pronto.ee

Tore laul Interneti püsiväärtustest (ja miks poliitikud “blogivad”).

Hiljuti tegi EPL küsitluse teemal: “Kui valitsus peab mingit maksu tõstma, siis mis maks võiks see olla?” Kui sellest midagi võib järeldada, siis seda, et rahval ei ole vähimatki alust kiruda oma valitsust selles, et kõigil on küüned enda poole. Sellest küsimusest on näha, et meie valitsus on mahva hulgast ning küüned on valitsusel täpselt samaugused nagu ükskõik millisel inimesel tänavalt:

“Äkki tuleks siis tubaka ja alkoholi aktsiisimaksu tõsta.”- Helen (22)

Nagu näha Helen ei joo, ega suitseta.

“See maks võiks olla kuidagi tarbimisega seotud, mis reguleeriks inimese käitumist. näiteks kõrgem käibemaks kütusele.”- Olavi (54)

Nagu näha Olavil pole autot. Olavi on ka pisut lühinägelik, sest isegi leiva ostmine poest on tarbimine. Söömise lõpetamine reguleerib päris kindlasti inimese käitumist.

“Lastetusmaks.”- Linnar (54)

Linnaril on üks kahest kas palju lapsi või on ta juba nii vana, et seda maksu enam ei karda. Tõenäoliselt on tal auto ja arvatavasti on ta ka suitsu ja napsumees, sest talle ei tulnud pähe ühtegi teist “ohutut” maksu.

“Kas alkoholi aktsiisimaks või automaks.”- Aivar (28)

Ilmselt on tegemist suitsulembelise jalamehega.

“Alkoholi ja tubaka aktsiisimaks, see ei mõjutaks kõiki inimesi.”- Anne (20)

Anne ütles otse välja, et oleks hea kui makse peaks maksma “teised”, mitte “kõik” (“normaalsed”).

“Alkohol ja tubakas.”- Aleksander (22)

Karskse poiss, pole midagi kosta.

“Kõik kallid autod tuleks maksustada.”- Õie

Autopann on, suitsu ja napsu kah teinekord teeb, aga kadeduseuss on hinges. Korraliku auto jaoks raha ei jätku.

Üldiselt kulla inimesed, meil on LAEKUMISI vaja. Aktsiisid (millest te räägite) on peamiselt selleks kehtestatud, et tarbimist ühel või teisel viisil vähendada. Kui tarbimine väheneb (mis on ka aktsiisitõusu eesmärk), siis väheneb ka selle maksu laekumine, mis omakorda tähendab seda, et ma oleme samas kohas tagasi. Nagu näha keegi ei pakkunud välja, et suurendaks tulumaksu või käibemaksu, sest see oleks mõjutanud reaalselt KÕIKI ja oleks ka lahenduse toonud. Aga nagu ikka proovitakse rehepappi teha ja korraldada nii, et keegi teine maksaks, kuigi hüvedest tahaks ju kõik osa saada.

… ulatavad Gruusiale sõbralikult TRÄÄSA!

Täpselt nõnda tasub mõista sellist asja nagu üsna ootamatult esile kerkinud USA soovi: Venemaa peaks Nõukogude okupatsiooni Balti vabariikides tunnistama (ning ilmselt vabandust paluma?). Oluline on just see, et jutt käib AINULT Balti riikidest, mitte kogu rahvaste vanglas virelenud kaadrist. Ausalt öeldes, kes see USA meile selline on, et temapoolne Venemaa käest nõudmine meile äkitselt nii vajalikuks on muutunud?

Eesti vabariik kuulutati välja 23. veebruaril, mil Pärnus loeti ette “Manifest Eestimaa rahwastele”. Ometigi oli see iseseisvusdeklaratsioon suuresti formaalne, sest Saksamaa okupatsioonivõimud seda ei tunnistanud. Ometigi pärast Saksa revolutsiooni ning riigi sõjaväe tagasitõmbumist oma piiridesse andsid nad võimu üle just eestlaste rahvuslikule valitsusele. Võimu üleandmine toimus 11.-14. november, 1918 ja seda 11. novembrit võib lugeda tinglikult selleks kuupäevaks, mil Saksamaa tunnustas Eesti iseseisvust.

Järgnev Vabadussõda lõppes bolševikude lüüasaamisega ning Tartu rahu allkirjastamisega 2. veebruaril, 1920. Seda kuupäeva võib lugeda selleks kuupäevaks, mil NSVL tunnistas Eesti iseseisvust. Rahvasteliiga ametlikustas eestlaste omariikluse 1921 aastal ning siis võeti Eesti ka selle liikmeks. USA riigidepartemang tunnustas formaalselt Eesti vabariiki alles 28. juulil 1922, olles selles üks viimaseid. Selline tore sõber on meil siis, kes nüüd häälekalt räägib annekteerimis tunnistamisest.

