pronto.ee

Igavene jama selle Sampoga. Eelmine kord oli neil ühe asja pärast virisemist, üleelmine kord teise asja pärast. Nüüd suutsid nad mulle vale krediitkaardi teha, aga loomulikult pidin ma selle asjaolu avastamiseks oma tagumiku peakontorisse vinnama. Aga peakontor on neil mõeldud ainult pensionäridele ja koduperenaistele, sest ülejäänud inimesed on ju üheksast viieni tööl.

Reedel helistas Merle ja ütles, et tulgu ma kinno, meie ühisel klassivennal Veiko Õunpuul on seal uus film (Veiko roll selle filmi juures oli siis stsenarist ja režissöör) ja Aarne ei viitsi tulla. Täna pärast seda kui kõva pohmakas oli just-just minevikuks saanud käisime ja kaesime siis selle filmi perra. Lühikokkuvõte asjast: mehed on ikka sitaks kõva filmiga maha saanud, tramaeivõi!

Okei, loomulikult on see film kalasi täis, neist ei saa üle ega ümber — ajastuks on valitus selline Moskva olümpiaaegne periood (mile purjeregatt toimus Tallinnas), aga osa asju lähevad karmilt ajastust mööda — tänapäevased viina ja õllepudelid (mis sest, et Saku ja Liviko olid sponsorid, nad on nii vanad firmad küll, oleks võinud ajastukohaseid tooteid kasutada), autod olid ikka üsna suvaliste numbrimärkidega ja erinevatest ajastutest, samuti mis värk selle mobiiliga parkimise kleepsuga on, kas ei saanud maha kiskuda või? Autodele kleebiti tollal neid Automi vesipilte. Lisaks oli seal Eesti filmidele nii kuradi iseloomulik teatriheli, mis ikka täitsa kõvasti kõrva kratsis.

Film ise oli üksjagu akikaurismägilikult episooditi ja hillitsetud emotsioonidega üles ehitatud ja kuigi see esialgu pisut segas, elas sellesse suhteliselt kiiresti sisse ning tagantjärele mõeldes seda teistmoodi polekski pidanud tegema. Emotsioonid peituvad jutustatavas loos endas ja selles, mida ekraanil näha polnud. Antud juhul olid tegelased isegi teisejärgulised.

Mis loomulikult ei tähenda, et näitlejad oleksid viletsad olnud. Näitlejad olid tõesti esmasklassilised ja kui kellelgi on veel kahtlusi Rain Tolki sobivuses Mati rolli, siis unustage oma segavad eelarvamused. Kutile istusid need nõmedad vurrud nagu valatult ja maailmavalus ning identiteedikriisis vaevleva kunstniku roll sobis talle nagu maasikas karuperse.

Filmis on ka üks koht, mis minu arvates on üks parimaid lõike Eesti (ja miks mitte kogu maailma) filmiajaloos üldse. See on see koht, kus meeleheitel Mati metsas norutab ja muusika peale keeratakse. Kuti mõtted, mälestused ja soovid suudetakse selle lõigu jooksul visuaalselt ette manada ning tulemus on muljetavaldav.

Natukse siis loost kah. Mati ja tema naine Helina sõidavad koos viimase armukesega (viiuldaja Eduard) kuhugi saarele, et seal nädalalõpp veeta. Veider suhtekolmnurk hakkab peaaegu kohe nurkadest murenema ja inimeste soovid ja tunded pannakse proovile. Asi on selles, et Mati ja Helina abielu on karile jooksmas ja sisuliselt on kõik juba otsustatud. Mati ise käib kargamas ühe teise tüdrukuga (Marina) ja kõik on ainult vormistamise küsimus. Rannas olles ja tina pannes hakkavad aga vanad haavad avanema ning hing valutama. Riivatakse peaaegu kõikide eneseuhkust ja eestlasliku tuimuse fassaadi all löövad lõõmama tõelised kiretormid, mis kõrvaltvaatajale vaid vaevu märgatavad on.

Filmist tundub, et abielu kui institutsioon muudab inimesi. See võtab armastuse ja kandib selle ümber lepingulisteks kohustusteks, ühiskondlikeks normideks, traditsioonideks ja igaastaseks tagastusteks maksuametilt. See võtab sult vabaduse ja kire ning muudab selle stabiilsuseks, kuid ei muuda sind kuulikindlaks. Kui see asi kokku jookseb siis on häving seda hullem.

