pronto.ee

Installisin selle siis lõpuks ometi ära. Pean tunnistama, et mulle päris meeldib. Loomulikult on erinevaid probleeme, näiteks Daemon Tools ei tööta ning USB printeriga on mingi jama, aga kus seda poleks. Seevastu näiteks 1.5TB Seagate kõvaketas läks kohe külge, erinevalt Windows XP-st, kus tuli BIOS-s enne erinevaid asju peale ja maha keerata. Üleüldse oleks äkki aeg natuke riistvara kohendada, viimane uuendus toimus ju tervelt aasta tagasi.

Uuendus: Sellest laiast PATA juhtmeribast, mis korpuse sees kogu ruumi ära võtab on aeg vabaneda. Sestap tellisingi uue SATA ühendusega DVD kirjutaja vana PATA seadme asemele. Ka ventilaatorid läksid vahetusse, sest vanad propellerid üürgasid kooris nagu Jeeriku pasun.

Mõned inimesed on sellised, et nende kõrval tunduvad ka tuhat päikest kahvatu varjuna. On ülekohtune, et kui mõnda sellist enam ei ole, siis ikkagi saabub päev ning tõuseb päike. Head teed, Ruth! Ma olen uhke, et mul oli au sind tunda.

Juhtus siis selline asi, et nii kalendri, kui minu jaoks on üks aastake jälle õhtusse veerenud, ilma, et ma siin eriti nokka oleks vaevunud paotama. Palju asju on muutunud, palju on muutumas, kõigest ei jõua ja ei tahagi rääkida.

Viimane avastus oli tore allkirjade kogumine “karistamatuse” vastu. Nii väga kui mulle ka ei meeldi kujunenud olukord, ei suuda ma mõista kus selle üleskutse tegijate ajud olid ja mida nad üldse soovisid saavutada. Kuidas mõista sellist toredat punkti nagu näiteks: “aprillimässu korraldajate üle tuleb kindlasti jätkata kohtu pidamist kuni süüdimõistva otsuse saavutamiseni“? Nimetada sellise üleskutse valguses seda asja kohtumõistmiseks on sama hea kui ilma jutumärkideta kutsuda Stalinit “kõikide rahvaste isaks”. Taolist kohtumõistmist on Eesti pea pool sajandit pidanud taluma ja tundub, et tollased ideed ja meetodid on langenud siinpool Peipsi vägagi viljakasse pinnasesse. Samuti on tore see nn. süüdistuste list: “välisriigi mahitusel toimunud riigipöördekatse, rahvusliku vaenu õhutamine, võimuesindajate seaduslike korralduste eiramine ja massiline varavastane tegevus, samuti kõige selle organiseerimine“. Kohtusüsteem ei baseeru õnneks veel kõhutunnetel ja soovunelmatel. Seda, et esimene punkt leiaks ka kasvõi kõige marginaalsemat tõestust ma eriti ei usu, selliseid asju organiseeritakse nõnda, et sündmust ei oleks võimalik hiljem dokumenteerida ega seega ka kohtus tõendada. Võimuesindajate korralduste eiramine on mõnes mõttes ju seesama lehekülg ise, sest kohus on oma otsuse teinud ja kodanikuallumatuse korras üritatakse ikka oma joru ajada. Linnas need našistid ise midagi ei lõhkunud, seega selles neid samutit süüdistada ei saa ning lõppkokkuvõttes ei saa neid süüdistada ka selle organiseerimises, sest ma ei usu, et neil oli plaan “ajada rahvas kokku ja siis linna peale laamendama minna”. Isegi kui neil see eesmärk oli, ei usu ma taaskord, et seda kuidagi dokumenteerida õnnestuks. Ja rahvusliku vaenu õhutamist nad päris kindlasti ei teinud: pigem oli tegemist ikkagi rahvuste VAHELISE vaenuga. Kui nüüd välja rullida hulk süüdistusi, mida ei ole võimalik kuidagi tõendada ning sealjuures loota, et kuskilt pudeneb süüdimõistev otsus on pehmelt öeldes sinisilme ja oma olemuselt riigi raha ja kohtusüsteemi vahendite kuritarvitamine.

