Vahepeal on taaskord Sõpruse Puiestee kolmas plaat natuke reaalsemaks muutunud ja selle kinnituseks on kõigil võimalik kuulda uut lugu: “See aeg on kadunud”.
Lisaks olgu kõigile teadmiseks, et järgmine ülesastumine toimub 31. märtsil Rock Cafes, kus samal ajal toimub ka Agent M-i plaadiesitlus. Peale Agendi ja Puiestee võtab üritusel praeguste plaanide kohaselt viisi üles veel ansambel Smõuk.
Täna on iga kuu kolmas reede (päev, mil tallinna ulmehuvilised tegelevad oma põhitegevusega: sigaretid, õlled ja ulme), mis seekord toimub uues kohas, klubis nimega Hades (Kotzebue 13A), mis asub Balti jaama taga. Lauri kirjutas asja kohta ulme.ee-s nõnda:
Sellel reedel toimub Tallinna ulmehuviliste korraline kokkusaamine teises kohas. Texas ammendas ennast igatpidi, ja vahemärkusena julgen öelda, et ärge seda baari rohkem külastage.
Reedel kogunetakse hevibaari nimega Hades, asukohaga Kotzebue 13 A. Tegemist on toreda kohaga, umbes 50 meetrit Balti jaamast trammiliini pidi Kopli poole ja paremale, kohe ümber nurga. Nimetus “hevibaar” ärgu nõrganärvilisi eksitagu, meile on reserveeritud kohad teisel korrusel eraldi ja allkorruse karvaste-suleliste seltskond ja vali muusika ei tohiks kedagi häirida.
Tallinna ulmehuvilised suitsetavad vahetpidamata ja palju, vähemalt 5. juunini, igal pool kus see on lubatud.
Hadeses reedel otsustame ka, kas see koht jääb edaspidigi “peakorteriks” või on tegemist ajutise lahendusega.
Muidu on nagu ikka, alates kella viiest. Tulijatel tasuks leti ääres mainida teisel korrusel reserveeritud kohti. Hades on muidu tuntud oma suhteliselt odava õllehinna ja heade toitude poolest.
Selle nädalavahetuse lektüüri kuulus pisut ebatraditsiooniliselt hoopis kunstialane kirjandus — nimelt Stan Lee ja John Buscema poolt kahasse kirjutatud “How to Draw Comics the “Marvel” Way”. Enne kui ma sellest raamatust pikemalt pajatama kukund vaatame kõigepealt üle autorid.
Stan Lee on ilmselt üks tuntumaid tegijaid koomiksimaailmas üldse: tema osalusel on sündinud sellesed tegijad nagu Fantastic Four (Fantastiline nelik), Hulk, Daredevil, X-Men (X-Mehed), Iron Man ning Spiderman (Ämblikmees). Talle on pandud “süüks” kogu koomiksikultuuri pea peale keeramine. Enne teda kirjutati koomikseid ainult lastele ja kõik tegelased olid (kui tsiteerida Alan Mooret) “ühedimensionaalsed”. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et head olid head ilma ühegi veata ning neil ei olnud mingeid muresi ning pahad olid pahad — ilma, et selleks mingit erilist põhjust vaja oleks. Stan Lee muutis koomiksid täiskasvanumaks — peategelastel hakkasid ilmnema erinevad pahed ning tihtipeale ei täitnud nad oma rolli omal vabal valikult. Ja mitte kõik pahategijad ei teinud oma sigadusi puhtalt kurjusest — üsna tihti oli neil täiesti üllas plaan, kuid paraku viidi seda ellu vahendeid valimata.
Kui Stan Lee on rohkem siiski stsenarist, siis John Buscema oli (kahjuks lahkus ta meie hulgast mõned aastad tagasi) puhtakujuline kunstnik, kelle kätt on võimalik kohad pea kõikides olulisemates Marveli poolt avaldatud sarjades. Stan Lee sõnul oli tegu harvaesineva talendiga juba vaid paari sõnaga kirjanikuga ühine keel ning visioon leida. Väidetavalt oli John Buscema koduses raamatukogus üle tuhande erineva kunstialase teose.
Kuid tagasi raamatu juurde. Põhimõtteliselt on tegu koomiksitööstuse aabitsaga, mis võtab läbi kõik tähtsamad punktid mida kunstnik peab oma tööd tehes arvesse võtma. Tõsi — samas ei lasku see raamat üheski punktis piisavalt sügavale, kuid see ilmselt polegi olnud eesmärk. Aabitsa eesmärk on õpetada lugema, mitte kõrkkirjandust kirjutama.
Muide, seda raamatut lugedes tabasin ennast rohkem kui korra mõttelt, et tegelikult on koomiksid filmidele palju lähemalt kui raamatutele. Õigupoolest enamuste filmide storyboardid ongi ju koomiksid ning paljud olulised detailid, mida selles raamatud esile tuuakse kehtivad täpselt samamoodi ka filmide puhul.
