pronto.ee

EstCon 2006 on tänaseks siis juba eilne päev — loengud said peetud, auhinnad jagatud, prassimised prassitud. Kuid kogu ürituse kõige kõvemaks pärliks osutus minu jaoks hoopis Mart Kalveti poolt kaasa taritud film nimega “Vanameeste paradiis”.

Ausalt öeldes ei suuda ma ise kah endale seletada, kuidas sellel filmil õnnestus minu filmiradari alt läbi lipsata. Tuleb välja, et sellele on antud (ja vägagi põhjusega) eelmise aasta parima filmi tiitel. Omavoliliselt ja ilma luba küsimata tsiteerin Mardi postitust ulme.ee-st:

Lugesin just seda Finnconi teemat ja uurisin natuke veebi ja julgen küll väita, et ehkki tegu pole kindlasti klassikalises mõttes teadusliku fantastikaga (science fiction) ja vist mitte ka uusveidrusega (new weird), on “Vanameeste paradiis” kahtlemata oletuslik loome (speculative fiction), mis flirdib vaani (fantastika, fantasy), pseudumütoloogia, maagilise realismi ja õudusega — ja seda kõike Eestis tänapäeval haruldase lusti ja muhedusega. Okei, offtopik, kindlasti pole siin žanripiiride üle vaidlemiseks õige koht, a lihtsalt hakkas kripeldama. Ma vist võtan ikka ketta kaasa, eks kohapeal võib vaielda, kas ulmiku nägemismeel kalakaitseinspektorite akvaatilisi läbielamisi kannatab.

ja lisaks ka tsitaat Downtowni (filmi väljaandja) kodulehelt:

Noorema põlvkonna režissööri Ove Mustingu lühimängufilm „Vanameeste Paradiis“ jutustab loo kahest vanast linnaametnikust, kes saadetakse keskkonnaametist sundpensionile. Mehed otsustavad omal käel hakata kalavetel röövpüüdjate vastu võitlema. Kuid kalurid ja ümbritsev loodus sisaldab endas rohkem salapära, kui mehed esialgu näha oskavad. Sõit kalurikülla muudab meeste elu igaveseks.

Film on kõigest pooletunnine ja sellest pikemalt lobisemine võib rikkuda kogu kupatuse puändi. Marss filmile!

Teadlaste hulgas on hetkel üsna erinevaid teooriad kollapsite kohta, kuid kaheks levinumaks teooriaks on nn mustad augud ja MECOd. MECO tähendav väljamaa keeles Magnetospheric Eternally Collapsing Object ja erineb mustast august peaasjalikult selle poolest, et OMAB magnetvälja ja EI OMA ajahorisonti. Pikka aega peeti seda teooriat pelgalt teoreetiliseks, kuid nüüd avastati aga 9 miljardi valguaasta kaugusel asuva kvasari juurest midagi, mis vastab üks ühele MECOle.

Kui see kinnitust leiab ning kui keegi ei suuda tõestada, et tegu on lihtsalt invalidiistunud musta auguga, siis võib see klassikalist käsitlust universumist märkimisväärselt muuta, sest MECO-de teooria ja mustade aukude teooria on teineteist välistavad. Ja ka ulmekirjanikud ei saaks enam kasutada motiivi, kus kosmonaudid oma moosid musta auku loobivad, et need kauem säiliks.

EstCon hakkab siis pihta homme. Asukohaks on valitud (õnneks maaliline) paik kusagil kahtlases provintsis: Põlvamaa, Veriora vald, Viira küla, Saarjärve puhkemaja, aga raskel ajal käib see kah. Minu kõhutunne ütleb, et ma olen selles kohas juba oma nospli millalgi varemgi täis tõmmanud, aga pead anda ei saa — igatahes piltide peal tundub kant kuidagi tuttav.

EstCon on põhimõtteliselt Eesti ulmehuviliste aastaüritus, koos kõige asjassekuuluvaga: seminarid, ümarlauad, paneelid, saun ja prassimine. Täpsema info ja viimase hetke registreerimiseks klikake siia. Kohe!