Üldiselt tundub mulle, et ainuke asi, mida see üleskutse saavutab on rahvuslaste diskrediteerimine. Võib-olla see ongi eesmärk, aga võib-olla on tegemist tavalise maatõugu rumalusega.

as

Niipalju kui ma olen seda riigi ja SAS-i kemplemist ajakirjanduse veergudel uigenud, hakkab mulle tunduma, et riik on taaskord osavalt nurka värvitud. Asja teeb eriti masendavaks see, et riik ise ei paista taipavat oma positsiooni lootusetust ning “resoluutsed” avaldused ajakirjanduses on tegelikult viimane asi, mida selle lahendamiseks oleks vaja. Ma natuke seltan oma mõttekäiku:

Praeguse majandussurutise ajal on ka suurtel firmadel kapitaliga kitsas käes. Esmajärjekorras proovitakse piirata kulusi, kuid kohe pärast seda proovitakse sama teha ka riskidega. Estonian Air pole viimasel ajal just kasumitega hiilanud, firma vindub ja tegelikult pole kellelgi jõudu ning ka tahtmist seda arendada. Tahtmist võin-olla isegi oleks, aga riigil pole raha ja SAS pole firma praegust seisu vaadates julgust. Risk on liiga suur. Mõnes mõtteb on nii SAS kui riik nagu lits lapsega — igatpidi on halb.

Kuna erafirma peab oma olemust arvestades mõtlema eelkõige rahakotiga, siis ilmselt tekkis kusagil Rootsi poiste kuluaarides kaval idee: mis oleks kui paneks Eesti riigi olukorda, kus ta sunnitud meie riske maandama. Eesti riigina on kippunud olema viimasel ajal pigem emotsionaalne kui pragmaatiline ning tänu sellele ka kergesti manipuleeritav — tuleb lihtsalt emotsiooni jaoks sobiv pinnas tekitada. Ma ei tea, milline on täpsed lepped riigi ja SAS-i vahel, kuid ma pakun, et SAS on seal nii mõnigi kohustus üleval, mille täitmiseks tal puudub igasugune huvi. Idee paistab olevat selline, et kui riiki veidike ähvardada, siis lähevad murumütsidega poisid puhevile ja suure vihaga äkki ostavad selle õnnetuse hoopistükkis kogu täiega endale: tõenäoliselt koos mingite leppetrahvide ja muu sellisega. Ja kui nad juhtumisi peaks bluffist läbi nägema, siis tegelikult pole ka see olukord, kus SAS enamusosaluse saab väga halb. Eesti Õhk muidugi läheb likvideerimisele, kuid olemasolevad varad liidetakse kenasti emafirmaga ja kui odavalt saab, siis miks ka mitte. Riik tegelikult ei ole positsioonis, kus ta väga palju kaubelda saaks. SAS-il on hetkel käes kõik ässad ja laual win-win olukord.

Veelgi huvitavam on see, mis edasi saab. Väheusutav, et riigil on praegusel hetkel vahendeid kogu kompoti kokkuostmiseks. Seega leitakse mingi strateegiline partner, näiteks Tallink, kellele kogu kompott kuidagiviisi kanditakse. Ühest küljest rõhutakse rahvusele ja võimalik, et see polekski väga halb, et lennufirma enamus taaskord Maarjamaale saabub, KUID mis edasi saab. Esiteks Tallinki mõju kohalikele poliitikutele ei tohi alahinnata ning varem või hiljem tekib olukord, kus kas riik sunnitakse kogu jama tagasi ostma, koos intressidega või mis veel huvitavam — sunnitakse oma osalust müüma. Emotsionaalset riiki on tegelikult väga lihtne sundida. Sobival hetkel lüüakse lauda nn “vene kaart”, mis antud kontekstis tähendab seda, et firma ähvardatakse maha müüa näiteks “Aeroflotile”. Võimalik on ka see, et selle trumbi paigutab lauaservale juba SAS. See tekitab olukorra, kus pikemat aega venevastaselt esinenud ringkonnad ei saa lihtsalt teisiti kui peavad reageerima oodatult. Igal juhul müüakse sellisel juhul kõik osakud varem või hiljem ostjale.

