Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja kolmetestkümnenda mängu esimese poolega. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.
Selles osas: “Punasuled võtavad linnas võimust. Vahitorni Vanem ja Matt leiavad ühise keele. Lible mahitusel võetakse ette reis New Velarisse.”
Vahitorni pealik sammus närviliselt oma kabinetis edasi tagasi sellal kui kogu ülejäänud seltskond istus kannatlikult tema ees toolidel ja ootas.
Midagi oli teoksil, isegi Forrest oli sellest praeguseks juba aru saanud: kõik meelelahutused kaasa arvatud hukkamised ja gladiaatorite heitlused olid määramatuks ajaks edasi lükatud, Ragusa asisemate kodanike iganädalased nõupidamised raekojas olid tühistatud, väravaid hoiti lahti vaid mõni tund hommikul ning iga teine vastutulija tundus kandvat punaste sulgedega kiivrit.
Midagi oli ilma igasuguse kahtluseta teoksil.
Hiljutine kahjutuli oli grupi informeeritumad liikmed mängust mõneks ajaks välja lülitanud — Lible oli veetnud mitu pingelist päeva templimeedikute valvsa pilgu alla enne kui ta silmanägemine taasutuma hakkas. Mattil läks küll pisut paremini, kuid ka tema pidi enamuse viimastest päevadest linade vahel mööda saatma. Võlur õnneks eelnevate sündmuste käigus kannatada ei saanud, kuid selle eest oli kätte jõudnud see aeg aastas, kus tema kord oli gildi valvemeeskonnas teenida.
Ühesõnaga Ragusa paistis seisvat suuremate muudatuste lävepakul ning kui Vahitorni kuller oli pärast suuremat otsimist leidnud nad lõpuks Porru söögitoast varast lõunat nautimast tabanud, olid jututeema just sellele läinud.
“Vanem nõudis tungival, et te kõik jalamaid tema juurde kiirustaks, sest tal on teile,” jooksupoiss viskas pilgu ta peos olevale sõnumile, “pakilisi uudiseid.”
“Mitte ainult Forrest, vaid me kõik?” päris Matt.
“Just nii!” põrutas sõnumitooja: “Forrest, Le Blanc, Manfred, Mat ja Porru on ju kõik siin?”
“Mhmh,” kinnitas Porru ilma erilise entusiasmita oma nime kuuldes.
“Väga hea,” rõõmustas külaline, “käesolevaga võite ennast teavitatuks lugeda. Head päeva!” Ja läinud ta oligi.
“No mis siis ikka,” arvas Matt pärast hetkelist vaikust. Ta lükkas tooli lauast eemale ja tõusis püsti. “Me vist oleme siin niikuinii lõpetanud?”
“Täpselt nii,” nõustus Forrest kui oli viimase tilga oma kruusist kiiruga kurku kallanud. Ülejäänud mõmisesid nõusolevalt.
“Miski ütleb mulle, et me saame kohe teada mis siin linnas toimub.”
“Ma ei ole päris kindel kuidas seda parem oleks teile rääkida,” lausus Vahitorni vanem kukalt sügades lõpuks. Ta oli sammumise lõpetanud ja seisis Forresti grupi ees justkui linnamuusik. Puudu oli vaid pill ja mündilaegas.
“Mul oli täna varahommikul pikk kokkusaamine linnaisadega ja uskuge mind, see mis praegult toimub ei ole kellelegi meele järele.” Ta mõtles hetke ja lisas siis: “Kui punasuled võib-olla välja arvata.” Ta kõndis ümber laua oma tooli juurde ja nõjatus seistes küünarnukkidega raske tammepuust mööblitüki seljatoele.
“Paraku vannutati mind seal räägitust vaikima ja seetõttu ei saa ma seal toimunud teiega jagada. Uskuge mind, see ei ole minu valik. Nagu te aru saate nõuab olukord äärmist diskreetsust.” Vanem tõmbas tooli lauast eemale ning võttis istet. “Ja oskust lugeda ridade vahelt.”
Matt kes oli pisitasa hakanud taipama mis toimub oli mõistvalt noogutama hakanud.
“Te ei ole meile ju midagi rääkinud,” torkas Forrest vahele.
