pronto.ee

Kui tahmist on, siis saab karugi tantsima või teisele inimesele sõnad suhu panna… koos lauluga. Hea näide on Dabljuu, kes on üles võtnud U2 viisi “Sunday, bloody sunday”

Väike idee tegelastele, kellel on olemas kaamera ja tahtmine teha midagi huvitavat, aga keda on tabanud ideeikaldus. Kes kunagi on mänginud Space Invadersit (või nagu mina, Galaxiani), selle jaoks tuleb see filmilõik ilmselt üsnagi tuttav: Space Invaders päris inimestega.

amazon.com: “Broken Angels”

Richard Morgani “Broken Angels” on teine raamat Takeshi Kovacsi sarjast (eelmine kandis nime “Altered Carbon”). Eelmise osaga võrreldes on täheldada märkimisväärset edasiminekut — nii sõnaseadmise kui jutu voolavuse seisukohalt. Seetõttu olen täiesti nõus nende meestega, kes otsustasid Morganile Philip K. Dicki auhinna jagada.

Nagu eelmises lõigust juba aru oli saada, keerleb kogu värk taas kord Takeshi Kovacsi ümber. Seekord ei tegele mees enam mingi detektiivitööga, vaid on ühinenud väikese palgasõdurite armeega, kes teeb väikest tellimustööd nimega “kõrvalisel planeedil mässu maha surumine.” Selline tavaline, rahulik, väike sõda — inimene peab millestki ju elama. Kõik laabus kenasti kuni talle tehti ettepanek millest oli väga raske keelduda.

Selgus, et “marslaste” poolt mahajäetud varemeid uurides avastasid algajad arheoloogid midagi, millel oli potentsiaali ka kõige tagasihoidlikumate prognooside kohaselt kogu Protektoraadi käekäiku muuta — nimelt ruumivärava, mis lõi värava kahe ruumipunkti vahele. Inimeste tehnoloogia lubas ühest kohast teise lohistada vaid informatsiooni, seega oleks murrang olnud ilmne. Kuid see ei olnud veel kõik: selgus, et teisel pool väravat asus täiesti töökorras tulnukate tähelaev, mis oli sinna pargitud juba jumal teab kui kaua ning tiksus seal vaikselt automaatrežiimil. Potentisaalne rahasumma selle leiu müügi eest oleks olnud astronoomiline. Jäi ainult iiiimepisike probleem — nimelt kuidas seda müüa ja ise kogu kupatusest veel eluga pääseda.

Loomulikult ei pakutud seda diili Kovacsile juhuslikult. Pakkuja teadis, et mees on tegelikult endine Erisaadik: Protektoraadi eriväljaõppe saanud sõdur. Protektoraat oli sunnitud Erisaadikute projekti omal ajal kiirkorras lõpetama, sest saadud tulemus osutus liigagi effektiivseks ning nad ei saanud riskida, et nende töö viljad mingil hetkel nende endis vastu võiksid pöörduda. Kovacsi ülesandeks jäi seega leida ostja, kes neil lihtsalt kommi äravõtmise asemel neile ka reaalselt raha maksaks.

Edasi areneb lugu juba vanade heade militaarküberpungi kaanonite kohaselt: erinevad probleemid, mis tuleb lahendada, oma tiimi loomine, kõrgtehnoloogiline lahingutegevus, reetmised, tehisintellektid, nanotehnoloogia, tehistõelisused, jne. jne. Põhimõtteliselt kui inimesele peaks meeldima Stephenson ja Bujold, siis on see raamat talle. Puhas viis.

“Angels and Demons” (maakeeli “Inglid ja deemonid”) on veider raamat. Arvestades inimeste suhtumist sellesse ma lihtsalt ei saanud teisiti kui pidin selle läbi lugema, kasvõi statilistilistel kaalutlustel — ükski raamat, mida raskekahurvägi võtab vaevaks nii palju materdada ei saa ju halb olla, sest otseselt nigelaid või mõttetuid raamatuid keegi bashida ei viitsiks. Nüüdseks on asi läbi saanud ja pean tunnistama, et ei kahetse. Raamatul OLID omad vead, aga sellel olid ka omad tugevad küljed. Võiks isegi öelda, et selles on omamoodi irooniat, sest selline kahetine olemus klapib suuresti raamatu pealkirjaga (ja sisuga). Laias laastus peaks tegu olema kohustusliku kirjandusega igale algajale kirjanikule: sealt saab ühtaegu õppida kuidas kirjutada ja kuidas mitte kirjutada. Paradoksaalne, aga tõsi.

