pronto.ee

Ostsin omale vahepeal uue mängumasina, milleks on seekord Nintendo DS (DS tähendab Dualscreeni). Ajsapulk on sellise tavalise PDA suurune, käib keskelt kaheks, omab WiFi-d ja üks ekraanidest on puutetundlik. Lisaks on talle olemas Opera brauser internetis ringi kihutamiseks. Eelmine neljapäev (täpselt nädala eest) tellisin omale sellisest lahedast internetipoest nagu Supercardstore omale vidina nimega Supercard, mis võimaldab konsooliga mängida varukoopiaid, MP3-si, filme ja internetist tõmmatavaid mänge ning kuhu sisse käib sõltuvalt mudelist SD, mini/microSD või CF mälukaart. Täna jõudis kaart kohale ning hetkel olen asjaga paksult rahul. Muide huvitaval kombel saabus see vidin minuni ümbrikus ja selle karp tuli konstruktonina kaasa (tahad voldid kokku, tahad viskad kohe minema) — seega isegi postkontrisse ei pidanud minema. Siin pildi peal on karp juba kokkuvolditud kujul:

Vasakul üleval on karp, vasakul all on selle karbi sees olnud Supercard SD, mille kõrval on SD (SecureDigital) mälukaart (tuleb eraldi juurde osta). Paremal üleval on Opsi käest laenatud Supercard CF koos Pokilt nuiatud CF (CompactFlash) mäluga. Paremal all on kokku volditud Nintendo DS ise 🙂

Kumb on siis parem, kas CF või SD? Ausalt öeldes ma ei oska seda osa kommenteerida — minu jaoks oli valik juba ette ära tehtud: minu fotoraparaat kasutab SD kaarte, minu PDA kasutab SD kaarte ja lõppkokkuvõttes minu tööarvuti suudab lugeda SD kaarte. Mõlemad SD kaarti sõi see vidin vabalt. Veidike huvitavam oli probleem 16MB-se MMC-ga (MultiMediaCard). MMC on suuresti ühilduv SD-ga, aga seda lugeda ei suudetud. Ma ei saanudki aru, kas küsimuseks olid MMC erinevused, või lihtsalt kaardi liiga väike maht.

Tegelikult muidugi kui mõtlema hakkan, siis SD ja CF Supercard adapteril on siiski üks väike vahe: nimelt selleks, et CF kaarti vahetada tuleb lihtsalt CF kaart välja katkuda ning adapteri võib masinasse jätta, samas SD kaarti jaoks tuleb kõigepealt adapter NDS-st välja sikutada ja seejärel adapterist kaart välja võtta (see käib külje pealt välja). Need Supercardid käivad päris tihkelt seal pesades, seega kui on tihti kaarti vaja vahetada on SD natukene tülikam valik. Mõlemal puhul jääb midagi natuke konsoolist välja tolknema. CF puhul kaart ja SD puhul adapteri ots:

CF kaardiga

SD kaardiga

Kontor kus ma päeviti pesitsen asub Liivalaia tänava keskel, Eesti Gaasi kõrval ja minu kodutee viib mind läbi Hansapanga peakontori esisest. Seoses sellega olen ma avastanud ühe huvitava fenomeni. Kusgil kuue tuuris valgub sellest majast välja terve leegion kenasi tütarlapsi, kes jäävad maja ette sädistama. Iga natukese aja tagan peatud maja ees auto, mispeale üks või teine tütarlaps võpatab ning tormab peatunud masina juurde ning ronib pardale.

Siit moraal — kui tahad omale kena saatjannat, siis peatu kell kuus oma autoga Hansapanga ees.

Teatavasti on muusika olemas igas hästivarustatud autos. Nüüd ka minu omas.