“Täpselt!” sõnas võõrustaja oma külalisi pika pilguga jälgides. “Mul on hea meel, et me nõnda hästi teineteist mõistame.”
Forrest tahtis midagi selle peale kosta, kuid tundis korraga kõrvaltoolil istuva Matti kätt oma õlal. Naabri poole vaadates märkas ta, et viimane vaevumärgatavalt pead raputab ning vahimees pani suu klõpsuga kinni.
“Niipalju ma saan teile siiski rääkida,” jätkas vanem. “Viimaste päevade jooksul on murtud sisse enamustesse linna olulisemate gildide äridesse, mitmed tuntud kaupmehed on kandnud suurt kahju ja oma pahameelt raekojas välja elamas käinud. Kuna linnakassa käekäik sõltub suuresti rikkamate kodanike pool makstavatest maksudest on ainult loomulik, et linn garanteerib neile oma tegevuseks vajaliku turvatunde. Mida ta, ma pean kahjutundega mainima pole me suutnud teha. Vahitorn on olnud juba aastaid alamehitatud ja alarahastatud, mis tähendab seda, et meie võimalused on piiratud.”
Vanem toetas ennast seljatoele ning vaatas oma külalisi: “Ühesõnaga juhtunud on selline asi, et linnapea on andnud punasulgedele erakorralised volitsused, mis tähendab, et põhimõtteliselt allume me nüüd neile.”
“Aga,” alustas Forrest, kuid vanem lõikas talle vahele.
“Seoses sellega eeldan ma teie poolt nendega igakülgset koostööd, mis tähendab, et kui nad paluvad midagi teha, siis tuleb seda teha ülikorralikult, maksimaalse põhjalikkusega ja kuna me oleme siin ikkagi professionaalid, siis ma eeldan, et formaalsused saavad olema täidetud punktuaalselt ning aega säästmata.” Ta vaatas küsivalt ringi.
Matti suunurgad olid hakanud aeglaselt ülespoole liikuma ning noogutamine muutus entusiastlikumaks: “Te võite meid selle küsimuses usaldada. Iga liigutus saab olema korrektselt dokumenteeritud ja kõikidest meie sammudest koostame me ülipõhjalikud raportid. Eks ole Forrest?”
Vahimees, kes ei saanud mitte millestki aru, otsustas igaks juhuks nõustuda: “Mitte ükski sõna ei jää paberile panemata ning kui tekib pisemgi võimalus ning vajaduse korral olen ma iga hetk valmis andma täiendavaid selgitusi.”
Vanem noogutas käsi hõõrudes, “Suurepärane! Lihtsalt suurepärane! Üks asi veel: kui kellelgi on mingeid asjatoimetusi linnas väljas, siis ma arvan, et just praegu oleks nende ette võtmiseks paras aega.”
Vaikus. Seejärel kellegi köhatus.
“Mul tegelikult oleks.” tõusis Lible püsti ning oma üllatunud kaaslaste ette kõndides jätkas: “Ma ausalt öeldes plaanisin sellest täna juttu teha, aga sündmused”, ta viipas umbmääraselt selja taga oma toolis kulmu kortsutava Vanema poole, “jõudsid must taaskord ette.”
“Pärast seda kui ladudesse sisse murdmiste laine oli ka meile kõvasti kahju tekitanud võttis Valitsejate Liit seisukoha, et me peaksime linna natuke usaldusväärseid (ja seaduskuulekaid) inimesi juurde tooma, turvakaalutlustel. Me kaalusime esimese hooga ka Ragusast inimeste värbamist, aga meie esindatus on siin väike ja”, ta pöördus ümber, “kogu lugupidamise juures on siin linnas väga raske leida inimesi, kes sind paljaks ei varastaks kui pilk nende pealt kuhugi mujale kaldub.” See viimane oli mõeldud kabineti omanikule.
Vanem rehmas käega: “Noh, veel tosinkonna päeva eest oleks ma võtnud seda väidet isikliku solvanguna,” nentis ta sapiselt, “aga viimaste päevade sündmused on korduvalt tõestanud, et ainsad kes Ragusas solvuma peaks on need kes püüavad siin ausat äri ajada.” Vahimeeste pealik vaatas kurvalt Liblele otsa: “Ehk siis ma mõistan teie valikut ja kiidan selle heaks.”