Asi võib veelgi huvitavamalt lahenda. Pärast enamusosaluse omandamist või selle ostnud firma kätte võtta ja ikkagi SAS-ile maha müüa ning igal juhul jääb keegi pika ninaga. Mina leian, et majanduses pole ruumi emotsionaalsusele. Riigijuhtimisel veelgi vähem. Estonian Airi juhtum saab selles kontekstis igal juhul olema näidisetendus. Istuge ja vaadake, armas rahvas, kuidas meistrid seda mängu mängivad.

Ma sain lisaks varajasemale topeltonu staatusele paar päeva tagasi lisaks veel kahekordse lelle pagunid. Nagu viimasel ajal kombeks — topelt ei kärise.

Oktoobri keskel käisin Inglismaal, messil. Üks asi, mis mulle kogu aeg silma torkas oli see, et kõikide tähtsamate napsu ja söögikohtade seintel, ustel ja akendel rippusid kuulutused, mis teavitasid viimasest võimalusest ennast suurele jõulusöömingule kirja panna. Kogu asja juures paistis olevat eriti oluline see, et üritustega kaasnevad peopeakatted (party hats). Ma ei mõista milles see värk on — kas neil tulevad jõulud varem, kas see on nii tähtis ettevõtmine, et tuleb mitu kuud varem ennast kirja panna või lihtsalt ei ole neil midagi muud üles riputada. Ja üldse, mis värk nende mütsidega on? Kuna see paistis olevat igal pool alla joonitud, siis on mul kahtlus, et tegemist on mingisuguse kahemõttelise parooliga: näiteks kui peol on mütsid tasuta, siis tähendab see seda, et lont tõmmatakse pidemeni umbe. Või siis seda, et tuleb tulla ilma kaaslaseta ja skoorida nii et maa must. Aru ma ei taipa. Igaks juhuks ma siiski jõuludeks sinna ei lähe: süüa saab ka siin ja kui ma etiketiga puusse panen, mis muga siis tehakse?

Okei, meil on oma kinni nabitud spioon olemas ja puha. Mõnes mõttes peaksime olema uhked selle üle, et meil on midagi mille järele tasub nuhkida. Teisest küljest on see nii segane lugu, et informatsioon, mis seniajani ajakirjandusse on tilkunud, on valdavalt olnud spekulatiivse iseloomuga või mis veel hullem — soovunelm.

Kelle jaoks see Simm siis töötas? Ajakirjandus ning paar pisemat poliitikut pakuvad kohe välja Venemaad, kuid tegelikkuses baseeruvad need avaldused “kelle siis veel kui mitte Venemaa?” lähenemisel. NATO meile signaali saatis, seega ükski NATO riik see ilmselt ei olnud. Tundub, et meest huvitas eelkõige NATO, mitte Eesti, ning selles kontekstis on huvilisi ju veelgi: Hiina, India, Iisrael, mõni Araabia riik. Huvilisi on tegelikult veelgi. Iisrael näiteks on meile läbi aegade usinasti erinevat vanarauda müünud ning ma ei usu, et see kõik toimus ilma kasuliku eelteavet omamata. Riikide “sõbralikus” ei tähenda siin midagi, sest nagu ütles de Gaulle: “Riikidel pole sõpru ega vaenlasi, riikidel on huvid”. Näiteks viimastel aegadel on kõige enam USA-s nuhkimisega vahele jäänud just juudiriigi asjapulgad, kes ometigi peaks justkui ameeriklaste kõige suuremad semud olema.

Mis te arvate, kui kindlalt Simm siis venelastele infot jagas ja millised on võimalused muudes suunades?

Kas te teate, miks Šveits on neutraalne riik? Sellepärast, et nad ei tea kelle poolt on Chuck Norris. Ameerika rahvas on targem ning võib muretumalt hingata kui Šveits, sest Norris on uue presidendi nende eest juba valinud: McCaini. See seletab ka ära, miks McCain loobus väitlusest Obamaga ning asus USA majandusküsimustega tegelema: mis siin enam ikka formaalsustega tegeleda kui suur valge Texase mees on rääkinud. Hau!

