pronto.ee

Praegult inspekteerisin oma taskuid ja leidsin seal terve peotäie teelusikaid. Ma esimese laksuga ei suudagi meenutada, kust ma nad tuuri panin — ilmselt mingist baarist. Aga vähemasti ma tean kuidas seda salapärast baari tuvastada: there’s no spoon!

Kui kassil on väidetavalt üheksa elu, siis minul on kaks. Peamine erinevus pole siin siiski mitte niivõrd elude arvus vaid nende kasutamises: mina elan oma mõlemat elu kordamööda. Mul on töönädala elu ja mul on nädalavahetuse elu. Asja positiivne külg on see, et neid niimoodi kordamööda elades on võimalik üsna nooreks jääda, sest kuigi kokku tuleb üsna aukartustäratav number, on eraldi võttes minu vanuseks siiski kõvasti allapoole kolmekümmet. See on nüüd see koht, kus ma saan endale tunnustavalt õlale patsutada. Hästi panen!

Kuid räägime põgusalt nädalavahetusest. Kõigepealt rõõmustas mu südant palgapäev. Maksin ära oma internetiarve (kuna need ?aakalid seal STV-s olid avastanud, et mul on net mitu kuud maksmata) ja premeerisin ennast kahe raamatuga. Ühe nimi oli “Sinine pekk”; mis maksis 50 krooni ja paistis tegija raamat olevat. Teine oli Straubi ja Kingi poolt kahasse kirjutatud “Talisman”. Pidustused ise hakkasid pihta Ruthi sünnipäevaga, mis läks sujuvalt ühe soojaga üle Aivo sünnipäevaks. Loomulikult ei puudunud selle juurest ka viin. Detailidesse ma laskuma ei hakka.

Laupäeval hommikul ärgates leidsin, et ma pole kaineks veel saanud. Mis oli okei, sest nii ongi odavam. Istusin ja vaatasin Stargatet (ma olen praeguseks juba kaheksanda hooja lõpusirgel. Uskumatu küll, aga loetud päevade jooksul võin ma väita, et olen ära näinud kõik osad.) Mingil hetkel tassis tüüpkaader mind brid?i mängima ja lõpetasin Hellas Hundis, kus kohtusin hulga huvitavate inimestega. Lõpuks aelesime Surra ja Tiinaga mööda linna ringi. Nothing to write home about.

Pühapäeval mängisime taaskord kaarte ja vaatasime filme. Üheks oli “Constantine” ja teiseks “National Treasure”. Kuna viimast olin ma näinud, siis ei viitsinud ma seda lõpuni passida vaid hiilisin enne minema kui film läbi sai, peamiselt sellepärast, et pühapäevast oli sujuvalt esmaspäev saanud ja esmaspäev teatavasti on tööpäev.

Praegult istun tööl. Kirjutan oma kommentaari ja konstanteerin fakti, et olen taaskord telefoni koju maha unustanud. Raisk, ma ütlen. Raisk.

Selline uudis täna: “Ungaris suri üle saja Soomest ja Eestist pärit sookure”. Millised on selle intsidendi mõjud Eesti iibele saame teada alles sügisel.

Toompeal on sündimas selline koalisatsioon:

See artikkel räägib, et Sony on patenteerinud tehnoloogia, mis võimaldab sisendinformatsiooni (nägemine, kuulmine, lõhn, puudutused) otse ajju suunata. Nüüd on küsimuseks see, et millise Playstationi lisavarustusse see seade tulevikus kuuluma hakkab.

Ka seestpoolt!

Olgu. Täna MSN-s mulle Piret ja kukkus minu kallal hirmsal kombel klähvima selle kohta, et mina kirjutan tema blogisse taktitundetuid kommentaare. Kuna ma ei saanud kohe aru, millest jutt käib, siis pidin ta tähejada nii kaua kannatama, kuni ta lõpuks midagi ahvidest kommenteeris. Siis mulle plahvatas, et klaviatuuridest rääkides olin ma kasutanud parafraseeringut tsitaadist, mida omistatakse Thomas Henry Huxley-le ja mis vabas vormis tõlgituna kõlab umbes nii: kui anda kambale ahvidele piisavalt aega ja igale ühele neist klaviatuur, siis varem või hiljem kirjutaksid nad valmis Shakespeare kogutud teosed.

