pronto.ee

Hiljuti sattusin teleka ees kanaleid edasi-tagasi kruvides MTV peale ja ennäe, saateks sattus olema Headbangers Ball. Tavaliselt ma isegi HB ajal ei viitsi seda kanalit eriti kaua jälgida kuid seekord esines seal mingi noor bänd mis mängis midagi, mis kõik mu Iron Maideni ja Metallicaga välja koolitatud nostalgiameeled paugupealt kõrvu kikitama asjas. Loo lõpus avaldati ka bändi nimi, milleks oli “Bullet for my Valentine”.

Fast forward natuke aega ja müügile tulid Metallica piletid, mille esimene laar kõva kolme päevaga läbi müüdi. Teatati, et Eesti poolt soojendavad asja “Sun” ja “Pedigree” ning piiri tagant tuleb lisaks peaesinejale ka Welshi uelsi bänd “Bullet for my Valentine”.

Ühest loost siiski on pisut vähevõitu, et kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Eile käisin ja ostsin omale nende kauamängiva nimega “The Poison” (ja kuna ma seal juba olin, siis ka “Firefly” esimese hooaja DVD-del), tassisin selle koju ja surusin plaadimängija lõugade vahele. Play. Pärast viimase loo lõppu pidin tõdema, et plaat oli igat senti väärt.

Hindeks paneks ma albumile 7/10. Peamisteks probleemideks oli minu jaoks suhteliselt nõrk vokaal ning mõningane ebaoriginaalsus, seda eelkõige just helipildis. Ka ei olnud sellel plaadil selliseid lugusi, mis oleksid epohhiloovad ja mida võiks automaatselt raskemuusika klassikasse liigitada. Samas oli see igati hüva reis nostalgiaroki valdkonda ja juba ainult selle tõttu väga teretulnud nähtus.

Delfi teab öelda, et Savisaar läheb rongiga sõitma. Kas oleks palju paluda, et ta ainult ühe otsa pileti ostaks?

Uuendus: Täna hommikul värske pilguga vaadates tundub selle kande pealkiri nagu mingi andektoodi algus.

Dilberti autorina tuntud Scott Adams võtab väga ilusasti kokku kogu valimissüsteemi olemuse ja näitab ära kes lõikab sellest profiiti ja kes mitte. Samuti seletab ta lahti miks ta ise valimas ei pea käima:

Senior citizens vote like crazy (sometimes literally), and look at all the loot they get. Younger generations are paying those lazy Greatest Generation bastards more Social Security money than the retirees ever paid into the system. That’s because seniors bother to vote. They’re smart!

Personally, I don’t vote. That’s partly because I know there isn’t enough information available for me to make an informed decision, and partly because the rich white guys in power (my peeps) are doing a good job of taking from the poor and giving to me. I don’t have much to gripe about.

Tervishoiuga seotud ametkondade jaoks on peenike pere ikka südameasjaks olnud. Pika ja vaevarikka töö tulemusena lõid nad meetodi millega lapsi kõige tõhusamalt kaitsta saab:

Eile soetasin omale elu esimese venekeelse juturaamatu. Asi selles on, et mu vene keel on suhteliselt nõrk ja kuna mul viimasel ajal pole ka seda eriti praktiseerida vaja olnud, siis ka suhteliselt roostes. Et ta üldse suust välja ei kukuks otsustasingi asja natuke turgutada ja parandada olukorda venekeelset ulmet lugedes.

Enda rõõmuks avastasin, et asi polegii nii hull kui ma esimese hooga kartsin. Loomulikult paljud sõnad ei tule meelde või on täiesti võõrad, kuid tavaliselt pakub lauseehitus sulle ise sobiva kandidaadi välja nii et sõnastikust pole otsida vajagi. Kuna ma siiski enamustest saan vanast rasvast aru, siis laabus asi suhteliselt ladusalt.

Kohati siiski on sellesse kirjandliku muru sisse mõni kavalam sõnareha ennast keelevõõrast lugejat oodates osavalt ära peitnud. Tavaliselt on sellistel puhkude tegu mõne unarsõna, slängitermini või mugandusega, mida enamustest sõnaraamatutest ei leia. Sestap küsingi, et kas kellelgi on soovitada mõnda head interneti sõnaraamatut (ei pruugi olla ilmtingimata vene-eesti, võib olla ka vene-inglise ja/või vene-soome)? Tegelikkuses on neid kümneid, aga tase kõigub seinast seina ja seetõttu vajaks pädevat soovitust.