Filmis on palju pisikesi detaile, mis on küll üsna kentsakad, kuid samas lisavad värvi ja väärtust filmile. Mehed (peale ühe mingi kohaliku jolleri) on kõik vurrudega ja manitsev naaber on kah klass omaette (Siin ei magata! Siin ei pargita!).

Kokkuvõtteks võib öelda, et tühi rand on koht, kus inimesed peavad tausta puudumisel ruumi iseendaga täitma ja ennast alasti kiskudes hakkab ka maailm teistsugusena tunduma. Lugematu hulk suhteid on alustatud ja lõpetatud kusagil rannas lõkke ääres olles, kuid sellest pole midagi. Millegi lõpp on alati millegi algus ja sedavõrd kuidas haavad paranevad läheb elu edasi.

Asjakohased viited:
Hõbemäe filmiarvustus
Kuukulguri koduleht
Kino Sõpruse tutvustus

Nüüd on siis selge kust eestlased tulevad — nimelt ühissõidukitest. Delfi oma tuntud headuses on avaldanud tujutõstva artikli: “Aastaga sigis juurde 13 825 sõidujänest”. Ja kuidas saaksi see teisiti olla — inimesel ei saa ju sündides pilet kohe peos olla.

Seega üleskutse — naised, hoidke alati teist piletit tagataskus. Igaks juhuks.

Kui ma tänased blogid, uudised ja kirjad läbi olin lugenud valdas mind üsna nõutu tunne. See, et inimesed lolliks on läinud mind enam eriti ei üllata, kuid see, miks nad oma kitsarinnalisuses nii järjekindlad ja kahepalgelised on ei mahu mulle kuidagi pähe.

Kogu maailmas on viimastel aastatel hakanud massiliselt maad võtma selline fenomen nagu sallimatu tolerants. Sallimatu tolerants on oma olemuselt ülimalt veider ja igasuguse loogika kohaselt ennast välistav ilming, kuid nagu näha ei ole loogiga viimasel ajal eriliseks takistuseks olnud.

Mis asi on sallimatu tolerants?

Pilt 1. Inglismaa.

Briti Rahvuspartei on viimasel ajal korduvalt sattunud ajakirjanduse huviorbiiti. Nad on saanud hakkama üsna küsitavate aktsioonidega ja osad parteiliikmete teod on selgelt kuritegeliku iseloomuga. Kuid mitte see ei ole asja juures huvitav. Huvitav on see, et selle partei vastu suunatud meelelahutus süüdistas neid vihkamise levitamises. Neid süüdistati fašismi, neile saadeti ähvarduskirju ning meelelahutuse ajal üritati süüdata autosi ning rünnata selle partei liikmeid. Nii palju siis tolerantsist ja vihkamise puudumisest. Kui keegi ütleb, et talle sisseränet tuleks hakata piirama, siis on see vihkamine ja sallivuse puudumine ja kui sellele mehele kätega kallale mina, siis on see justkui suurim tolerantsi ilming. Huvitaval kombel n.ö. sallivuse eest seisjad ühed kõige sallimatumad inimesed. Kui kõik ülejäänud on nõus algatama diskussioone, tegema uuringuid, kuulama ära mõlemat poolt, siis n.ö. tolerandid on ainukesed, kes teavad juba ette kuidas on õige ja kõik mis pole õige on vale ning tuleb keelata ja sellega tegelevad tegelased türmi pista. Sellisest asjast, et inimestel võivad olla erinevad arvamused, mis tuleb siluda ühiskondliku diskussiooni käigus paraku pole nad kuulnudki.

Pilt 2. Eestimaa.

Kuna praegusel hetkel on see homoteema kõikjal nii populaarne, siis üritatakse ka Eestis selleteemalist diskussiooni arendada. Paraku nagu ikka on nn tolerantide sallimatuse ja vihkamise tõttu diskussioon jäänud ühepoolseks. Ühiskonnategelane X ütleb, et tema arvates ei peaks homoabielusi lubama, mispeale teda süüdistatakse homofoobias, vihkamises ning lubatakse talle pimedas kangialuses kitli peale anda. Kusjuures inimene lihtsalt avaldas oma seisukohta. Sallivus on minu mäletamist mööda see, et on inimesed kellele asjad ei meeldi ja on inimesed kellele mingi asi meeldib. Mõlemad aktsepteerivad teineteise seisukohti ja ongi kogu lugu. Enamus inimesi, kes on julenud öelda, et nemad homoabielusi ei toeta on koheselt kroonitud homofoobideks, kitsarinnalisteks, kahekümneesimesse sajandisse mittekuuluvateks iganditeks, idiootideks ja moraalijüngriteks. Kusjuures inimesed, kes niiviisi oma opponente süüdistavad on tihtipeale seda kõike aga veel akuutsemalt. Ehk siis palk ja pind?