Ma hiljuti rääkisin ühte tuttavaga pikalt laialt teemal kuidas korraldada maksmist veebilehelt üle interneti. Ma küsisin, et miks ta Paypali ei kasuta ning tema vastas, et tal pole õrna aimugi, mis see Paypal on. Ma siis katsun seletada:

Juba päris tükk aega on Paypal olnud avatud ka Eesti kodanikele. Põhimõtteliselt on Paypal eBay tütarfirma, mis tegeleb elektrooniliste maksete konsolideerimisega. Näiteks kui sa ostad midagi ja ei julge oma krediitkaardi andmeid mingile suvalisele tegelasele jagada, siis tasub kasutada mingit turvalist vahemees, näiteks Paypali. Sama asi töötab ka teistpidi — kui sa tahad midagi eBays näiteks müüa või ütleme, et sa oled valmis saanud mingi programmiga, mille eest sa tahad raha saada, siis kõige lihtsam on kasutada Paypali. Inimesed kannavad makse oma Paypali kontolt sinu Paypali kontole, kust see raha (kui soovid) võidakse kanda su krediitkaardile või jäetakse lihtsalt sinu käsutusse juhuks kui peaksid soovima midagi ise internetist osta. Loomulikult võtab Paypal sealt vahel oma väikese obroki, kuid see summa on üsna marginaalne. Kust maksmiseks raha tuleb? Põhimõtteliselt seotakse Paypali konto sinu krediitkaardiga — kui kontol raha pole, siis võetakse puuduv summa krediitkaardilt. Nii lihtne see ongi.

Kui te tahate Paypali kohta rohkem teada, siis klikake siia:

Põhimõtteliselt on konto tegemine tasuta ja annab võimaluse lähemalt tutvuda selle lahenduse võimalustega.

Müüsin oma Camaro maha. Sellega seoses on mul taaskord autodega monogaamne suhe (Fiat Coupé näol).

Põhja-Korea paistab olevat sõnapidaja riik: nädalakese eest lubas korraldada oma esimese tuumakatsetuse ja täna tegigi selle ära. Kõik on hirmus elevil ja ise Eesti pidas vajalikuks seda hukka mõista.

Kuid mida see kõik maailma jaoks tähendab? Tegelikult suurt mitte midagi. Esimene asi, mis lappimist tahab on haavatud eneseuhkus. Suurriigid pole harjunud sellega, et nende näpuviibutamist külma rahuga ignoreeritakse. Omajagu sümptomaatiline on asja juures ka see, et ähvardatakse embargode ja muude asjadega. Kõik need asjad kehtivad Põhja-Koreale juba niikuinii, seega on see sama tõsiseltvõetav ähvardus kui kalamehe sajatuse vees ringi ujuvale kalale: “Kui sa kohe võrku ei uju, siis ma uputan su ära!” Samas jätab see mulje, et midagi on tehtud ning kõik on rahul.

Siiski päris ilma kaotajateta selles mängus läbi ei saa. Vaatame kõigepealt seda, millist ohtu Korea tuumarelvad endast reaalselt kujutavad. Välja on pakutud erinevaid stsenaaiume: kõige mustem neist on selline, et P-K müüb paar tuumakat mingile terroriorganisatsioonile, kes seejärel kusagil suurlinnas sellega palju kurja korda saadab. Omale poolt ütleksin ma selle kohta, et äärmiselt vähetõenäoline. Esiteks nii naljakas kui see ka pole P-K ei vaja eriti raha — me teame ju kõik, et nad on suutelised trükkima dollareid, mis on sisuliselt eristamatud õigetest. Kuna neil mingeid kohustusi ja ka erilist hirmus USA ees ei ole, siis ei takista neid õigupoolest midagi neid rahasi kasutamast. Kuna neile kehtib endiselt veel totaalembargo, siis pole neil ka siis kui neil oleks õigeid dollareid nendega midagi peale hakata. Mida terroristidel neile pakkuda on? Suurt midagi — maailmakorra kõigutamine ei tänapäeva totalitaarsete süsteemide eesmärk, kuna just see on see, mis neid üleval hoiab. Keegi ei soovi saagida oksa millel nad istuvad ning totalitaarsed süsteemid pole selles mingi erand.

Pakutakse ka võimalus, et P-K ründab Lõuna-Koread või Jaapanit. Siililegi peaks selge olema, et tõenäosus selleks on kaduvväike, sest näruse 10 tuumapommiga kogu maailma vastu astuda on enesetapp ja üks asi millega totalitaarsed EI tegele on enesetapp. Näiteks Iraak ründas Kuveiti samuti suuresti oma endise liitlase USA kinnitusel, et nad vaatavad mujale kui Saddam Kuveidi endale võtab. Paraku on USA-l läbi aegade olnud kalduvus oma liitlasi viimasel hetkel selga pussitada ja nagu ajalugu näitas ei olnud ka seegi kord erand. Rääkides Jaapanist ja L-Kst, sii nii Euroopa, Venemaa, Hiina kui USA majandus on suuresi sõltuv nende kahe riigi majandusest. Seega saaks P-K vastu hambaid nii oma endistelt vaenlastelt kui ka endistelt liitlastelt.