Olgem ausad, selle fraasi sõnastus on läbi aegade edasi tsiteerituna pidevalt muutunud, ulatudes kuuest ahvist kuni lõpmatu arvu ahvideni ja ajaliselt tuhandest aastast kuni lõpmatu arvu aastateni, kuid mõte jääb samaks. Originaalis muide ei kasutatud ka sõna klaviatuur, vaid sõna kirjutusmasin (typewriter) ja taaskord jääb mõte samaks. Inimene, kes tahab oma elu klaviatuurile ‘undo’ klahvi, teab sellest mida ta tahab sama palju kui ahvid, kes Shakespeare teoseid trükivad. Juhuslikult muidugi. Selgus, et keegi inimene oli selle ahvinalja peale paanikasse sattunud ja Piretile noodi saatnud ja viimane omakorda tuli ja teatas mulle, et tema publikuks on lihtsad, väheharitud inimesed, kellele klassikuid tsiteerida on taktitundetu. Ma esialgu kehitasin lihtsalt õlgu, aga hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikult võis sellisel juhul see ahvijutt palju rohkem täkkesse minna kui ma tegelikult mõtlesin. Igal juhul otsustasin ma selle vestluse kokkuvõttena inimesi natuke valgustada ja oma mälu turgutada. Sest erinevalt Pireti blogist ma siin kirjaoskamatuid näha ei taha.

Tulgem tagasi siiski Huxley juurde. Thomas Henry Huxley sattus minu vaatevälja üpris juhuslikult ja hoopis teist teed pidi. Nimelt kui ma tuvusin vahepeal agnostikute seisukohtadega, siis selgus, et eelpoolnimetatud härra on selle filosoofilis-teoloogilise koolkonna nime autor. Agnostika, kui nimi, on kokku pandud kahest Kreeka sõnast: a (eitus) ja gnosis (teadmine). Maailmavaatelisest seisukohast lähtuvalt tähendab see seda, et agnostikud peavad Jumalat inimese jaoks käsitletamatuks ja mõistetamatuks. Tähelepanuväärne on ka see, et eksisteerib lisaks veel selline liikumine nagu gnostitsism, kuid agnostikutel pole sellega muud pistmist kui sarnane nimi. Agnostikud otseselt ei eita Jumalat, kuid samas ei ühti nende seisukohad enamuste tänapäeva sektide seisukohaga.

Oma üllatuseks avastasin ma, et Huxley on lisaks agnostikale tuntud kui esimene ja peamine Charles Darwini tööde propageerija. Tollal kui ajastu kuulsaimad mõistused pidasid Darwini seisukohti vaid suvaliseks ja väga ebatõenäoliseks mõtteheietusteks, toetas Huxley Darwinit täiel rinnal ning paljuski tänu temale said “Beagle” reis ja darvinism maailmakuulsaks. Tähelepanuväärne on aga see, et kuigi Huxley toetas Darwinit oma tegemistes, oli neil ka päris suuri maailmavaatelisi erinevusi. Näiteks Darwin eelistas gradualismi, mis sisuliselt väitis, et areng toimub samm-sammult ja täiesti juhuslikult. Tema toetaja aga ei jaganud seisukohta, leides et liiga palju juhuslikust ei ole lihtsalt võimalik, kuna positiivsed mutatsiooni (kuigi seda sõna nad tollal veel ei teadnud) suudavad vaatamata juhuslikkuse kiuste ennast kehtestada ja areng toimub seetõttu hüpete kaupa. See koolkondade lõhe eksisteerib tänase päevani, kuigi ma ise toetaks pigem Huxley seisukohti, kuna viimase aja avastused viitavad sellele, et uued positiivsed mutatsioonid levisid massiliselt ning pea kogu liigi ulatuses, mistõttu vahelülisi erinevate liikide vahel on säilinud suhteliselt vähe.