Minu seisukoht on see, et inimeste moraalinormid ja eetikapiirid on erinevad. Need on igal inimesel olemas (kusagil peab ju piir olema). Kuid huvitaval kombel ei tee need tegelased, keda süüdistatakse foobiates, vihkamises ning sallimatuses ühtegi liigutust, et oma norme teisele pähe suruda, küll aga vastupidi. Veider.

Ma pakkusin näiteks enda poolt välja, et minu arvates peaks abielu kui repressiivse kooseluvormi üldse kaotama. Enamus nn foobe ja vihakajaid arvasid, et vahest on liiga vara ja rääkisid midagi traditsioonidest, kuid TEGELIKULT keegi mulle vastu ei vaielnud. Lihtsalt öeldi, et aeg pole veel küps. Samas teine pool süüdistas mind selles, et oma homofoobias üritan kogu nende võitlust naeruvääristada ning võtta neilt ära võimalus tunda end võrdsetena ülejäänud ühiskonnaliikmete hulgas. Go figure, mida nad sellega öelda tahtsid.

Muide, kõige kentsakam näide topeltmoraalist oli siis, kui ma eelmise pildi kõrvale tõin pildi 3.

Pilt 3. Euroopa Liit.

Rääkidest tolerantsist tõin ma sisse sellise teema nagu geneetiliselt modifitseeritud organismid (GMO). Miks mitte lubada geneetiliselt modifitseeritud organisme, kui see prandab saadud vilja kvaliteeti, tervislikkust, kogust ja kasvukiirust. Seepeale hakkasid tolerandid mulle rääkima emakesest loodusest, looduse tasakaalust, traditsioonidest ja järjepidevusest. Kui ma ütlesin, et see kõlab täpselt nagu see jutt mida teised inimesed rääkisid homoabielusi mitte heaks kiites, siis sel hetkel lõppes igasugune vestlus ja lahti läks üsna karm lahmimine. Tuleb välja, et kui sa midagi lubad, siis on tegu vihkamisega ja kui sa midagi ei luba, siis on ikka tegu vihkamisega. On olemas üks pisike ruut, mille sees olevad inimesed on vabad, tolerantsed ja sallivad ja kõik kes sellest väljaspool on, on täis vihkamist, foobiaid ning sallimatust. Ning nad kõik tuleks hävitada.

Mis lahti on inimesed?

Okei, eelmine aasta me pääsesime suhteliselt kergelt ja seekord on kümataat tagasi, with vengeance. Aga oh imet .. esimese tõsisema miinuskraadi juures pani käna ilm.ee termomeetripark ja pidin seetõttu otsima paar alternatiivset kohta, et teada saada täpselt KUI kõva pakane mind seekord tagumikust näpistab. Ja ninast. Ja igalt poolt mujalt.

Ma katsun neid leitud aadresse siia jooksvalt üles panna. Kui teil mingeid alternatiivseid asjakohaseid saite lisaks välja on pakkuda, siis andke aga teada.

Tallinn:

• www.leivasilla.net: lennujaama andmete põhjal, palju erinevaid andmeid
• mesel2.elin.ttu.ee: lakooniline, kuid detailse graafikuga
• Tallinna Olümpiapurjespordikeskus: ilmateave meremeestele Pirita sadamast
• Lihtsalt tore kogum

Pärnu:

• Pärnu Sadama ilmajaam: meremeestele

Tartu:

• Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika ilmajaam

PS. Tegin selliste teabepursete jaoks eraldi kategooria: Kasulik info

Inimeste puhul on juba ammu tead, et esmast muljet on raske muuta. Kanadas tehtud uurimistöö tulemusel võib väita, et sama kehtib kah internetilehekülgede kohta. Kuid kui pika aja jooksul esmamulje tekib? Katsed näitavad, et imeväikese: 1/20 sekundist.

1/20 sekundit on peaaegu sama pikk kui kinofilmi üks kaader. Seda, et inimene selle sisu siiski registreerib teame me juba Fight Clubist, kuid uuringu tulemusel võib kindlalt väita, et see aeg on piisav selleks, et oma arvamus kujundada ka muude asjade kohta.

