pronto.ee

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja üheteistkümnenda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.

Keegi, kaasa arvatud Forrest ise, ei olnud päris kindel kas vahimees oli juba algusest peale selline või juhtus temaga midagi. Laias laastus oli ta tõeliselt pädev ainult kahes asjas: kuidas lahingus toime tulla ja kuidas lahingusse sattuda.

Tema idee rebu oli lihtne: kui sa tahad, et vastane satuks kuhugile kuhu sa tahad et ta satuks tee talle sinna sattumine võimalik lihtsaks. Ehk teisisõnu, otsida välja mõni sobiv kõrvaltänav mida oleks hõlbus mõlemast otsast sulgeda ja kõik peale Lible peidavad ennast sinna ära. Aadlimees käib käib natuke linna mööda ringi ja tal tekib kahtlus, et tal on saba taga, siis ta proovib läbi selle kõrvaltänava justkui minema lipsata. Selline manööver peaks sunnib jälitajat keskenduma ainult oma sihtmärgile ning ülejäänud nabivad ta kinni.

Read More

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja üheksanda ja kümnenda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.

“… mina sinu asemel oma pead selle üle nii väga ei vaevaks,” sõnas Matt isaliku häälega, mida ta Forrestiga sellistest asjadest kõneledes tavaliselt kasutas. “Lõppude lõpuks pead sa otsustama kes on su sõbrad ja keda sa usud.”

Nad olid teel viimase ettekuulutuses ära märgitud punkti poole, milleks oli sealsamas linna lähedal asuv Waukeeni tempel ja vahimees oli Mattiga taaskord tõstatanud teema mis paistis teda juba viimased kolm nädalat vaevanud olevat. 

Read More

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja seitsmenda ja kaheksanda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.

“Mina arvan, et müüme need maha,” jäi Lible oma seisukohale kindlaks.

“Ma vist juba enne ütlesin, et mul läheb neid asju VÄGA vaja,” ei nõustunud Porru temaga ja trügis jõuga müügihuvilise grupikaaslase ning mantlisse mähitud suhteliselt koguka paki vahele. Ta põrnitses oma opponenti altkulmu.

Lible vaatas abiotsivalt ringi, kuid kogu ülejäänud seltskond oli ta oma seisukohaga üksi jäänud: Manfred ja Matt seletasid midagi elavalt  omavahel ning Forrest oli kohe kui see asi jutuks tuli öelnud, et kui Porru midagi väga tahab, siis Porru selle ka saama peab.

Eriti kui Porru oli lubanud kutsuda ta pidusöögile. Pidusöögile, mida serveeritakse samast hõbedasest serviisist mille nad oli werešaakalite käest pärast rasket heitlust vabastanud ja mida nüüd Lible rahaks tahtis teha.

Read More

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja viienda ja kuuenda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

Algne plaan asuda õnnistatud allikaga tegelema juba järgmisel päeval kukkus haledalt läbi. Nagu ka plaan võtta see asi ette päev pärast seda. Selgus, et paar väljaspool linna veedetud päeva oli tekitanud igaühele mingeid edasilükkamatuid asjatoimetusi: Manfredil olid kohustused gildi ees, Forrest pidi Vahitornis parberitööd tegema ning nii Porrul kui Mattil oli paar kokkusaamist, mida nad ei tahtnud või ei saanud edasi lükata.

Vahepeal ilmus isegi Lible välja. Ta põhjendas oma müstilist kadumist paari päeva eest sellega, et tal oli kuhugi tohutult kiire.

---

“Ja kas te teate miks see nii on?” tõstis Manfred sõrme teave poole. Ta oli peaaegu pool teed pidanud loengut teemal Cormanthori mets, haldjad ja õnnistatud elu allikas ning seltskonna vähem haritud osa oli igavusse suremas.

“Rähnid,” pakkus Forrest. “Või koprad.”