Ta istus hetke silmis melanhoolne pilk kuid võttis ennast siis kokku, tõukas tooli lauast kriginal eemale ja uuesti püsti tõustes päris tükk maa reipama häälega: “Aga siis on sellega kokku lepitud. Millal te liikuma hakkate?”
“Ausalt öeldes ma ei ole seda plaani veel oma kaaslastele tuvustanud,” vastas aadlimees näos ilmne kimbatus: “Ma ei ole isegi kindel, kas keegi tahab minuga kaasa tulla.”
“Mul on tegelikult samuti linnast väljas mõned asjatoimetused,” kuulutas Manfred enne kui Lible oli oma lause lõoetada jõudnud. Ta sikutas vööl oleva vutlari kaane lahti ja tümbas sealt välja rebenenud servadega kaardirulli. Seda lahti kerides jätkas võlur seletamist: “Ma olen siin kaardil ära märkinud paar kohta, kust võib leida ühte erilist tõugu ämblikuid kelle mürginäärmetele ma rakendust leiaks. Meditsiinilistel kaalutlustel loomulikult.” lisas ta Vanema silmis küsivat pilku märgates. Ta laotas kaardi laualu ja näitas näpuga paarile punktile. “Seetõttu kui sobib ühendaks ma meeldiva kasulikuga ning löökssinuga mesti.”
“Hmm. Ma arvan, et see mets on enam-vähem täpselt New Velari tee peal,” osutas Lible omakorda sõrmega hoolikalt jälgides, et ta piinlikult valge kinnas võluri määrdunud kaarti ei puudutaks. “Kurjad keeled pajatavad, et nii mõnigi rännumees on seal nende kaheksajalgsete peletiste tõttu oma otsa seal leidnud. Sestap soetasingi ma omale kiire tõlla kolme hobusega, et ämblikute territoorium võimalikult kiiresti selja taha jätta.”
“Ah et ämblikud?” ärkas pärast mürgi mainimist Porru. “Ma tuleks hea meelega sellisel juhul samuti kaasa. Ämblikute vastu on mingulgi huvi.” Ning kuigi keegi teda kahtlustavalt ei silmitsenud lisas igaks juhuk ikkagi: “Kulinaarne.”
Vanemale vandeseltslaslikult ilma pilgutades ajas ka Matt ennast püsti ja teatas: “Mul ka, mul ka. Seega, paistab, et me tuleme kõik sinuga Le Blanc kaasa.”
Korraga märkasid, et üks seltskonna liikmetest pole veel midagi kostnud ning kõigi pilgud pöördusid Forresti poole.
“No ma ei tea,” niheles too oma tooli peal. “Ühest küljest paistab tee olevad ohtlik ja mu mõõk teile suureks abiks, aga teisest küljest nõudis ülemus, et ma siin Punasulgedega koostööd teeks.”
“Pea nüüd hoogu!” Matt, kes oli Forresti mõttekäikudega juba enam vähem kursis teadis kust poolt tuul kohe puhuma hakkab. “Koostöö ei tähenda, et me kõik üksteisel varvastel tallume, see tähendab seda, et jagame ülesandeid. Kui Punasuled ajavad oma asju linnas, siis tähendab see seda, et meie ajame oma asju linnast väljas. Nõnda oleme me teineteisele kõige kasulikumad. Eks ole?” See viimane küsimus oli suunatud Vanemale.
“Absoluutselt,” lisas too hoogsalt noogutades. Vaatamata sellele, et nad olid juba peaaegu aasta koos töötanud ei olnud ta seniajani suutnud välja uurida, kas Forrest räägib tõsiselt või viskab ta nalja.
“Nojah, aga …” alustas Forrest.
“Pealegi, olles ohvitser on sul voli võtta Vahitorni tallist ükskõik milline ratsu, et oma koostööd nendega linnast välja paremini teha. Ja hoolitseda selle eest, et meie vara nende punaste sulgedega kretiinide kätte ei satuks.” See viimane sai öeldud oma nina alla, et Forrest seda ei kuuleks.
“Olgu siis nii,” nõustus Forrest. Kui kohusetunne kõrvale jätta oleks ta reisiga linnast välja nii ehk naa lõpuks nõus olnud. Aga kui sulle veel tasuta hobune selle jaoks istumise alla antakse?