Tõenäoline on muide ka see, et P-K vaatamata poliitikute õudusjuttudele ei ole võimeline reaalselt USA territooriumi ründama. Küll aga satuks kohe tule alla kui algaks sõda Põhja-Koreaga L-K ja Jaapan. Pikas perspektiivis tähendab see seda, et kaks viimast riiki on sunnitud oma praeguse poliitika põhjalikult üle vaatama. Kuna piitsapoliitika paljuski oli põhjuseks, mis P-K omale Pommi soetas, siis on tõenäoline, et järjest rohkem ja rohkem hakatakse ignoreerima USA vastuseisu ja hakatakse proovima präänikupoliitikat. Muide viimase kahekümne aasta jooksul on umbes kolm korda seda proovitud ja igakord on USA jõuliselt sekkunud. Viimane kord sekkuti eriti järsult, sest kulaarides hakati sositama potentsiaalsest Koreade taasühinemisest Lõuna-Korea juhtimisel (sarnaselt Saksamaadega). USA-le paraku selline asi ei istu, sest nende sõjaline kohaolek regioonis muutuks tarbetuks, mis veelgi pikemas perspektiivis vähendaks märkimisväärselt nende mõjuvõimu regioonis. BBCNewsi kommentaaroid ja analüütikud on valdavalt seisukohal, et P-K oli pommi luues sundseisus ja kui kohe jõhkraks tapatalguks ei lähe, siis tegelikult võib see umbes 10 aasta jooksul viia hoopis märkimisväärsele pingelangusele regioonis.

Ahjaa .. üks asi veel. Keegi kunagi rääkis, et P-K-l on püssi all 1.1 miljonit meest, mis on selgelt liiga palju. Tegelikkuses on asi nõnda, et kuigi see number on märkimisväärne on tal vastas kolme riigi väed: Jaapan (kellel pole küll otseselt sõjavge, vaid maakaitsevägi), Lõuna-Korea, kellel on üle 600000 mehe tegevteenistuses ja USA, kelle võimsust me ei hakka siin kirjeldamagi.

Reedel kerges vihmasaginas kodu poole tatsates tundsin, et varbad lähevad märjaks. Kodus võtsin ketsid jalast ja kõik sai selgeks — minu ilusatel punastel ketsidel on tallad täiesti läbi. Paraku on see nende odavate Hiina ketside, mis maksavad umbes 80 krooni, tüüpprobleem — vaevalt oled kuu aega jõudnud käia, kui talda nagu polekski. Oma eelmised ketsid olin ma ostnud umbes nelja nädala eest ja märjad vabad olid ümbertõukamatuks viiteks sellele, et nende ketsidega on kööga.

Kiired konsultatsioonid ketsispetsidega andsid hulga väärtuslikku informatsiooni: Hiina ketside kiire kulumine on üldteada probleem. Alternatiivina soovitati näiteks Converse või Adidase ketse, mis pidi päris mitu head aastat vastu pidama ning millel enne pidid pealsed läbi kuluma kui talla sisse auk tekkima. Kuna eelpoolnimetatud firmad on spordifirmad, siis tekkis mul suur lootus, et mõnest sporditarvete kauplusest peaks vajalikud jalavarjud saama.

Aga võta näpust. Reede päeval käisin Kaubamaja ümbruses. Kaubamajas polnud halligi. Kaubamaja kõrval Tartu maantee alguses asuvas Sportlandis olid müügil ainult mikroskoopilised numbrid naistele. Roosad! Estonia puiesteel asuvas poest ei leidnud ma midagi, samuti Rävala puiestees asuvas. Muide, Rävala Puiestee poes olid sellised vinged mustad ketsid siniste leekidega, aga suurim number oli 43. Mul oli vaja aga 46-e. Lisaks Rävala Puiestee poe kohta veel niipalju, et tegu oli ainukese poega, kus ei töötanud moronid (see paistab sporditarvete poodide põhiprobleem olevat. Moronid!). Neiu kuulas mure ära, nuputas, helistas, pakkus alternatiive ja töötas kaasa. Kõikides ülejäänud poodides lähtusid müüjad sellisest loogikast: maksimaalne mehe jalanumber on 43. Üle 43 jalanumbriga mehed on loomad. Loomad käivad paljajalu. Loomad käivad paljajalu POE UKSE TAGA!