Tegelikult on asi veelgi huvitavam — nimelt pärast augustikuud puhkenud suur gruusiavaimustus lahtus kõigil juba nädala-paari pärast kui signaalid siit ja sealtpoolt osutasid sellele, et see riik on omale sellise solgi kaela tõmmanud, et isegi lääneriikide ühiste pingutustega ei ole võimalik Saakašvilit enam puhtaks loputada. Pärast seda läks suhtumine üle tavaliseks venevaenulikkuseks. Aga ühe erandiga! Nimelt põrutasid Balti riikide ja Poola presidendid Tblisisse, kus nad Saakašvili kõrval seistes vandusid igavest sõprust ja lubasid kadu Venemaale. Kogu maailma välisministeeriumites kostsid heledad laksud kui vasta sls ministrid omale peopesaga otsaette lõid. Milleks on vaja ennast siduda inimesega, kelle järgi jäänud poliitilist karjääri võib lugeda kuudes?

Peatselt jõudis ka Eesti poliitikutele kohale, kustpoolt tuul puhub. Üks esimestest taandujatest oli huvitaval kombel Gruusia suur sõber Mart Laar; olgu see mees kes ta on, aga nina on tal hea. Tollal kui pisemad kalad veel sõjatrummi põristasid, asus raskekahurvägi kurssi muutma: ilmse plaaniga päästa mis päästa annab ja need väiksemad kalad haidele söödaks jätta. Venevaenulikkuse kursi võtmine käis siin lihtsalt, sest erinevalt enamustest muudest riikidest on pinnas selleks viljakas. Kuid nagu ikka jäädi sellegagi hilja peale, sest vahepeal oli rahvusvaheline üldsus ennast lõplikult Saakašvilist lahti sidunud ning asunud Venemaaga kahepoolset diskussiooni pidama, lootes olukorrale mingisugunegi poliitiline lahendus leida. Toompea hilinenud sajatusi idanaabrite suunas saatsid taaskord laksud välisministeeriumi kabinettides. Pärast seda pööret oli Paet sunnitud väga palju ringi lendama ning kuigi vastu võeti ohtralt erinevaid ühisavaldusi, jäi tähelepanelikule lugejale silma, et tegelikult ei öeldud nendes mitte midagi — enamus neist oli suunatud pigem Eesti siseturule valitsuse näo päästmiseks. Ometigi oli tehtud veel üks kala, sest paljudes avaldustes olid Eesti ametiisikud kriitiliselt sõna võtnud Euroopa Liidu suunal ning avaldanud poolehoidu USA välispoliitikale, tekitanud piinliku olukorra kus valitsuse maine oli seotud USA mainega. USA vajas jõulist avaldust, et säästa Balti riikide valitsusi häbist ning koos sellega hoida neid enda mõjusfäärist lahkumast.

Selleks võeti Kongressis vastu resolutsioon, kus nõutakse Venemaalt seda, et nad tunnistaks NSVL-i poolse Balti riikide annekteerimise seadusevastaseks. See oli väga hästi ajastatud — nimelt eelkõige just Eesti, aga laiemalt ka teised Balti riigid on EL-i koridorides üritanud olla väga venekriitilised (venevaenulikuse suund!). Ometigi pole Venemaa vaevunud ühelegile süüdistusele vastama. Kolmandate riikide silmis näeb see välja nagu täiesti mõttetu tülinorimine — enamgi veel, just äsja üks väike riik sai venelastele varba peale astumise eest kitli peale — enamuse arvates suuresti oma süü tõttu ja nüüd kohe järgmine kisakõri trügib püünele. Asja teeb hullemaks see, et Venemaa on taoliste avalduste suhtes näidanud üles üllatavat vaoshoitust, tasakaalukust ja ratsionaalsust, ilmse eesmärgiga diskrediteerida meie riiki ja paljuski on see neil õnnestunud. Ainuke võimalus olukorda päästa oli muutes see konflikt kahepoolseks. USA nõuab okupatsiooni tunnustamist, Venemaa saadab nad kukele ja Eesti kisa kõlab sellisel juhul mõneti põhjendatuna, sest tõepoolest, oli ju okupatsioon …

Samas poliitiline diskussioon selle resolutsiooni saavutamiseks võis välja näha umbes nii:

