pronto.ee

Netiportaal Delfi on ärganud ja avastanud, et nende suur leimerite vastane kampaania on kandnud esimese “vilja” — nimelt on nad lõpuks taibanud, et kui jutt käib juriidilistest isikutest ja “vahendajatest”, siis käib jutt neist endist ja kui nad ei suuda anonüümseid sõnavõtte ohjeldada, siis hakkavad kuskil kellelegi trellid terendama (ikkagi kriminaalkuritegu ju). Kergel paanikamaiguline lugu ise on siin.

Uuendus: Ma olen nõus Priiduga, et kogu see manööver on tehtud selleks, et Langi kambajõmm Luik saaks Delfile lõpuks ometi “ära panna” (panna asja nimeks “Delfi eelnõu” on justkui kahemõtteline huumor meeste jaoks). Siiski väidan ma vastu, et Delfipoolne vastukäik iseregulatsioonisüsteemi leim.ee näol on kõige lollim tegu, mida selle peale teha saab. Olukord on umbes selline, et karu tahab jänest nahka panna kuid selle asemel, et huilates plehkat teha ning pool metsa üles ajada tungib jänes hoopis karule kallale. See leim.ee hävitas viimasegi kaastunde, mis inimestel nende vastu oli.

Okei, okei … siiski mitte päris. Sellise toreda lehe leidsin nagu HITMAN, mis justkui näiliselt pakub kõrilõikamisteenust. Ma ei ole enam ammu ühtegi nii head musta huumori saiti näinud. Soovitan!

Olympic Medallist Dies in Failed Suicide Attempt

Eriti tore on nende alltekst:

HITMAN is a cruelty-free organization. None of our services have been tested on animals.

Tähelepanu! Nagu iga mõtteavaldus mis ei baseeru kuivadel faktidel, võib seda kannet soovi korral lugeda leimiks. Kuna õnneks pole Eesti leimikunn Rein Lang veel oma vaimusünnitisi jõudnud legaliseerida, siis loodetavasti käerauad veel niipea minu randmete ümber ei klõpsata.

Ma siiski ei viitsi kaua diskuteerida kogu selle ettevõtmise mõttekuse-mittemõttekuse koha pealt vaid laotan siia üles mõned oma mõtted.

Kõigepealt — mida ajastust?! Vaevalt oli valimistolm settinud, kui mees tormab ummisjalu mingit päris nõdrameelset ideed toetama. Vaevalt, et see initsiatiiv nii väga juhuslikult tekkiski.

Huvitav on see, et leimi eest tahetakse karistada kriminaalkorras, mis on pehmelt öeldes kohatu. samuti on erakorselt põnev asjaolu, et Langi näputöö kipub ka juriidilisi isikuid leimimise eest türmi pistma. Ainsad juriidilised kehad, keda ma suudan Langi sihikus näha on a) konkureerivad parteid, kes ei saa pärast enam tõstatada küsimusi Kohukese seaduslikkusest või Keila-Joa suvilatest, kuna seda võib mõista leimisena (poolteise aasta pärast on meil ju taas valimised) ning b) ISP-d, keda saab karistada selle eest kui nad keelduvad oma sisu vastavalt justiitsministri äranägemisele kohendama. Sest kriminaalkuriteole kaasa aitamine on samuti karistatav. Samuti ei ole ISP-l (ja tegelikult ka suvalisel muul teenusepakkujal) enam õigust keelduda oma klientide konfidentsiaalsete andmete üle andmist kolmandale osapoolele.

Või vahest soovis Lang hoopis tähelepanu milleltki muult ära tõmmata? Seda nippi on ju korduvalt kasutatud, kus rahvale oon hambusse visatud kont mille kallal pureleda, sel ajal kui tegelikud pahategijad suvalitega vaikselt minema hiilivad? Kuidas muud moodi saigi tõlgendada omaaegseid ideid Aegna kasiinosaareks muutmisest, Tallinna Kesklinna sissesõidu tasuliseks tegemisest või näiteks Tatari tänava lõbumajade tänavaks reorganiseerimisest. Ehk on lihtsalt Langi koht suitsukatet teha.

… sest ma ei oska seletada kuhu mu tunnid kaovad.