Katse toimis nii, et inimestel lasti lehte näha just selle aja jagu. Seejärel paluti tal panna asjale hinne. Mõni aeg hiljem lubati tal näha neid lehti nii kaua kui nad soovisid ja seejärel hinne panna. Tulemused klappisid peaaegu täielikult. Muide, omalt poolt lisaksin juurde, et selle aja jooksul ei tuvastata mitte ainult kujunduse meeldivus, vaid antakse ka väärtushinnang asja sisule — mis omakorda tõestab, et olgu sisu kuitahes hea, aga kui pakend on kole või eksiteele viiv, siis asi kaubaks ei lähe. Või vastupidi — kui sul on hea pakend ja asi õieti positsioneeritud, siis võib su toode olla iga külje pealt kehvem ja IKKA paremini müüa. Seda asja muide nimetatakse “Halo effektiks” — kui esmamulje on olnud positiivne, siis kipuvad inimesed ignoreerima ka ebameeldivaid kõrvalnähte ja pisivigu.

Osaliselt on selle asja taga loomulikult “kognitiivne eelarvamus”. Ehk siis inimesele meeldib, et tal on olnud õigus — kui ta midagi välja on öelnud, siis püüab ta tavaliselt seda kaitsta, kuigi otsest vajadust selle järgi tal pole. Omalt poolt lisan siia juurde, et üsna kõvasti on siin taga ka kogemus: internetist infot otsides pole sul tihtipeale aega uurida, mida lehtedel kirjutatakse ja klõpsid lihtsalt Googlest linke läbi, kuni leiad midagi mis tundub sobiv, et siis sellesse süveneda. Kusjuures Google ise määrab, millises järjekorras ta sulle neid näitab, mistõttu on selline eelarvamuslik suhtumine hädavajalik. Sellest kuidas Google kontendipakkujate kulul võrdlemisi lõbusalt ära elab võite lugeda siit, kuid see ei ole antud momendil jututeemaks, seega rohkem me siin ei peatu.

Kui lähme edasi soovitustega. Kuidas sundida inimest oma webilehel rohkem aega veetma?

• Lakooniline värvivalik — ära kasuta mingit erilist värvimöllu. See näitab, et sa oled oma sisu suhtes ebakindel ning proovid iga hinna eest külastaja tähelepanu võita. See tähendab ka seda, et sa ei püüa sisu disainiga kergemini loetavaks teha. Äkki seetõttu, et sul õieti ei olegi seda?
• Kasuta minimaalselt pilte. Kena disain on küll oluline, kuid kui graafikat kasutatakse liigselt, siis tavaliselt jätab see mulje, et sisu on sellevõrra vähem. Värvikirevad ja animeeritud pildid jätavad mulje pornosaidist. Kui kasutaja just selle peal väljas ei ole, tegitab see juba negatiivse emotsiooni.
• Vanasti prooviti jätta professionalset muljet sellega, et kasutati fotosi inimestest midagi tegemas. See trend on sisse sõitnud trükimeediast ning internetis jätab rohkem mulje saidist, mis on täis topitud marketingumöla. Kui see just su eesmärk ei ole, siis kasuta joonistusi või tagasihoidlikke graafilisi elemente.
• Optimeeri lehekülgi. Tee nii, et lehekülg tuleks kiiremini ette ja esmamulje ei oleks mingist eriliselt aeglasest urkast.
• Seda te minu käest ei kuulnud 🙂 , aga … kui ise teha ei oska, siis varasta. Kasuta oma saidi ülesehituse juures mõne teise saidi ideid. Katsu siiski vältida üks-ühele kopeerimist, kuna see jätab nõmeda mulje. Aga katsu sisse tuua elemente, mis esmapilgul samastab asja mõne teise saidiga. Võtame näiteks Firefoxi lehe. Viimaste uuringute kohaselt kasutab 20% eurooplastest Firefoxi. Suure tõenäosusega on see neile jätnud positiivse mulje (miks muidu nad seda kasutaks). Firefoxi leht ei ole küll maailma ilusaim, kuid temaga on seotud positiivne emotsioon. Kasuta mõningasi ideid sellelt lehelt.

Neid soovitusi jälgides märkad peatselt, et püsivate külastuste arv kasvab. Kui nüüd saidis mingit väärtusliku sisu kah oleks … aga siin ei saa ma teid enam aidata.

