pronto.ee

Veiko saatsis mulle viite internetilehele, kus tutvustatakse maailma ühte veidramat USB seadet. Lehel on video: vaadake ise, kui ei usu.

Sel ajal kui Põhjamaad ning nende sabarakk Eesti kaaluvad prostitutsioonivastaseid meetmeid on selle tööstusharu inimesed tänu Suurbritaanias Suffolkis toimunud mõrvu elevile läinud. Näiteks korraldati see pühapäev Euroopas ja Põhja-Ameerikas nn Intiimtöötajate vastu suunatud vägivalla vastane päev, kus kampaaniatest osavõtjad tegelesid teavitustööga ning võrreldi erinevate riikide kogemusi.

BBC käis asja uurimas Hollandis, kus prostitutsioon on legaliseeritud ning kohalike omavalitsuste tasemel korralikult organiseeritud. Selgub, et enamus Hollandi prostituute töötab lõbumajades ning spetsiaalsetes klubides ja vaid väga vähesed landivad oma kundesi tänavalt. Nende jaoks kes seda teevad on eraldatud linnas spetsiaalsed tsoonid, mis asuvad eelpoolnimetatud asutuste ümbruses. Enamus neist tsoonidest on kõva politseivalve all ning lisaks sellele peetakse tänu pikaajalisele selgitus- ning tolerantsikampaaniale sealkandis prostituudi ahistamist halvaks tooniks. Tsoonides on ka nn privaatparklad, kus teenust osutada ja tänavatel on videovalve. Tänu sellele on Hollandis intiimteenuste osutajate vastu suunatud kuritegevus ülimadal, prostituudid maksavad maksu ja mis kõige huvitavam — prostituudiks hakatakse sootuks erinevatel põhjustel kui nendes riikides kus see on legaliseerimata: näiteks vaid 10% naisteks on selle ameti valinud selleks, et oma narkosõltuvust rahastada (tuletame siinkohas meelde, et Hollandis on ka kergemad narkootikumid legaliseeritud). Eesti on tõenäoliselt see number kusagil 90%.

Täna legaalsele seksitööstusele on Holland saavutanud paar ootamatut ja üsna kasuliku lisaväärtust: seksuaalkuritegevus on kõikide aegade madalam ning ka suguhaiguste, kaasa arvatud HIV levik on kenasti kontrolli all, sest riskigrupp käib vabatahtlikult ühes kohas koos, kus nende teavitamine on lihtne. Samuti lasevad sealsed prostituudid ennast regulaarselt kontrollida (midagi, mida näiteks Eesti prostituudid endale lubada ei saa). Muide, seal eksisteerib ka prostituutide ametiühing, mis hoolitseb selle eest et lõbumajad ja klubid oma töötajatega korrektselt ümber käiksid ning neile korralikult ja LEGAALSELT palka maksaksid. Selline lugu siis.

Ma olen avastanud uue meetodi vihma manamiseks. Selleks läheb vaja a) mind ja b) autot. Asi käib nõnda, et ma sõidan autoga veidikene aega ringi, mille tulemusena läheb auto väljast mõnusalt poriseks. Seejärel kaalun ma auto pesemist. Umbes tund kuni kolm enne plaanitud aega hakkab vihma sadama. Ja nii iga jumala kord.

PS. Mõned minu blogi lugejad väitnud, et vihma hakkab sadama kohe PÄRAST auto pesemist. Tegelikkuses on asi pigem selles, et nad on põhjuse ja tagajärje sassi ajanud. Mõned inimesed on sellised tormid, kõik on “tehtud-mõeldud”. Loomulikult hakkab ka nende puhul vihm sadama pärast MÕTLEMIST, kuid kuna nad on selleks ajaks juba auto puhtaks pestnud tundub neile, et vihma hakkas sadama pärast PESEMIST.

Eestis avaldatavad Dilberti ribad on läbi aegade hiilanud oma halva tõlkega, kuid nüüd on avaldajad leidnud juba täiesti uue nipi, mismoodi publikule hinge sittuda: nad mitte ainult ei tõlgi asju halvasti, vaid ka igaks juhuks vahetavad erinevate ribade tekstid omavahel ära.

Norras tehti läbi üks päris huvitav kohtuasi — nimelt on seal kõik kunstiga seotud ettevõtmised käibemaksust vabastatud ja see viis ühe ettevõtliku Oslo striptiisiklubi omava ärimehe huvitavale mõttele: kuna striptiis on tants ja tants on kunst, siis oleks ju loogiline, et maksusoodustus kehtib ka tema asutusele. Tehtud mõeldud.