Kuna tegemist on kustialase raamatuga, siis vast ei ole eriti mõttekas liigselt detailidesse laskuda, kuna selle sisu ei ole võimalik ilma piltideta ümber jutustada, kuid teemad mida läbi võetakse algavad puhtal joonistamisest (kuidas joonistada inimest, kuidas kriipsujukudele liha luudele kasvatada, kuidas hoida proportsioone — muide, kas te teate, et koomiksikunstnikud mõõdavad inimeste pikkust selle järgi mitu pead ta kõrge on?), minnes edasi tehniliste lahendustega (kuidas näevad välja ühe-, kahe- ja kolmeperspektiivilised pildid, kuidas kasutada silindreid ja risttahukaid inimeste ning objektide joonistamisel, kuidas joonistada nägu, kuidas kontuurida pilte) ning lõpetades kompositsiooniliste tähelepanekutega (kuidas tekitada dramaatilisust, millised vaatenurgad on effektiivsemad kui teised, kuidas tekitada pildis liikumist).
Kuigi juttu on selles raamatus üsna vähe on kogu info praktiline ning koheselt kasutatav. Kui teile kunagi peaks see raamat pihku sattuma, siis vaadake see kindlasti läbi. Asi on seda väärt.
Vahepeal rääkisin, et mul on oma passijat vaja kuna põhitegevuse kõrvalt lihtsalt ei ole hetkel lihtsalt mahti oma elamist korras hoida. Nüüd ma siis leidsin selle: firma nimega Tallinna Koristusteenuse OÜ (TKT). Nendega saab seal erinevaid hindu kokku leppida — mina jäin pidama 150 krooni juurde tunnis. Esimene kord läks tõsine 4.5 tundi, aga asi oli igat senti väärt. Nüüd kus küsimus on rohkem korteri korras hoidmises ja viimase lihvi andmises kulub nädalas ainult üks tund. Minu arvates igati väärtuslik diil — pealegi vähemalt minu juures teeb see proua, kes mul seal käib väga korraliku tööd. Ta küll ei julge igal pool ringi sobrada, aga need kohad, kus ta midagi koristamisväärilist leiab käib ta üle ja kuna ma iga kord tema jaoks uue tsooni vabaks teen, siis muutub ka tema poolt hallatava territooriumi ulatus laiemaks.
Nonii, jutud sellest, et parkimispiire pärast viimast laiendamist oluliselt ei muudeta tunduvad olevat suuresti liialdatud ja alates 1. aprillist kükatakse need vastu raudteed. Mõnes mõttes on see hea, sest Toom-Kuninga tänav kus ma elan asus just täpselt parkimistsoonist väljaspool ja seetõttu jätsid kõik jollid oma autod sinna. Tänu sellele tekkis kahesuunalisest tänavast mingi kitsas renn, mis isegi ühesuunalise tänav kohta oleks olnud ahtakse.
Ma ilmselt pean minema ja seda elaniku parkimiskaarti taotlema. Muidu unustan oma auto maja ette ja siis tulevad Falcki mehed ja võtavad mult raha ära.
Ma hakkasin vahepeal uut juttu kirjutama. Kopeerin siia proloogi:
TERASHELBED
Kas te olete näinud mis juhtub, kui inimene jääb konteinerhõljuki alla? Tõenäoliselt mitte. Hõljuk on tüüpiliselt umbes kümnetonnine kogukas masin, mis kompensaatorite toel ripub maapinnast ligikaudu kümne sentimeetri kõrgusel. Selle maksimumkiirus küünib kuni 300 kilomeetrini tunnis ja oma välimuselt meenutab see kõige rohkem väga kiiret triikrauda. Mis iganes selle alla ka jääb meenutab tavaliselt kõige rohkem midagi, mis on kümnetonnise väga kiire triikraua alla jäänud.
Jah, loomulikult hoolitseb pardaraal, et masin millelegi või kellelegi maanteel otsa ei kihutaks, kuid vahel on sellest kõigest vähe. Vahel hüppab mõni hull ise viimasel hetkel teele, vahel vajab ta selleks kellegi teise abi, vahel veab tarkvara alt ja vahel on tegu lihtlabase tehnilise viperusega. Eksimine on nii inimlik ja kuna masinad on inimeste poolt loodud, siis veavad nad kõige ebasobivamatel hetkedel alt. Kogu inimkonna ajalugu on nõnda vaadatuna üks lõputute õnnetuste jada – kivikirve leiutamisest alates. Enne seda oli arvatavasti ainukeseks enda poolt tekitatud ohuks võimalus ladvabanaani poole küünitades kogemata palmi otsast alla sadada. Õnneks teavad antropoloogid rääkida, et meie esivanemad olid paksu naha ning veel paksema koljuga ja väike kukkumine oli neile nagu hane selga vesi.