See võib küll olla habemega nali, kuid siiski ei tasuks unustada seda, et külm võib iibele halvasti mõjuda. Seepärast kasutaga asjakohaseid vahendeid.

Jack Abramoff on praeguseks päris paljudele tuntub USA poliitikutele pinnuks silmas: temast distantseeritakse sisuliselt valguse kiirusel, kuid paljude jaoks see võib olla juba hilja. Tegelane on nimelt üks tuntumaid kristlike fundamentalistide ja ortodoksete juutide eest lobistajaks Ameerikas, samuti on mees seotud rohkemate vabariiklastega kui sellele parteile meeldiks. Kogu selle asja juures on huvitav see, et mees on äärmiselt jumalakartlik — süvauskliku juudina näiteks ei kasuta ta sabbati ajal transpordivahendeid ega elektrit. Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida. Kogu mehe geniaalsust JA nahaalsust JA kohkumatust tagasi ka üsna äärmuslike vahendite eest oma eesmärgi saavutamisel. Kogu sellest avantüürist räägib see Washinton Posti artikkel.

Lugege see jutt kindlasti läbi, sest sealt leiab päris parju informatsiooni, kuidas lobbygrupid toimivad ja aitab mõista mõningasi ka meil toimunud asju. Nendele, kes ameerikakeelt ei mõista lisan siia veel paari sõnaga asja tuuma.

Nimelt taheti USA-s vastu võtta föderaalseadus, mis piirab oluliselt interneti hasartmänge — kasiinosi, loteriisi, kihlvedusi, jne. Et see seadus ajaloo prügikasti toppida otsustas eLottery nimeline firma Abramoffi enda eest lobbytööd tegema panna. Mehele tehti $100k ettemaks ning öeldi, et ta saab opereerida $2M suuruse eelarvega. Andku aga ainult tuld.

Kogu järgnev on nagu mingist Ludlumi raamatust. Sahkerdamine, äraostmine, hämamine, ähvardamine, väljapressimine. Kui esialgu enamus rahvaesindajatest olid selle seaduse poolt, siis mõne aja pärast osa neist loobus oma esialgsetest seisukohtades. Hiljem, kui asi läks väga teravaks, siis kasutati eriti põnevat meetodit. Nimelt peamiseks hasartmängu vastaseks olid nagu ikka kristlased. Abramoff maalis kristlaste lobbygruppidele aga pildi, et kogu selle seaduse eesmärk on hoopis internetihasartmängude seadusega põlistamine, mitte sellega võitlemine ja sellega koos tituleeris neid, kes selle seaduse poolt on hasartmängufännideks. Kristlased loomulikult läksidki liimile ja kui nad hiljem said aru, et neid on internetiloterii firma poolt karmil kuritarvitatud, oli juba liiga hilja ja seadus oli põhja lastud.

Scott Adams oma blogis ütles, et kui see mees nüüd lõpuks taaskord vanglast vabaneb, siis võiks keegi teda (lihtsalt huvi pärast) palgata kristlike fundamentaliste ja ortodokseid juute tegema lobbytööd selle poolt, et homoseksualism kohustuslikuks muuta.

Nagu ma ennist juba teavitasin ei möödu nädalatki, ilma et meie naljaminister Rein Lang midagi kirjutamistväärset ei tarni. Seekord on ta enda jaoks avastanud selle, et Rootsis on prostituudi teenuse ostmine kriminaliseeritud ja rootslased hakkavad kohe-kohe Eestisse meie naisi põrutama tulema. Ma ei hakka siinkohas rääkima tema eelnevatest sõnavõttudest vaid esitan küsimuse nii: Rootsi kriminaliseeris prostituudi teenuse esimesel jaanuaril 1999. Kus Rein Lang seniajani oli, et ta alles nüüd selle avastas? See jätab hetkel meile sisuliselt kaks võimalust: Rein Lang on totaalselt clueless või ta on saabunud ajamasinaga üheksakümnendate keskelt ja seniajani on siin asju ajanud tema kloon. Kuna Eesti Vabariigis ei saa ju üdini rumal inimene olla justiitsiminister, siis järelikult PEAB see olema teine variant.

Mul on sellest litsimajandusest pehmelt öeldes siiber, kuid sellest Rootsi asjast pajatab üks üsna huvitav artikkel.