Üldjoontes ei leidnud ma linnast midagi. Õhtu poole läksin poodi napsu ostma ja muu hulgas lippasin kiirkorras läbi ka kõik Kristiine keskuse jalatsipoed, sabas hädaldav Mait, kes tahtis hirmsasti kotis oleva rummipudeliga üheks saada ning kellele minu jalatsiprobleem joomisest viilimisena tundus. Mitte üheski poes ei olnud üle number 43 ketse. Isegi koledaid mitte. Ahjaa, seal all olid need hiinakad (Northbridge World Wide — ehk Põhjasilla Maailma Laiused) Prismas müügil. Küll valet värvi, aga nr 46 oli täiesti olemas. Ma tahtsin saada selliseid ketse, mis kohe ära ei laguneks ja oleksid punased. Jätsin need ostmata.

Laupäeval läksin Rocca al Mare keskusesse. Hiiglaslik maja, palju poode, suurem võimalus ketsid leida, ütles minu kõhutunne paljulubavalt. Loll kõhutunne! Selles hoones on vähemalt 10 erinevat jalatsipoodi. Igal pool vaadati mind kui looma, kes kohe kukub kassa ette põrandale sittuma ja pilgud mis mulle saadeti olid sellised, mis isegi Savisaare punastama paneksid. Lõpuks läksin Prismasse ja ostsin sealt valed nr 46 ketsid.

Parem pool muna kui tühi koor. Nelja nädala pärast ratsutame jälle.

Paar päeva tagasi sain ma kutse kohtusse, kannatajana. Päris tükk aega segaduses olnuna õnnestus mul täna lõpuks kohtusekretär toru otsa saada. Kõigepealt tuvastasime me selle, et üheteistkümnenda oktoobri asemel toimub kogu üritus hoopis kümnendal novembril. Seejärel tegime kindlaks mis asjus ma kannatan — selgus, et märtsikuus pani mingi kurjategija mult mobiili tuuri ja ta saadi kätte. See Valdo-Kristjan King on mingi eriti kõrgekaliibriline tainapea — tema üks põhilisi meelistegevusalasi paistab olevat busside pätsamine ja nendega puusse sõitmine.

Lisaks veel niipalju, et erinevalt eelnevatest eriti kiuslikest muttidest kellega mul oli ebaau eelnevalt suhelda, on hr. Jaak Paju igati vastutulelik, mõistlik ja asjalik mees.

Mul on eilsest alates uus auto: Fiat Coupé. Pildid:

Alati kui võrdõiguslikkuse peale jutt läheb, meenub mulle üks überklounidest: Marianne Mikko. Iga kord kui samas lauses on olnud juttu meestest ja naistest on proual vaja olnud nokk lahti teha ja kirema kukkuda. Omamoodi üllatav on aga see, et viimase selle alase margi täistegemise vastutusrikka ülesande võttis enda võimekatele õlgadele hoopis võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv. Millega ta siis hakkama sai?

Ühesõnaga värk selline on, et homoklubi Angel jagas koolipoistele reklaamhelkureid. Iseenesest on helkurite jagamine igati tänuväärne ettevõtmine, kuid MS-le ei meeldinud see, et neid jagati ainult poistele. Praegusel hetkel tundub, et võrdõiguslikkuse eest võitlejate hulgas pole nõrgamõistuslikkus küll kohustuslik, kuid tuleb suuresti abiks: antud juhul oli küsimus ju hoopis selles, et kas neid helkureid oleks pidanud poistelegi jagatama (vähemalt sellisel kujul nagu seda tehti) — rahva silmis on (ja suuresti põhjusega) homoliikumine väga tihedalt seotud pedofiiliaga. See samm ei teinud nüüd küll midagi selle heaks, et seda väidet ümber lükata, pigem vastupidi. Ning kas üleüldse on kõrtsireklaami kohane alaealistele jaga? Kas nõrgamõistuslikkuse volinik Margit Sarv oleks hakkanud tüdrukute õiguste eest võitlema ka siis kui tegu oleks olnud Liviko poistele suunatud kampaaniaga?