pronto.ee

Hommikutelevisioonis esines täna selline mees nagu Hardo Aasmäeja teemaks oli seekord see kurikuulus gaasitrass, mis Venemaa tahaks justkui läbi Läänemere Saksamaale vedada ja nõnda baltide obrokist pääseda. Selge on see, et majanduslikult on see üsna murettekitav, kuid mees tõi välja veel paar huvitavat punkti:

1. Eesti on hambutu. Praegult ei ole Eestis resoluutseid aatemehi, kes julgeks kusagil rusikaga lauale lüüa ja küsida, et mida te ahvid üldse mõtlete siin. Ansip hiivab vaikselt kah oma käpakese lauaservale, kui vähemalt kümme keegit on seda eelnevalt juba teinud, kuid kui vaja ise midagi öelda, tuleb sellest nokast ainult armetut piiksumist. Seda tuleb muuta.
2. Eesti võiks nihutada veidi merepiiri. Põhimõtteliselt on igal riigil õigus kuulutada oma terriotoriaalveteks 12 meremiili jagu vett alates rannajoonest. Naissaari ja muud sellist arvesse võttes saab suurele osale Soome lahest käpa peale panna ja kui muud ei saa, siis muutub see gaasitrass palju vähem isuäratavamaks.
3. See gaasitrass läheb risti üle Tallinna ja Helsingi vahelise ühendusvõrgustiku — kahe linna vahele on veetud päris hea hulk erinevat juhet ja igasugune plaan sinna midagi peale laotada peaks mõlema riigi isad tagajalgadele ajama. Eesti puhul oleks hea kui me oleks pisut vähem põlviligi.
4. Üsna levinud komme on tiheda asustuse või majandushuvide korral jagada merepõhi ära erinevate riikide sektorites. Tõsi, reeglina käib see just selliste alade kohta, kus on midagi magusat saadaval — eelõige loomulikult naftat (esimese asjana tulvad meelde Pärsia laht ja Põhjameri), kuid Läänemeri on kuulutatud ökoloogiliselt haavatavaks, selle põhja on uputatud ohjeldamatult erinevat sõjatehnikat, keemiat ja pagan teab mida. Mõttekas oleks välja pakkuda ka selle mere laiali jagamine eesmärgiga määrata vastutajad, kes hoolitsevad selle eest, et keegi siin sigadustega ei tegeleksja vajaduse korral koordineeriks pääste ja koristustöid. Sellisel juhul on igal riigil käpp ette panna igasugustele trassitöödele oma tsoonis — kui mitte igaveseks, siis vähemalt väga pikaks ajaks.

Okei, ma olen siin mõned ajad harrastanud sellist võitluskunsti nagu Wing Tsun. Täna ja eile oli vastavateemaline seminar, kus ma ennast täiesti tühjaks kurnasin (kaheksa tundi treeningut päevas on tõepoolest pisut väsitav ja sinikatest ma parem ei räägigi). Muude asjade hulgas sain ma kätte ka oma esimese õpilase taseme ja nägin ära arvestatava taseme leedulase. Kaks korda sain teada ka mis tunne on sellise tegelase vastane olla. Hirmuäratav — paar sekundit motion bluri ja kogu asi oli läbi. Ma isegi ei kujuta ettegi kuidas see kõrvalt paistis.

Keda asi huvitab, vaadaku Eesti Wing Tsuni lehte või visaku pilk peale Wikipedia artikklile. Wing Tsun ise on mingil hetkel eraldunud kunstist nimega Wing Chun (erinevused on peamiselt kaubamärgilised) ning on ka ise omakorda erinevaid stiile genereerinud, milledest kõige tuntum on Bruce Lee poolt loodud Jeet Kune Do.

Täna lugesin Delfi artiklist sellist asja:

Euroga seoses kardavad inimesed kõige enam seda, et hinnad võivad tõusta (64%). Samuti kardetakse, et väheneb palkade ja säästude väärtus (28%), teatas riigikantselei.

