Iseenesest on väga tore lugeda, kuidas infosõjas teineteist usinasti materdatakse, aga minu arvates kiputakse nagu ikka takerduma pisikestesse detailidesse, mis takistavad suurt pilti nägemast. Imestatakse, et et mida venelased tahtsid ja miks nad nüüd madalat profiili hoiavad (peaaegu kõik viimase aja avaldused Eesti vastu on tehtud rõhutatult isiklikul tasemel). Ühest küljest (see kumab ka poliitikakommentaaridest läbi) tuntakse nüüd võidujoovastust ja teisest küljest tuntakse hirmu, aga milliseid järeldusi oleksime me tegelikult pidanud tegema?
Minu arvates ütles Venemaa päris otse välja, mis nende huvi on: “Ansip peab tagasi astuma!” Esimene ring selles kampaanias oli puhtalt verbaalne, ähvardamise tasemel ja teine oli tegudes, ehk tänavarahutusi organiseerides. Mässud on varemgi poliitikuid tagasi astuma sundinud ja milleks Eesti peaks selles osas erand olema. Selle teooria poolt räägib ka vene saatkonna aktiivne kaasaaitamine korralageduse organiseerimisse ning see, et rahutuste käigus oli võimalik näha tegelasi, kes tegid (professionaalselt) kõik endast sõltuva, et üritus muutuks selliseks nagu see muutus. Okei .. Ansip tagasi, aga miks? Väga lihtne: kui Ansip tagasi astuks, siis on Ilvesel kaks valikut: kas kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, mis oleks ebareaalne, arvestades sellega, et valimised olid vaid mõne kuu eest ning kõiki alternatiive pole veel ammendatud või anda volitused valitsus kokku panna eelmine kord tahaplaanile lükatud kandidaadile, kelleks oli Edgar Savisaar. Väheusutav, et pakutaks välja alternatiivne kandidaat Reformist või n.ö. lepitusvariant juba niigi konfliktsest IRL-st.
Muide, Savisaare strateegia pärast öiseid rahutusi oleks sellisel puhul täiesti mõistetav: see oli rünnak valitsuse vastu, sooviga seda piisavalt kompromiteerida ning näidata seda Eestivaenulikuna ning teovõimetuna pakkudes ennast välja kui potentsiaalset Eesti päästjat (valgel hobusel!). Tema ämbriks ei olnud mitte see, et ta venelaste poolele asus (nn Eesti kaart sai tal ammendatud juba üsna tükk aega tagasi ja loogiliselt võttes pole mõtet investeerida sihtgruppi, kus enamus kulutatud kroone ikaldub). Tema ämbriks oli see, et ta ei suutnud eestlaste vahele kiilu lüüa ja lõpuks asusid Ansipit toetama isegi grupid, kes veel nädal varem oleks hea meelega teda kukkumas näinud. Tormi ajal paati ei kõigutata.
Kui kõik see aktsioon valitsuse vahetamiseks nurja läks, siis mida venelastel oligi enam teha? Pärast kaklust ei ole enam mõttekas ametlikult rusikatega vehkida ning sekundaarne ülesanne tekitada omale uus väline vaenlane, kes venelaste rahvusliku uhkust jõhkralt jalgade alla tallab sai ju täidetud.