Sisuliselt olid selle seaduse poolt kirikuringkonnad ja osa naisõigusliikumisi. Vastu olid prostituudid, sotsiaaltöötajad, parkiliselt kõik juristid kellelt küsiti ekspertarvamust, Lagrådet ja ka justiitsministeerium. Kõigil neist olid erinevad põhjused, milledest osad ma loetlen siinkohas ära:

Juristid.

Juristide seisukohalt on absurdne, et eksisteerivad ebsümmeetrilised seadused. Kuidas saab nii olla, et müüa on legaalne, aga osta ebalegaalne?

Pole riigi asi, mida inimesed vastastikusel kokkuleppel pimedas ja teki all teevad. Akt ise on ju täiesti legaalne.

Seda seadust ei ole võimalik täitmisele suurata, sest peaaegu võimatu on süüd tuvastada. Esimesel aastal suudeti vahele tõmmata alla saja mehe, kellest vaid kahe süü suudeti tuvastada ja sedagi ainult sellepärast, et nad tunnistasid ennast ise süüdi.

Rootsis lahendab politsei umbes kolmandiku rasketest isikuvastastest kuritegudest: mõrvad, vägistamised, röövimised. Kas on õige niigi hõivatud resurssidele määrida pähe midagi, mis karistuse karmuselt on võrreldav poevargusega? Seda enam, et süüdistust ei ole lõpuks ikkagi võimalik esitada, kuna kumbki osapool (kunde ja prostituut) ei tunnista süüd, mistõttu ohver sisuliselt puudub.

Prostituudid.

Prostitutsioon oli Rootsis varem nn ühenaiseäri. Landiti tänavalt kunde ja aeti asjad joonde. Asi toimus sotsiaaltöötajate ning politsei nina all ning kuritegevust kui sellist oli kogu äris suhteliselt vähe. Pärast ostu kriminaliseerimist on asi läinud organiseeritud kuritegevuse, eelkõige aga vene maffia kätte, mis on Rootsis suhteliselt uus nähe ja tekkis koheselt pärast seaduse väljakuulutamist. kuna tänavalt lantimine on tänapäeval keerukam ning suisa ohtlik, siis pöördutakse muude kanalite poolt, mis varem või hiljem jõuavad välja kuritegeliku elemendi kontrollini kogu ära üle. Tänavaprostitutsioon on vähenenud pooleni oma endisest mahust, samas on järsult kasvanud müük läbi interneti ja hotellide ning spetsiaalsete asutuste.

Prostitutsioon on muutunud vägivaldsemaks. Varasemalt ajal oli nii, et kui kunde ülekätte läks sai naine asjast politseile avalduse teha. Praegult oleks see selge signaal kõikidele klientidele, et selle naise teenuseid on ohtlik kasutada, kuna pelk seostamine tema kui prostituudiga või sind panna kundede registrisse ja see tähendaks automaatselt kuriteokooseisu sattumist. Kun litsid enam valdusi teha ei julge on vägivald selles sektoris järsult kasvanud. Lisaks on asi läinud ühenaisefirmadest üle kupeldajate käpa alla, kes omakorda kehtestavad seadusi.

Kuna asi on kuritegeliku ringkonna käpa all hetkel, on tekkinud juurde uus ja ebameeldiv nähtus: inimkaubandus, mis enne oli praktiliselt olematu (kui asi juba niikuinii kriminaalseks kisub, siis pole ju palju vahet).

Tsüklist väljumine on raskem — näiteks narkomaanidest prostituudid on praeguseks täielikult kupeldajate käpa all. Enam ei ole võimalik pöörduda sotsiaaltöötajate poole abipalvega.

Põrandaalused lõbumajad kipuvad olema erinevate haiguste pesadeks. Kuna klientide üle arvet ei peeta, siis ei ole võimalik ka haiguste allikat tuvastada.

Kogu see seadus võeti vastu nn poliitilise teerulliga, sest väga paljud poliitikud eravestlustes tunnistasid, et nad ei pidanud seda otstarbekaks või pidasid täiesti vääraks lahendiks. On ju hetkel Taanis ja Norras prostitutsioon täiesti reglementeeritud tööstusharu ning igati legaalne. Mõlemas riigis eksisteerivad oma prostituutide ametiühingud, mis võitlevad HIV-i, kupeldamise ja väärkasutuse vastu. Sotside partei andis lihtsalt kõigile käsu kätte, et tuleb õieti hääletada või muidu.

Pidustused on läbi ja praeguseks on kätte jõudnud kassiahastus kuubis. Hing on haige ja maailm tundub erakordselt kuri.