Uus lugu on valmis: “Kuused, kuused“.

Sõnad ja selgitava jutu leiab siit.

Eestis on võimutsema hakkanud täiesti hämmastav kontingent kodanikke, keda võiks kokkuvõtlikult nimetada vaesuriteks. Kes nad sellised on?

Vaesurid on kõige vastuolulisem inimgrupp, keda ma tean — nende varanduslik olukord pole just kiita ning seetõttu mõtlevad nad kogu aeg rahast. Kuna nad kogu aeg rahast mõtlevad, siis arvavad nad, et ka kõik ülejäänud teevad sedasama. Lisaks arvavad nad kaljukindlalt, et kõikide teiste inimeste teod on tingitud ainult rahast. Ja et nad on oma raha saanud vaesurite tagand varastades, sest tööga ju rikkaks ei saa. Vaesureid iseloomustab peaaegu silmipimestav kadedus — nad tahaksid, et kõikide inimeste sissetulek oleks ühesugune kuid huvitaval kombel ei soovi nad, et kõik inimesed oleksid rikkad — palju lihtsam on seda saavutada nii, et kõik oleks vaesed. Seetõttu tundub nende jaoks ainuvõimaliku variandina kulutada oma energia mitte enese elujärje parandamisele, vaid teiste kehvendamise peale.

Erakordselt arusaamatu fenomenina on vaesurite poliitilise eelistusena peaaegu üheselt Keskerakond. Nad põhjendavad seda sellega, et kohukesed aitavad vaesemaid. Miks see veider on? KE on pretsedendidult kõige kauem ja rohkem võimu juures olnud erakond. Ometigi on Eesti sotsiaaltoetussüsteem tehtavate kulutuste osas Euroopa viimane. Vaesurid vihkavad loogikat.

Siin on ka näide tüüpilisest vaesurist.

16.-17. detsembril toimuval rokiüritusel Green Christmas on minu jaoks seekord vägagi magus pala: Die Krupps.

Tänavu 25 aastaseks saav Saksa grupp on ühtekokku välja andnud 7 kauamängivat ning terve hulga erinevaid muid plaate. Pean tunnistama, et mu süda jookseb seniajani verd nende remiksiplaadi “Final Remixes” kaotsimineku pärast.

Kõigepealt teeme ühe asja selgeks: ei, mul ei ole kõrgharidust ja ei, ma ei ole selle üle uhke.

Tänane EPL artikkel nimega “Vaid ühe sajandiga sai naistest ülikoolis enamus” astub tõenäoliselt selle autori teadmata üsna valusalt ühele ühiskondlikkule konnasilmale.

Nimelt täna, 100 aastat tagasi lubati meil ülikooli esimesed naisvabakuulajad. Täna on 32% tudengitest mehed ja 68% naised. Huvitaval kombel on selleteemalise konverentsi korraldaja Lea Leppik uhke selle numbri üle, sellal kui mina tema asemel murelik oleksin.

Miks murelik? Probleem on lihtne — nimelt meeste osakaal on ülikoolides nihkunud realistlikuks, samas kui naiste osakaal on jäänud endiseks. Mida see tähendab? see tähendab seda, et meil on suur hulk naisi, kes ei oma erialast tööd ja kes pärast ülikooli lõppu tegutsevad sekretäride, tellerite, asjaajajate ning paberiliigutajatena. Koos sellega väheneb ka riigipoolne motiveeritus toetada kõrgharidust, mis omakorda tõstab kõrghariduse hinda (ja/või alandab kvaliteeti) inimestele, kes seda tõeliselt vajavad/tahavad. Kuna enamus kooli astujaid on viimasel ajal olnud naised, siis tähendab see seda, et just nende jaoks muutub sisseastumine tulevikus kõige raskemaks. Kas selline kiitlemine pole mitte seemnekartuli supiks keetmine?

Kuid miks ei täida ülikool talle antud rolli luua kõrgelt haritud spetsialiste? Pahatihti kipub ülikool olema lapsepõlve pikendus. Inimene lõpetab keskkooli ja katsub olulisi otsuseid edasi lükata, mis tähendab seda, et ta astub ülikooli ilma erili sihita silme ees. Ja tihtipeale ei teki tal seda sihti ka pärast ülikooli lõpetamist. Loomulikult on see üsna julm üldistamine, aga kuidagi ei saa väita, et nii see ei ole. Seetõttu on mõistetav ka riigi järjest suurenev soovimatus kõrgharidusse investeerida — lapsed, oma mänguasjad ostate te endale ise. Kas meil ikka on vaja paarikümmet tuhandet rahvusvahelist ärijuhtijat?