“Selge, oleme kokku leppinud! Ma saan aru, et me oleme kokku leppinud, et te hakkate kohe minema.” lõi vanem käest plaksuga lauaplaadile.
“Noh, ma tegelikult plaanisin …” alustas Lible.
“Loomulikult kohe,” ei lasknud Matt tal lauset lõpetada. “Forrest, hopp-hopp hobuse järele!”
“Näita mulle ka,” käis Forrest Liblele peale. Ta oli oma hobuse tõlla kõrval ajanud, kus võlur ja aadlimees uurisid viimase poolt Maagide gildist mõõduka tasu eest laenutatud kõnetoru. Manfredi sõnade kohasel lubas see seade käivitada loitsu mis võimaldas piiramatu maa tagant Ragusa Maagide gildi valvemeeskonnaga suhelda, sõnumeid edastada ja vastu võtta.
“Unusta ära,” pistis tõlla omanik metallist toru oma vööpauna. “On sul aimu kui palju üks kõne sellega maksab? Mul ei ole teps mitte vaja, et sa kogemata selle asjanduse oma kohmakate kätega käima paned.”
Ilmselgelt pettunud vahimees proovis keeldumisele vaatamata kaubelda, “Aga …”
“Ei tule kõna allagi!”
“No olgu siis.” Pettunud Forrest lõpetas oma setuka utsitamise ning ta hobune hakkas pisitasa tõllast maha jääma.
“Kadekops!”
Ma arvan, et kogu selle asja taga on Zentharimid,” kuulutas Manfred tekki endale ümber kerides. “See Z täht on kindel märk.”
“Ma ei tea,” vastas talle Matt. “Ma millegipärast ei usu seda. Mäletad see gnoom kelle me sealt peedifarmist leidsime?”
“Joyella?”
“Jah, Joyella. Ta rääkis, et Zentharimid on samuti rünnaku all.”
“Kuule, sa tõsimeeli usud neid nurjatut?”
“Miks mitte? Tal ei olnud ju mingit põhjust meile valetada. Need mustad päkapikud …”
“Duergarid.”
“Jah, need duergarid olid ta kinni nabinud ilmse plaaniga ta varem või hiljem teise ilma saata. Ta ei teadnud kust me tuleme ja kuhu me läheme. Ta ei teadnud isegi kes me oleme. Tal ei olnud vähimatki põhjust meile kärbseid pähe ajada. Õigupoolst ta isegi vihjas, et äkki soovime me hoopis Zentharimiga liituda.”
“No on ikka mõnel seda va jultumust.”
“Vahet pole. Ma ikkagi ei usu, et ta valetas.”
“Ma arvan, et asja taga on hoopis need torud .. ei, drowd,” märkis Forrest, kes oli tulnud metsast keha kergendamast ja nüüd ennast samuti mantlisse keris. “Kõigepealt see, kes seal keldris haige oli. Äkki ta teeskles?”
“Vaevalt.”
“Ikkagi. Ja siis see, mis ta nimi nüüd oligi? Tarvo, Tarmo?”
“Tarnaste Dilaen.”
“Seesama. See kes tapab inimesi ja müüb deemonite relvi.” Vahimees tõmbas kilbi pea alla. “Ning kõige lõpuks need noad.” Korraga kargas talle üks mõte pähe ja ajas ennast istukile. “Kuuuuulge. Äkki need noad on ka deemonite omad?”
“Rahune, ma kontrollisin need üle. Tegemist on täiesti tavaliste pistodadega, kuid selle koha peal on sul õigus, et need on ilma igasuguse kahtluseta Maa-alusest.” Võlur haigutas. “Jääks nüüd magama, me peame homme varakult liikuma hakkama.”
“Olgu, head ööd!”
“Ööd.”
Lible oli juba mõni aeg tagasi teistega hüvasti jätnud ja tõlda magama roninud. Kutsar magas tõlla all, hobused sõid laagriplatsi ümbritseval niidul ning lõkke kõrval oleva kivi najale nõjatus Porru, kes uuris midagi oma märkmetest. Talle oli jäänud esimene vahikord.
One Comment