristajad ise Venemaa kallaletungi usuvad? Paistab, et mitte kuigi tõsiselt: Eesti kaitseväge arendatakse pigem välismissioonidel osalemiseks (loe: ründeülesannete täitmiseks), mitte kaitsetegevuseks, relvastus on vana ja kogu vastupanuvõime spekter on parlanksist väljas (õhus pole meil suurt midagi välja panna ning ka rasketehnikaga on lood nii nagu nad on). Räägitakse küll NATO-st ja selle julgeolekugarantiidest, kuid nagu iga garantiiga kehtib ka siin reegel, et oma lollustest tingitud probleeme teised parandama ei hakka. Räägitakse ka tapariistade kallis hinnast, aga ons keegi kunagi väitnud, et julgeolek tasuta sülle kukub? Pigem ei usu võimuladvikus mitte keegi, et Venemaa viitsib meid siin surkima tulla ning naabri mustadesse värvidesse võõpamine  kannab endas pigem sisepoliitilist eesmärki kui reaalset vajadust rääkida “faktidest” ning Euroopa ähvardavast hirmsast ohust. Võtame asja kasvõi nii, et kui nad kavatseks reaalselt Eestile säru teha, siis miks nad nõnda usinasti ehitavad Ust-Luga kaubasadamat?

Aga mis või kes siis ohustab Eestit? Üllataval kombel ei ohusta Eestit mitte see, et Venemaa meid ründab, vaid see, et Venemaad rünnatakse. Kus puid raiutakse seal laastud lendavad ja kui Sosnovõi Bori tuumajaam vastu taevast lastakse või Piiterile või Pihkvale tuumapomm loobitakse, siis saab meil siin kõike muud kui lõbus olema. Ning kui asi juba nii käest ära on läinud, siis vaevalt NATO meile appi tuleb. Küll läheb NATO aga appi Venemaale ja meie koos NATO-ga. Seega nii huvitav kui see ka pole — kui Eesti peaks lähitulevikus mõnda enda pinda ohustavasse konflikti sattuma, siis suure tõenäosusega võitleme me venelastega hoopis õlg õla kõrval. Muide, see pole ka esimene kord, sest esimese Eesti Vabariigi ajal moodustasid meie sõjaväe ladviku Tsaari-Venemaa kaadriohvitserid, kes punaste vastu sõdides oma teeneid noorukesele riigile pakkusid. Neist paljude soontes ei voolanud tilkagi eestlase verd, aga sõja lõpuks olid nad palju suuremad eestlased kui nii mõnigi sundvärbamisest kõrvale hoidev Jaan või Jüri.

Seega küsimus oleks pigem see, et kes ohustab Venemaad? Arvatavasti suurim oht Venemaale on riigi lagunemine kaheks vaenulikuks pooleks. Olgem ausad, nõukaaja lõpu putš oli näide sellest, mis oleks võinud juhtuda, aga õnneks juhtumata jäi. Jeltsini poolt juhitud nõrk keskvõim lõi soodsa pinnase uskumatult suure mõjujõuga oligarhide tekkeks, kes muutusid lõpuks ohuks juba riigi terviklikkusele. Paljuski seda ohtu mõistes, kuid jõuetuna sellega midagi ette võtta, määras Jeltsin tegutsemisvõimelise ja tugevat keskvõimu pooldava julgeolekujuhi Vladimir Putini peaministriks. Paljude jaoks üllatusena tulnud valiku õigsust näitas ilmsekalt ka see, et Putinit prooviti algusest peale diskrediteerida kui pehme riigipöörde korraldajat. Tegelikkuses oli ta tõenäoliselt üks käputäiest “kõrgliiga” mängijatest, kes oma tausta tõttu olid erinevate manipulatsioonide jaoks raskesti ligipääsetav. Tehtud panus osutus õigeks ning esimesed oligarhide pead veeresid juba samal aastal.

