pronto.ee

Okei .. luftitasin veidike raha ja sain hirmodavalt kolm asja: Palm Tungsteni (pihuarvuti, Mp3-e mängija ja nipet-näpeta veel kõik ühes kohas koos) mille ma kõikidele lisamõnudele vaatamata ostsin omale rohkem hoopis elektrooniliste raamatute lugemiseks, Philipsi CD-I (CD Interactive) masin (mängib mänge, VideoCD-si, Audio CD-si ja kurat teab mida veel. 300 krooni eest igati väärt ost) ja 1GB arvutimälu. Viimasega läks asi pisut mokka, sest oma meelehärmiks avastasin, et mu arvuti emaplaadil on ainult kaks pesa. Hetkel kangutasin sealt kaks 256MB klotsi uut emaplaati ootama. Türamaeivõi, ma poleks mingi paari aasta eest suutnud uskudagi, et mul on arvutis poolteist gigabaiti mälu. Très cool!

See uudis klapib üsna kenast selle karikatuuriga. Inimeste fantaasial, ettevõtlikusel ja ajupuudulikkusel pole ikka piire.

Praeguseks on toimunud igasugu asju — näiteks toimus Eurovisioon, kus üllatuslikult võitis Kreeka ja veelkord kinnitas minu teooriat, et kui ma viitsiksin valmis kirjutada tõenäosusarvautuste progeammi, siis saaksin ma üsna täpselt kalkuleerida välja järgmise tõenäolise võitja. Ma olen hetkel välja mõelnud umbes 10 erinevat tegurit, mis abiks tulevad ja ma usun, et sellest infost peaks piisama. Ai kuidas mulle sellisel juhul meeldiks totalisaatorid.

Ma avastasin, et vahepeal on mu pangakaart üsna ära kulunud. Läksin panka seda välja vahetama ja etskae: tuleb välja, et see türnühvel hakkab lisaks kulumisele ka kohe-kohe aeguma. Kui päris aus olla, siis kaks nädalat veel ja selle kaardiga olekski kutu olnud. Mõnikord ikka veab — nõme oleks olnud, kui avastad Lätis, et kuigi sul on kogu kola kenasti kaasas oled sa ikkagi paljas nagu püksinööp.

Mait tuleb välja on oma filmistsenaariumi KulKa-sse ära saatnud. Ma ütlesin talle küll, et ärgu hingaku neile sõnagi mingist kirjatükist, rääkigu parem kasiinorahast, aga kus siis tema mind kuulab. Viioli näol on meil pretsedent olemas. Mille poolest siis meie kehvemad oleme? Et Maidul igav oodata ei oleks andsin talle näppu “Joomahullu päevaraamatu” las loeb ja võrdleb. Endaga.

Või nagu keegi ütles: “Life ends, shit goes on!” Või siis üks teine lõõritaja oma loos: “Shit must go on!”

Ühesõnaga, nagu te kõik juba aru said, hakkasime me Kadriorus kaarte taguma, mis sujuvalt läks üle Eurovisiooni eelvooru vahtimiseks. Seekord olime me aga superkavalad — keerasime selle Reikopi iba juba alguseks vait ja Raadio2-e selle eest jälle hästi kõvaks. Miks R2? Väga lihtne, seal tegid altenatiivset EV ülekannet kaks rahvlikul tasemel tunnustatu irvhammast Juur ja Kivirähk, kes olid omale varakult varunud ühe kohupiimatordi, kolme sorti juustu ning d?inni ja toonikut. Seda, et Eurovisioon pole mingi meelakkumine suutsid nad suurepäraselt tõestada, sest juba saate alguses oli tunda, et mehed on eelnevalt mõned tropid teinud. Ja kuni lõpuni lakkusidki nad mee asemel hoopis dzinni ja toonikut. Minu masti mehed. Kuna nad laupäeval samuti otseülekannet teevad, siis olen ma raudsel ka siis raadio ette naelutatud.

