“The Secret of Monkey Island” (1990) ja selle jätk “Monkey Island 2: LeChuck’s Revenge” (1991) olid mängud mis silmapilk kolm meest kelleks olid Ron Gilbert, Dave Grossman ja Tim Schafer mängumaailma tippude hulka lennutasid. Nende peategelaseks on asjaarmastajast piraat nimega Guybrush Threepwood, kes üritab muude mereröövlite hulgas endale nime teha ja samal aja Ahvisaare saladuse jälile saada. Loomulikult on tema tee sinna okkaline ning sillutatud vähemal või suuremal määral koomiliste vahejuhtumitega. Erinevalt muudest analoogsetest mängudest kumasid lõbusa pealispinna alt välja mitmed tunduvalt tõsisemad teemad ning sestap lõppeski teine mäng sellise nukravõitu alatooniga.
Nüüd kus peaaegu kolmandik sajandist on selja taha jäänud ning kuhu mahub lisaks neli teiste tegijate poolt valmis sepistatud osa ja paar uusversiooni, otsustasid kaks algset autorit, Ron Gilbert ja Dave Grossman, et aeg on Guybrush tolmust puhtaks kloppida ja vanale ametipostile tagasi kutsuda. Sest vaatamata peategelaste pungutusele pole endiselt selge mis lugu selle Ahvisaare saladusega täpselt on. Nii ilmuski selle aasta 19. septembril sarja seitsmes osa mis kannab nime “Return to Monkey Island”.
Aga. Selgub, et tegemist on siiski kolmanda osaga — mängumeistrid otsustasid vahepeal ilmunud jägesi lihtsalt ignoreerida ja nõnda võib julgelt öelda, et tegelikult on tegemist siiski sarja kolmanda osaga. Seda ühest küljest selle tõttu, et see hakkab pihta täpselt sealt kust teine mäng pooleli jäi ja teisest küljest selle tõttu, et see on esimene mäng pärast teist osa mis kannab endas edasi algsete osade vaimu.
Mängu läbivaks teemaks on lugu mida juba halliseguste juustega Guybrush oma pojale (kelle nimi on — tegelikult ka — Boybrush) jutustab ja räägib kuidas ta lõpuks siiski Ahvisaare saladuse jälile sai. Loomulikult ei puudu selle juurest ka LeChuck, kellele on sama kinnisidee mis peategelasel, Elaine, Voodoodaam ja paljud teised varasematest osadest tuttavad asjapulgad. Kohe alguses selgub, et aeg on edasi läinud ja vanade piraadipealikute asemel laiutavad Scumm baaris noored idupiraatidest (ehk võib neid nii nimetada) tõusikud, kes vana kooli Guybrushile juba sissejuhatavalt viltu vaatavad.
Uue mängu jaoks on Ron Gilbert kirjutanud valmis uue mootori mis kannab nime Dinky. Osaliselt tänu sellele on mängu visuaal mõnevõrra teistsugune kui varasematel osadel, kuid arvestadaes sellega, et tehnilised võimalused on arenenud on see pigem hea. Siinkohas oleks paslik märkida ka seda, et helipildi eest hoolitseb algsete osade muusika autor Michael Land ning tema loodud viisid on lihtsalt maagilised.
Lisaks tehnilistele lahendustele on mängus hulk väikeseid kuid olulisi detaile. Näiteks ei ole ükski mõistatus selline kus tuleb lihtsalt huupi asju kokku panna ja näha mis juhtub. Kõik asjad mängus on loogilised ning täpselt nõnda keerulised, et hallid ajurakud täies mahus koormatud saaks. Kelle jaoks seiklusmängudes nuputamine pole mokkamööda, see võib valida omale lihtsama versiooni kus mõistatusi on vähem ja allesjäänud mõistatused on kergemini hoomatavad. Mängu on sisse ehitatud ka vihjesüsteem ning kui tundub, et enda mõistus enam peale ei hakka võib sealt abi küsida. Esimesed vastused on väga ebamäärased ning kui hammas ikka peale ei hakka, siis järjest konkreetsemad ning selgemad.
Ühe meeldivad detailina pakub Guybrush mängu laadimise ajal, et ta jutustab paari sõnaga lahti mis salvestamise eel toimunud on. See on tegelikult üsna teretulnud siis kui salvestatud mänge on hulgim või kui mängukordade vahele on tekkinud pikem paus ning ei pruugi enam täpselt meeles olla mis teoksil.
Ehk siis kokkuvõtvalt: kui esimesed kaks osa meeldisid, meeldib ka see mäng. Kuigi tehnilised on mäng suhteliselt minimalistlik immitseb sisu ja atmosfääriga seotud kvaliteeti igast mängitud sekundist, mistap ma ei saa muud teha kui seda kindlasti soovitada.
Ning lisaks räägivad kurjad keeled, et see lugu ei jää viimaseks ning autoritel on juba uus mäng tulel.