Nüüd tagantjärele vaadates võib loota, et äkki toimus nihe piisavalt vara ning kõik ei ole veel kadunud, kuid Venemaal on stabiilsus veel kõik muud kui kotis. Piisab mingist suuremast intsidendist, mis rahva meelsust muudaks ning vaja on ühte karismaatilist juhti, kes seda tekkinud olukorda ära kasutab ning ühe Venemaa asemel on kaks, omavahel vaenujalal olevat Venemaad. Tõenäoliselt toimub sellisel juhul lõhenemine läbi kõikide struktuuride ja selge on see, et sellisel juhul ei saa keegi naabritest jääda enam kõrvaltvaatajaks. NATO ja EL-i poolavalik toetus Putinile on tegelikult märk sellest, et mõlemad liidud on teadlikud kujunenud olukorrast ning proovivad paati mitte kõigutada. Tänu sellele mõistsid ka Lääneriigid väga hästi, et Venemaa ladvikul ei olnud palju valikut kui Gruusi ülihalvasti ajastatud katse oma territoriaalne terviklikus taastada jõuga laiali peksta, sest see oleks näidanud keskvõimu nõrga ja teovõimetuna. Nõrk ja teovõimetu valitsus on aga läbi aegade olnud kõikide hädade allikaks.

Piirkiirus Tallinna kesklinnas

40km/h

40km/h

Rahvaküsitlus Tallinnas on läbi saanud ja katset piirata liiklemise piirkiirust Tallinna kesklinnas võib lugeda läbikukkunuks; selle idee poolt oli alla viiendiku hääletanutest. Selline tulemus oli ka ette prognoositav ning võib isegi väita, et äkki oli tegemist lihtsalt suitukattega mingile muule kitsaskohale (näiteks auklikud teed) elik rahva pahameele suunamine ülerõhuventiili.

Kuigi tagantjärele pole ilus rusikatega vehkida, otsustasin ma igaks juhuks mõned kalkulatsioonid teha. Paar liikluskunni (näiteks Villu Vane) on väitnud üsna koomiliselt, et mida aeglasem on liiklus, seda rohkem mahub autosid korraga tee peale, kuna autode pikivahe väheneb. Selle väite naeruväärsts näitab ilmekalt see, et kõige rohkem mahub teele autosi, mis on pargitud ja kui vähegi võimalik, siis küljega sõidusuunas. Jutt ei käi ju sellest palju teele autosi mahub, vaid ikka sellest kui suur on magistraalide läbilase.

Olgu, laseme numbritel enda eest rääkida. Linnas peab pikivahe olema vähemalt pool sõidukiirusest ehk siis 50km/h puhul on selleks numbriks 25m ja 40km/h puhul 20m. Oletame lisaks, et auto pikkus on keskmiselt 5 meetrit ehk teisisõnu läbiks kontrollpunki üks auto 50km/h puhul iga 2.16 sekundi tagant ja 40km/h puhul iga 2.25 sekundi tagant. Ehk teisisõnu mahuks sama lõiku läbima tunnis 50km/h puhul 1666 autot ning 40km/h puhul 1600 autot. Vahe on küll suhteliselt marginaalne, kuid numbrid ei taha kuidagi nõustuda Vane sõnavõtuga. Lisaks on näha, et mida aeglasem on liikumiskiirus, seda suuremat mõju avaldavad erinevad sundpeatused, nagu valgusfoorid, ristmikud ja teeandmised.

Asja teeb muide huvitavaks ka see, et aastast aastasse on õnnetuste arv kogu linna piires kahanenud ning ma ausalt öeldes ei suuda meenutada, millal toimus viimane tõsisemate tagajärgedega õnnetus Tallinna südames, mis ei oleks olnud seotud ühistranspordi, joobes juhtide või jõhkrate liikuseeskirjade rikkumisega, mida kogu see ettevõtmine niikuinii ei kataks. Isenesest on ju tore järgmine aasta uuesti deklareerida, et jälle on vähem õnnetusi ja üürata ajakirjanduses nagu Jeeriku pasun: “Tehtud!” Paraku oleks see juhtunud niikuinii. Ja kui juhtumisi peaks õnnetuste arv kasvama, siis saab ju alati väita, et muidu oleks probleeme veelgi rohkem olnud …

