Kui Pronto õllega kruvilasse jõudis oli kruvimine juba lõppenud. Kolkisin aknale, keegi lahti ei teinud. Tramaeivõi! Sorri Gea, ma tegin kõik endast sõltuva, jõudsin kohale kella ühe paiku, aga kedagi polnud kohal.
Alternatiivse ajaviitena vaatasime Tarmoga Tripoode, tegime küüslauguleiba ja libistasime õltsi lipsu alla. Hiljem on päevakavas kaks sünnipäeva, isa ja Inna omad.
Selline lugu … sain omale uue SIMkaardi, aga koos telefoniga tõmbasid minu juurest lesta ka kõikide toredate inimeste numbrid, mis mul telefonisl kirjas olid. Olge head, mailige need näiteks mulle: tanel.raja@gmail.com . Muide, ma olen praeguseks olnud juba nädal aega (viimasest reedest saati) tsiviliseeritud maailmast ära lõigatud — ainuke sidevahend ongi olnud mail ja MSN/Skype … ja blog. Peaks omale koju kusagilt mingi naisterahva hankima, oleks vähemalt keegi kelle käest telefoni laenata või kellele teised helistada saaksid. On vabatahtlike?
Kirevase pihta! Tuleb välja, et ma läksin pisut tormiks kätte ja oma blogispämmerite ligipääsu piiramise tuhinas viskasin ukse taha ka terve portsu legitiimseid kasutajaid. Vabandan liigagaruse päralt ja püüan ennast jooksvalt parandada.
Kõik kes tihedamalt minu saiti külastavad on avastanud, et kuidagi aeglaseks kipub asi jääma ja teinekord juhtub, et kogu kupatusele ei pääse üldse millegipärast ligi. Kui teiselt poolt serveri protsessori kasutust jälgida, on näha kuidas apache ja mysqld taskid õndsate nägudega midagi internetti topivad. Täna siis Andreiga vaatasime asja üle ning tulemuseks on see, et kurja juur on tõenäoliselt leitud.
Tuleb välja, et eksisteerivad nn referentsispämmerid. Need on tegelased, kes kävitavad selliseid programme, mis künnavad su internetilehe läbi ja kuivähegi saab postitavad igale poole mingit kõntsa (viagra, casino, poker, jne). Ilmselt olete kõik seda näinud. Lisaks püüavad nad endast maha jätta nn refereerimisjälge, puhuks kui süsteemis on mingi asi, mis näitab kust lehel külaline sabunud on.
Kuidas see kõik praktikas välja näeb. Ütleme nii, et minu blogis on hetkel umbes 700 kannet, mis laias laastus tähendab 700-t lehte. Kujutage nüüd ette, kus robot peaaegu korraga neid kõiki külastama asub? Apache-l, MySQL-l ja PHP-l on tegemist korraga umbes sama palju, kui 700 samaaegse külastajaga. Ja oleks, et need süsteemid kuidagi viisakalt järjest neid läbi künnaks .. sittagi! Teine asi on see, et iga sisestatud kommentaar pikendab lehte ja teeb andmebaasi ühe rea juurde. Et seda baasi kirjutada ja seda seal lugeda peab PHP rohkem tööd tegema. Nüüd kujutage ette kui te avastate ühes mu saidis olevas dormantses blogis umbes 5500 kannet, mis on kõige puhtam spämm. Iga kord kui keegi seda vaatab tähendab see lisakoormust masinale ja noh, kes on kõige kõvem selle lehe vaataja? Õige! Seesama spämmirobot.
Selle spämmi mõte on kahekihiline oma olemuselt — esiteks meelitada inimesi sinna lehele ja teiseks saada googlest (ja teistest otsingumootoritest) võimalikult palju viiteid sihtlehele. See loomulikult tõstab selle saidi positsiooni otsingutulemuste hulgas selle konkreetse võtmesõna alt. Äge olge spämmi suhtes tolerantne … mida rohkem võimalusi kuhugi viidata avaneb, seda atraktiivsem selline spämmimine on. Spämmarid ahju!
PS. Apachel on selline asi olemas nagu spamcontrol. Kui keegi on sarnase murega kokku puutunud, siis visake sellele asjale pilk peale. Hetkel on juba terve müriaad viagrapakkumisi lehe kuvamise asemel vastu näppe saanud (oma olemuselt on tegu filtriga, mis saadab pahategija kukemuhvi enne kui ta jõuab Apache, MySQL ja PHP jaoks päringu tekitada). Jee!
Tuleb välja, et ka mina olen sellesse ajaveebivõistluse pretendentide nimekirja kantud. Siin on link minu kandele:
Tehke nüüd nii, et teie siinoleku rebu oleks teie nutikus, mitte osavõtmatus ja kambavaimu puudumine. Hindamiseks peab olema hot.ee kontolt sisse loginud (link on seal lehel paremal üleval nurgas).