Eile mõtlesime milline oleks ideaalne nimi kauplusele. Võitjaks osutus mäekõrguse ülekaaluga nimi “Kassitoit ja viin, 24h”.

Ehk siis on meie noorsand Uusalul jälle väike põhjus tähistamiseks. Pakin oma asjad ja kobin pittu. Annaks jumal mulle mõistust nüüd alkoholiga mitte liialdada.

Ei ei … jutt ei käi antud hetkel mitte Rootsi hövitamisest vaid ikka lennukitest, mille ümber on viimasel ajal üsna palju tolmu üles keeratud. Enne kui teemaga edasi minna vaatame kõigepealt millega meil üldse tegu on.

Toote täielik nimetus on Saab JAS-39 “Gripen” ja oma esimest korda sai see mudel rattad õhkutõusurajalt lahti 9. detsembril, 1988. See on pisut rohkem kui 10 aastat hiljem kui näiteks Soome lennuväes kasutusel olevad F-18 marki lennuk, mille esimene lend oli 18. november, 1978. Lennuki nimes lühend JAS koosneb kolmest sõnast, mis laias laastus iseloomustavad lennuki olemust: Jakt (küttima, jahtima, taga ajama. kasutatakse ka hävituslennukite kohta: jaktflyg), Attack (ründama) ja Spaning (luurama).

Tegu on niisiis kergehävitajaga, mille põhiliseks eesmärgiks on luure ning vaenlaste hävitajate katmine. Tegu on ühe odavaima kaasaegse hävitajaga, kusjuures odavus kajastub nii hinnas kui hoolduses — fakt mis on seda üllatavam, et karakteristikutel on ta oma klassi üks paremaid lennukeid üldse kogu maailmas.

Gripenit disainides otsustas Saab deltatiiva ja canardite kasuks. Deltatiiva on paljude inimeste jaoks praktiliselt sünonüüm Inglise-Prantsuse ühistööna valminud Concore ülihelikiirusel lendav reisilennukiga. Canardid ehk eestiivad — on lahendus, mille puhul ei asu horisontaalseks navigatsiooniks vajalikud stabilisaatoid mitte põhilise kandepinna küljes, vaid selleks on eraldi pisemad tiivad enne päris tiibu. Seda arhitektuuri peeti enne täiselektroonilise juhtimissüsteemide (avioonika) kasutuselevõttu pisut ebastabiilseks kuid praeguseks on see üks eelistatumaid lahendusi ning näiteks Gripeni puhul kasjastub see eelkõige selleks, et lennuks on väga kiire ning äärmiselt juhitav, samas vajades maandumiseks pea olematut rada. Näiteks kõik testlendude käigus toimunud õhkutõusmised ja maandumised sooritati Linköpingi lennuväljale maalitud 9 x 800 meetri suurusesse kasti. Põhimõtteliselt võib selle lennuki puhul kasutada stardiplatvormine ka piisavalt sirget ja siledat tavalist maanteejuppi.

Kirjelduse lõppu veel nii palju, et kuna lennuki avioonika on 100% elektrooniline ja programmeeritav on võimalik ka see, et suure osa uuendusi on sellele lennumasinale võimalik teha tarkvaraliselt, ilma kruvikeerajat taskust välja õngitsematagi. Lisaks kergendab see diagnostikat ning hooldus, mis lõppkokkuvõttes ongi üks komponent, mis selle hoolduse nõnda odavaks muutub. Gripeneid on nii ühe ku kahekohalisi, mis muudab selle kõrgtehnoloogilise tapariisti väga sobilikuks ka uute pilootide väljaõpetamisel.

Omavahel öeldes ma väga ei usu, et keegi hakkab Eestile nõnda vägevad lennumasinaid tasuta või siis väga odava raha eest jagama. Kuigi Rootsile oleks see ilmselt kasulik — esiteks aidatakse kodumaist sõjatõõstust, teiseks söödetakse sisse uusi turge, kolmandaks parandatakse portfoliot, neljandaks kaitstakse samas ka oma piire. Põhimõtteliselt näeb rootis nagu enamus Euroopast potentsiaalset ohtu eelkõige just meie idanaabri suunalt ja andes bufferriigile oma ülejäägid on võimalik parandada enda julgeolekut oluliselt soodsama kursiga.