Jutu süžee tiirleb ümber Da Vinci koodist tuttava Robert Langdoni, kuid sündmused toimuvad viimasest ajaliselt tükk maad varem. Öösel helistab keegi sõge tegelane Robertile ja kurdab, et neil on laboris laip, mille rinnale on põletatud mingi kahtlane sümbol. Kuna meie peategelane on sübolite alal must vöö, siis helistavad talle regulaarselt igasugused uhuud ja ajavad sarnast kägu ning loomulikult saadab ta nad tavaliselt pikale lainele. Seekord saatis autor aga lisaks ka faksi ja pildilt sümbolit nähes läksid mehe silmad suureks — midagi kahtlast pidi olema teoksil. Sümbol kujutas ambigrammina disainitud sõna “Illuminati”.

Legendi kohaselt pidid illuminaadid oma olemasolust avalikult teada andma alles siis kui nad on valmis oma põhivaenlasele katolikule kirikule surmahoopi andma. Kuna Robert Landon oli illuminaatide ajaloo ja sümboolika üks suuremaid korüfeesi maailmas, siis oli selles mõttes tema poole pöördumine ka põhjendatud nagu ka tema ootamatu huvi asja vastu. Edasi hakkasid sündmused juba palavikulise kiirusega arenema: selgus, et CERN-ist on pihta pandud veerand grammi antiainet, mille plahvatusjõud oleks ca 4 kilotonni (raamatu väitel). Asi ise on pakendatud plasmakapslisse, mille patarei peab varastamise hetkest alates vastu kõigest 24 tundi ja selle aja jooksul tuleb purk kas tagasi laborisse tuua või inimtühja kohta toimetada. Aga kus pomm asub? Kui illuminaadid tõepoolest selle varguse taga on, siis saab neil selleks olla üksainus sihtmärk: Vatikan. Kuna vana paavst oli paar nädalat varem saladuslikel asjaoludel surnud, siis on kõik olulisemad kardinalid Vatikani kogunenud uut paavsti valima. Ajastus kirikule kiire lõpu tegemiseks ei saanuks enam olla parem.

Peaaegu kohe tulevad mängu veel tapetud professori tütar, salapärane hassassin ja Vatikani turvateenistus ning algab ralli mööda Rooma linna, et leida peidetud pommi asukoht enne kui kogu kupatus vastu taevast lendab, sellal kui minutid kapslil tiksuvad vääramatu kindlusega nulli suunas. Ja aega selle leidmiseks on alla 24 tunni.

Räägime siis kõiksepealt halva ära, et lõpus ainult halb mekk kurku ei jääks. Kõigepealt virisen ma tehnikainimesena: pomm oli peidetud ära koos traadita kaameraga, mille pilt näitas turvakeskusele nulli poole tiksuvaid numbreid. Kui pommi enda leidmine oleks kahtlemata kogu Vatikani kompleksis raske olnud, siis turvakaamera leidmine oleks pidanud olema käikitegu, sest see kiirgas järjest välja signaali, mida peaks olema lihtne leida ka tavalise sülearvuti abiga. Selle peale loomulikult keegi ei tulnud.

Teine asi oli kahtlemata keskpärasele kirjandusele nii iseloomulik tagurpidi kirjutamine. Tagurpidi kirjutamise all pean ma silmas seda, et autor on mõelnud välja mingi sündmuse ahela ja seejärel hakanud ahela vahele järjest rohkem ja rohkem lülisi lisama. Tulemuseks on see, et peaaegu iga asi, mis kusagilt leitakse või millele tähelepanu pööratakse on millegi teise jaoks tähtis. See omakorda aga viib selleni, et kui sa selle ära registreerid, siis saad sa peaaegu kohe aru ka kes, kus ja mis. Eeldusel muidugi, et sa oled tähelepanelik olnud. Näiteks kui paavsti erasekretär korra mainib, et ta on sõjaväes olnud ning meditsiinikopterit juhtinud ja langevarjuhüppeid teinud, siis võisid juba kindel olla, et raamatu lõpupoole kasutatakse mõlemat detaili ära. Põhimõtteliselt on eestlastel sellise keskpärase teemaarenduse jaoks olemas ka vastav ütlus: “Kui püss on laval, siis enne enne lõppu peab see paukuma”. Head stoorid kirjutatakse peaaegu alati karakteripõhiselt ja püss paugub ainult siis kui karakteriareng seda vajalikuks peab — pigem kasutatakse selliseid detaile allegooriatena, iseloomustamaks karakteri mehelikust, distsipliini (sõdur) või positsiooni. Muide, nagu tagurpidi kirjutatud juttudele kohane jäeti kõik karakterid antud jutus nii kahemõõtmeliseks kui vähegi võimalik, sest kahe erineva stiili segamine viib tavaliselt veelgi viletsama tulemuseni kui mõlemat eraldi kasutada. Näiteks ei teadnud Landon päris paljusi selliseid asju, mida ta oleks pidanud karakteripõhiselt teadma (ta oli väidetavalt ju kõrgelt haritud mees siiski).

