pronto.ee

28. märtsil esines Rock Cafes tore kollektiiv nimega “The Sisters of Mercy”. Kontsert oli meeldejääv päris mitmes mõttes ja mitte ainult heade asjade pärast. Et muidu toredast üritusest lõpetuseks nadi maitse suhu ei jääks, halustame halvast.

Halbadeat asjadeat esimese, teise ja kolmanda koha vallutab kindlasti halb heli. Ma ei ole päris kindel, kas tegemist on mingi Rock Cafe eripäraga, kuid Andrew Eldritchi muidu kandev hääl ei kippunud esiridadest palju kaugemale kostma ning kuigi see kohati ka tagareas pudelid riiulitel tinisema pani, siis polnud see kaugeltki tänu helisüsteemile. Ka üldine helitugevus oli allapoole igasugust arvestatust. Kuidagi harjumatu on olla kontserdil, kus esiridades on võimalik omavahel vabalt vestelda ja telefoniga rääkida (võimalust, mida paar tolgust aktiivselt ka kasutasid). Üldmulje seisukohalt oli imelik ka see, et publikud oli kohal napilt.

Õnneks häid asju oli kaugelt rohkem. Effektne valgustus, mis muidu suhteliselt pisikese Rock Cafe lava neljakordseks venitas, hästi läbi mõeldud kava ning uudne lähenemine, mis mulle endale meeldis. Saund oli toorem ja jõulisem ning kuigi julgem tegevus helitugevuse heebliga oleks kogu üritusele kasuks tulnud, oli asi ka nii tore. Publik oli valdavalt üle kolmekümne ja juhuslike külalisi peaaegu ei olnud — seda oli näga publiku nägudest, riietusest ja hoiakust. Mõnes mõttes tekitas see vilets heli isegi olukorra, kus kogu ettevõtmine tundus olevat justkui ainult gurmaanidele mõeldud elitaarse kinnise üritusena. Kava hakkas pihta looga “Crash and Burn” ning lõppes “Temple of Love”.ga, mängiti maha enam-vähem kõik tähtsamad lood ning kuigi uudne arranzheering tihtipeale alles sõnade juures lubas helikonserviga üles kasvanul aru saada, mis looga täpselt tegemist on, andis selline lähenemine võimaluse igast loost uue elamuse saada.

Kes tahab näha, kuidas siis tegelikult õeraasud laval välja näevad ja uues kuues kõlavad, otsigu videosi Youtubest.

Meil on tulemas valimised, kõigepealt Euroopa Parlamendi omad, mis huvitavad vaid üksikuid ning seejärel kohalike omavalitsuste omad, mis huvitavad kõiki. Värksendav on näha, et praegune Tallinna linnapea ei hoia oma kohast kümne küünega kinni ja on valmis selle vabatahtlikult teistele loovutama. Võimalik, et kohukesed on lihtsalt väsinud tähelepanu keskpunktis (heh) olemisest ning seisavad seetõttu plakat pihus väljakupervel ning nõuavad endi välja vahetamist.

Anname siis vanale mehele võimaluse puhata. Valime kedagi teist.

Raamatusari, mille esimene osa ilmus mõni aeg tagasi maakeeli ja teine peatselt tulekul on originaalkeeles vaikselt teisest otsast idanema hakanud. Mäletavasti suri mammutsarja autor mõned aastad tagasi, jättes selleks hetkel 11 osaliseks kasvanud loo pooleli. Jordani enda ja lähikondsete soovide kohaselt otsustati autori märkmete ning lisamaterjalide põhjal lugu siiski lõpuni kirjutada ning “kehaks”, kes seda tegema palgati sai noor ja andekas autor nimega Brandon Sanderson. Väidetavalt pidi loo lõpetamiseks piisama ühest raamatust.

Tuletan meelde, et Robert Jordan on varemgi eksinud, kuna esialgu pidi “Wheel of Time” olema triloogia, mitte kaksteistloogia dodekaloogia (kui teid huvitab, kust ma need nimed välja tõmban, visake pilk peale sellele lehele). Nüüd, kus Sanderson on üle aasta asjaga tegelenud on ta sunnitud tõdema, et ühe raamatuga ta seda lõpuni kirjutada ei suuda — õigemini suudaks, aga mitte nii, et kõik süžeeliini rahuldavalt lõpetatud saaks. Neid lahtiseid otsi on selles loos tõeopoolest nii palju, et ma saan ta murest täielikult aru. Sestap teatab ta oma blogis, et on tehtud raske otsus viimane raamat jagada kolmeks, millest esimese nimeks saab “The Gathering Storm”. Kuidas algset nime “A Memory of Light” kasutatakse on hetkel veel segane, sest kahe järgneva raamatu nimeks on pakutud “Shifting Winds” ja “Tarmon Gai’don”, kuid need nimed pole kivisse raiutud, sest esimese raamatu nimeks pakkus autor ise välja “Gathering Clouds”.