Tõsi miinusena tuleb siinkohas mängu see, et need lelud ON kallid ja värtuslikud, mistõttu neid ei ole mõtet siin muidu jagada, samuti on Rootsi rõhutatult neutraalne riik. Hagades tasuta või odavat tipprelvastust NATO bloki liikmele kerkib koheselt õhku küsimus, et KUI neutraalne see meie neutraal siis tegelikult on?

Delfi proovis kõmujanus asja serveerida ka nõnda, et lennukite vastuvõtmine on sigakallis üritus. Kulla Delfi — omariiklus pole kunagi odav olnud.

Ma siin juba ootasingi, millal Tallinki mehed oma konkurentide käsa väänama hakkavad. Nüüd siis on lõpuks ometi ots lahti tehtud ja Tallinn (loomulikult omal initsiatiivil) on kiirlaevade vastase võitluse oma südameasjaks teinud peakohukesele soovikirja saatnud.

Tänase päeva võtmesõnaks paistab olevat tuumahüsteeria. Kõvematest karjujatest torkas kohe silma Rein Siku pisarakatkumise lugu nimega: “Andrus Ansip, sõitke Tšernobõli!” või totramaiguline: “Ansipile tahetakse tuumajäätmeid viia”. Põhjuseks loomulikult 20 aastat tagasi vastu taevast lennanud Tšernobõli reaktor ja Eesti plaan osa oma energiatarbest rahuldada tuumaenergia kaudu.

Aga loen ma asja kust nurga alt tahes — ei suuda mina neid jutte tõsiselt võtta. Õudselt tore on olla inimene, kes mingi asja eest vastutama ei pea, aga saab käia käed taskus kedagi kritiseerimas ja näppu viibutamas, teades, et ta läheb õhtul magama ja kuidas tegelik tegija oma probleemid lahendab ei ole enam tema asi. Aga ei tasu siis imestada kui sa lõpuks enam kellelegi ei meeldi.

Energiakriisi olemust ei kujuta enamus inimet Eesti hetkel selgelt ettegi. Me ei suudaks tõenäoliselt pari nädalatki pidada vastu Gruusias kus ektrit ja sooja vett antakse ülepäeviti ning siis kah ainult paariks tunniks. Mis juhtuks siis kui talvel -30 kraadi juures kaoks radiaatoritest soojus, kraanist ei tuleks enam vett ning seinast elektrit? Ning abi ei oleks kusagilt loota, sest ka teistel on sama häda? Tõenäoliselt kariloomad oleks esimesed surija, seejärel lapsed ja seejärel täiskasvanud. Võimalik, et kolmandik kuni pool elanikkonnast ei suudaks ületalve elada.

See kõlab justkui must stsenaarium kui selliseid asju on juhtunud, õnneks küll leebema kliimaga maades ja lühiajaliselt. Meil poleks selline asi vastuvõetav. Miks ma seda räägin? Räägin sellepärast, et inimesed võtavad elektrit ja sooja kui asja mis tuleb kusagilt seinast ja iseenesest. Nagu piimgi, mis tuleb poest ning mis on puhas ja valge. Enamus inimesi ei suuda endale aru anda, et inimkond on hetkel energeetilises transiitfaasis, kus elekter on kriitiliseks komponendiks praktiliselt igas eluvaldkonnas. Teisisõnu lähitulevikus energiakasutus mitte lihtsalt ei kasva, vaid kümne või isegi sajakordistub kui fundamentaalselt uusi allikaid ei ole kusagilt hetke juurde tekkimas. Kust see kasvab? Kasvab peaaegu igas eluvaldkonnas — kodus, tööl, puhkusel. Jrjest rohkem ilmub järjest võimsamat elektroonikat, alternatiivkütuste puudumisel hakkab võimutsema elektritransport, samuti tooraineallikate kokkukuivamise tõttu hakatakse rohkem taaskasutama olemasolevaid jääke, mis omakorda on palju energiamahukam. Jne. jne. jne. Samuti on kõik see kraam järjest suuremale ja suuremale osale inimkonnast kättesaadav (möödas on need ajad mil arvuti oli kodus vaid vähestel rikkuritel).