Kes iganes aga väga kiiret triikrauda meenutava kointeinerhõljuki alla jääb, seda ei aita see, et tema esivanematel oli paks nahk ja veelgi paksem kolju. Temast jääb sillutisele umbes kümnemeetrine punane triip.
Wikipedia annab sõnale idioot järgneva algse tähenduse:
Väljend idioot viitas Vana-Kreeka linnriikides inimesele, kes oli egoistlikult pühendunud vaid oma enese huvide eest seismisele ning viilis kõrvale ühiskondlikest kohustustest. Keeldumist oma rollist avalikus elus — näiteks pooldemokraatliku polise ees kodanikukohustuse täitmisest, peeti häbiväärseks. Kui kedagi nimetati idioodiks, siis mõeldi selle all, et antud kodanik ei olnud võimeline pädevalt vastu võtma avaliku elu või poliitikat puudutavaid otsuseid.
Tänase päeva idioodi kahtlasevõitu tiitel kuulub ETV toimetajale Mart Linnartile, kes arvab, et inimene võiks saada vastu hääletada. Ja te imestate, et valitsus nii jabur iga kord välja kukub kui sellistel inimestel on hääletamisõigus?
Vastu hääletamine võib esimesel pilgul tunduda huvitav kontseptsioon, eriti eestlasele, kes igal võimalikul juhul on sitakeeramise peal väljas, kuid tegelikkuses näitab see ainult seda, et inimene pole valimistest ja demokraatiast absoluutselt aru saanud.
Esiteks ei ole valmised lihtsalt hääletamine. Põhimõtteliselt valid sa endale rahvaesindaja, kes peaks vähemalt teoreetiliselt sinu huvide eest seisma. Kuna teised mehed sind ei esinda ei saa sa neile ka vastu hääletada, kuna nad esindavad kedagi teist. Laias laastus tähendaks hr Linnarti vaimuküllane idee seda, et teda esindab mingi konkreetne kodanik, ülejäänud teda ei esinda, aga eriti ei esinda teda üks tegelane, kes talle eriti ebameeldiv tundub. Demokraatia põhiprintsiip ütleb siiski seda, et kõik ühiskondlikud kihid peaksid saama oma esindaja valida ja kellegi õigustel ei tohi varvastel talluda. Kui sa kellegi teise kandidaadi maha hääletad, siis just seda sa teedki. Andes oma ühe hääle kellelegi sa hääletadki ju kõigile ülejäänutele vastu, kuna protsentuaalselt nende toetus väheneb.
Teiseks pääseks sellisel juhul riigitüüri juurde ainult otsustusvõimetud lontrused või populistlikud aferistid. Tegijal juhtub nii mõndagi ja tänu sellele tekib ühel või teisel põhjusel mingis grupis põhimõtteline vastuseis, mis on ka mõistetav, sest olles võimul oli see partei OMA valijate huvide ees seisnud. Vaatame nüüd sellist olukorda (protsendid on antud juhul näitlikud ning neil puudub igasugune side reaalsusega): ütleme, et Keskerakonna poolt on 40% rahvast, IRL-i poolt teine 40%, Reformi poolt oleks 15% inimestest ja Klenski poolt 5%. Kõik IRL mehed ei salli Keskerakonda ja hääletavad selle maha. Keskerakond omakorda hääletab maha IRL. Reformi mehed hääletavad maha Keskerakonna ja Klenski omad Isamaa. Lõpptulemuseks on Klenski 5%, Reform 15%, Keskerakond -15% ja IRL -5%. Parlamendis saab Reform seega 75%, venelased 25% kohtadest ning 80% rahva tahe jääb täielikult arvestamata (40% + 40%). Vot selline lugu.
Selline mure: ma jõudsin järeldusele, et ma olen ise täiesti võimetu oma korterit korras hoidma. Sestap tahaksin omale palgata koduabilise, kes minu eest tolmu ära võtab ja asjad vanadele kohtadele tagasi paigutab. Niipalju kui ma kuulnud olen käib heade inimeste leidmine selle ülesande tarbeks valdavalt tutvuste kaudu, sest firmad küsivad teenuste hingehinda ja need vanamutikesed, kes mõõduka tasu eest seda eraviisiliselt teevad ei oska ennast internetis välja pakkuda. Et kas keegi teab kust ma võiksin omale passija leida? Alternatiivina oleks loomulikult kellegagi koos jälle elama hakata, siis oleks motivatsioon suurem, aga praegusel hetkel pole mul erilist tuju selle peale mõelda.
Varesele valu,
harakale haigus,
tihasele pekki
ja kukele nokka.
Kõmmdi!