Loomulikult kaebas kohalik omavalitsus mehe paugupealt kohtusse, aga mida nad aimatagi ei osanud on see, et kohtunik leidis, et tõepoolest on Norra seaduste kohaselt igasugune tants kunst ja ärimehe keeldumine on igati põhjendatud. Õigupoolest pole see Norras tegelikult isegi pretsedent, sest sarnane otsus tehti ka juba eelmise aasta mais. Igal juhul kästi kohalikul omavalitsusel kohtukulud kinni maksta ja härrat tulevikus mitte tüüdata.

Jürka kaasabil olen siin neli esimest osa “Carnivàle” nimelisest telesarjast ära näinud (ta andis mulle terve hooaja, aga pole mahti olnud vaadata). Praeguseks olen juba nõus tema kiidusõnadega — sari on tõepoolest hea: müstiline, mõtlemapanev ja emotsionaalsest laengust pakatav. Ning see paistab olevat alles algus.

Sündmused toimuvad eelmise sajandi kolmekümnendatel Ameerika rändtsirkuses, mis korjas peale just oma ema matnud noore poisi. Selgub, et poisil on üleloomulikud võimed ning side ühe väikelinna jutlustajaga, kellega ta jagab unenägusi ja sarnast oskust muuta maailma enda ümber. Paraku on selles maailmas igal teol hind — kõik tuleb kusagilt ja näiteks selleks, et ravida halvatud tüdrukut suretas peategelane terve viljapõllu. Juba alguses on selge, et mõlemad peategelased jagavad ühesugust saatust, kuid nad esindavad erinevaid pooli. Kumb kumma poole lõpuks valib näitab aga aeg.

Soovitan VÄGA!

Huvitav, kui kaua võtab aega enne kui ajakirjandus suurest bushielevusest üle saab ja kogu visiidi tegeliku olemust analüüsima hakkab? Laias laastus oli see visiit Eestile ju pigem solvav ning võrreldav kiitusega, mida peremees jagab käppa andma õppinud koerale.

Esiteks ei nimetatud kusagil seda külaskäiku visiidiks, vaid alati refereeriti kogu üritust kui “kõrvalepõiget” mida GWB tegi NATO Riia tippkohtumisele sõites. Õigupoolest enamus ajakirjandusest ei pidanud selle “visiidi” kajastamist üldse vajalikuks ning räägiti rohkem Riia sündmusest.

Teiseks ainukesele Eesti huvitanud küsimusele öeldi läbi lillede otse välja: “Viisavabadust näete sama palju kui oma kõrvu!”. USA on selgelt jaganud maailma kolmeks — head, pahad ja … inetud (või muud, kui inetu liiga karm tundub). Eesti on ilma igasuguse kahtluseta inetute sektoris (ehk tegelikult Vene mõjusfääris). Põhimõtteliselt toodi vabanduseks välja, et viisavabaduseks on vaja, et tagasilükatavate taotluste protsent läheks allapoole mingit teatavat piiri. Tegelikkuses läheb see allapoole teatavat piiri alles siis kui USA-l on tegelik huvi selle vastu. Kuna me oleme nende silmis aga “intetud” tuleks meil selle künnise saavutamiseks lihtsalt keelata viisa taotlemine USA saatkonnast paariks aastaks. Seega on lõpuks USA poolne seisukoht Eesti küsimuses kõige kõrgemalt tasemelt paika pandud.

Nii et poisid, lõpetaks nüüd seal Iraagis ja Afganistaanis lõpuks pugemise vahelduseks ära? Kui Eestlased pole oodatud USA-sse, siis miks peaks nad olema oodatud nende poolt okupeeritud riikidesse.

Üks minu praeguse hetke lemmikbändidest astub 23-ndal veebruaril üles Tallinnas, Rock Cafes. Viikate kodulehelt leiab järgmise rea: pe 23.02. Tallinna (EST).

Viimasel ajal keegi enam muust kui uuesti Bondist ei räägi ning asja ümber tiireldes on kohutavas koduses tolmu üles keerutatud. Otsustasin, et kui kõik räägivad tuleb ka endal silm valgeks teha ja asi ära kaeda. Muidu istu nagu loll ja kuula mida teised räägivad. Tehtud, mõeldud.

Kõigepealt natuke taustast. Casino Royale on tegelikult filmiversioonina juba ilmunud (1967 aastal, nime all “Casino Royale”). Tõsi, tegu ei olnud siis ametliku Bondi filmiga, sest selle õigused paraku jäid filmi tootjatel saamata. Seega ei lähe see vana versioon tegelikult arvesse.