Kohemaid hõõrutakse nina alla, et aga meil on põlevkivi. Kauaks? Praeguse tarbimise juures 50 aastaks aga edasi? Ja kas keegi on üldse arvestanud suurusjärgulist tõusu. Kas ikka on 50 aastat, äkki hoopis 15? Impordime? Aga kellelt ja miks? — seame ennast sõltuvusse ja siis juhtub sama asi mis Ukrainas, kus keegi lihtsalt tuima näoga rubilnikut keerab ja ongi kogu lugu. Kogu riigi saaks hävitada nädala jooksul üheainsa nupuvajutusega. Kasutame rohelisivahendeid? Mis rohelisi? Raiume metsad maha, et tullegeneraatoritele ruumi teha või? Pealegi on juba tükk aega selge, et massiline tuuleenergia ammutamine on globalsele kliimale sama hävitav kui süsihappegaasi paiskamine atmosfääri. Või isegi hullem. Samuti ei ole tuleenergia stabiilne energia — pole tuult, pole elektrit. Mis nõuaks vahejaamade ehitamist selleks puhuks kui tuult pole. Samas tuleb neid vahejaamu ikkagi kogu aeg käimas hoida, sest isegi väike tuulepaus võib vastasel korral mõjuda hävitavalt. Päikeseenergia? Mitte meil. Tõusu-mõõna energia? Ei tule samuti kõne alla? Hüdroenergia? Mongoolias ja, Eesti ei, kui me kõik ei taha just lestasi kasvatama hakata. Pealegi oleks floorale ja faunale vähemalt Eestis laiaulatuslikul hüdroenergia kasutamisel hävitav mõju.

Lisaks on meie naabruses terve hunnik tuumareaktoreid — Sosnovõi Bor, Loviisa, jne. Ja viimasel ajal on neid juurde hakatud ehitama. Viimase kümne aasta jooksul on osa riike (näiteks Rootsi) katsunud tuumaenergiast kõrvale viilida, kui praeguseks hetkeks on majandusspestialistid juba loobunud seda majanduslikult põhjendamast ja asi on taandunud pigem poliitilise kraakluse tasemele, sellal kui teadlased töötavad välja järgmise põlvkonna tuumareaktoreid, sest esimesi suuremaid kriise prognoositakse juba paari järgneva aasta jooksul. Ning kes suudab hetke ära tabaja ja uute reaktoritega just siis turule ilmuda saab olema RIKAS.

Muide, lõpetuseks tasuks pilgu peale visata Patrick Moore nimelise tegelase ettevõtmistele, kes nn rohelised liikumised on üritanud järjekindlalt demoniseerida. Mees oli nimelt üks Greenpeace asutajatest ja vahepeal isegi selle juht, kuid ta astus seal 1986 aastal välja, teatades, et Greenpeace kui selline on keskkonnasäästliku eluviisi propageerijaks jäänud ainult sõnades ning tegelik suund on võetud poliitikale, üleilmastumise vastu võitlemisele ja nn keskkonnaekstremismile (a la minkide lahtipäästmine Inglismaal, mis põhjustas seal täieliku kaose). Tema seisukoht oli ühene, et tuumaenergia on kaugelt kõige puhtam energialiik, sest pikas perspektiivis on sellel kõige vähem negatiivseid kõrvalmõjusi. Muide ta toetas ka geneetiliselt modifitseeritud taimede kasvatamist, sest maailmas on hetkel üle 6 miljardi inimese ning nende arv kasvab kiiresti. Selleks, et need kuus miljardid tegelast kogu loodust ära ei lagastaks (nagu tirtsuparv) on vaja, et see mida nad enda tarbeks kasutavad oleks võimalikult viljakas mistõttu nad jätaks metsiku looduse rahule. Ta soovitas jagada planeedi laias laastus kaheks — inimeste oma ja muu. Mida effektiivsemalt inimesed “enda osaga” majandavad, seda suurem on see muu ja seda vähem seda ohustatakse. Näiteks kui luua modifitseeritud puuliik, mis kasvab täisealiseks näiteks viie aastaga, siis ei kipuks keegi Amazonase vihmametsi maha niitma. Oluliselt lihtsam on seda puud kultiveerida. Temalt on pärit termin, mida rohelised päris pikalt pidasid eluvõõraks, nimelt säästlik areng või jätkusuutlik areng. Ta seisukoht oli see, et inimene on vaatamata mõnede tegelaste vastuväidetele juba praegu kindlalt kõigu suurem meie planeeti mõjutav tegur ning seetõttu peaks ka ennast selliselt modifitseerima, mitte pea laiali tõmblema. Ehk siis inimene juba on hetkel meie planeedi aednik ja peaks seetõttu nõnda ka käituma.