Tänase Postimees Online valvehälvik on taaskord avastanud enda jaoks asja mida ta on kiire aju(raku)töö tulemusena tituleerinud laenuhulluseks. Mind hakkab ausalt öeldes tänapäeva Eesti meedia eluvõõrsus ja vastutustundetu mõtlematus juba väga tõsiselt häirima.
Olgem ausad: kust saab enamus inimesi oma info? Ikka ajakirjandusest, kust mujalt. Ajakirjandus peaks olema omamoodi nagu politsei — kaitsma neid, kes kaitset vajavad ja vahele tõmbama neid, kes halba teevad. Paraku tegeleb meie ajakirjandus valdavalt pimedas kangi all kellelegi lajatamisega, vaatamata sellele, kas ohver oli selle ära teeninud või mitte. Südamerahuga jäetakse kõrvale tülikad ja skandaalivabad teemad ning asutakse maialt nende kallale, kus saab kellelegi maksahaake jagada. Tõsi, viimasel ajal on hakanud sellest vindi ülekeeramisest tühiste asjade pärast inimestel siiber saama. Hea näide sellest on näiteks “presidendiskandaali” ümber lahti läinud meedia feeding frenzy, mis lõppkokkuvõttes päädis sellega, et presidendi toetus kasvas märkimisväärselt.
Vaadake natuke lehtedes ringi. Kui palju kasutatakse selliseid äärmuslike ja ette halvustava alatooniga termineid ja liiteid nagu -hullus, miljoni-, hirmkallis, luksus-, jne. jne. Kusjuures tavaliselt materdatakse väikseid sulisi, kes juba niikuinii võllas ripuvad. Suuri sulisi ei puutu ju keegi, kuna “siin pole juttu” — ehk siis kõik teavad niikuinii, et varastavad, mida me siin enam kirjutame. Aga mis selle tulemuseks on? Tulemuseks on see, et kui keegi Roos katsub oma pitsa riigi rahast kinni maksta, siis tembeldatakse ta überkurjategijaks (mitte, et ma seda soosiks), samas kui mõned mehed ärastavad riigiettevõtteid ja kinnisvara ja jäävad puhasteks poisteks. Hiljem aga valitakse just viimased tagasi, sest nende kohta on suhteliselt vähe negatiivset meediakära liikvel. Põhimõtteliselt oleks see võrreldav sellega, et vales kohas üle tee minemine on võrreldav kolme aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega, samas kui inimese tapmine päädib noomitusega.
Huvitav on ka see, et meedia ise toodab endale turgu (nagu narkobusiness). Kuna meedia on juba loonud kuvandi, et kõik kellel on natuke rohkem raha või kes tegelevad poliitika või äriga on sead, siis nende sigadusest rääkimine on rahvaga samastumine. Keegi ei taha lugeda lehes, et Eesti rahva keskmine IQ on vähenenud poole võrra, sest see heidaks ka lugejale halba valgust. Kuna aga lugejatele on päevast päeva nii järjekindlalt pähe taotud, kes on paha ja kes on hea, siis tunnevad nad kohe rõõmu kui kellegil “sihtgrupist” halvasti läheb. Põhimõtteliselt on ajakirjandus põlistanud sellise suhtumise nagu “vaesus elunormiks”, “homset pole” ja “ise mõtlemine on halb, ole normaalne ja tee nii nagu teised teevad”. Kusjuures hämmastav on ajakirjanduse puhul ka selline ürgkommunistlik suhtumine — kõik kellel on rohkem kui üks lehm tuleb loomavagunisse ajada ja Siberisse pikaks ajaks saata. Ja mis sest, et tegelase farmi sulgemise tõttu enam linnas keegi poest piima osta ei saa — vähemalt on õiglus jalule seatud ja nüüd on kõik vaesed ilma vähimagi võimaluseta ülepoole pürgida, sest kõik kes elus edasi jõuavad on burzuid.
Kuid tagasi selle laenujama juurde.
Arvamus, et laenamine on halb.
Selline suhtumine on pärit sügavast nõukaajast. Tollal praktiliselt ei olnudki võimalik laenu võtta ja kui oli, siis oli see üks suur segadus. Tihtipeale laenati sugulaste või tuttavate käest, keda pärast siis igakülgselt meelitama pidi. Sellised viimast sorti laenud tekitasid tihtipeale palju paksu verd ja sellest ka vanemate inimeste suhtumine. Kust noored sellise mentaliteedi üles korjasid pole aimugi… ilmselt on siis tegu nendega, kes pole kooli veel lõpetanud.