Üle pika aja üks tõsiselt hea uudis. Selgub, et San Diego ComicConil kuulutati paljude muude asjade kõrval välja ka see, et leping “Babylon 5” maailma uute telefilmide tegemiseks on sõlmitud. Täiemõõdulise uue hooaja tegemist takistab kurb asjaolu, et Andreas Katsulas (G’Kar) ja Richard Biggs (dr. Franklin) ei ole enam elavate kirjas ja nad tuleb kas kuidagi asendada või mingi nipiga mängust välja lülitada. Üldiselt tulevad need uued lühifilmid välja omamoodi antoloogiana ja iga osa keerleb ühe B5-e karakteri ümber. J. Michael Straczynski nõudis Warner Brothersi käest lisaks lavastajatoolile ka täieliku loomingulist vabadust ja sai kõik mis küsis (pidage silmas seda, et B5 on hetkel tekitanud DVD müügiga käivet tervelt poole miljardi dollari jagu ning lisa tuleb kogu aeg juurde). Ühesõnaga hetkel on asi niikaugel, et septembrikuus hakkavad kaamerad surisema ning 2007 kevadel peaks esimesed kolm osa valmis olema.

Hea uudise vahendas meile “Ain’t It Cool News”

Terve tänase hommiku olen ma jälginud sellist asja nagu tsensoritööd Postimehe artikli “Eestist pärit Iisraeli sõdur sai lahingus raskelt haavata” kommentaare. Või õigemini nende kommentaaridega toimuvat. Nimelt võtab keegi Postimehest regulaaselt maha absoluutselt kõik tõsisemaltvõetavad (loe fakte sisaldavad) Iisraeli suhtes kriitilised või araabiamaailma suhtes natukenegi positiivselt meelestatud kommentaarid. Kõik Iisraeli ametlike seisukohtadega ühtivad kommentaarid jäetakse aga alles, ükskõik kui vale, labane või retooriline need ka poleks. Näiteks korjati maha sellised kommentaarid (ei õnnestunud kopeerida, seega panen mälu järgi):

“Lahingutegevus algas pihta ikkagi siis kui Iisrael võttis pantvangi poole Palestiina parlamendist ja palestiinlased vastasid samaga, röövides kaks sõdurit”

“Ametlikult on Hizbollah terroriorganisatsioonina arvel vaid neljas riigis, milleks on: USA, Iisrael, Kanada ja Austraalia. Eesti Hizbollahit terroriorganisatsiooniks ei pea ja kui antud Postimees eriarvamusel on, siis peaks ta selle ka ära märkima.”

Vanasti kui Hankewitz EPL-s töötas, siis oli selline tendents sealkandis tavaline, ajapikku sellega harjuti ning selle lehe välisuudiseid lihtsalt ei võetud eriti tõsiselt. Nüüd on EPL muutunud palju sümmetrilisemaks, eriti pärast seda kui Soopan personaalselt teise poole tegemisi valgustama läks. Postimees seevastu on asunud aga vaid ühe poole lauspropagandat tegema. Mis toimub? Kas Eesti tahab kuidagi sõjategevusega liituda ja tõeministeerium valmistab riigi kodanikkonda ideoloogiliselt ette või on tegemist lihtsaltmõne tegelase omaloominguga? Kes seal see moderaator üldse on?

Okei, Peer 2 Peer võrkude isad on siis otsustanud lihtsast failijagamisest (Kazaa) ja telefoniteenusest (Skype) kaugemale minna. Viimane projekt paistab meestel olevat nn Veneetsia Projekt, mis kutab endast ülemaailmset televisioonivõrku mis töötab läbi interneti. Ausalt öeldes olen ma juba paar aastat imestanud, miks keegi sellega pole varem viitsinud tegeleda. Potentsiaal on kogu projektil ju piiramatu — kujuta ette telekanalit, mis ei piirdu mingite keeruliste seadmete ja leviga. Piisab kõigest piisavalt kiirest internetist ja tuhanded kanalid on sinu arvutis. Lisaks tähendab see seda, et oma telekanali loomine ei maksaks praktiliselt midagi — kui ainult vaatajaid peaks leidma. Poisid, andke hagu, ehk hakkab siis ka Eesti kiratsev (kaabel)televisioon midagi kliendi heaks tegema.