Kõik kolm raamatut saavad olema sellise keskmise suurusega ning kõik nad peaks ilmuma novembris: esimene see aasta, teine järgmine ja kolmas ülejärgmine. Sandersoni kommentaari sellele otsusele leiate siit.

Teate, kes on Steve Wozniak? Kui ei, siis häbenege. Woz on mees kes peaaegu üksinda ehitas valmis maailma esimese tänapäevase laiatarbe personaalarvuti. Koos teise Stevega (Jobs) lõid nad firma nimega Apple ja ülejäänud kõik on juba ajalugu. Lisaks sellele on ta veel väga laia sahaga, ajades oma käpakesi muudessegi eluvaldkondadesse — ta on valmis ehitanud maailma esimese universaalpuldi, korraldanud kontserte ja nagu välja tuleb, on tegemist ka kõrgema klassi tansulõviga. Tõsi, tema oskused selles valdkonnast jäävad kindlasti alla pädevusele riistvara valdkonnas. Ameerika versioon saatest “Tantsud tähtedega” ja Steve Wozniak:

Leisure + Travel nimeline webisait annab meile head nõu, kuidas TEISED rahvad eelmise päeva prassimisest tingitud tüsistustest üle saavad. Täielik Inglise hommikusöök ja Corpse Reviver kokteil? Palun jah!

Installisin selle siis lõpuks ometi ära. Pean tunnistama, et mulle päris meeldib. Loomulikult on erinevaid probleeme, näiteks Daemon Tools ei tööta ning USB printeriga on mingi jama, aga kus seda poleks. Seevastu näiteks 1.5TB Seagate kõvaketas läks kohe külge, erinevalt Windows XP-st, kus tuli BIOS-s enne erinevaid asju peale ja maha keerata. Üleüldse oleks äkki aeg natuke riistvara kohendada, viimane uuendus toimus ju tervelt aasta tagasi.

Uuendus: Sellest laiast PATA juhtmeribast, mis korpuse sees kogu ruumi ära võtab on aeg vabaneda. Sestap tellisingi uue SATA ühendusega DVD kirjutaja vana PATA seadme asemele. Ka ventilaatorid läksid vahetusse, sest vanad propellerid üürgasid kooris nagu Jeeriku pasun.

Mõned inimesed on sellised, et nende kõrval tunduvad ka tuhat päikest kahvatu varjuna. On ülekohtune, et kui mõnda sellist enam ei ole, siis ikkagi saabub päev ning tõuseb päike. Head teed, Ruth! Ma olen uhke, et mul oli au sind tunda.

Juhtus siis selline asi, et nii kalendri, kui minu jaoks on üks aastake jälle õhtusse veerenud, ilma, et ma siin eriti nokka oleks vaevunud paotama. Palju asju on muutunud, palju on muutumas, kõigest ei jõua ja ei tahagi rääkida.

Viimane avastus oli tore allkirjade kogumine “karistamatuse” vastu. Nii väga kui mulle ka ei meeldi kujunenud olukord, ei suuda ma mõista kus selle üleskutse tegijate ajud olid ja mida nad üldse soovisid saavutada. Kuidas mõista sellist toredat punkti nagu näiteks: “aprillimässu korraldajate üle tuleb kindlasti jätkata kohtu pidamist kuni süüdimõistva otsuse saavutamiseni“? Nimetada sellise üleskutse valguses seda asja kohtumõistmiseks on sama hea kui ilma jutumärkideta kutsuda Stalinit “kõikide rahvaste isaks”. Taolist kohtumõistmist on Eesti pea pool sajandit pidanud taluma ja tundub, et tollased ideed ja meetodid on langenud siinpool Peipsi vägagi viljakasse pinnasesse. Samuti on tore see nn. süüdistuste list: “välisriigi mahitusel toimunud riigipöördekatse, rahvusliku vaenu õhutamine, võimuesindajate seaduslike korralduste eiramine ja massiline varavastane tegevus, samuti kõige selle organiseerimine“. Kohtusüsteem ei baseeru õnneks veel kõhutunnetel ja soovunelmatel. Seda, et esimene punkt leiaks ka kasvõi kõige marginaalsemat tõestust ma eriti ei usu, selliseid asju organiseeritakse nõnda, et sündmust ei oleks võimalik hiljem dokumenteerida ega seega ka kohtus tõendada. Võimuesindajate korralduste eiramine on mõnes mõttes ju seesama lehekülg ise, sest kohus on oma otsuse teinud ja kodanikuallumatuse korras üritatakse ikka oma joru ajada. Linnas need našistid ise midagi ei lõhkunud, seega selles neid samutit süüdistada ei saa ning lõppkokkuvõttes ei saa neid süüdistada ka selle organiseerimises, sest ma ei usu, et neil oli plaan “ajada rahvas kokku ja siis linna peale laamendama minna”. Isegi kui neil see eesmärk oli, ei usu ma taaskord, et seda kuidagi dokumenteerida õnnestuks. Ja rahvusliku vaenu õhutamist nad päris kindlasti ei teinud: pigem oli tegemist ikkagi rahvuste VAHELISE vaenuga. Kui nüüd välja rullida hulk süüdistusi, mida ei ole võimalik kuidagi tõendada ning sealjuures loota, et kuskilt pudeneb süüdimõistev otsus on pehmelt öeldes sinisilme ja oma olemuselt riigi raha ja kohtusüsteemi vahendite kuritarvitamine.

