“Angels and Demons” (maakeeli “Inglid ja deemonid”) on veider raamat. Arvestades inimeste suhtumist sellesse ma lihtsalt ei saanud teisiti kui pidin selle läbi lugema, kasvõi statilistilistel kaalutlustel — ükski raamat, mida raskekahurvägi võtab vaevaks nii palju materdada ei saa ju halb olla, sest otseselt nigelaid või mõttetuid raamatuid keegi bashida ei viitsiks. Nüüdseks on asi läbi saanud ja pean tunnistama, et ei kahetse. Raamatul OLID omad vead, aga sellel olid ka omad tugevad küljed. Võiks isegi öelda, et selles on omamoodi irooniat, sest selline kahetine olemus klapib suuresti raamatu pealkirjaga (ja sisuga). Laias laastus peaks tegu olema kohustusliku kirjandusega igale algajale kirjanikule: sealt saab ühtaegu õppida kuidas kirjutada ja kuidas mitte kirjutada. Paradoksaalne, aga tõsi.
Jutu süžee tiirleb ümber Da Vinci koodist tuttava Robert Langdoni, kuid sündmused toimuvad viimasest ajaliselt tükk maad varem. Öösel helistab keegi sõge tegelane Robertile ja kurdab, et neil on laboris laip, mille rinnale on põletatud mingi kahtlane sümbol. Kuna meie peategelane on sübolite alal must vöö, siis helistavad talle regulaarselt igasugused uhuud ja ajavad sarnast kägu ning loomulikult saadab ta nad tavaliselt pikale lainele. Seekord saatis autor aga lisaks ka faksi ja pildilt sümbolit nähes läksid mehe silmad suureks — midagi kahtlast pidi olema teoksil. Sümbol kujutas ambigrammina disainitud sõna “Illuminati”.
Legendi kohaselt pidid illuminaadid oma olemasolust avalikult teada andma alles siis kui nad on valmis oma põhivaenlasele katolikule kirikule surmahoopi andma. Kuna Robert Landon oli illuminaatide ajaloo ja sümboolika üks suuremaid korüfeesi maailmas, siis oli selles mõttes tema poole pöördumine ka põhjendatud nagu ka tema ootamatu huvi asja vastu. Edasi hakkasid sündmused juba palavikulise kiirusega arenema: selgus, et CERN-ist on pihta pandud veerand grammi antiainet, mille plahvatusjõud oleks ca 4 kilotonni (raamatu väitel). Asi ise on pakendatud plasmakapslisse, mille patarei peab varastamise hetkest alates vastu kõigest 24 tundi ja selle aja jooksul tuleb purk kas tagasi laborisse tuua või inimtühja kohta toimetada. Aga kus pomm asub? Kui illuminaadid tõepoolest selle varguse taga on, siis saab neil selleks olla üksainus sihtmärk: Vatikan. Kuna vana paavst oli paar nädalat varem saladuslikel asjaoludel surnud, siis on kõik olulisemad kardinalid Vatikani kogunenud uut paavsti valima. Ajastus kirikule kiire lõpu tegemiseks ei saanuks enam olla parem.
Peaaegu kohe tulevad mängu veel tapetud professori tütar, salapärane hassassin ja Vatikani turvateenistus ning algab ralli mööda Rooma linna, et leida peidetud pommi asukoht enne kui kogu kupatus vastu taevast lendab, sellal kui minutid kapslil tiksuvad vääramatu kindlusega nulli suunas. Ja aega selle leidmiseks on alla 24 tunni.
Räägime siis kõiksepealt halva ära, et lõpus ainult halb mekk kurku ei jääks. Kõigepealt virisen ma tehnikainimesena: pomm oli peidetud ära koos traadita kaameraga, mille pilt näitas turvakeskusele nulli poole tiksuvaid numbreid. Kui pommi enda leidmine oleks kahtlemata kogu Vatikani kompleksis raske olnud, siis turvakaamera leidmine oleks pidanud olema käikitegu, sest see kiirgas järjest välja signaali, mida peaks olema lihtne leida ka tavalise sülearvuti abiga. Selle peale loomulikult keegi ei tulnud.