Arvamus, et laen on kallis.
Võtsin omale 25-ks aastaks 390000 krooni laenu ja ostsin oma naaberkorteri ära. Praegune laenu tagasimakse on 1900 krooni kuus. Minu arvates on see sitaks odav ja kui aus olla kaalun ma parasjagu selle tagasimakse kahekordistamist ning tähtaja lühendamist 10-le aastale. Kui ma oleksin abielus või kui mul oleks elukaaslane (eeldusel, et viimane kah midagi teenib), siis võiks ma selle numbri tuimalt ka neljakordistada ning asi jääks meie jaoks 5 aasta peale. Pidage meeles ka seda, et mida lühemaks ajaks laen võtta, seda väiksemad on kogumahult intressid ja seda väiksem on lõppkokkuvõttes tagasimakstav summa.
Arvamus, et laen orjastab.
Ütleme nii, et tihtipeale on laen ainuke pilet iseseisvasse ellu. Inimesed peavad kusagil elama, neil on elementaarsed vajadused ja kui loomulikult on võimalik 20 aastat raha koguda ja siis seda kõike endale lubada, peab vahepeal siiski 20 aastat oma noorusest elama peost suhu. Noorus on eelkõige siiski elamiseks. Teine asi on see, et mul on alati võimalik oma korter soovi korral maha müüa ja laen tagasi maksta. Näiteks kui ma kavatsen kuhugi mujale kolida ja müün oma korteri, mille ma laenu eest ostsin maha. Ütleme, et ma olen pool sellest juba maksnud. Kinnisvarahinnad tõusevad praegult ja tõusevad veel mõnda aega (küll mitte väga kaua, kuid siiski). Langema ei hakka nad niipea ja isegi Soome lama ajal oli langus kõigest 20%. Muide, hetkeks on korerite hinnad juba ammu möödunud lamaeelsest kõrgperioodist, seega pikaajalise investeeringu puhul pole ka selline väike langus eriline mure. Ütleme nii, et konservatiivselt hinnates võib mu korter müügihetkel maksta hoopis näiteks 600000. Kuna ma olen pool oma laenust juba kinni maksnud, siis saan ma müügihetkel omale tühjast koast pihku 400000 krooni. Kui ma oleks seda korterit üürinud, oleksid mul ainult tühjad pihud.
Arvamus, et üürida on odavam.
Praegult on laenud nii odavad, et üürimine on selgelt kallim. Näiteks mina, kes ma maksan oma teise korteripoole eest iga kuu alla 2000 saaksin selle võõrale väljaüürimise eest ilma erilise kauplemiseta kätte 3000 krooni. 3000 on selgelt suurem kui 2000 ja nagu eelmises punktis näha — välja kolides ei saa ma mitte punast krossigi. Lisaks on üürikorteris alati võimalus, et sind visatakse välja, kuna omanikult on muud plaanid. Ja lisaks ei saa sa üürikorterit suvaliselt ümber ehitada soovi korral. Üürikorter on variant ainult siis, kui sa oled üleminekufaasis (näiteks sinu päriskorterit alles ehitatakse) või kui sulle keegi lihtsalt laenu ei anna. Noh ja loomulikult illegaalidele kah. Ja nendele, kes on omale korteri hankinud ainult õppimise, puhkuse või konkreetse tööprojekti ajaks.
Ma arvan, et keskooli viimases klassiks peaks tunniplaani sisse viima praktilise ühiskonnaõpetuse. Aga seda mitte poliitõpetusena vaid tunnina, kus õpitakse elementaarseid maailma liikuma panevaid hoobasi. Kuidas, miks, milleks oleks mõttekas laenu võtta ja milleks mitte. Kelleks õppida, millised on edasised võimalused iseseisvas elus, kuidas töötab riik ja õigussüsteem, jne. jne. Saada kogu selle info tarnimine noortele ajakirjandusinfantiilide hooleks (või nende hooleks, kes lugejaid oma huvides “õieti” mõtlema soovivad panna) on kuritegu ühiskonna vastu.
Uuendus:
Ma lisaks siia veel paar asja juurde.
Laen parandab sissetulekuid, tööviljakust ja suurendab stabiilsust. Nimelt kui sul on laen kukil ja tekivad ootamatud (?) lisakulud (näiteks peenike pere), siis ei jää laenuvõtjal muud üle kui minna omale lisatulu nõudma. Tänapäeval, kus tööpakkujaid kipub olema rohkem kui võtjaid antakse lisapalka suht kergelt. Samuti on inimesed valmis rohkem õppima ning pingutama, et uut parema palgaga kohta saada. Kui varem tuli ikka kuidagimoodi toime, siis laenuga ei taheta väga lolli mängida. Inimesed muutuvad ettevõtlikumateks ja see on hea, sest laenuvõtt on sisuliselt äritehing ja sellega koos saab inimene enese ja pere majandamisega maigu suhu ja on rohkem valmis ka eraettevõtlusega tegelema.