Eesti: “Tere!”
USA: “Hello!”
E: “See Gruusia värk …”
U köhatab viisakalt, kuid ilmse tagamõttega.
E: “Jah, see Gru…”
U köhatab nõudlikumalt.
E: “Mis nüüd?”
U: “Kas me ei saaks rääkida täna millestki muust?”
E (segaduses): “Aga me pidime sellest Gru…” (pilk U silmis sunnib ta vakatama).
U: “Jah, pidime, aga … kuidas seda nüüd öeldagi. Kas sa uudiseid loed?”
E: “Loomulikult?” (küsimärk vastuses annab mõista, et täpsem selgitus oleks vajalik).
U: “Noh, vaata, sellisel juhul peaks sa ju teadma, milline on hetkel üldsuse suhtumine asjasse?”
E: “Jah, aga sa ise ütlesid …”
U (lõikab vahele): “Ütlesin-schmütlesin. Seda et, jutt on odav — meie ütleme, teie ütlete, nemad ütlevad. Keegi kuulab, keegi paneb kirja, keegi kirjutab selle ümber, keelgi avaldab kirjutise ja lõpuks kõik unustavad. Sõnad on odavad. Sõnad on selleks, et masse rahustada …. Me ju kõik teame, et ilma tegudeta sõnad ei maksa midagi.”
E (ehmunult): “Aga me arvasime …”
U (kummardudes ettepoole): “No mida te arvasite?”
E (põrkub tagasi): “Ei midagi! Ei midagi!”
U (ohates): “Kaua me teineteist juba tunneme? Päris kaua, eks ole? Vaatamata sellele oleks ma omal ajal olnud sunnitud teile siidinööri saatma … (märgates E kohkumist lisab mõningase kahjutundega) … kuid sellised barbaarsed ajad on möödas. Teate, ma saan aru, et te olete paraja supi kokku keetnud. Teie oma rahva silmis olete te ennast valede inimestega sidunud ning Euroopas olete te oma ässitamistega samuti parajas pigis. Kuidas nad teid seal kutsusidki? Depressiivne Euroopa väikeriik?”
E hirm on ajapikku muutnud õuduseks ning õudusest on saanud kaburhirm.
U (isalikult, rahustavalt): “Nagu näha olete te omadega täielikult plindris. In deep shit, nagu meil öeldakse. (U muheleb oma nalja üle). Aga … samas olete te täitsa vahvad poisid, aitasite meid Iraagis ja Afganistaanis ning EL-i sees olete ikka meie eest kostnud. Kuigi tegelikult peaksite te ise oma supi ära helpima, on asi meie kõigi jaoks keeruline. (Trummeldab sõrmedega laual) Ah tühja kah, ma aitan selle asja ära klaarida. Selle jaoks ju sõbrad ongi, eks ole?”
E (nähes lootuskiirt terendamas): “Jah! Tõelised sõbrad!”
U tõuseb püsti ja kõnnib kabinetis edasi-tagasi.
U: “Tead, selline plaan: me võtame Kongressis vastu resolutsiooni, mis ajab Venemaa tagajalgadele. Kohe päris marru ajab. Tõenäoliselt teevad nad paar-kolm avaldust, mida praguses keerulises poliitilises kliimas võib tõlgendada mitmeti. Tekivad pinged, EL ja rahvas lähevad ärevile kogu se Gr(*köh*%&¤# fiasko unustatakse. Ka Toomepeal unustatakse!”
E (pääseteed nähes): “Unustatakse! Kindla peale unustatakse!”
U noogutab. “Väga hea. On meil veel päevakorrapunkte?”
E (püüdlikult): “Ei, mitte ühtegi. (Märgates küsivat pilku U silmis) Ainult unustamine! Aitäh, aitäh, aitäh!”
U (laialt naeratades): “Pole tänu väärt!”

Gruusia sõjast rääkides nimetab meie ajakirjandus seda pidevalt demokraatlike väärtuste proovikiviks. Propagandamasin on seda jahu juba päris tükk aega jahvatanud ja seda võetakse tänu sellele tihtipeale absoluutse tõe pähe. Ometigi annab “The Economist” poolt koostatud eelmise aasta Demokraatiaindeks sellel teemal päris palju ja ootamatut mõtteainet.

Räägime kõigepealt paar sõna sellest ajakirjast. Briti päritolu nädalaleht “The Economist” on ilmunud juba aastast 1843. Tegemist on omamoodi “noorte vihaste meeste” väljaandega, mis ei anna armu mitte kellelegi ning pooli võtmata nahutab kõiki, kes kuritarvitavad maailma majanduse põhiväärtusi, milleks on nende jaoks piiranguteta turumajandus, üleilmastumine ning valikuvabadus. Kuigi liberaalidena nad ei toeta liigset valitsuse sekkumist, soosivad nad samas näiteks saastemaksu. Tänu sellele on nad Suurbritannias toetanud nii toore kui leiboriste ja Ühendriikides nii demokraate kui vabariiklasi — sõltuvalt sellest, kes nende seisukohtadega rohkem samastub. Paljudes autokraatlikes riikides on see ajakiri keelatud või ilmub oluliste kärbetega. Vasakpoolsed on aeg-ajalt üritanud seda ajalehte nimetada parempoolseks ning parempoolsed vasakpoolseks, kuid tegelikkuses on tegemist liberaalse väljaandega, mis lähtub seisukohast, et nende asi on tegeleda majanduse, mitte ideoloogiaga.

Veendunud demokraatlike väärtuste propageerijana on ajaleht andnud välja nn Demokraatiaindeksi, kus väljaanne on erinevaid vabaduse vorme kokku tõmmanud ning nende põhjal koostanud “keskmise”. Kriteeriumeid on kokku kuuskümmend ning hinnatakse kõike alates isikuvabadustest lõpetades majandusvabadusega. Loomulikult mahub sinna vahele sõnavabadus, valimiste erapooletus ja nii edasi. Esimese riigina selles nimekirjas vaatab vastu Rootsi (Skandinaavia maad on üldse kõik kõrgetel kohtadel). Viimasel kohal laiutab oodatud Põhja-Korea. Eesti leiab ennast 33. kohal ja on Baltimaadest seega kõige demokraatlikum (Leedu: 39., Läti: 43.).