Teine asi oli kahtlemata keskpärasele kirjandusele nii iseloomulik tagurpidi kirjutamine. Tagurpidi kirjutamise all pean ma silmas seda, et autor on mõelnud välja mingi sündmuse ahela ja seejärel hakanud ahela vahele järjest rohkem ja rohkem lülisi lisama. Tulemuseks on see, et peaaegu iga asi, mis kusagilt leitakse või millele tähelepanu pööratakse on millegi teise jaoks tähtis. See omakorda aga viib selleni, et kui sa selle ära registreerid, siis saad sa peaaegu kohe aru ka kes, kus ja mis. Eeldusel muidugi, et sa oled tähelepanelik olnud. Näiteks kui paavsti erasekretär korra mainib, et ta on sõjaväes olnud ning meditsiinikopterit juhtinud ja langevarjuhüppeid teinud, siis võisid juba kindel olla, et raamatu lõpupoole kasutatakse mõlemat detaili ära. Põhimõtteliselt on eestlastel sellise keskpärase teemaarenduse jaoks olemas ka vastav ütlus: “Kui püss on laval, siis enne enne lõppu peab see paukuma”. Head stoorid kirjutatakse peaaegu alati karakteripõhiselt ja püss paugub ainult siis kui karakteriareng seda vajalikuks peab — pigem kasutatakse selliseid detaile allegooriatena, iseloomustamaks karakteri mehelikust, distsipliini (sõdur) või positsiooni. Muide, nagu tagurpidi kirjutatud juttudele kohane jäeti kõik karakterid antud jutus nii kahemõõtmeliseks kui vähegi võimalik, sest kahe erineva stiili segamine viib tavaliselt veelgi viletsama tulemuseni kui mõlemat eraldi kasutada. Näiteks ei teadnud Landon päris paljusi selliseid asju, mida ta oleks pidanud karakteripõhiselt teadma (ta oli väidetavalt ju kõrgelt haritud mees siiski).
Kolmas asi olla korralduslik — raamatu oli loomulikult täis ajuvabasi lahenduskäike ja ajanihkeid — kutid suutsid loetud minutite jooksul leida Vatikani raamatukogust igast sodi ja lisaks veel Roomat mööda ringi kihutada ning enam-vähemõigeks ajaks kohale jõuda, raamatukogu ise oli suur naljanumber ja Šveitsi kaardiväelaste töö- ja elukorraldus oli pastakast ilge vilega välja imetud. No ei ole ikka küll nii, et mehed lubavad majas ilma igasuguse järelvavleta ringi saalida, samas kui jube skandaal tehakse lühikeste pükste koha pealt (see viimane pandi ilmselgelt sisse, et mingisugunegi tõepärasus säiliks).
Ahjaa, ja algus oli Dan Browni “The Da Vinci Code” nimelise kirjatükiga peaaegu identne. Ainutl nimed olid ära vahetatud ja kohad olid sutsu teised. Aga päris tükk aega arenes kõik täpselt ühte moodi.
Ja lõpetuseks hea asi (ja oluline hea asi). Raamat oli kirjutatud VÄGA ühtlases tempos. Kogu aeg toimus midagi ning kui karakteri vahetati, siis toimus see alati väga hästi ajastatult. Kordagi ei peatutud millelgi liiga kaua ega hakatud venitama. Lisaks sellele oli ta kirjutatud väga laduselt — ma pean silmas just keeleliselt: sõnavara ja lauseehitus ei läinud kunagi meelevaldselt jaburaks, asja oli lihtne lugeda ning alati kui ladina või itaalia keele peale mindi tehti seda täiesti mõistlikult ja nõnda, et ei olenud isegi tõlget vaja. Ütleme nii, et seda oli mõnus lugeda ja paljuski tänu sellele suutsin ma paljud kisendavad kitsaskohad alla neelata.
Omalt poolt hindeks paneks neli miinusega.
PS. Huvitav, miks kasutati raamatu kaanel ambigrammi ainult esimeses trükis? Originaalkaanekujundus on selline ja minu meelest palju parem kui see, mis minu raamatul oli:
