pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kolmas Stargate seriaal

Tuleb välja, et MGM mehed plaanivad korraga hakata tootma mitte enam kahte Tähevärava sarja, vaid kolme. Endiselt jätkatakse Stargate SG-1-ga, mis sel suvel jätkab kümnenda hooajaga ja Stargate Atlantisega (kolmas hooaeg), kuid lisaks olemasolevatele plaanitakse juba ka kolmandat. Enamgi veel, lisaks kaalutakse jätkufilmi tootmist 1994 aasta “Stargate” filmile. Kui nüüd keegi veel ka “Firefly”-le eluvaimu sisse tagasi puhuks …

Selle aasta Nebulad jagatud

Ulmekirjanduse ühe tunnustatuima auhinna Nebula selleaastased omanikud on selgunud:

NOVEL
# Camouflage, Joe Haldeman (Analog; Ace Books)

NOVELLA
# “Magic for Beginners”, Kelly Link (Magic for Beginners Small Beer Press; F&SF Sep 2005)

NOVELETTE
# “The Faery Handbag”, Kelly Link (The Faery Handbag Viking; ed. Ellen Datlow & Terri Windling)

SHORT STORY
# “I Live With You”, Carol Emshwiller (F&SF Mar 2005)

SCRIPT
# Serenity, Joss Whedon

ANDRE NORTON AWARD
# Valiant: A Modern Tale of Faerie, Holly Black (Simon & Schust

Great stuff

Okei, see nädalavahetus Wing Tsuni tähe all. Reedel ja laupäeval seminar, laupäeval lisaks veel ka eksam. Minu jaoks tähendas see teise taseme õpilaseks saamist (mõlema taseme jaoks pidi eraldi eksmi tegema, eelmise sain ma eelmine aasta).

Kui kristalselt aus olla, siis laias laastus paari esimese taseme pärast siiski väga elevile ei tasu minna. Enda prognoosi kohasel hakkab reaalne pädevusfaktor tekkima alles kusagil 5-6 taseme juures mil omandatud kogemused ka praktikas märkimisväärset rolli hakkavad mängima. Kes muide veel ei tea, siis on selles kunstis kokku 24 taset — 12 õpilase ja 12 instruktori oma. Kusjuures viimast instruktori taset on võimalik saada ainult postuumselt ehk kui see ei kõlaks nõnda paradoksaalselt, siis nimetaks ma seda elutöö tiitliks.

Järgmine seminar toimub millalgi aasta lõpus. Senikaua tuleb aega veeta harjutamisega.

Ulmesari: Firefly

Eile käisin poes ja ostsin omale sellise telesarja nagu Firefly esimese (ja kahjuks viimaseks jäänud) hooaja. Õigupoolest olin ma varem sellest ainult esimest osa näinud, kuid kõik märgid viitasid sellele, et seda sarja vaatamata jätta ei tohi. Istusime tarme juurde maha, võtsime paar õlut ligi ja lükkasime asja käima ja enne kui me arugi saime oli kell 2 öösel ja viies osa läbi vaadatud. Niipalju siis plaanist ainult paari kolmega piirduda.

Kui keegi tahab endale seda osta, siis Stockmanis on hetkel veel paar komplekti müügil hinnaga 450 krooni. Erinevalt mõnest muust sarjast on sellel korralikud subtiitlid ja komplektis on lisaks sarjale endale veel terve posu erinevat boonusmaterjali.

Üldjoontes on tegu uskumatult huvitava kompotiga, mis on osaliselt justkui klassikaline kosmoseooper ja oseliselt vestern. Tüübid lendavad oma laevaga mille nimi on “Serenity” mööda kosmost ringi ja üritavad sahkerdamisega endale elatist teenida. Mis loomulikult neid ühest sekeldusest teise viib ja elul igavaks ei lase muutuda. Soovitan!

Bullet for my Valentine: The Poison

Bullet for my Valentine: the Poison

Hiljuti sattusin teleka ees kanaleid edasi-tagasi kruvides MTV peale ja ennäe, saateks sattus olema Headbangers Ball. Tavaliselt ma isegi HB ajal ei viitsi seda kanalit eriti kaua jälgida kuid seekord esines seal mingi noor bänd mis mängis midagi, mis kõik mu Iron Maideni ja Metallicaga välja koolitatud nostalgiameeled paugupealt kõrvu kikitama asjas. Loo lõpus avaldati ka bändi nimi, milleks oli “Bullet for my Valentine”.

Fast forward natuke aega ja müügile tulid Metallica piletid, mille esimene laar kõva kolme päevaga läbi müüdi. Teatati, et Eesti poolt soojendavad asja “Sun” ja “Pedigree” ning piiri tagant tuleb lisaks peaesinejale ka Welshi uelsi bänd “Bullet for my Valentine”.

Ühest loost siiski on pisut vähevõitu, et kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Eile käisin ja ostsin omale nende kauamängiva nimega “The Poison” (ja kuna ma seal juba olin, siis ka “Firefly” esimese hooaja DVD-del), tassisin selle koju ja surusin plaadimängija lõugade vahele. Play. Pärast viimase loo lõppu pidin tõdema, et plaat oli igat senti väärt.

Hindeks paneks ma albumile 7/10. Peamisteks probleemideks oli minu jaoks suhteliselt nõrk vokaal ning mõningane ebaoriginaalsus, seda eelkõige just helipildis. Ka ei olnud sellel plaadil selliseid lugusi, mis oleksid epohhiloovad ja mida võiks automaatselt raskemuusika klassikasse liigitada. Samas oli see igati hüva reis nostalgiaroki valdkonda ja juba ainult selle tõttu väga teretulnud nähtus.