Üldiselt tundub mulle, et ainuke asi, mida see üleskutse saavutab on rahvuslaste diskrediteerimine. Võib-olla see ongi eesmärk, aga võib-olla on tegemist tavalise maatõugu rumalusega.

as

Niipalju kui ma olen seda riigi ja SAS-i kemplemist ajakirjanduse veergudel uigenud, hakkab mulle tunduma, et riik on taaskord osavalt nurka värvitud. Asja teeb eriti masendavaks see, et riik ise ei paista taipavat oma positsiooni lootusetust ning “resoluutsed” avaldused ajakirjanduses on tegelikult viimane asi, mida selle lahendamiseks oleks vaja. Ma natuke seltan oma mõttekäiku:

Praeguse majandussurutise ajal on ka suurtel firmadel kapitaliga kitsas käes. Esmajärjekorras proovitakse piirata kulusi, kuid kohe pärast seda proovitakse sama teha ka riskidega. Estonian Air pole viimasel ajal just kasumitega hiilanud, firma vindub ja tegelikult pole kellelgi jõudu ning ka tahtmist seda arendada. Tahtmist võin-olla isegi oleks, aga riigil pole raha ja SAS pole firma praegust seisu vaadates julgust. Risk on liiga suur. Mõnes mõtteb on nii SAS kui riik nagu lits lapsega — igatpidi on halb.

Kuna erafirma peab oma olemust arvestades mõtlema eelkõige rahakotiga, siis ilmselt tekkis kusagil Rootsi poiste kuluaarides kaval idee: mis oleks kui paneks Eesti riigi olukorda, kus ta sunnitud meie riske maandama. Eesti riigina on kippunud olema viimasel ajal pigem emotsionaalne kui pragmaatiline ning tänu sellele ka kergesti manipuleeritav — tuleb lihtsalt emotsiooni jaoks sobiv pinnas tekitada. Ma ei tea, milline on täpsed lepped riigi ja SAS-i vahel, kuid ma pakun, et SAS on seal nii mõnigi kohustus üleval, mille täitmiseks tal puudub igasugune huvi. Idee paistab olevat selline, et kui riiki veidike ähvardada, siis lähevad murumütsidega poisid puhevile ja suure vihaga äkki ostavad selle õnnetuse hoopistükkis kogu täiega endale: tõenäoliselt koos mingite leppetrahvide ja muu sellisega. Ja kui nad juhtumisi peaks bluffist läbi nägema, siis tegelikult pole ka see olukord, kus SAS enamusosaluse saab väga halb. Eesti Õhk muidugi läheb likvideerimisele, kuid olemasolevad varad liidetakse kenasti emafirmaga ja kui odavalt saab, siis miks ka mitte. Riik tegelikult ei ole positsioonis, kus ta väga palju kaubelda saaks. SAS-il on hetkel käes kõik ässad ja laual win-win olukord.

Veelgi huvitavam on see, mis edasi saab. Väheusutav, et riigil on praegusel hetkel vahendeid kogu kompoti kokkuostmiseks. Seega leitakse mingi strateegiline partner, näiteks Tallink, kellele kogu kompott kuidagiviisi kanditakse. Ühest küljest rõhutakse rahvusele ja võimalik, et see polekski väga halb, et lennufirma enamus taaskord Maarjamaale saabub, KUID mis edasi saab. Esiteks Tallinki mõju kohalikele poliitikutele ei tohi alahinnata ning varem või hiljem tekib olukord, kus kas riik sunnitakse kogu jama tagasi ostma, koos intressidega või mis veel huvitavam — sunnitakse oma osalust müüma. Emotsionaalset riiki on tegelikult väga lihtne sundida. Sobival hetkel lüüakse lauda nn “vene kaart”, mis antud kontekstis tähendab seda, et firma ähvardatakse maha müüa näiteks “Aeroflotile”. Võimalik on ka see, et selle trumbi paigutab lauaservale juba SAS. See tekitab olukorra, kus pikemat aega venevastaselt esinenud ringkonnad ei saa lihtsalt teisiti kui peavad reageerima oodatult. Igal juhul müüakse sellisel juhul kõik osakud varem või hiljem ostjale.

Asi võib veelgi huvitavamalt lahenda. Pärast enamusosaluse omandamist või selle ostnud firma kätte võtta ja ikkagi SAS-ile maha müüa ning igal juhul jääb keegi pika ninaga. Mina leian, et majanduses pole ruumi emotsionaalsusele. Riigijuhtimisel veelgi vähem. Estonian Airi juhtum saab selles kontekstis igal juhul olema näidisetendus. Istuge ja vaadake, armas rahvas, kuidas meistrid seda mängu mängivad.