Meie nägemus oli asjast selline, et meie väike Eesti on tavaliselt lõhenenud, ning ka seegi kord polnud mingi erand. Eurovisioonil esines Esimene Eesti ja Teine Eesti. Kuna Teine Eesti moodustab häälte arvult tavaliselt siiski enamuse sai see edasi. Esimene Eesti, Paadamiga ja Lõhmusega eesotsas pidid aga oma grammofonid kokku pakkima ja oma üleeuroopalise tutipeo lõpetama. Rahvuslikust seisukohast lähtudes kahju, aga igasuguse elementaarse kriitika- ja maitsemeele seisukohalt lälle täitsa OK.

Muide, tuletage mulle pärast meelde, et ma pean tegema sellest Esimese Eesti euroloost covery nimega: “Let’s get laid!”

Hirmsal kombel tahtsime ise Moldaavia poolt hääletada (see oli see kamp, kus traditsiooniliste operatiiv-taktikaliste sekspommide asemel lippas laval ringi hoopis rahvariides mutt hiiglama piraka trummiga). See oli aga tõeline piin, kuna meie kuulus “kvaliteetoperaator” tegi kõik endast sõltuva, et seda ei juhtuks. Mina sain näiteks lõpuks oma hääle anda alles 4 sekundit enne hääletamise lõppu. Kuni selle hetkeni oli kogu aeg “Message not sent!”. Raisk! Ma kujutan ette kuidas Juha “Joomahullu päevaraamatust” oleks kohemaid selle asemel, et oma blogisse märkmeid teha, saatnud EMT ninamehele, või aadressile everyone@emt.ee kurja kirja, mis oleks alanud sõnadega “Tšau pihkur!” ja lõppenud sõnadega “Mulle näkku ei nikuta!”

Ahjaa, mis puutub eelpoonimetatud juttu, siis on see Joomahullu triloogia saanud omale vahepeal neljanda osa. See vist ei ole küll enam triloogia, kuid olgem ausad, tegu pole mitte esimese kirjanikuga, kes selliseid elementaarseid kaanoneid eirab. Näiteks Douglas Adamsil oli lausa kuueosaline triloogia. Go figure!

Taaskord lõbus uudis meie jõmmipealinnast. See t-särk oleks ikka armas olnud:

Viljandi koolipoiss üritas varastatud krediitkaardinumbreid kasutades tellida USAst arvutijuppe, lumelaua ja T-särgi kirjaga ?Maksin varastatud kaardiga?.

Nüüd on see siis tehtud: elamuasemelaenu avaldus on sisse antud ja küünte närimine võib alata. Sihtmärgiks on minu eluaseme alune korter. Ja selle all olev kelder.

Niisiis … väike nokitsemine, natuke vedelike, keerad võtid ja VROOOOOOoooom! Nagu poleks kunagi seisnudki — täielik paugupill. Igal juhul on mehhaaniline osa nüüd korras ja üle on hetkel jäänud ainult bürokraatlik: kindlustused, ülevaatused.

Okei, nüüd kus mul on DVD kirjutaja olemas ei tundu enam idee, et tõmban netist igast asju ja kirjutan nad DVD peale enam üldsegi nii ahvatlev. Ühe DVD kirjutamise peale kulub keskmiselt 20 minutit. Tõenäoliselt ka natuke rohkem, kuna keegi ei passi ju kõrval, kuniks see asjandus lõpetab. Igal juhul olen ma praeguseks kirjutanud ühtekokku 5 ketast. Küll aga tegin ma üleeile väljamineku ja ostsin omale selle kirjapulga millega saab nende peale kirjutada, mis sinna on salvestatud. Varem pidin iga kord oma kettapangas pimesi ringi sobrama.

Kuid samas vahet pole. Ei peagi kõike kiirustades tegema. Hetkel tulevad minu poole DVD tõmmised filmidest “Reservoir Dogs” ja “Underworld”.

Lugu sellest, kuidas tänapäeva noorus oma vaba aega sirgeks lööb: Klikka siin.