Mõni aeg tagasi tegid ilma kaks karu: meie vapper maadeavastaja Ruhnus ja sakslaste Bruno, kes võis ennast pärast 170 aastast karuikaldust esimeseks Bavaria pruunkaruks pidada. Sellal kui meie mõmmiku saatus on praeguseks seniajani ebaselge ja kurjad keeled koguni räägivad, et teda tegelikult polnudki olemas, siis Bruno leidis kiire ja kuulsusetu lõpu jahimehe käe läbi. Nimelt oli ta maha murdnud paar lammast ja kuuldavasti hakanud inimeste elukohale lähemale kolima. Seepeale andsid võimud korralduse mesikäpp teise ilma saata.
Mis mulle selle juures kõige rohkem sita keema ajab on see, et needsamas saklased käisid omal ajal Eestlasi ähvardamas, et kui me oma huntide ja karude laskmist siin ei lõpeta, siis võetakse repressioonid rakendusele. Ometigi on meie populatsioon siin suur ja stabiilne ning jahti peetakse ainult sellepärast, et kumbagi tegelast liiga palju ei sugeneks. Eestis näiteks arvatakse olevat umbes 550 pruunkaru (mõningastel andmetel läheneb see number ka 800-le), mis on ka enam-vähem suurim arv, mida sobilikud metsad suudaksid ära toita. Kui nüüd väita, et kogu Saksamaa peale oli isegi üks karu liiga palju, siis peab midagi ikka väga valesti olema ja järgmine kord kui nad selle karujahijutuga üritavad meil käsa väänata, siis dai pohh kui neile Bruntsi nina all ei hõõruta!