Üldiselt võin ma tuua veel paar asja, mis kogu selle kampaania oleks problemaatiliseks teinud. Nimelt tähendab linnaliikluse kiiruspiirangute muutmine automaatselt ka valgusfooride ja liikusmärkide ümber seadistamist. Summad, mis selle peale kuluks võivad vabalt ületada 10 miljoni krooni piiri. Teiseks väheneks kindlasti juhtide tähelepanu, sest linna loomulik liikumiskiirus on umbkaudu 55km/h — kui kõik piirangud kaotada, siis see number on nii öelda loomulik kulgemistempo, mis iseeneseslikult linnas tekiks. See on nagu kõndimistempo, mis iseeneseslikult jääb enamustel inimestel kusagile 5km/h kanti ja millest aeglasemalt kõndimine nõuab eraldi pingutust. Mida rohkem peab autojuht hoidma oma pilku ja tähelepanu spidomeetril, seda vähem ta jälgib ümbrust. Hea näide on Suur-Ameerika vilkuvate tuledega vöötrada, mis tõmbavad küll endale juhi tähelepanu kui teevad seda vöötrada ületava inimese arvelt ja vähemalt minu arvates on sealsete viimase hetke äkkpidurdustest ringitud plekimõlkimiste arv pärast selle jõulupuu paigaldamist hoopis tõusnud. Muide, suure tõenäosusega oleksid sohvrid seda piirangut en masse erianud, aga kas on vaja teha seadusi, mis juurutavad inimeste mõtlemises seadusekuuletust?

Lõpuks ei saa muidugi ümber ka sellest, et tipptundidel (ja ka enamustel muudel tundidel) ei ole kesklinnas ka parima tahtmise juures maksimaalse lubatud sõidukiirusega liigelda, mis tähendab seda, et kogu see ettevõtmine on juba oma eos täiesti mõttetu tsirkus, poliitiline Potjomkini küla.

Eesti peaks toetama Mistralite müüki Venemaale

Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre

Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre

Et elu huvitavaks teha pakun välja ühe kohalike jõujumbudele vastukarva idee — Eesti peaks ametlikult toetama Mistral klassi dessantlaevade müüki Venemaale, sest suures plaanis on kogu projekt Eesti huvides. Miks? Alustame algusest …

Kõigepealt võtame kokku ja vaatame, kes on selle projekti vastu? Üllataval kombel on selle vastu praktiliselt kõik, osad õigetel, osad täiesti valedel põhjustel. Idanaabrite sõjaväeladvik on täiesti põhjendatult seisukohal, et relvastuse ost välismaal seab nad sõltuvusse välismaa tarnijatest, nõrgendades samal ajal kodumaist relvatööstust. Omalt poolt lisaksin ma veel juurde, et kogu projekt viiks naftaeurod tagasi Euroopasse ning tasakaalustaks piirkondade omavahelist väliskaubandust. Muide, tegemist oleks suurima relvatarnega vanade vaenlaste vahel pärast Teist Maailmasõda ja avaks uksed ilmselt järgmistele projektidele.

Mida siis see Mistral klass endast kujutab? Tegemist on Prantsuse laevastiku suurima klassiga, mis ei ole varustatud tuumageneraatoriga. See võib pardale võtta kokku 16 keskmise suurusega kopterit, millele on laeval 6 maandumisplatsi.  Lisaks on laeval neli pargast relvastuse ja sõdurite vedamiseks maale, ruumi ligikaudu 100 sõiduki jaoks, mille hulka mahub ka tanke ning 450 sõduri jaoks. Kriisiolukordades võib lühiajaliselt alusele tuua ligi kaks korda rohkem inimesi, muutes selle ideaalseks evakuatsiooniplatvormiks. Prantslased kasutavad oma Mistral klassi laevu humanitaarmissioonide tarbeks ning rahuvalveülesannete täitmiseks. Näiteks saadeti just need laevad evakueerima Prantsuse kodanike 2006 aasta Iisreali-Liibanoni konflikti ajal. Laev sisaldab muu hulgas ka välilaatsareti ning see on võimaline toimima staabina väiksemate konfliktide ajal.

