PTSD on väljend, mis tänapäeval üha rohkem ja rohkem kasutamist leiab. PTSD on lühend inglise keelest: Post-traumatic stress disorder. See on psüühikahäire, mis avaldub inimestel, kes pärast mingit sündmust ei suuda enam tavaeluga harjuda. Kui algselt kasutati seda terminit õnnetuse- või kuriteoohvrite kohta, siis viimase paarikümne aasta jooksul seostub PTSD-ga peamiselt sõjaveteranide naasemine ühiskonda.
Aastatuhandeid on sõjapidamine jäetud professionaalide hooleks. See oli amet nagu iga teinegi, mida õpiti maast-madalast ja peeti kuniks tervist ja jaksu oli või kuniks keegi sulle mõõka makku ei susanud. Tänapäeval värvatakse poisid kohe pärast kooli, neid treenitakse toredates laagrites, kus nad saavad tegeleda igasuguste põnevate asjadega, nagu püssilaskmine ja metsas seljakoti ja gaasimaskiga ringi jooksmine. Tavaliselt kogu see meelelahutus sellega piirdubki ja isegi elukutseliste sõjaväelaste jaoks ei muutu see millekski enamaks.
Siiski mitte kõikide sõjameeste karjäär ei möödu mängides ja joostes. Vahel meenub kellelegi kusagil justkui niisama vedelev nafta või kohustus ühe või teise kontingendi ees. Siis pistetakse noortele relvad pihku ja öeldakse: “Padrunid on selles kastis ja pahad on selle metsatuka või düüni taga. Andke tuld!” Mida tavaliselt aga ainult läbi lillede kostetakse on see, et need “pahad” ei lasegi ennast niisama kõmmutada ja teinekord polegi täpselt lähemal vaatlusel võimalik arugi saada kes TEGELIKULT pahad on. Ja tavaliselt on unustatud teisele poolele mainida, millal täpselt on une-, söögi- ja potiaeg.
Iraagi sõda on just sellist sorti sõda, kus vastane on nähtamatu ja tihtipeale vastane ainult sellepärast, et keegi oletab, et ta on vastane. Päris sageli lastakse igaks juhuks maha ka hulk täiesti suvalisi kohalik elanike, kellele hiljem kleebitakse vastase võitleja austusväärne tiitel külge. Sest nii ei näidata sulle näpuga. Ning surnud ei saa ka väita vastupidist. Inimelu muutub odavaks. Odavaks muutub ka igapäevane hirm, sest kui teine pool peab ennast õigluse eest võitlejaks, siis ei anna nad niisama järele. Nad kasutavad iga võimalust, iga hetke selleks, et sinu jalgealune tuliseks teha ja see tekitab meeletu stressi. Isegi potil istudes peab valmis olema selleks, et keegi tina annab. Uurin väidab, et pärast aastatepikust Iraagis teenimist tunnevad sõdurid ennast halvasti, kui neil pole relva käepärast.
Praeguseks on esimesed intsidendid juba Ühendriikides toimunud, kus sõjast tagasi pöördunud noormehed ei suuda enam ühiskonda tagasi pöörduda. Lahutuste protsent on selle kontingendi hulgas kolm korda suurem, kui sõjas mittekäinutel, samuti enesetappude hulk. Ka relvaga seotud intidentide arv on kordi ja kordi suurem. Saade mida ma CNN-st vaatasin viitas sellele, et Pentagoni härrasmehed on tõsimeeli kartma hakanud seda, et mis saab inimestest kes pärast Iraaki erru lähevad. Kas neid ongi üldse ohutu tagasi teiste sekka lasta?
jajah… suitsaidättäkeritel seda probleemi ei ole. Äkki peaks USA seda ideed kopeerima?
ja ättäkkima KEDA?