Kuidas lahendada olukorda kus meil on tonnide viisi kõrgharidusega inimesi, aga vaid käputäis septsialiste? Miks ma üldse küsin nii paljusi küsimusi?

Ma olen oma erialal töötanud ca 15 aastat. Ma tunnen nüüd alles lõpuks, et Eesti on võimeline minu erialal adekvaatset kõrgharidust andma. Eks ma kogun natuke raha ja kui midagi vahele ei tule, siis järgmine aasta astungi kooli. Parem hilja kui mitte kunagi.

Uuuh. Ei teagi kohe kust esimese hooga alustada. Lehed on sellest juba jauranud ja seega on suur osa jutust juba räägitud. Või äkki ei ole?

Mis värk üldse on?

Tegu on tegelikult ühe Soome filmifänni käes ära läinud projektiga. Soomlastel paistab sellega üldse probleeme olevat — vaadake näiteks Linuxit. Ametlikult hakkas Samuli Torssonen Star Wreckiga tegelama millalgi 1992 aastal ja TEGELIKULT on tegu juba kuuenda Star Wrecki filmiga. Tegu on ka ühe esimese filmiga, mille visuaalsed effektid annavad silmad ette enamustele kommertsiaalsetele ettevõtmistele.

Stoori on lihtne. Tulevikus sõdivad inimesed pahade tulnukate vastu. Sagina käigus kimab meie sõber kapten Pirk läbi ussiaugu, reisib läbi aja ja teeb hädamaandumise Maal. Maal ei usu muidugi keegi, et tegu on intergalaktilise kõvalasega ning nii veedabki ta oma päevi hamburgerirestoranides (edutult) tsikke lantides. Ja ega ta ei saagi eriti ringi möllata, sest omavahelise kokkuleppe kohaselt püüavad kolm pääsenut — Pirk, Info ja Dwarf ajaliini mitte saassi ajada. Siis aga lendab kõik vastu taevast, kuna selgub, et kogu see ajaloovärk oli niikuini mingi täielik käojaan mida lastele koolis aetakse.

Tüübid otsustavad seepeale asja suurelt ette võtta. Nad ehitavad omale laeva, sõlmivad liidu venelastega ja vallutavad kogu planeedi. Seejärel hakkavad nad ehitama suuremat laevastikku, et kõigile ülejäänud galaktika elanikele samuti näidata kuidas Luukas õlut teeb. Kuniks avaneb ussiauk naaberuniversumisse.

Kas film on hea? On küll — võib väita, et näitlemine on allapoole igasugust arvestust, kuid ausalt öeldes ma nii ei ütleks. Kahtlemata näeb kogu see asi kohtlane välja kuid kas see paroodia puhul ongi nii halb? Nimelt viskab kogu ettevõtmine nalja kahe suure kosmosesarja arvel, milledeks on Babylon 5 ja Star Trek.

Ausalt öeldes vaadake asi ise ära. Nende koduleheküljelt on seda võimalik alla tõmmata ja samuti leiab sealt mõningast infot kuidas seda filmi tehti. Nii et kohalikud filmifännid, tehke järgi ja tehke paremini!

Tuleb välja, et keegi Scott Adams on teinud oma blogi, kus ta kirjutab oma olulisematest tegemistest. Esimeses kandes kohe selgitab ta kuidas koomiksitegemine käib — selle kitsaskohtadest ja kuidas nendest kitsaskohtadest ringi hiilitakse.

Ahjaa, kes ei tea, kes on Scott Adams on tema töödega tõenäoliselt siiski kursis. Mehe kuulsaimaks loominguks on lood kellegi Dilberti nimelise inseneri (tavaliselt äparduvatest) ettevõtmistest ühes täiesti äpardunud ettevõttes.

Koht asub aadressil: http://dilbertblog.typepad.com/the_dilbert_blog/