Kas minevik või olevik? Kas enne või nüüd?
Kirjutusmasin
Ma lugesin hiljuti ühe algaja autori poolt üllitatud võrdlemisi keeruka ülesehitusega lugu, mis oli kirjutatud olevikuvormis (ehk “Mees läheb metsa, kirves õlal”). Ma arvan, et see lugu ei leia kunagi avaldamist, sest ainuüksi valesti valitud ajavormi tõttu oli see peaaegu loetamatu. Millest on kahju, sest lugu ise ei olnud paha.
Miks nii?
Üks esimese otsuseid mida uut lugu alustades tuleb teha on otsus, kas kirjutada see olevikus või minevikus (ehk “Mees läks metsa, kirves õlal”). See võib esmapilgul tunduda teisejärgulise valikuna, kuid paraku paneb see paika üldise rütmi ning ühes ajavormis kirjutatud lugu on teise väga raske ümber kohandada. Mõlemal vormil on omad tugevused ja omad nõrkused kuid ettetõttavalt võin öelda, et nõuded olevikuvormis loole on märkimisväärselt suuremad ja kui vähegi võimalik tuleks algajal autoril seda vältida. Õigupoolest on see niivõrd keerukas vorm, et isegi kogenud kirjanikud käivad sellest kaarega mööda. Kuigi! On autoreid, kes armastavad sellega flirtida. Viimaseid on suhteliselt vähe, näiteks Neal Stephenson on seda harrastanud; tema “Snow Crash” (maakeeli “Lumevaring”) on kirjutatud olevikus ning sama kehtib ka “Cryptonomiconi” kohta, kuigi seal ta kohati vahetab vorme.
Millised siis on oleviku erinevused võrreldes traditsioonilise minevikuga?
Olevikus kirjutatud lood on alati väga vahetud ning väga ajatundlikud. Lugeja tunneb ennast olevat sündmuste keerises, kuid paraku on sellel hind — ebahuvitavaid kohti ei ole võimalik vahele jätta ning eelnevaid sündmusi on ilma narratiivile ja rütmile kaigast kodaratesse viskamata võimalik lugejani tuua vaid dialoogi vormis. Selle vahetuse tõttu kasutavad olevikuvormi sageli ajakirjanikud kui nad kirjeldavad kuriteoni viinud sündmuste käiku (“Kell on 21:42, Gabriel võtab ühendust Siimuga ja lepib kokku kohtumise kloostri taga metsas.”).
Lisaks sellele, et sündmused tuuakse lugejale lähemale, tuuakse lugejale lähemale ka tegelaskujud, kuid paraku on sellel oma hind: väga raske on lülitada erinevate tegelaste vahel, sest kui kõik toimub praegu, siis mis ikkagi toimus enne ja mis pärast? Kuidas sai juhtuda nii, et me kõikepealt oleme ühe tegelase juures ja hetk hiljem juba teise juures. Minevikuvormis toimub kõik “enne” ja täpselt järjekorral pole lugeja jaoks tähtsust. Teine ohver mis paratamatult tuleb teha on tegelaskujude nüansid, kuna väga raske on hüpata looga mineviku ja selgitada toimuva tagamaid. Muide, päris arvestatav osa naistekaid on Goodreadsi andmetel kirjutatud olevikus, ilmselt just eelpoolnimetatud põhjusel.
Tähelepanuväärne on ka see, et olevikus lugu kirjutades tekib paratamatult oht lõhkuda neljandat seina — ehk siis pöörduda kas siis tahtlikult või tahtmatult otse lugeja poole. Kuna tegemist on täiesti eraldi teemaga, siis ma sellel pikemalt ei peatu, märgin vaid ära, et kui see on vältimatu tasub minna juba täispanga peale ja tuua sisse n.ö. jutustaja figuur.
Kõike eelnevat kokku võttes võib öelda, et olevikuvorm on ideaalne näidendite ja käsikirjade jaoks, kus sündmused tuleb niikuinii väga lühikesse ajavahemiku suruda ja kus suur osa ajast on täidetud dialoogiga. Seevastu kui lugu eeldab tegelaskujude, sündmuste ja kohtade pikemat kirjeldamist (loe: ulme, fantaasia ja muu selline) on see formaat vastunäidustatud. Näiteks on mul kahtlus, et eelpoolkirjeldatud “Snow Crash” oleks olnud tunduvalt parem kui see oleks kirjutatud minevikus ning Stephenson edu selle looga ei ole tingitud mitte tänu valitud ajavormile, vaid vaatamata sellele. Lisaks muidugi on mees ka neetult hea jutuvestja.
Lõpetuseks, kes tahab ikkagi oleviku kohta rohkem teada, siis siin on mõned raamatud mida võiks õppematerjalina lugeda: Suzanne Collinsi “The Hunger Games” (“Näljamängud”) sari, Ken Kesey “One Flew Over the Cockoo’s Nest” (“Lendas üle käopesa”) ja E.L. Jamesi “Fifty Shades of Grey” (“Viiskümmend halli varjundit”).