Kolmas asi olla korralduslik — raamatu oli loomulikult täis ajuvabasi lahenduskäike ja ajanihkeid — kutid suutsid loetud minutite jooksul leida Vatikani raamatukogust igast sodi ja lisaks veel Roomat mööda ringi kihutada ning enam-vähemõigeks ajaks kohale jõuda, raamatukogu ise oli suur naljanumber ja Šveitsi kaardiväelaste töö- ja elukorraldus oli pastakast ilge vilega välja imetud. No ei ole ikka küll nii, et mehed lubavad majas ilma igasuguse järelvavleta ringi saalida, samas kui jube skandaal tehakse lühikeste pükste koha pealt (see viimane pandi ilmselgelt sisse, et mingisugunegi tõepärasus säiliks).

Ahjaa, ja algus oli Dan Browni “The Da Vinci Code” nimelise kirjatükiga peaaegu identne. Ainutl nimed olid ära vahetatud ja kohad olid sutsu teised. Aga päris tükk aega arenes kõik täpselt ühte moodi.

Ja lõpetuseks hea asi (ja oluline hea asi). Raamat oli kirjutatud VÄGA ühtlases tempos. Kogu aeg toimus midagi ning kui karakteri vahetati, siis toimus see alati väga hästi ajastatult. Kordagi ei peatutud millelgi liiga kaua ega hakatud venitama. Lisaks sellele oli ta kirjutatud väga laduselt — ma pean silmas just keeleliselt: sõnavara ja lauseehitus ei läinud kunagi meelevaldselt jaburaks, asja oli lihtne lugeda ning alati kui ladina või itaalia keele peale mindi tehti seda täiesti mõistlikult ja nõnda, et ei olenud isegi tõlget vaja. Ütleme nii, et seda oli mõnus lugeda ja paljuski tänu sellele suutsin ma paljud kisendavad kitsaskohad alla neelata.

Omalt poolt hindeks paneks neli miinusega.

PS. Huvitav, miks kasutati raamatu kaanel ambigrammi ainult esimeses trükis? Originaalkaanekujundus on selline ja minu meelest palju parem kui see, mis minu raamatul oli:

Tänase päeva huumori eest hoolitses selline väljaanne nagu Postimees oma artiklipealkirjaga: “Jaapani printsessile tehakse keisrilõige”.

http://kohukerace.kiire.ee/

Lähis-Ida pudrupada podiseb taas täie hooga, kuid tundub, et see kord on asi tõsisem kui muidu. Ajakirjandus nagu ikka kajastab kogu seda värki üsna ühekülgselt, kuid üldjoontes on ka leheneegrid lõpuks pisitasa tunnistama hakanud, et midagi on kogu seekordse konflikti puhul ikka väga mäda.

Üldiselt üritatakse hetkel maalida sellist pilti justkui oleks kogu konflikt alanud kahe Iisraeli sõduri röövimisest Hezbolla poolt ja mis minu arvates ei vasta tõele. Laine hakkas ikkagi sellega pihta, kui juudiriigi sõdurid poole POV saadikutest ja ministritest pantvangi võttis. Kuna neil paistab asi hammas hamba vastu käivat, siis polnud ka mingi ime, et palestiinlased vastutasuks omapoolse pantvangivarude täiendamise ette võtsid, sest nii tundub on sealkandis kombeks. Mille peale Tel Avivi poisid leidsid, et kõige targem tegu mida nad teha saavad on Liibanoni rünnata. Siillilegi on selge, et kogu ürituse põhjus on otsitud ja äärmiselt ebaproportsionaalne.