Tööviljakus kasvab selepärast, et inimesed ei taha oma kohast enam eriti ilma jääda kui laen kukil ja pingutavad rohkem. Samuti on nõnda lootust rohkem palka saada. Ega see maksude ülelaekumine kahel viimasel aastal pole tühjast kohast tekkinud.
Noh ja stabiilsus kasvab kahte eelnevate punkti koos vaadates.
Kas teistele tundub kah, et EMT Iseteenindusbüroo on aeglane nagu tigude matuserongkäik? Ma ei saa seal juba mitu päeva midagi tehtud … peale ootamise. Aeg-ajalt jõuan mingile lehele ja siis on jälle mõnus seisaks mõnda aega.
Nagu ma ennist mainisin jäin ma reedel valdgustkarvatel asjaoludel oma telefonist ilma. Tänu sellele läksin täna meie õigussüsteemi käest abi nõutama.
Saabusin kohale (Pärnu maantee osakond) kusagil veidike enne viit. Koguka tuharaga mammi troonis vastuvõturuumi puldis ja õhk tema ümber oli ebahuvist lihtsurelike vastu tiine. Küsimuse peale, et kus ja kuidas ma avaldust saan teha oli tema vastus napisõnaline: “Oodake!”.
Ootasin. Kuna ooteruumis polnud kedagi, siis moodustasin ühemehejärjekorra.
Vahepeal käis oma auto pärast üksteise järel valvelauamutiga tänitamas kaks komplekti vene rahvusest tegelasi. Venelaste puhul on naljakas see, et nad kannavad mingit rahvusliku mundrit — kohev jope ja triibuga vatiinsoojendusega dressid, mis meenutavad natuke sportlike vatipükse. Vaatamata nende pingutusele ei suutnud nad valvelauamuti ükskõiksusturvisesse lüüa ühtegi huvimõra. Kui üks mees juba liiga kõva lärmi hakkas tegema, kutsuti tagant ruumist mingi kolge, kes teatas venelasele (kelle nimi muide oli Petrov), et ta näeb täna oma autot sama palju kui oma kõrvu. Mina oleks tema asemel valinud mõne teise võrdluse, sest Petrovil olid hämmastavalt lontis kõrvad. Ta võis neid täiesti vabalt silmanurgast näha.
Ootasin. Vahepeal tuli mingi daam, kes väärikalt küsis avalduse tegemise võimaluse kohta. Valvelauamuti vastus oli endiselt napisõnaline: “Oodake!”
Ootasime. Kaua.
Lõpuks saabus pisikest kasvu särtsakas näitsik, kes mind taharuumi viis. Ärge nüüd kujutagegi endale midagi ette! Mind hakati hoopis üle kuulama ning minu ütluste põhjal avaldust tegema.
Neiu ilmselt polnud väga kaua riigitööl olnud sest ta küsis õigeid küsimusi ning naeratas õigetes kohtades. Kahju heast inimesest, küllap aeg ja riigitöö parandavad need “vead”. Neiu maalis keel püüdlikult suurnurgast väljas minu ütluste järgi paberile tähti. Mina jälgisin neiu sõrmi. Tüdrukul oli näppude ümber nii palju kulda, et seersant Bosco “B.A.” (Bad Attitude) Baracus A-Rühmast oleks kadedusest roheliseks läinud ja isegi mulle avaldas ta kollektsioon muljet.
Pastakaga kirjutamine on aeglane ettevõtmine. Neiu kirjutas, mina ootasin.
Kui kirjatöö valmis sai, oli tund ja kolmveerand sellest hetkest mööda, mis ma ooteruumi uksest sisse astusin. Põgenesin kiiruga ukse poole. Päris puhta nahaga ma siiski ei pääsenud — viimane asi, mida ma majast lahkudes kuulsin oli see, kuidas minu järel saabunud daam, kes kogu selle aja oodanud oli hüsteeriliselt kriiskama hakkas. Selgus, et minuga tegelenud neiu läks koju ja kõik ülejäänud vastuvõtjad olid hõivatud.
Niisiis .. telefon ongi plehkat teinud. Huvitaval kombel on ta endiselt sisse lülitatud ja asub kusagil karuperses. Positsioneerimistulemus on järgnev (asub triibulises tsoonis):
Kas kellelgi on õrna aimugi, mida mu telefon SEAL teeb? Ning eriti huvitab mind see kuidas ma ta kätte saaksin.