Just konkreetselt see hirm näitab tegelikult vajalike instantside jõuetust asjaga tegelemisel, mis omakorda valab õli tulle igast kuulujuttudele. Huvitav on asi selles mõttes, et kuidas on võimalik täpselt vastupidine arvamus kujundada ühest asjast? € pigem vähendab hindu, sest kui praegult kipub krooni inflatsioon olema ca 10% juures, siis Euro puhul on maksimaalne lubatud number sinna 5% tuuri. See, et toimub mingi väike ümardamine ülespoole on ühekordne mure. See, et hinnad enam nii kiiresti ei tõuse on aga jätkuv hüve.

Loomulikult tehakse toimub selles sektoris pidev kügelemine, näiteks antud juhul on probleemid Saksamaa ja Prantsusmaaga, kuid kogu süsteem on vähemasti suunatud liigse hinnatõusu vältimisele, mite selle tekitamisele. Samuti on pigem inflatsioon see, mis vähendab palkade ja hoiuste väärtust ning Euro käibelevõtt peaks seda pigem ohjeldada.

amazon.com: Philip K. Dick: A Scanner Darkly

Kui ma selle raamatu läbi sain, siis ei osanud ma kohe päris tükk aega (mitu nädalat) selle kohta arvustust kirjutada. Isegi nüüd tunnen ennast pisut ebakindlana, aga kusagilt peab alustama ja seetõttu alustame algusest.

Raamatu tegevus toimub 1994 aastal, mis kirjaniku jaoks (kes kunagi ise seda aastat ei näinud) oli tol hetkel (seitsmekümnedate keskel) veel ebamäärane tulevik. Sestap on see paksult täis anakronisme, kuid ulme ongi juba selline asi mida ei tohi võtta kui realismi mõõdupuud. Huvitaval kombel tundus see raamatu mulle mitte niivõrd eraldiseisva jutuna, vaid rohkem justkui mingi teise loo sissejuhatusena. Mis oli vahest ka taotluslik, süžeed arvestades. Millegi lõpp on alati samal ajal millegi alguseks ja maailm läheb edasi.

Lugu ise räägib junkiedest, kes elavad oma maailmas, ajavad omi asju, pole kellelegi tüliks ega midagi. Tõenäoliselt polekski neist suurt midagi kirjutada, kui mängu poleks tulnud uus ja radikaalne aine Substants D, mida tunti ka nime all Aeglane Surm (Slow Death). Nimelt tuli välja, et kõik tsirkulatsioonis olev D on pärit ühest allikast ning mitte keegi, kaasa arvatud valitsused ei suuda seda oma laboris järgi teha. Substants D mõju on väga spetsiifline, ajutiselt kõrvaldades ajupoolkerade vahelise sideme (nagu lobotoomia). Tõsi, liigselt tarvitamisel võis juhtuda, et see mõju jääb permanentseks, kuid kunas selline asi junkiesi seganud on?

Meie peategelane Robert Actor on salapolitseinik. Politseis teda loomulikult selle nime all ei tunta, sest seal on tema nimeks Fred ning ta kannab segamisrüüd. Segamisrüü on tehnoloogia tippsaavutus, mis on sisuliselt seade identiteedi varjamiseks. Käivitudes jätab ta mulje, et kõik sinu kehaosad hakkavad kuju vahetama (oma olemuselt võis süsteem sisaldada näiteks tuhat erinevat ninamudelit, mida ta siis kohutava kiirusega järjest ette mängis). Tulemuseks on sisuliselt selline udustunud tegelane, kelle isikut on täiesti võimatu tuvastada.

Segamisrüüd kannab Robert Actor selleks, et teda ära ei tuntaks ning et teda isegi kogemata ei oleks võimalik paljastada. Sest narkarid ju ei tea, et ta salapolitseinik on. Isegi junkiede gruppi jälgivad muud võmmid ei tea, et ta salapolitseinik on. Salapolitseinikuna on Roberti eesmärk leida Substants D allikas ning kogu kupatus uppi lüüa. Kuid selleks, et gruppi sulanduda peab ta ka ise aineid kasutama hakkama.

Kuna paljud karakterid raamatus omavad tegelikke ekvivalente Philip K. Dicki sõprade hulgast ja suur hulk neist olid leidnud oma enneaegse lõpu enne kui neil õnnestus ennast välja rabeleda (ka Dick ise on üks ohvritest, sest tema enda trippimine lõppes invaliidistumisega), siis on raamatu alatoon melanhoolne kuid samas tõetruu.