Huxley erinevalt Darwinist julges vaadata ka kaugemale Galápagose kilpkonnadest. Huxley oli esimene teadlane, kes tihkas väita, et inimene on arenenud ahvist ja selle tõttu pidi ta pidevalt maha pidama tuliseid vaidlusi, kuna tolle aja religioonitegelaste ning teadlaskonna jaoks oli see liig mis liig. Ühest sellisest vaidlusest tuleb ka fraas, et evolutsioon on paljuski nagu ahvid kirjutusmasina taga. Evolutsioon on oma tulemuse suhtes pime ja vaid tänu õnnelikule juhusele on meil olemas selline suurkuju nagu Shakespear, kelle töid ahvid kogemata trükkida saavad.

Rääkides trükimasinatest teen kohe ka väikese kõrvalepõike: tänapäeva klaviatuuride QWERTY paigutus on pärit aastast 1874, Sholes & Glidden-i kirjutusmasinatest. See paigutes ei ole kaugeltki kõige ökonoomsem, sundides inimesi tihtipeale sõrmede jaoks suhteliselt ebamugavalt järjestatud klahve vajutama ka kõige tavalisemate sõnade puhul. Kurjad keeled teavad rääkida, et see oli isegi täiesti taotluslik, kuna kiirust alla tõmmates välditi vanaaegsete kirjutusmasinate kinni kiilumist, sest haamrid ei jõudnud piisavalt kähku tagasi oma pesadesse. Samas oli loomulikult selle seadmega võimalik ülikiirelt kirjutada teatavaid sõnu ja fraase, milledest tüüpilisim on “typewriter“, kuna seda sõna demonstreeriti varmalt kõikidel masina presentatsioonidel. Seega on meie klaviatuuride paigutus just selline nagu see on tänu poolteisesaja aasta tagusele masinale, mille ehitanud insener katsus inglise keele kasutust enda kasuks pöörates kirjutamiskiirust ja tähekasutust hoida sellisena, et kõrvuti haamrid omavahel sõlme ei läheks.

Tagasi ahvide ja klaviatuuride juurde minnes lisaksin ma omalt poolt veel paar viidet kirjandusele, kus seda motiivi on kasutatud:

“Hitchhiker Guide to the Galaxy”-s marssis Arthur Fordi Prefecti juurde ja teatas: “Ford! Mul on siin ukse taga lõpmatusele lähenev arv pärdikuid, kes kõik soovivad meiega arutada “Hamleti” käsikirja millega nad veidike aega tagasi maha olid saanud!”

või Dilbertist:

Dogbert: “Ma olen kuulnud, et kui anda tuhandele ahvipärdikule kätte kirjutusmasin ja lõputu hulk aega, siis varem või hiljem suudavad nad kirja panna Shakespeare kogutud teosed!”
Dilbert: “Jah, aga me praegu räägime siin minu poeemist …”
Dogbert: “Aaa, sinu poeemist rääkides kulub meil kõigest kolm ahvi ja kümme minutit.”

Või rääkides Internetist võtame ühe kuulsaima kommentaari selle ülemaailmse võrgu kohta: “Rääkides Internetist on meil juba praegu miljonitele ahvidele jagatud miljonid klaviatuurid ja Internet ei näe isegi natuke Shakespeare moodi välja!”

Muide, omavahel öeldes kuna jutt käis elust, siis minu arvamus ‘undo’ klahvi kohta on see, et see on lihtsalt nõme mõte. Tänu liblikaefektile tahad sa lõpuks undod undoda ja siis omakorda kõike seda undoda ja tulemus on ikka sitt, sest iga halva asjaga kaotad sa reeglina ka midagi head.

Liblikefektist võite te aga täpsemalt lugeda Ray Bradbury lühiloost “Kõuekõmin” (“A Sound of Thunder”). Või võite vaadata hiljuti meilgi linastunud filmi “Butterfly Effect”, mis kasutas kaudselt sama teemat. Liblikaefektt kui termini tüüpilisim sõnastus on pärit sellise mehe nagu Edward Lorenz poolt ja see kõlab järgnevalt: “Ka kõige tühisem muutus ilmastikus avaldub lõppkokkuvõttes kaugeleulatuvates tagajärgedes. Kui liblikas Brasiilias tiibu lehvitab, siis ainult tänu sellele võib kuu aja pärast Texast tabada tornaado.”