Venemaa on oodatult tagumises otsas 102. kohal. Mõtlemisainet pakub aga Gruusia, mis asub 104. kohal. Tuletan meelde, et see tabel koostati 2007. aasta alguses ning pragult oleks Gruusia ilmaselt veelgi madalamal positsioonil, sest vahele mahuvad lisaks ühed valimised, sellega seotud opositsiooni tagakiusamine, tsensuur ning vassimine mida isegi meie ajakirjandus on tunnistanud. Sellega seoses tekibki küsimus: sõda oli proovikivi küll, aga kas just demokraatia oma?

“Going Postal” on Pratchetti Kettamaailma sarja 33. osa ning samal ajal esimene, kus seikleb professionaalne suli nimega Moist von Lipwig. Sõna “esimene” on oluline selles mõttes, et teda näeb taaskord peaosas sarja 36. raamatus “Making Money” ja ka peatselt ilmuvas “Raising Taxes”.

Lugu algab pihta sellega, et Ankh-Morporki patriits Havelock Vetinari on pahane linna postisüsteemi peale, mis pärast semaforifirma ilmumist on kohutaval kombel kiratsema hakanud. Juba aastaid ei ole ühtegi kirja kohale viidud ning kõik katsed süsteemi käima saada on lõppenud haleda ebaõnnestumisega, sest nagu selgub, et semaforifirma Grand Trunk ei salli konkurentsi. Eriti ei salli konkurentsi muidugi Grand Trunki juht Reacher Gilt, kes oma koha firmas on saavutanud võistlejaid ning opponente vahendeid valimata kõrvaldades. Patriitsile on selgeks saanud, et ainuke viis suure suliga toime tulla on panna tema vastu teine suur suli.

Kui Moist von Lipwig võlla tõmbamisest toimub, avastab ta ennast Vetinari kabinetis, kus talle tehakse kahtlast sorti pakkumine: ajada linna postisüsteem uuesti käima või kaduda kust kurat läbi selja taga oleva irvakil ukse. Loomulikult selgub, et tegemist on omamoodi Hobsoni valikuga, sest ukse taga ootab igat väljaastujat järgmine valik: kasvatada mõne sekundi jooksul omale tiivad või mitte. Need, kes omale tiibu ei kasvata kahetsevad seda oma elu lõpuni — ehk teisisõnu paar sekundit.

Koos postkontori võtmetega saab Moist omale kriminaalhooldaja nimega mr Pump, kes on golem, alluvad nimega Stanley ja Groat (kellest üks on inimene ja teine vist ka), salapärased liitlased, kes kasutavad pseudonüümi “Smoking Gnu”, kes on salapärased ja permanentselt suitsetava tüdruksõbra Adora Belle Dearhearti. Ahjaa .. ja lisaks pärib ta koos kõigega ka vaenlase Reacher Gilti näol, kuid võrreldes kõige eelnevaga on see juba üsna tühine mure.

Tegelikult on see üsna hästi kirjutatud lugu. Kui Kettamaailma esimestes lugudes proovis Pratchett lihtsalt nalja visata ja lugu oli tulemuses üsna teisejärguline, siis praeguseks on mehest saanud suurepärane jutuvestja, kes on oma talenti vürtsitab aeg-ajalt strateegiliselt positsioneeritud huumoripalaga. Ta on olemasolevad teemad päris huvitavaks suutnud teha, põimides sinna siis elemente varasematest lugudes ning killukesi popkultuuri elementidest. Näiteks grupp nimega Smoking Gnu on ilma igasuguse kahtluseta “X-Files” nimelisest sarjast tuttav grupeering nimega The Lone Gunmen Ankh-Morporki võtmes.

Kogu positiivsusele vaatamata ei pääse siiskui kuidagi mööda asjaolust, et millegipärast tundub see raamat pisut liiga pinnapealne. Võimalik, et see ongi Pratchetti eesmärk, pakkuda oma lugejale lihtsalt kergesti näritavat meelelahutust.

PS. Tegelikult ei saa mööda ka raamatu nimest. “Going Postal” tähendab slängis seda, kuidas aastakümneid ühte ja sama üsna nirut tööd teinud töötaja viiakse stressiga nii kaugele, et tal saab kõigest kõrini ning muutub äkitselt enesetapjalikult vägivaldseks. Ühendriikides toimus lühikese ajaga mitu episoodi, kus selle sündroomi tõttu lasid just postitöötajad maha nii palju oma kaastöötajaid kui suutsid ja sooritasid seejärel enesetapu ja sellest tekkis ka see termin. Ankh-Morporkis ei olnud enesetappu sooritada vaja, sest postkontori juhi ameti vastuvõtmine võrduski sellega.

Kes on jälginud pikemalt selliseid multifilmikanaleid nagu Cartoon Network, Nickeloden see on märganud, need kanalid on võtnud suuna lühikeste ning suhteliselt lihtsakoeliste jupikestega publikule, kelle vanus jääb kuhugi sinna teise elukümne algusesse. Ometigi on eliab seal erandeid ja vahest kõige silmatorkavam (kui Naruto kõrvale jätta) on “Avatar – The Last Airbender”.