Siiski ei saa ma sellele üle nelja hindeks panna, sest raamatul puudus tegelik kandev teema. Oli algus ja oli lõpp, aga nende vahel liiguti tiira-taara, ilma mingi plaanita. Vahest oli see ka taotluslik? Näidates kuidas mehed vaikselt endaga rappa vajuvad ilma mingit plaani omamata. Jutus on narkarid inimesed, kellel pole homset, kui kellel seda enam on käes tänast päeva. Kohati lausa äärmustesse kalduv on tüüpide omavaheline arutelu, näiteks siis, kui nad saavad ratta, millel on kaheksateist käiku. Loevad hammasrattad üle — ees on kolm ja taga kuus. Arvutavad kiiresti kokku saavad üheksa ja lähevad kaebama, et neid on tüssatud. Ja vanad ei saanud lõpuni aru, et neid rattaid tuleb korrutada, mitte liita.

Mõnes mõttes meenutab “A Scanner Darkly” minu jaoks Neil Stephensoni “Cryptonomiconi”, mis justkui suurt sisu ei oma, aga see mittemidagi on kirjutatud nii põnevalt, et käsi ei tule raamatut käest panema. Pean tunnistama, et Dick siiski nii hea jutuvestja ei ole kui Stephenson, sest seekord eelistasin ma lugemise asemel öösel magada. Mõneti meenutab see lugu ka “Fight Clubi”, kuid ainult mõneti.

Tuleb välja, et salahilju on jõudnud beetastaadiumisse Skype 2.0, mille põhiliseks erinevuseks esimese põlvkonnaga on videoside võimalus. Juurde on sugenenud ka avatarid ja kontaktide grupeerimine.

Huvilistele on Internetis üleval Techworldi asjakohane artikkel. Praktilist kogemust pajatatakse pikemalt LA Timesi internetilehel (mille vaatamiseks tuleb kolm tilka verd loovutada).

Vaadake ka mida ütleb asja kohta Slashdot.

Valismisperiood on läbi saanud ja valimistejärgne periood on alanud. Jagatakse kohti, võetakse kohti, sõbrunetakse ning minnakse tülli. Järjekordne kohukeseskandaal on jõudu kogumas Kristiines, kus väidetavalt väljapressimisega sunniti kodanik Erik Korpi hääletama opositsioonikandidaadi (kelleks muide oli isamaaliitlane Tarmo Kruusimägi ja keda me paremini tunneme kui Kojameest) vastu ning Natalia Vaino nimelise kohukese poolt. Ma ei hakka kogu lugu siin ümber kirjutama, seetõttu lugege parem asjakohast Postimehe artiklit.

Küll tahaks ma aga ära tuua kaks kommentaari selle jutu juurest, üks neist naljakas ja teine tõsine. Esimese kommentaari jättis keegi trump, kelle kannet vabas vormis edasi andes võib esitada kui küsimust: “Mis on ühist korbil ja kohukesel? Mõlemate selgrooks ja südameks on kohupiim.”

Teine kommentaar on autorilt nimega larissa läptop. Ma võtan siinkohas endale vabaduse seda juttu pisut paremini liigendada:

Lugupeetud kaaskommenteerijad võtavad asja väga emotsionaalselt. Suures parastamise õhinas tuntakse keskerakonna tegevuse üle isegi heameelt – küll on tore, et reform sai üle nina, vaata, mis nad ise teinud on.

Võtame asja pisut vähem rõõmsalt – tegelikult saime üle nina hoopis meie, sai meie demokraatia. Ei maksa nii kergelt kaasa minna keskerakondliku mentaliteediga – me võime seda teha, kuna teised on ka teinud. See on koolipoisilik, lausa lapsik õigustusviis. Asju tuleb ikka hinnata ikka teistsuguse väärtusskaala järgi, olgu selleks siis hea-halb, õige-vale, eetiline-ebaeetiline või siis seaduslik-ebaseaduslik.

