pronto.ee

Väike õpetus oma ala spetsialistilt:

Hiljuti sattusin teleka ees kanaleid edasi-tagasi kruvides MTV peale ja ennäe, saateks sattus olema Headbangers Ball. Tavaliselt ma isegi HB ajal ei viitsi seda kanalit eriti kaua jälgida kuid seekord esines seal mingi noor bänd mis mängis midagi, mis kõik mu Iron Maideni ja Metallicaga välja koolitatud nostalgiameeled paugupealt kõrvu kikitama asjas. Loo lõpus avaldati ka bändi nimi, milleks oli “Bullet for my Valentine”.

Fast forward natuke aega ja müügile tulid Metallica piletid, mille esimene laar kõva kolme päevaga läbi müüdi. Teatati, et Eesti poolt soojendavad asja “Sun” ja “Pedigree” ning piiri tagant tuleb lisaks peaesinejale ka Welshi uelsi bänd “Bullet for my Valentine”.

Ühest loost siiski on pisut vähevõitu, et kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Eile käisin ja ostsin omale nende kauamängiva nimega “The Poison” (ja kuna ma seal juba olin, siis ka “Firefly” esimese hooaja DVD-del), tassisin selle koju ja surusin plaadimängija lõugade vahele. Play. Pärast viimase loo lõppu pidin tõdema, et plaat oli igat senti väärt.

Hindeks paneks ma albumile 7/10. Peamisteks probleemideks oli minu jaoks suhteliselt nõrk vokaal ning mõningane ebaoriginaalsus, seda eelkõige just helipildis. Ka ei olnud sellel plaadil selliseid lugusi, mis oleksid epohhiloovad ja mida võiks automaatselt raskemuusika klassikasse liigitada. Samas oli see igati hüva reis nostalgiaroki valdkonda ja juba ainult selle tõttu väga teretulnud nähtus.

Delfi teab öelda, et Savisaar läheb rongiga sõitma. Kas oleks palju paluda, et ta ainult ühe otsa pileti ostaks?

Uuendus: Täna hommikul värske pilguga vaadates tundub selle kande pealkiri nagu mingi andektoodi algus.

Dilberti autorina tuntud Scott Adams võtab väga ilusasti kokku kogu valimissüsteemi olemuse ja näitab ära kes lõikab sellest profiiti ja kes mitte. Samuti seletab ta lahti miks ta ise valimas ei pea käima:

Senior citizens vote like crazy (sometimes literally), and look at all the loot they get. Younger generations are paying those lazy Greatest Generation bastards more Social Security money than the retirees ever paid into the system. That’s because seniors bother to vote. They’re smart!

Personally, I don’t vote. That’s partly because I know there isn’t enough information available for me to make an informed decision, and partly because the rich white guys in power (my peeps) are doing a good job of taking from the poor and giving to me. I don’t have much to gripe about.

Tervishoiuga seotud ametkondade jaoks on peenike pere ikka südameasjaks olnud. Pika ja vaevarikka töö tulemusena lõid nad meetodi millega lapsi kõige tõhusamalt kaitsta saab:

Eile soetasin omale elu esimese venekeelse juturaamatu. Asi selles on, et mu vene keel on suhteliselt nõrk ja kuna mul viimasel ajal pole ka seda eriti praktiseerida vaja olnud, siis ka suhteliselt roostes. Et ta üldse suust välja ei kukuks otsustasingi asja natuke turgutada ja parandada olukorda venekeelset ulmet lugedes.

Enda rõõmuks avastasin, et asi polegii nii hull kui ma esimese hooga kartsin. Loomulikult paljud sõnad ei tule meelde või on täiesti võõrad, kuid tavaliselt pakub lauseehitus sulle ise sobiva kandidaadi välja nii et sõnastikust pole otsida vajagi. Kuna ma siiski enamustest saan vanast rasvast aru, siis laabus asi suhteliselt ladusalt.

Kohati siiski on sellesse kirjandliku muru sisse mõni kavalam sõnareha ennast keelevõõrast lugejat oodates osavalt ära peitnud. Tavaliselt on sellistel puhkude tegu mõne unarsõna, slängitermini või mugandusega, mida enamustest sõnaraamatutest ei leia. Sestap küsingi, et kas kellelgi on soovitada mõnda head interneti sõnaraamatut (ei pruugi olla ilmtingimata vene-eesti, võib olla ka vene-inglise ja/või vene-soome)? Tegelikkuses on neid kümneid, aga tase kõigub seinast seina ja seetõttu vajaks pädevat soovitust.

Eile mõtlesime milline oleks ideaalne nimi kauplusele. Võitjaks osutus mäekõrguse ülekaaluga nimi “Kassitoit ja viin, 24h”.

Ehk siis on meie noorsand Uusalul jälle väike põhjus tähistamiseks. Pakin oma asjad ja kobin pittu. Annaks jumal mulle mõistust nüüd alkoholiga mitte liialdada.