Mida venelased sellega teha saavad? Balti riikidele selline monstrum üldiselt ohtu ei kujuta, sest kui Venemaa peaks soovima siin sõjatrumme taguma hakata, siis on tal palju lihtsam läänepiir ületada. Taoliste aluste paigutamine Eesti liitlaste ning sõjategevuse vahele võrduks nende mahakandmisega ning kui arvestada nende funktsionaalsust ja hinda, oleks taoline teguviis Venemaa vaatevinklist mitte ainult mittevajalik, vaid suisa kuritegelik. Kahjuks mitte kõik endised idabloki riigid ei saa sellist geopoliitilist olukorda nautida ning on kaks riiki, mis taolisest diilist ohtu võivad tunnetada: Gruusia ja Ukraina. Muide huvitaval kombel on Gruusia neist kahest isegi vähem ohustatud kui Ukraina, sest Venelastel juba praeguseks mitu baasi nende pool mägesi ja seega vähemalt hetkel ei oma Mistralid sellel suunal erilist väärtust. Samas Ukrainaga on lood sootuks teised. Pisitasa on Ukraina mõista andnud, et tahaks Krimmi baase omale tagasi — asjaolu, mis on ühest küljest komplitseeritud ja teisest küljest ka Vene poole jaoks mõeldamatu. Krimmi baaside andmine Ukrainale muudaks kogu Musta mere laevastiku kodutuks, pealegi sai Ukraina omale Krimmi alles eelmise sajandi viiekümnendate lõpus just Venemaa käest ning kui hakata ajaloolisele järjepidevusele rõhuma, siis ei ole asi Kiievi jaoks põrmugi hea. Näiteks kui läbi golodomori kuulutada kuritegelikuks kõik nõukogude võimu teod, siis kuulutataks kuritegelikuks ka Krimmi andmine Ukrainale. Kujutage nüüd ette (läbinisti teoreetilist) olukorda kui Venemaa peaks näiteks pakkuma välja diili, kus Eesti saab tagasi Tartu rahu järgsed territooriumid, tingimusel, et Venemaa saab tagasi oma tolleaegsed territooriumid Musta mere ääres. Kuidas Eesti peaks siis käituma?

Ühe huvitava “võiduna” pakuti välja, et laev müüakse Venelastele ilma relvastuseta. See on naeruväärne peamiselt seetõttu, et sellel laeval praktiliselt pole tõsiseltvõetavat relvastust peale mõningase kaitsevahendite. Hakata väitma, et need kujutavad mingit reaalset ohtu maailmarahule ei erineks oluliselt sellest, kui hakata vastu raketitõrjebaaside ehitamisele Poolasse. Pealegi on nende sõjaline väärtus pehmelt öeldes olematu. See laev on mõeldud opereerima eskortflotilli kaitse all.

Seega võib öelda, et plõksimise aseme oleks palju mõistlikum oleks toetada nende laevade müüki Venemaale, sest pärast seda on oluliselt rohkem põhjust nõuda, et nad võtaks osa erinevate rahukaitsemissioonidest siin ja sealpool eksvaatorit. Võimalik isegi, et see hoiab sõjardid piisavalt hõivatuna, et nad midagi muud huvitavat välja ei mõtleks. Kui kaardid õigesti mängida saab Eesti lisaks arvestada Prantsusmaa toetusega mõnele meile olulises küsimuses, samuti toetades relvade müüki itta, loob müüja enda jaoks järelturu, õgvendab Vene relvatööstust ning suuremas plaanis viskab päris korraliku kaika kodaratesse  nende relvaekspordile. Öelge ise, kas te tahaksite laevu osta riigi käest, mis neid ise sisse ostab?

Lugu riigi IT projektidest

Tänases Päevalehes on Holger Roonemaa artikkel, mis kannab nime “IT- projektid ajab nässu riik ise”. Selgelt skandaalimaiguline lugu räägib riigi e-ettevõtmistest, nende ebaõnnestumisest ja ebaõnnestumiste põhjustest. Kuna ma olen ise selle valdkonna inimene ja omal ajal samuti riigi leiba maitsnud pean ma ka ise seda lugu paari sõnaga kommenteerima.

Ma ütlen kohe ette ära, et minu arvates on selline artikkel vastutustundetu ja ei meeldi mulle mitte üks põrm.