Avatar on erandlik just selle poolest, et sarja kolm hooaega ja 61 osa moodustavad ühe terviku, iga järgmine osa jätkub sealt kus eelmine pooleli jäi ja kuigi osa neist on tähtsamad kui teised ei maksa ühtegi neist vaatamata jätta. Samuti on kogu piisavalt mitmekihiline, et pakkuda meelelahutust vanusest täiesti sõltumatult.

Loo tegevus leiab aset müstilisel mandril, mis meenutab Hiinat: peamiselt just kommete ja keele poolest. See on huvitav tegelikult üsna mitmel tasandil, sest loo autoriteks on ameeriklased ning aktiivselt kasutatakse animest tuttavaid vahendeid. Tänu sellisele kultuuride segistamisel hägustab žanride jooni tundmatuseni. Ometigi on tulemuseks saadud segu parem kui komponendid ükshaaval.

Kunagi Avatari maailmas neli erinevat rahvast: tule, maa, veel ja õhu mõjutusega inimesed, kes suutsid vastavaid elemente oma tahte järgi “painutada”. Hoidmaks kogu ilma tasakaalus sünnib taas ja taas müstiline tegelane, avatar, kes on suuteline kasutama korraga kõiki nelja jõudu. Tasakaalu süvendas veel ka see, et iga kord kui avatar sündis, toimus see rotatsiooni korras järgmise rahva juures. Ometigi ei piisanud viimase avatari pingutustest ja kui tulerahvas õhunomaade ründas, oli ta kadunud. Nüüd sada aastat hiljem leiavad meie peategelased jäässe külmunud uue avatari, kes peab lühikese aja jooksul omandama kõigi nelja elemendi kasutamise oskuse ning tehtud kahju kuidagi heastama.

Asja teeb keeruliseks ka see, et avatar ise on 12 aastane ning tema kaaslased vaid aasta või kaks vanemad. Mõnes mõttes räägib see lugu mitte ainult maailma päästmiseks vaid ka inimeseks kujunemisest ning sellest kuidas sõpru võib leida nii omade kui vaenlaste hulgast kui sa oled valmis poolele teele vastu tulema.

M. Night Shyamalan tegeleb praegult selle sarja põhjal filmitriloogia väntamisega, mille esimene osa peaks kinolinadele jõudma 2010 aasta 2. juulil.

Eestlastel on soomlastelt palju õppida, rohkemgi kui meile meeldiks. Osadest asjadest on ajakirjanduses räägitud, osadest mõista antud ja osadest sujuvalt kõrvale hiilitud. Ometigi kõige tähtsamat asja pole poole sõnagagi mainitud: nimelt oskust oma peaga mõelda.

Kui Euroopa Liidu sõjalise komitee esimees kindral Henri Bentégeat ütles, et Euroopa mõistab Eesti karme sõnavõtte meie geograafilise asukoha ja ajaloo pärast, siis ei tähendanud see kaugeltki seda, et Euroopa selle heaks kiidab. Pigem meenutas tema arvamusavaldus äärmiselt ettevaatlikult sõnastatuna, et Euroopa mõistab meie raskest lapsepõlvest, puust mänguasjadest ja varajasest suguelust tingitud kasvatamatust, aga … artikli kommentaarides on näha, et vaid mõni üksik mõistab viisakat vihjamist.

Soomlased, kes on läbi aegade olnud tegudeinimesed nõnda taktitundelised ei ole. Tarja Halonen ütleb otse: “Soomel pole põhjust omaks võtta Baltimaade jäika suhtumist, sest Soome tahab säilitada häid suhteid kõigi oma naabritega. “See on ka Euroopa Liidu huvides, et on riike, kes on vabad sellistest posttraumaatilistest olukordadest, ja on riik, mis on suhteliselt külma peaga, faktidest lähtuv ja konstruktiivne.” Soome presidendi ütlemist tasuks võtta kui vanema venna sõnu nooremale, kui viimane on segaduses ja ei tea mida teha ning paljuski kajastab see ka kogu Euroopa hinnangut meile, olles karm, aga õiglane.

Huvitav oli aga see, et lisaks Delfi kommentaariumi meeltesegadusele ei saa sellistest ütlemistest aru ka Riigikogu liikmed. Andres Herkel, täiskasvanud inimene, meie parlamendi liige arvab nii: “Lipponeni ja Haloneni avaldused on täiesti ekslikud või, täpsemini, nad tuginevad valedel eeldustel.”

Lipponen kohta ma midagi arvama ei hakka, kuna minu asi pole seda meest kommenteerida. Aga siinkohas võik Herkel tõsiselt piinlikust tunda. Esiteks Lipponeni ja Haloneni paigutamine arvamuse avaldamisel samasse lausesse ei saa tõlgendada muud moodi kui otsest soovi solvata Soome presidenti, pealegi labaste demagoogiliste võtetega (sidudes kahte näiliselt sarnast, kuid täiesti eraldiseisvat asja). Teiseks ei suuda ta mõista mis eeldustest jutt käis.