Ei ei … jutt ei käi antud hetkel mitte Rootsi hövitamisest vaid ikka lennukitest, mille ümber on viimasel ajal üsna palju tolmu üles keeratud. Enne kui teemaga edasi minna vaatame kõigepealt millega meil üldse tegu on.

Toote täielik nimetus on Saab JAS-39 “Gripen” ja oma esimest korda sai see mudel rattad õhkutõusurajalt lahti 9. detsembril, 1988. See on pisut rohkem kui 10 aastat hiljem kui näiteks Soome lennuväes kasutusel olevad F-18 marki lennuk, mille esimene lend oli 18. november, 1978. Lennuki nimes lühend JAS koosneb kolmest sõnast, mis laias laastus iseloomustavad lennuki olemust: Jakt (küttima, jahtima, taga ajama. kasutatakse ka hävituslennukite kohta: jaktflyg), Attack (ründama) ja Spaning (luurama).

Tegu on niisiis kergehävitajaga, mille põhiliseks eesmärgiks on luure ning vaenlaste hävitajate katmine. Tegu on ühe odavaima kaasaegse hävitajaga, kusjuures odavus kajastub nii hinnas kui hoolduses — fakt mis on seda üllatavam, et karakteristikutel on ta oma klassi üks paremaid lennukeid üldse kogu maailmas.

Gripenit disainides otsustas Saab deltatiiva ja canardite kasuks. Deltatiiva on paljude inimeste jaoks praktiliselt sünonüüm Inglise-Prantsuse ühistööna valminud Concore ülihelikiirusel lendav reisilennukiga. Canardid ehk eestiivad — on lahendus, mille puhul ei asu horisontaalseks navigatsiooniks vajalikud stabilisaatoid mitte põhilise kandepinna küljes, vaid selleks on eraldi pisemad tiivad enne päris tiibu. Seda arhitektuuri peeti enne täiselektroonilise juhtimissüsteemide (avioonika) kasutuselevõttu pisut ebastabiilseks kuid praeguseks on see üks eelistatumaid lahendusi ning näiteks Gripeni puhul kasjastub see eelkõige selleks, et lennuks on väga kiire ning äärmiselt juhitav, samas vajades maandumiseks pea olematut rada. Näiteks kõik testlendude käigus toimunud õhkutõusmised ja maandumised sooritati Linköpingi lennuväljale maalitud 9 x 800 meetri suurusesse kasti. Põhimõtteliselt võib selle lennuki puhul kasutada stardiplatvormine ka piisavalt sirget ja siledat tavalist maanteejuppi.

Kirjelduse lõppu veel nii palju, et kuna lennuki avioonika on 100% elektrooniline ja programmeeritav on võimalik ka see, et suure osa uuendusi on sellele lennumasinale võimalik teha tarkvaraliselt, ilma kruvikeerajat taskust välja õngitsematagi. Lisaks kergendab see diagnostikat ning hooldus, mis lõppkokkuvõttes ongi üks komponent, mis selle hoolduse nõnda odavaks muutub. Gripeneid on nii ühe ku kahekohalisi, mis muudab selle kõrgtehnoloogilise tapariisti väga sobilikuks ka uute pilootide väljaõpetamisel.

Omavahel öeldes ma väga ei usu, et keegi hakkab Eestile nõnda vägevad lennumasinaid tasuta või siis väga odava raha eest jagama. Kuigi Rootsile oleks see ilmselt kasulik — esiteks aidatakse kodumaist sõjatõõstust, teiseks söödetakse sisse uusi turge, kolmandaks parandatakse portfoliot, neljandaks kaitstakse samas ka oma piire. Põhimõtteliselt näeb rootis nagu enamus Euroopast potentsiaalset ohtu eelkõige just meie idanaabri suunalt ja andes bufferriigile oma ülejäägid on võimalik parandada enda julgeolekut oluliselt soodsama kursiga.

Tõsi miinusena tuleb siinkohas mängu see, et need lelud ON kallid ja värtuslikud, mistõttu neid ei ole mõtet siin muidu jagada, samuti on Rootsi rõhutatult neutraalne riik. Hagades tasuta või odavat tipprelvastust NATO bloki liikmele kerkib koheselt õhku küsimus, et KUI neutraalne see meie neutraal siis tegelikult on?

Delfi proovis kõmujanus asja serveerida ka nõnda, et lennukite vastuvõtmine on sigakallis üritus. Kulla Delfi — omariiklus pole kunagi odav olnud.

Ma siin juba ootasingi, millal Tallinki mehed oma konkurentide käsa väänama hakkavad. Nüüd siis on lõpuks ometi ots lahti tehtud ja Tallinn (loomulikult omal initsiatiivil) on kiirlaevade vastase võitluse oma südameasjaks teinud peakohukesele soovikirja saatnud.