pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Tulude deklareerimine = Kolgata tee

Sitt … keeb … ei … tohi … arvutit … purustada …

The connection has timed out
The server at apps.emta.ee is taking too long to respond.

Hiljem:
Tagasimaksmisele kuuluv tulumaks: 2897

Veel pool tundi hiljem:
Eluasemelaenu intressid – näidata laenu- või kapitalirendiga soetatava eluaseme aadress
Deklaratsioon kinnitamata vigade tõttu
Eluasemelaenu intressid – näidata laenu või rendi kasutamine

Tramaeivõi — no kas ei saa selliseid asju kohe öelda, ma pidin siin POOL TUNDI “Try again” nuppu litsuma, et lõpuks selline veateade saada.

Kõvasti hiljem:
FUCK THAT! Tramaeivõi, kui meil tehakse mingi asi KOHUSTUSLIKUKS, siis tehke ka nii, et seda saaks täita! Minul see igatahes pärast tunniajast katsetamist ei õnnestunud. Ma peaks ilmselt tegema hagi kuhugi mulle praegult tekitatud vaimse kahju eest!

You and what army?

Poliitikud on juba päris mõnda aega jauranud teema üle, kas Eesti vajaks palgaarmeed või võiks vanamoodi edasi lasta. Tänases Hommikutelevisioonis võttis Hardo Aasmäe selle teema väga kenasti kokku lahates asja erinevate nurkade alt lähtudes Eesti ja Aafrika lähi- ja mitte-nii-lähiminevikust. Kuna ma olen tema seisukohtadega antud küsimuses päris, siis pidasin vajalikuks sellest siingi veidike sõna võtta.

Palgaarmee on oma olemuselt ründearmee. Kuna tegu on sisuliselt palgasõduritest koosneva kogumiga, siis keerleb asi puhtalt raha ümber. Kui riik satub löögi alla (vahet pole, kas tegu on sisevaenlase või välisvaenlasega), siis palgasõdur muutub ksüitavaks suuruseks, kuna tema lojaalsus on suuresti ostetud, seega rahast sõltuv. Rasketel aegadel paraku aga on rahaga alati kitsas. Liivi sõja ajal vahetas nii mõnigi palgasõdurite kompanii poolt, kuna teine poolt tegi parema pakkumise. Palgarmeesi kasutatakse olukordades, kus sõda ennast ise ära tasub — ehk siis tähendab see, et sõjasaak lõppkokkuvõttes katab tehtavad kulutused või liitlased toetavad operatsioone rahaliselt.

Meie praegune sõjavägi seevastu on puhtakujuline kaitsearmee. Isegi selle nimi on kaitsevägi. Kaitsesõdades on selline armee palgaarmeest kordi effektivsem, sest suhteliselt lühikese aja ja vastuvõetavate kulutuste hinnaga on vajaduse korral võimalik päris suure hulga piisavalt pädevaid mehi püssi alla koguda. Sellise armee miinuseks on see, et sõdurite moraal kaob nagu nõiaväel kohemaid kui nad piiri taha saadetakse (Vabadussõja ajal oli see näiteks probleemiks). Afganistaani sõjast me ilmselt ei hakka rääkimagi. Sellise armee puhul muutub probleemiks ka koduste surve riigile, kes ei taha, et nende isad, mehed ja pojad kurat teab kus kuulirahe all peavad kükitama.

Seda palgaarmee jutt, mida mõned tegelased viimasel ajal on ajanud võib selles kontekstis tõlgendada ka kui soovi tegeleda vallutussõdadega. Kas siis “internatsionaalse kohustuse” raamides või sooviga kellelegi pasunasse sõita. Venemaale või? Ma kujutan juba ette kui Eesti saadik Moskvas kärkimas käib ja kuidas Putini kulmud kukla peale tõusevad ning mees teesklematu üllatusega küsib: “You and what army?”

Kruvimine

Kui Pronto õllega kruvilasse jõudis oli kruvimine juba lõppenud. Kolkisin aknale, keegi lahti ei teinud. Tramaeivõi! Sorri Gea, ma tegin kõik endast sõltuva, jõudsin kohale kella ühe paiku, aga kedagi polnud kohal.

Alternatiivse ajaviitena vaatasime Tarmoga Tripoode, tegime küüslauguleiba ja libistasime õltsi lipsu alla. Hiljem on päevakavas kaks sünnipäeva, isa ja Inna omad.

Saatke numbreid, kiiresti!

Selline lugu … sain omale uue SIMkaardi, aga koos telefoniga tõmbasid minu juurest lesta ka kõikide toredate inimeste numbrid, mis mul telefonisl kirjas olid. Olge head, mailige need näiteks mulle: tanel.raja@gmail.com . Muide, ma olen praeguseks olnud juba nädal aega (viimasest reedest saati) tsiviliseeritud maailmast ära lõigatud — ainuke sidevahend ongi olnud mail ja MSN/Skype … ja blog. Peaks omale koju kusagilt mingi naisterahva hankima, oleks vähemalt keegi kelle käest telefoni laenata või kellele teised helistada saaksid. On vabatahtlike?