Ajaskaalal on tegu tegelikult esimese Bondi filmiga, mis räägib sellest, kuid Bond 007-ks sai ja milline oli tema esimene suurem ülesanne. Seeräägib ka sellest, kuidas Bond sai selliseks nagu me teda tunneme: libe naistemees, kuid suhteliselt kalk ja omakasu peal väljas. Selles filmi pole 007 veel nii kõva tegelane, et Q talle iga missiooni alguses erivarustuse doggybagi paneks, seetõttu seda siit oodata ei tasu. Moneypennyt pole samuti, sest Bond pole veel oma kohtagi kontoris saanud. Küll on väike vihje talle ühes dialoogis (Vesper Lynd: “I’m the money.” James Bond: “Every penny of it.”). Saam teada ka näiteks miks Bond tellib oma Martinit “shaken, not stirred” (esimest korda tellis ta seda vähe teistmoodi: Baarimees: “Shaken or stirred?” Bond: “Do I look like I give a damn?” ja näete mis välja tuli).

Samas on seal sellised tavalised Bondi käigud, nagu see, et Bondi šeff auto tuleb ilmtingimata Q meelehärmiks pilbasteks sõita ning ka naissoost peategelaste eluiga ei kipu olema just kõige pikem. Erinevuseks varasematest bondidest kipub olema see, et Bond on üsna varmas oma “License to Kill” kasutama. Abiks on tal loomulikult tööandjate poolt lahkel kasutamiseks antud üüratult pikk pauguraud.

Üldiselt kui ma esimesi uue Bondi pilte nägin internetis, siis mõtlesin ma, et mis nüüd küll toimub. Daniel Craig tundus kuidagi ebabondilik. Nüüd tagasi vaadates tundub mulle, et pigem on enamus eelnevaid Bonde olnud ebabondilikud — libedad tüüpid, keigarid ja edvistajad. Craig mängib sellist Bondi, kes on vääriline vastane kõikidele seniajani välja käidus superpahalastele. Kui seniajani on kõik kurjamid olnud ekstravagantsed, kurjad ja ohtlikud, siis praegune bond on peaaegu ülbuseni enesekindel, brutaalne ning ohtlik. Selles mõttes on Craig kõige sarnasem Conneryga, kes tundis ennast ühteviisi hästi mudas pahategijatega madistades kui pidulikul vastuvõtul daame kabistades. Muide, kogu filmi üks läbivaks teema on ka see kuidas Bond sai tavalisest agendist kõrgklassi tegijaks.

Natuke stsenaariumist kah. Laias laastus on käib kogu jant ümber rahapesijast pankuri ja matemaatikageeniuse Le Chiffre ümber, kes oma mentaalseid võimeid kasutab pokeerilauas inimeste rahast vabastamiseks. Kõik Bondi kurjamid on ka välimuselt silmatorkavad ning Le Chiffre ei ole selle koha pealt erand — pisaranäärme defekti tõttu nutab mees pidevalt verd. Seekord on pokeerisõbrast pankur läinud aga pisut enesekindlaks kätte ja oma kundede raha pisut uljalt investeerinud. Nimelt mängib mees üsna uljalt böris, kasutades selleks üsna altuid võtteid — näiteks terroriakte, et firmade aktsiaid alla lüüa, et neid siis odavalt kokku osta. Antud juhul loomulikult keerab Bond kogu kupatuse nurja ja kuidagi tuleb mehele pandud raha tagasi teeni ja enne kui matšeetadega mehed džunglist oma dollareid tagasi tahavad. Selleks tekib tal hiilgav idee korraldada erakordselt suurejooneline pokkerimäng, kus panused küünivad miljonitesse. Kuna Bond on aga kolleegide hulgas tuntud kui erakordselt kibe kaardikäpp saadetakse just tema sinna oma tööandjat esindama. Plaan on lihtne: Le Chiffre rahast nii paljaks teha, et tal enam midagi hinge taga ei ole ning seejärel pakkuda talle kaitset ning vahendeid kui ta on nõus nende heaks töötama.

Ja nii kogu see värk arenebki. Edasi vaadake juba ise — minu arvates on tegu ühe parema Bondiga läbi aegade.

Ma olen omale ajapikku terve hunniku erinevaid mängukonsoole ostnud. Nädala-paari eest otsustasin ka nende hingeellu süüvida: praeguseks ma oman vahendeid ja tean kuidas Nintendo DS-i flashida, mis võimaldab muu hulgas nendes ka erinevaid ROM-e kasutada, viimased paar päeva olen ma jahmerdanud oma XBoxi kallal, kuna selle DVD mängija on veidike imelik (loe: töötab vaid väga valitud juhtudel). Tõenäoliselt vajab draiv veidike puhastamist. Praegusel hetkel olen ma internetist terve hunniku skeeme, õpetusi ja soovitusi kogunud, soetanud vajalikud riistad ja lähen kohe koju seda operatsiooni läbi viima. Eks vaatame, kuidas ja kas õnnestub.