Esiteks. Enamus IT projekte on Eestis siiski õnnestunud ja kindlasti paremini kui enamustel muudel riikidel. Kuna paljud selle valdkonnas sammud on olnud unikaalsed, puudub nii meil kui mujal vastav kompetents. Selles valguses on loomulik, et osa projekte lähevad nässu. Nässu ei lähe vaid need projektid, mida ei teha või mida tehakse kindla peale, mis tavaliselt tähendab seda, et neid tehakse 10 aastat liiga hilja. Mitte kõig ebaõnnestumised polegi ebaõnnestumised, vaid pigem kasuliku kogemuse allikateks, mille põhjal on sündinud uued ja paremad projektid. Praegune e-maksuamet on läbinud päris mitu iteratsiooni ning pälvinud palju tähelepanu — ja kiidusõnu. Kuid see edu tuli ju tänu julgusele tallata tundmatut rada ja julgusele eksida. No guts, no glory. Selline materdamine paari luhtunud ettevõtmise eest oleks nagu väärtusliku tõukoera nüpeldamine selle eest, et ta peremehe kaitseks välja astudes ja üksi karu maha murdes kriimustada sai.

Teiseks ei meeldi mulle artikli ründav pealkiri. Kui lugu lõpuni lugeda, siis selgub, et keegi teine, tundmatuks jääda sooviv inimene ütleb otsesõnu välja, et selline süüdistamine on jama ja kuigi eksisteerib eksimusi, pole need valitsevad ja pigem on probleem selles, et ebaõnnestumised toimuvad ikka ja jälle samade ettevõtetega, samas kui teistega laabub kõik kenasti. Samas jäävad need ebaõnnestunud tegelased pahatihti võitjaks, kuna selline on vähempakkumiste iseloom.

Kolmandaks on see, et kuigi Kalle Arula kurdab, et riigil võib tõesti puududa arhitektuuriline kompetents, ei pea mina seda oluliseks. Tavaliselt just see osa ostetakse täitja poolt sisse ja seega pole selle tervikuna majasisesena hoidmisel suurt mõtet. Vähemalt teoreetiliselt peaks selle valdkonnas olema täitja kompetents oluliselt suurem tellija osast, sest lõppkokkuvõttes kes selle projekti lõpuks teostab — loogiline oleks ikkagi, et suurema kompetentsiga osapool.

Milles siis värk?

Tegelikult asi ei ole täiesti probleemivaba — kaugel sellest — küsimus on rohkem üldisemas mentaliteedis kui kompetentsis. Kui Eesti millegagi hiilata võib, siis on tegemist just sellesama kompetentsiga ja ainuke tõeline takistus on mentaliteet. Ma soovitan lugeda Raimo Ülavere  coachinguteemalist lugu nimega “Peame teadma, miks see juhtus!” See räägib sellest, kuidas süüdistamine (ka varjatud) tekitab asjatut konfrontatsiooni ning soovimatust näidata üles omapoolset initsiatiivi, sest iga tegu, mis väljub kokkuleppe raamidest võib tuua kaas soovimatuid tagajärgi. Alati on mugav ennast lepinguga kaitsta: me tegima kõik täpselt nii nagu kokku leppisime, ise olete süüdi, et seda ette ei näinud.

See viimane tekitabki olukorra, kus täitja isegi kui märkab, et plaan ei pruugi töötada või omab paremat ideed, kuidas olukord lahendada vaikib sellest, sest see tähendaks riskide võtmist. Ma oleks päris huvitunud sellest, millal tellija kuulis täitja käest sellist juttu: “Järelanalüüs näitas, et see projekt on mõttetu. Teeme ettepaneku, et te maksate meile 20% lepingutasust ja lõpetame selle projekti selle asemel, et lõpetada see hilisemas faasi, kus on hulk tööd tehtud ja raha kulutatud”? Ja millal on tellija sellega nõustunud? Millal tellija ja täitja on projekti algfaasides sõbralikult arutanud potentsiaalseid kitsaskohti ja tõrkeid, neid ette planeerides ja nende vältimiseks ühiselt panustanud? Ma kardan, et me räägime siin üliharvadest eranditest, sest praktikas täitja üritab hambad tangis lõpuni venitada ning täitja hakkab esimesel võimalusel jalgadega trampima. Kui palju erineb selline suhtumine paar väärtiti lausutud sõna eest loomavagunitesse ajamisest? Üldiselt oleks hea kui siinpool Peipsit lõpuks ometi hakkab inimestele kohale jõudma, et tegelikult pole palju vahet, kes eksis; kui me oleme paadis kahekesi, siis upume või ujume me täpselt samas vees ning süüdlase leidmine omab tähtsust alles siis kui mõlemad on randa jõudnud. Kui siiski.

Laske inimestel eksida, peaasi, et midagi tegemata ei jäeks.

Pages:12