Oluline on see, et me ei harjuks ära sellega, et üks erakond kasutab kogu aeg ebaeetilisi võtteid, me ei tohi lihtsalt õlgu kehitada ja möönda: mis teha, see ju Keskerakond! Seda mõtteviisi esindab ka väljaütlemine: lõpetage ometi see kohukesest jahumine, ära on tüüdanud kogu see jama! Aga vaikimine tähendab ju leppimist sellega, just nõnda lasemegi endile pähe istuda! Seni kuni me ei lepi enda avaliku mõnitamisega, pole meil ka õigust sigaduste suhtes tüdimust tunda!

Antud reformierakondlase kohta võib öelda – allus šantaažile, aga võib ka öelda: osutus müüdavaks. Arvan, et reformarid peaksid asjasse väga tõsiselt suhtuma. Loodan väga, et enesepuhastuseks ei ole juba liig hilja.

Lapsik on aga mõtteviis, et kõik erakonnad on ühesugused väljapressijad. Siin ilmneb taas keskerakonna saatanlik geniaalsus: ise sigatsedes kompromiteerib ta ka kõiki teisi erakondi. Seega polekski nagu vastutust oma tegude eest. Sigatsemisel on hoopis kasud sees: omad valijad jäävad niikuinii truuks, teistel erakondadel vajuvad võimalikud valijad tagant ära, kuna inimesed pettuvad poliitikas. (Muide, kui järele mõelda, ega praegustele opositsioonierakondadele küll eriti mingeid väljapressimisjuhtumeid inkrimineerida ei anna. Võrreldes keskerakonnaga peaks nende renomee sellest ju paranema, aga millegipärast kisub keskerakond ka neid alla. Oma süü selles paradoksis on ka meie endi pealiskaudsusel ja “pika puuga löömisel”.)

Teoreetiku arvamus “need parteid on mind nii ära tüüdanud” pole mitte ainult lapsik vaid ka ohtlik. Mis on siis “nende parteide” alternatiiv? Paraku ainult üheparteisüsteem. Mäletame ju veel liigagi hästi, milliste kuritarvitusteni taoline monopol võib viia.

Nii et andkem endale ikka aru, mille kallal haugume. Oma suhtumisega kujundame ju endi tulevikku.

Meie leimiminister ei peatu hetkekski, sest oma firma ärihuvi vajab turgutust. Kui varem rääkis ta ainult kasutajate vastutusele võtmisest, siis seekord ütles ta otse välja, et vastu pead saavad ka netikeskkonnad ja veebikohvikud. Netikeskond tähendab antud kontekstis Delfit. Kuna esimesel jaanuaril saab kaebusi esitada ka ilma ise “ohver” olemata, siis arvatavasti lähebki uuel aastal Delfi peksmiseks.

Asjakohane artikkel mehe viimasest mõttelageduseavaldusest asub siin.

Uuendus:
Eriti nummi on Delfi pealkiri antud teemal: “Lang: lolliks nimetamine pole laim”. Lang sa oled loll — ning see kõik on sulatõsi.

Sain täna oma videokaardi tagasi garantiist. Mida ma sellest õppisin? Esiteks moodsamaid videokaarte käest kätte ostes tuleb olla ettevaatlik — originaalventilaatorid ei pruugi olla eriti töökindlad. Ja kui sul garantiiperioodi pole, siis on paha. Mul õnneks oli.

Teine asi on selles, et mitte kõikide mudelite jaoks ei saa osta asendusventilaatorit, isegi kui tahad ja kui raha on rohkem kui jumalal. Ma kaalusin seda varianti, et ostan parem mingi šeffi mudeli ja overclockin nii et maa must. Vot, siit teile moraal: GeForce 6600GT AGP jaoks eriti alternatiive pole. Otsisin nagu loll — mida ei müüda meil on sellisele kaardile cooler.

Taaskord saan raporteerida edukalt veedetud nädalavahetusest. Ütleme nii, et kõik läks plaanipäraselt ning ohtralt rahhi sai kõrist alla kallatud. Nüüd on toss väljas.

Ennast taas internetti logides avastasin, et mingi värdjas on jälle ilge hunniku spämmkomentaare mu lehele puistanud, tramaeivõi. Egas midagi, tuli jälle hulk uusi ruule filtrisse tekitada, et sitt teise poole ust pidama jääks.

… ja mul on pea neid täis. Ja ma olen siin.