Aeg on hakata maailma valitsema .. alustuseks viin pudelid ära, et oma ambitsioone finantseerida.

Päris huvitav seisukohavõtt on selles Nature artikklis kus George Chapline seab kahtluse alla musta augu võimaluse. Tema seisukohatadest lähtuvalt on astronoomilised objektid, mida seniajani on peetud mustadeks aukudest lihtsalt nn. tumeda energia kogumid, mis tekivad pärast tähe kokku langemist. Ausalt öeldes kõlab kogu see jutt üsna usutavalt.

See Registeri artikkel räägib põgusalt sellest, kuidas lahtisel koodil baseeruvad rakendused (antud kontekstis andmebaasid) mitte niivõrd ei konkureeri kommertsiaalsete lahendustega, vaid lausa toetavad neid. Kuigi autori mõte liikus vähe teisi radu pidi on tal minu arvates siiski point. Avatud koodiga tarkvara eeldab kõigile kättesaadavat riistvara ja infrastruktuuri, seega vähemalt antud hetkel jääb avatud tarkvara siiski lowend rakenduste jaoks. Kui nõuded tarkvarale kasvavad, minnakse peaaegu vältimatut üle kommertsiaalsete lahenduste peale.

Sisuliselt tähendab kogu see asi seda, et lahendused nagu MySQL ja PostgreSQL sillutavad sellistele firmadele nagu Oracle teed — kui vanasti olid relatsioonilised andmebaasid kättesaadavad ainult firmadele, kellel oli raha rohkem kui Jumalal, siis tänapäeval on SQL taskukohane kõigile. See tähenda(s/b) ka andmebaasimootoreid kasutavate rakenduste järsku kasvu — ma pean siinkohas silmas ka webilehti/portaale/jne. Kui rakendusi on piisav kriitiline hulk, siis on vältimatu ka see, et osa neist muutuvad nii populaarseteks, et nad on võimelised märkimisväärselt raha sisse tooma. Miinuskülg sellel kahtlemata see, et nõuded riist- ja tarkvarale kasvavad teisele poole vabavara poolt võimaldatavat. Näiteks MySQL arendajad ignoreerisid päris pikalt triggereid ja salvestatud protseduure, kuigi praeguseks on nende vaated asjale oluliselt muutunud. Siiski faktiks on see, et kasvanud nõudeid ei ole enamasti mingil hetkel võimalik vabavaraga rahuldada ja seetõttu võetakse kasutusele kommertsiaalsed rakendused. Ehk siis koos rakenduste arvu kasvuga kasvab ka näiteks Oraclet kasutavate süsteemide hulk, mis omakorda viib alla selle firma toodete hinna, mis omakorda madaldab üleminekupunkti veelgi.

Kuidas see mõjutab vabavara arengut? Arvestagem siin sellega, et tegelikult proportsionaalselt Oracle installatsioonide kasvuga, kasvab ka vabavaral baseeruvate lahenduste kasv. Siiski probleem on selles, et vabavaralisi lahendusi on liiga palju. See tähendab seda, et paar suur monoliitset kommertsiaallahendust saavutab võrreldes näiteks MySQL oluliselt suurema osa kui esmapilgul oleks võinud arvata ja seda suuresti tänu viimase abile. Everyday portal on selles mõttes hea näiteks: MySQL jäi asjale päris kiiresti kitsaks ja paljuski tänu sellele võeti kasutusele Oracle. Ma kasutan Oraclet eelkõige just näitena, kuna meil on siin muidki tegijaid nagu IBM, SyBase, Microsoft, jne. Kuid viimasel ajal on nende arv järsult vähenenud, kuna üleüldise konsolideerumise laine tõttu on kommertsiaaltarkvara tarnivate firmade arv kahanenud. Ainuke võimalus vabavara jaoks on tegelikult see, et varem või hiljem peavad ka oma käe peal tegutsejad hakkama leibu ühte kappi panema, et vältida sattumist punasesse raamatusse.