Maidul on mingi veider hobi sugenenud: ta teeb sõpradega intervjuusi. Viimati tegi ta ühe minuga, mille ta ka oma kodulehele üles pani. Vaadake siis järgi, ehk leiate sealt midagi, mida te olete alati tahtnud teada, aga pole kunagi tihanud küsida.

Kui tahmist on, siis saab karugi tantsima või teisele inimesele sõnad suhu panna… koos lauluga. Hea näide on Dabljuu, kes on üles võtnud U2 viisi “Sunday, bloody sunday”

Väike idee tegelastele, kellel on olemas kaamera ja tahtmine teha midagi huvitavat, aga keda on tabanud ideeikaldus. Kes kunagi on mänginud Space Invadersit (või nagu mina, Galaxiani), selle jaoks tuleb see filmilõik ilmselt üsnagi tuttav: Space Invaders päris inimestega.

amazon.com: “Broken Angels”

Richard Morgani “Broken Angels” on teine raamat Takeshi Kovacsi sarjast (eelmine kandis nime “Altered Carbon”). Eelmise osaga võrreldes on täheldada märkimisväärset edasiminekut — nii sõnaseadmise kui jutu voolavuse seisukohalt. Seetõttu olen täiesti nõus nende meestega, kes otsustasid Morganile Philip K. Dicki auhinna jagada.

Nagu eelmises lõigust juba aru oli saada, keerleb kogu värk taas kord Takeshi Kovacsi ümber. Seekord ei tegele mees enam mingi detektiivitööga, vaid on ühinenud väikese palgasõdurite armeega, kes teeb väikest tellimustööd nimega “kõrvalisel planeedil mässu maha surumine.” Selline tavaline, rahulik, väike sõda — inimene peab millestki ju elama. Kõik laabus kenasti kuni talle tehti ettepanek millest oli väga raske keelduda.

Selgus, et “marslaste” poolt mahajäetud varemeid uurides avastasid algajad arheoloogid midagi, millel oli potentsiaali ka kõige tagasihoidlikumate prognooside kohaselt kogu Protektoraadi käekäiku muuta — nimelt ruumivärava, mis lõi värava kahe ruumipunkti vahele. Inimeste tehnoloogia lubas ühest kohast teise lohistada vaid informatsiooni, seega oleks murrang olnud ilmne. Kuid see ei olnud veel kõik: selgus, et teisel pool väravat asus täiesti töökorras tulnukate tähelaev, mis oli sinna pargitud juba jumal teab kui kaua ning tiksus seal vaikselt automaatrežiimil. Potentisaalne rahasumma selle leiu müügi eest oleks olnud astronoomiline. Jäi ainult iiiimepisike probleem — nimelt kuidas seda müüa ja ise kogu kupatusest veel eluga pääseda.

Loomulikult ei pakutud seda diili Kovacsile juhuslikult. Pakkuja teadis, et mees on tegelikult endine Erisaadik: Protektoraadi eriväljaõppe saanud sõdur. Protektoraat oli sunnitud Erisaadikute projekti omal ajal kiirkorras lõpetama, sest saadud tulemus osutus liigagi effektiivseks ning nad ei saanud riskida, et nende töö viljad mingil hetkel nende endis vastu võiksid pöörduda. Kovacsi ülesandeks jäi seega leida ostja, kes neil lihtsalt kommi äravõtmise asemel neile ka reaalselt raha maksaks.

Edasi areneb lugu juba vanade heade militaarküberpungi kaanonite kohaselt: erinevad probleemid, mis tuleb lahendada, oma tiimi loomine, kõrgtehnoloogiline lahingutegevus, reetmised, tehisintellektid, nanotehnoloogia, tehistõelisused, jne. jne. Põhimõtteliselt kui inimesele peaks meeldima Stephenson ja Bujold, siis on see raamat talle. Puhas viis.