Soome on lähiminevikus pidanud maha mitu sõda venelastega ja need kõik võitnud. Vaatamata territoriaalsetele kaotustele on Soome säilitanud iseseisvuse. Tollal kui Eesti oma vabaduse eest heitles oli just Soome see maa, kust vabatahtlikud appi tulid, sellal kui teised riigid veel arugi polnud saanud mis teoksil oli. Pärast teist ilmasõda kui teised niisama venelaste kallal õiendasid ehitas Soome oma hiljutise verivaenlase rahadega üles oma majanduse ning elas üle ka viimase lagunemisega kaasnenud majanduskrahhi (lama). Kui maailmas on üks riik, mis teab kuidas venelased käituvad, mida Vene karu sööb ja kuidas teda tantsima panna, siis on selleks riigiks Soome. Ja üldse peaks olema nii, et kui Soome president midagi sellel teemal räägib, siis on Herkeli sugune töllmokk vait ja kuulab. Ja jätab meelde. Ja teeb märkmeid.

Nüüd, pärast häbistavat lüüasaamist ja kahe provintsi jäädavat kaotust on Gruusia üsna piinlikus olukorras. Abitu katse süüdistada lääneriike ja veeratada osa vastutusest nende kaela on asjad viinud niikaugele, et nii Euroopa kui Ameerika mõõt on täis hakanud saama. Näiteks on üsna selge, et NATO abi Gruusiale saab olema üsna sümboolset laadi ning suure tõenäosusega näeb Saakašvili kutset Põhja-Atlandi liitu sama palju kui oma kõrvu. Enagi veel, sõnades mägilasi toetav EL isegi ei kavatse peale paari noomiva midagi Venemaaga peale hakata. Soome juba on öeldnud, et majanduskonflikti puhul Venemaaga jäävad nemad igal juhul kaotajaks ning hävitada oma ettevõtlus ainult sellepärast, et mingi sõge tegelane suhandete kilomeetrite tagant heast peast sõtta läks ei ole küll mingi mõistlik tegevus. Gruusiale loeti sõnad peale, nad ei kuulanud hoiatusi ja seega on ise süüdi, on lääneriikide ametlik seisukoht.

Nagu ma ennist juba märkisin on ka Eesti jõudnud sellesse faasi, kus poliitikud on segaduses. Kuidagi on kõik väga-väga valesti läinud. Et mitte lolli ossa jääda, on sujuvalt gruusiameelsuse libedalt jäält liigutud edasi venevastasuse kindlale pinnasele, kuid nüüdseks on isegi see osutunud liiga tümaks maaks. Seega on liigutud edasi järgmisesse faasi, mille nimi on analüüs ja statistika. Siinkohas oleks aga paslik meelde tuletada tsitaati: “On olemas kolme sorti valesi: valed, neetud valed ja statistika.” On olemas ka teine ütlus: “Eksisteerib kolme sorti valetajaid: pisikesed valevorstid, suured valetajad ja eksperdid (analüütikud)”. Seega kui mängu tuuakse analüütikud ja statistika, on aeg ettevaatlikult ennast taharitta sokutada. Veel parem, lahkuda saalist.

Uusim katse selle sektoris on jutt, justkui oleks Vene ajakirjanikud teadnud rünnakust ette. Selle põhjuseks toodi seda, et Tšinvalist evakueeriti enne sõda naisi ja lapsi, linna oli hulgaliselt kogunenud hulgaliselt (peamiselt Vene) ajakirjanike ning Venemaa oli võimeline mobiliseerima ning kohale toimetama oma üksused väga lühikese aja jooksul. Mind paneb hämmastama selle artikli lühinägelikkus. Kuid nagu näha võib statistikat väänata igat pidi.

Mida arvan sellest värgist mina?

1. Jutt, et Venemaa koondab oma piirile vägesi. Kui Gruusia sellises olukorras Osseetiat ründas, siis igasugused väited, et nad ei osanud oodata venelaste nõnda raevukat reaktsiooni on lihtsalt lapselalin. Sellisel juhul nad pidid sellega lausa arvestama.

2. Jutt, et Ühendriigid ei teadnud asjast midagi. Ühendriikidel on Gruusias 130 nõustajat ja koolitajat. Nõustajad, eksperdid ja koolitajad on välisriikides küll teatavate ülesannetega, kuid lisaks ametlikule missioonile on neil üks funktsioon veel. Nad peavad oma kodumaad teavitama aset leidvatest sündmustest. Laias laastus on tegu avalike spioonidega. Ma ei suuda uskuda, et nõnda suur sündmus nagu Osseetia ründamist oleks olnud võimalik teha nõnda, et nad seda ei oleks märganud.

3. Jutt, et ajakirjanikud olid asjast juba ette teadlikud. Õigupoolest mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka lõunaosseedid. See on tegelikult kõige murettekitavam probleem. Nimelt ründas ju Gruusia — seega pidi nad teadlikud olema Gruusia plaanidest. See tähendab omakorda aga seda, et kas Venemaa/Osseedi luure on ülihea või lekib Gruusia käsuliin nagu sõel. Viimase puhul tekib taaskord küsimus, kuidas USA eksperdid suutsid just õigetel hetkedel kõrvale vaadata? Loomulikult jääb üles ka küsimus, et kas sõjaväelisel liidul on vaja liikmeid, kes pisematki saladust ei suuda hoida.