Ma sattusin eile öösel päris huvitavat talkshowd BBC uudistekanalilt nägema. Külalisteks olid üks Iisraeli päritolu analüütik, üks Egiptuse analüütik ja kaks ajakirjaniku. Ausalt öeldes jättis see israeliit nii piinliku mulje, et isegi teised saatekülalised hakkasid teda kõõrdi vaatama. Põhimõtteliselt luges mees ainult päheõpitud retoorilisi litaaniaid publikule ette. Kui ta lõpuks jõudis sellise demagoogilise eleegia tippsaavutuse juurde nagu “regiooni vanim ja sõbralikum demokraatia, millel on pikajalised kogemused halbade naabrite terrorismi käes vaevlemises” otsustati talle saates enam mitte sõna anda. Vastase demoniseerimine on tore ja huvitav asi küll, aga saade oli siiski mõeldud olukorda analüüsimiseks mitte enda õigustamiseks.

Üldiselt on olukord selline, et Iisrael kasutab viimasel ajal sõnu Hezbollah ja Liibanon sünonüümidena ning pärast selle konflikti lõppu tõenäoliselt asi hakkabki nii olema. Vaatamata sellele, et enamus elanikest pole nn palestiinlased ja 40% on usutunnistuselt isegi kristlased. Asi on selles, et hetkel on Hezbollahil Liibanoni parlamendikohtadest päris arvestatav osa ja samas on tegu ka riigi kõige arvestavama sõjalise jõuga. Üldjoontes on ülejäänud valitsus nende vastu suhteliselt jõuetu ja kuna tavalise inimese jaoks on tegu ainsa jõuga, kes neid ründavale riigile vastu hakkab siis tõuseb ka nende populaarsus. Tavalise inimese jaoks ei ole vahet kes alustas ja millega. Nende jaoks on oluline see, et üks pool pommitab neid ja teine pool pommitab pommitajaid.

Huvitav on muide ka näiteks see, et Iisraeli lennuvägi pommitas katki suuremad teed, sillad ja infrastruktuuri osad ning seejärel loobiti lennukitelt lendlehti, et kui te ei taha surma saada, siis tõmmake lesta. Inimesed tõmbaks ilmselt heameelega, kui oleks kuhu minna, millega minna ja teed, mida mööda seda teha saaks. Aga need pommitati ju katki.

Vaadates praegusel hetkel ajakirjanduses jooksvat USA retoorikat, on minu arvamus see, et üritatakse mängida välja selline olukord, kus Iisrael on sunnitud Süüriat ründama. Süüriat ja Iraani on süüdistatud kõikvõimalikes surmapattudes alates relvade jagamises ja lõpetades salaplaanide haudumises. Iisrael on ka korduvalt hoiatanud, et kui suudetakse kuidagi tõestada Süüria osalus selles tsükklis, siis nad ründavad Süüriat. Mis ilmselt ongi kogu asja tegelik point. Tühja sellest mõttetust Liibanonist. Praegult tundub, et millegipärast on vaja USA-l ja Iisraelil üle tahi sõita kahele allumatule riigile regioonis ja kuna üksi minek läheb USA jaoks liiga raskeks, siis katsutakse mängu ka Iisrael meelitada. Eks näis.

Poolas juhtus selline pull lugu, et president vannutas ametisse uue peaministri. Iseenesest poleks selles midagi erilist kui uus peaminister poleks olnud presidendi kaksikvend. Ma juba kujutan ette kuidas see riiklikel vastuvõttudel vägevalt segadust tekitab

Vedelen hambad laiali ja ei raagi asjadest millest ei tohi. Vat nii.

Ubuntust on teatavasti uus versioon väljas (v6.06 LTS) ja vahepeal on minu kätte jõudnud ports selle distributsiooni ametlikke kettaid. Neid saab küll ise kah tellida, aga kes nädalate kaupa oodata ei viitsi öelgu mulle. Hetkel on tasuta (nagu ikka) ära anda 4 PC versiooni (x86), 2 64 bitise PC versiooni (x64) ja 1 Maci versioon (G3, G4, G5). Kõik komplektid koosnevast kahest kettast (install ja live) seekord esmakordselt ühest kettast, millel on nii install kui live funktsioon.

Ma järgmine nädal katsun oma dualbootiva notebooki ära upgradeda. Eks ma siis katsun teada anda milliste vimkade otsa ma vahepeal jooksin. Ubuntul igatahes paistavad selle versiooniga tõsised plaanid olevat, sest ega ilmaasjata pole sinna lõppu lisatud märgend LTS, mis tähendab Long Term Support. Mulle meeldib, et see Linuxi distributsioon ei hiilga oma kellade ja vilede ja konfigureeritavusega, vaid pigem kasutajasõbralikkuse, lihtsuse ja läbimõeldusega. Lisaks on tegu ühega vähestest distributsioonidest, millel tundub olevat selge tulevikuvisioon. Seega, go Unbuntu!