Read More

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja neljanda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

Kui keegi ootas, et mahapillatud laternast voolab välja õli mis hõõguvast tahist suure leegiga lõõmama lööb, siis paraku pidi ta selles pettuma. Leek kustus peaaegu otsekohe ning sellest jäänud hõõguv täpp haihtus mõne sekundi pärast — meister kes selle valgusallika oli loonud tundis oma kunsti ja oli teinud korraliku töö. Keegi ei taha ju, et nende eluase põrandale kukkunud lambi tõttu sädemetana taevalaotusesse laiali kaob.

Tuba mattus pimedusse.

---

Pimedusest kostis mitu valjut mütakat. Tundus, et osa neist tabas kedagi ning osa tabas midagi.

“%&/(&#*@&%#%!?”, kostis pimedusest. Küsija oli Matt. Forrest ei olnud päris kindel, mida enamus kuuldust tähendas, kuid ta oli kindel, et ta ema oleks nende peale häbi pärast maa alla vajaunud. Ja siis veel natuke.

“#¤%&#/#@*#”, arvas Porru ja täpsustas: “@%*&#@¤/#!”

Samal ajal hakkas kostma Manfredi röökimist ning erinevates keeltes vandumist. Enam polnud kahtlust selles, et see kedagi, kes oli pihta saanud oli tema.

Read More

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kolmanda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.

Aegade hämarusest alates on huntide ja inimeste vahel kehtinud vaikiv kokkulepe, et hallivatimehed valitsevad metsas ja inimesed igal pool mujal. Mõlemad pooled tundsid teineteise vastu piisavalt aukartust, et distantsi hoida ja kui ka juhtus, et mõni metsakutsu oma kasukast ilma jäi ehk mõni marjuline õnneks võeti, oli see pigem erand kui reegel.

Koerad seevastu elasid inimeste kodades, sõid nende laualt pudenenud raasukesi, armastasid ja austasid neid. Sellele vaatamata juhtus ikka, et nad pererahva või mõne eriti auväärse isandaga pahuksisse läksid ja siis kihutati nad soojast kodutarest minema, metsa. Seal leidsid nad tavaliselt oma otsa hundikarja hammaste läbi. Ragusas oli selle kohta isegi ütlus “Kasutuid koeri mahub palju ühte hunti.”

Ometigi ei olnud kõikide penide saatus nõnda trööstitu. Kõige tugevamad, kavalamad, kiiremad ja alatumad nende hulgast pidasid vastu ja muutusid veelgi tugevamateks, kavalamateks, kiiremateks ja alatumateks. Nad ei kartnud inimesi ja nad ei unustanud kunagi neile osaks saanud reetmist. Kui metsikute koerte kari sattus mõne üksiku teelise peale läks viimase käsi pahatihti üsna täbarasti.

Read More

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja teise mänguga. Esimese mängu ülevaate leiab siit.

“Mis mõttes sa ei saa meid sisse lasta? Mina ja mu abilised, me uurime selles linnas korda saadetud kohutavat roima. Kas sa saad aru, et sa takistad praegult tähtsat juurdlust?”

Forrest oli ennast juba täies mahus käima tõmmanud, kuid koroner ei andnud tolli jagugi järele; see polnud tal esimene kord vahimeestega piike ristata.

“Kord on selline! Ma ei saa siia igasuguseid sisse lasta, tegemist on uurimise seisukohalt tundlike materjalidega ning ma ei saa igaüht siia vaatama ja käperdama lasta,” põrutas ta. “See kõik on määrustikus kirjas! Vaata järele kui ei usu.”

Nüüd meenus see ka Forrestile. “Eeeeee,” proovis ta abitult koroneri ümber veenda, aga viimane oli juba aru saanud, et vastasseis on läbi. Ta lasi vahimehel veel natuke kimbatuses piinelda ja pakkus siis “Sa või muidugi Vanema käest lubatähe küsida. Määrustik ütleb, et lubatähe alusel võin ma külalisi sisse lubada küll.”

Read More