4. Jutt, et Venemaa reageeris rabavalt kiiresti. 48 tundi ei ole suurriigi jaoks mingi reageerimisaeg. Nii Ühendriigid kui Hiina on rõhutanud, et nende väed on kriisi puhkemiselvalmis 24 tunni jooksul alustama lahingutegevust ÜKSKÕIK millises maailma punktis. Oleks alusetu arvata, et Venemaa kuidagi teistsugune oleks. Või õigemini — arvestades sellega, et Venemaa läheb läbi üheksa ajavööndi ning katab uskumatult suure territooriumi, siis elementaarsegi kaitsevõime omamiseks on see hädavajalik. Ainuüksi sisekaitseks ongi vaja neil jõuda sama hästi kui suvalisse maailma punkti.

Õigupoolest on Eesti jaoks kõige murettekitavamad punktid 3 ja 4. Info on tänapäeval uskumatu mõjuvõimuga relv ja nagu näha oskavad venelased sellega ümber käia, erinevalt grusiinidest. Kuna sellest paraku ei taheta rääkida, siis liigitaks ma kogu kisa pigem pärast kaklust rusikatega vehkimiseks. Kogu sellest tsirkuses on meil kohutavas koguses õppida ja see võib tõepoolest olla meie viimane võimalus. Demoniseerimine ei muuda meie potentsiaalset vaenlast kuidagi nõrgemaks, pigem nõrgendab see reaalse tõsisema konflikti puhul meie endi moraali.

Kuigi mulle tundub, et ma olen viimasel ajal muutunud Leo Kunnase vabatahtlikuks hääletoruks, pean ma ikkagi viitame VEEL ühele tema artiklile: “Kapitalil on ikkagi kodumaa”. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi omal ajal Vespasianuse arvates raha ei haisenud on meie kroonidel kõva rubla lehk man.

Kui Putin võimule tuli, siis peaaegu esimese asjana puhastas ta Venemaa võimustruktuuris uusrikastest. Oligarhid pagesid Kremlist nagu vanatühi välgu eest ning võim sai taaskord konsolideeritud Duuma ja presidendi kätte. Arvestades sellega, et Duuma on Venemaal suuresti sümboolne asutus võib selle muidugi mainimata jätta, kuid me elame muutlikel aegadel ja eks näe. Majandusele osutus see igatahes kasulikuks ning riik teenis korraliku nutsu raha. Loetud aastate jooksul suutis Venemaa maksta ära kogu NSVL-i välisvõla, tekitada omale mõnusa pekikihi ning sai majanduslikult jalad alla.

Kuid mitte kõikide oligarhide pead ei veerenud. Me kõik mäletame Hodorkovskit, kes olles Venemaa kõige rikkam mees (ning maailma edetabelis suisa auväärsel 16. kohal), läks oma jämedale rahakotile vaatama ometigi kaheksaks aastaks trellide taha — kontseptsioon, mis Venemaa jaoks oli midagi päris uudset. Põhjuseks nagu Al Caponelgi, maksudest kõrvale hoidmine. Ometigi vaatamata suurele kärale oli tegemist pigem erandi kui reegliga ning peamiseks põhjuseks oli mehe enda poliitilised ambitsioonid. Pärast paari näidishukkamist ei raisanud ülejäänud oligarhid aega sõitmaks Moskvasse ja vandumaks igavest truudust Kremlile. Vastutasuks selle eest, et nende äri tõkestamatult õitseks, lubasid nad omalt poolt igatpidi majanduslikult toetada võimuladviku huvisi.

Kui Eesti ühines 2004 aasta märtsis NATO-ga, siis õigupoolest polnud Venemaa selle vastu suurt midagi. Loomulikult kobiseti mõni aeg sellele teemal, kuid kogu atraktsiooni eesmärk oli eelkõige ikkagi siseturu nõudmiste rahuldamine. Venemaa oli juba aastate eest avastanud, et eestlasedon liiga pragmaatilised, et kujutada endast reaalset ohtu. Muide, Moskva poolt vaadatuna tähendab pargmaatiline müüdavat, seega ei tasu ennast väga kõrvust tõstetuna tunda. Korrektselt toimiv majandus ning emotsioonivabalt toimiv kaubandus tekitas olukorra, kus Venemaa sõjaline interventsioon ei ole riigi huvide seisukohalt mitte ainult kasulik, vaid suisa kahjulik. Piltlikult oleks selline aktsioon olnud võrreldav lüpva lehma vorstiks lõikamisega. Nii poliitiliselt kui majanduslikult oli odavam meid lihtsalt üles osta, saades sellega salamisi käes sisse nii NATO-sse, kui EL-i. Nagu me teame, et keti tugevus sõltuv keti nõrgimast lülist. Sama kehtib ka liitude kohta.

Milline on praegult meie hetkeseis? Hetkel läheb Venemaale kontole umbes 10% Eesti impordist/ekspordist. Näiteks meie põhilisel kaubanduspratneril Soomel on see number isegi suurem. See number muidugi ei sisalda endas näiteks transiiti. Kui kaubavahetus ei ole mitte ainuke hoob, samuti mitte suurim. Ajapikku on Venemaa kapaital hiilinud pea kõikide suuremate ettevõtete külje alla. Taas ja taas selgub, et mõne strateegilise ettevõtte on ostnud firma, mille omanikuks on mõni Šveitsi advokaat või Vene suurärimees. Tegelikult kipuvad need kaks asja olema suisa sünonüümid, sest otse asjade ajamine tihtipeale pärsiks ajaajamist ja seetõttu kasutavad venelased suuresti ära eestlaste russofoobiat ning suunavad ärid oma kontrolli alla läbi vahemeeste. Suur osa truudust vandunud oligarhidest omavad muide Iisraeli, Šveitsi või Hispaania passe ning juriidiliselt ongi tegemist nende riikide rahadega. Ometi ringleb suur osa nende rahast teisel pool Peipsit ning riigi “katuse” eest tuleb neil luftitada oma Eurosi “Vene mõjusfääris” olevates riikides.

Tänud sellele võib öelda, et erinevatel hinnangutel mõjutab Venemaa ühel või teisel viisil kolmandiku Eesti majandusest, mis on väga suur osa. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ning tollal kui kirjatsurad ning nende lugejad kilkavad üleskutseid “boikoteerida”, “visata välja” ja “rakendada meetmeid”, siis käivad nad murelike nägudega tagatubades ringi. Ühest küljest on kõik need kilkajad nende valijad, teisest küljest mõistavad nad kõige paremini, et igasugune REAALNE tegutsemine võrdub oksa saagimisega, millel me istume.

Katsume nüüd korraks ette kujutada seda, et kaob kolmandik meie majandusest. Raske, eks ole? Piltlikult öeldes on kolmandik igast meie kroonist tegelikult rubla ja seega on mõistetav, miks ta selle järele haiseb.

Selleks ei ole vaja ei triki- ega trukimeest. Minu arvetes üks paremaid kaitseasjatundjaid Leo Kunnas pakub selleks palju lihtsamat varianti ja meie arvumus ei ole selleks isegi vajalik. Piisab sellest, kui NATO satuks veel ühte konflikti. Näiteks Venemaaga.

Eesti poliitikud on proovinud NATO-st jätta muljet kui kõikvõimsast organisatsioonist, kus kõik toimub ühtse taktikepi järgi ja isiklikud huvid puuduvad. Osad tegelased on seda tõstnud isegi kõrgemale EL-st, mis on oma föderaalarmee loomise lävepakul (tõsi, seda nimetatakse hetkel veel teisiti). Kui vaadata viimaseid konflikte, kus NATO on osalenud, siis on näha, et see nii ei ole. Tõsi, viimast kolme konflikti, kus NATO liikmed ühte või teistpidi on osalenud võiks nimetada ründesõjaks — Iraak, Afganistaan ja Serbia ja kordagi ei tekkinud ohtu, et sõda kandub liiduliikmete territooriumitele.

Venemaaga oleks asi aga teisiti. Esiteks poleks relvatäristamine meie idanaabriga enam ühepoolne ehk siis enam ei oleks tegemist tankidega kasakate vastu minemisega. Teiseks kui Venemaa identifitseerib oma vaenlasena NATO, siis identifitseerib ta oma vaenlasena ka Eesti, kuitahes püüdlikult me ka ei prooviks sellest kõrvale jääda. Kuna sõda toimuks sellisel juhul Venemaal või Venemaa piirialadel, siis on Venemaal suur logistiline eelis, mis laias laastus tähendab seda, et Moskval tekib suur kiusatus avada teine rinne Baltimaades panemaks liitlased uue surve alla. Tähelepanuväärne on ka see, et suurimate liitlaste väed on hetkel seotud Iraagis ja Afganistaanis ning isegi kui need sealt päevapealt välja tuua, avab see automaatselt ukse islamistide kättemaksuaktsioonideks, kuna rauda tuleb ju taguda kuni see veel kuum on. Kuid erinevalt muudest vaenlastest ei ole neil takistusi nn pehmete sihtmärkide ründamisel. Ja mida võtab samal ajal ette Hiina, seda teab ainult vanajumal …

Suure tõenäosusega tekitaks kogu see konflikt NATO jaoks sellise olukorra, kus liidu osapooled hakkavad üsna kiiresti otsima võimalusi sõjast väljumiseks: NATO laguneks pärast taolise stsenaariumi käivitumist niikuinii. Venemaa okupeeriks Eesti ja pool Lätit ning kuigi arvatavasti jäävad sõjategevuse osapooled põhilise lava laudadel Kaukaasias omadega nulli, ei muuda see meie jaoks midagi. Eestit kui sellist ei ole enam jälle. Muide, see stsenaarium paistab olevat ka meie liitlaste peades. Näiteks Poola jaoks on NATO-l kaitseplaan olemas, Eesti jaoks mitte. See näitab seda, et Eesti on NATO puhvertsooniks, mille kaotamist peetakse aktsepteeritavaks kahjumiks. Tänu sellele ei tule siia niipea ka sõjaväebaase, sest erinevalt Gruusiast ei soovi liitlased oma tehnikat ja infrastruktuure venelastele kinkida.

Üks asi veel. Viimasel kahel päeval on räägitud Ukraina liitumisest NATO-ga. Gruusia kohta pole ma kuulnud enam ühtegi piuksu. Niipalju siis toetusest oma “liitlastele”.