Internetiga on selline lugu, et igal baidil, mis sinna visatakse on kalduvus paljuneda. Viitamised, kopeerimised, vahesalvestused, puhvrid hoiavad su andmeid isegi siis, kui sa oled enda arust kõik algallikast maha kustutanud. Mõnes mõttes on Interneti kuhjatud teave nagu Flemingi teemantid, igavesed, ainult selle vahega, et nad ei pruugi sugugi olla tüdruku parimad sõbrad. Ega ka poliitiku.

Kui te vaatate Mart Laari blogi, siis leiate sealt kaks konfliktieelset kannet Lõuna-Osseetiast: 6. augusti “Venemaa õhutab pingeid Lõuna-Osseetias” ja 7. augusti “Lõuna-Osseetias võib iga hetk puhkeda suurem sõjaline konflikt”. Ühest küljest võttes võib olla tegemist prohvetlikkusega ning ettenägelikkusega, kuid arvestades sellega, et Condoleezza Rice sõnul oli konflikt ikkagi Gruusia poolt algatatud, siis võib sellest tuletada ainult ühte: Mart Laari teadis oma hea sõbra Saakašvili plaanist Lõuna-Osseetia oma kontrolli alla võtta ning proovis seda oma poliitilise kapitali kogumiseks ära kasutada. Ühest küljest sai ta sellega näidata oma suurepärast analüüsivõimet ja teist küljest hakata ette valmistama pinnast meedia ning poliitikute suhtumiseks sellesse konflikti. Panite tähele: Balti riikide ja Poola suhtumine erines radikaalselt suure osa ülejäänud maailma suhtumisest. Kas Mart tahab, et paari kuu pärast need jutud endiselt tema lehel oleksid? Võimalik, et mitte.

Teine tore tegelane on Marko Mihkelson. Marko analüüsivõime ja suhtumine on võrreldav keskkoolipoisi omaga ja ometigi on tegemist Riigikogu liikmega (selles mõttes on ta täielik vastand Laarile, keda ma rumalaks inimeseks ei pea). Ta korjab netist talle meeldivaid artikleid ja kirjutab nende ümber jutukesi. Sellised lapsikuid, aga emotsionaalseid. Üks jutt oli näiteks “Hirmutavalt siirad lastejoonistused”. Pärast seda, kui selgus, et tegemist on ühelt pilasaidilt pärit libauudisega ta kustutas oma kande. Ometigi on internetis koopiaid tema jutustusest mitmetes kohtades, näiteks siin ja siin. kogu tema sait on täis samalaadset kraami … senikaua kuni Venemaa ajakirjanduses ilmuv jutt ei ole kooskõlas tema seisukohtadega (?) on tegemist lausvalega, millest vene ajakirjandus 100% koonseb. Siis kui järsku ilmub midagi, mis klapib on kohe “Ahaaa, rahvusvahelise surve tõttu tunnistasid ülesse.” Kui selgub, et kusagil mingi kirjaviga parandatakse, siis on tegemist tsensuuriga. Üldiselt tema sõnastus on alati tore olnud ja meenutab natuke seda nalja spordikommentaatorite kohta, kus ebasõbraliku riigi suusahüppaja lendas “lippadi loppadi nagu Võidu väljaku tuvi. Kaugele”.

Muide, mulle eriti meeldis tema kanne Vladimi Kvatškovi kohta, keda ta nimetab “avameelseks”. Tema kande pealkiri on “Hõivata Tbilisi ja tappa Saakašvili”. Kes vähegi on Venemaa asjadega kursis, see teab kui tõsiselt võetav see mees on. Kvatškovi arvates on praegused Vene juhid USA, juutide ning vabamüürlaste mängukannid ja deržaava on hädakohus. Tema kodulehel ringi lapates saab üsna kohe selgeks, et tegemist on (tsiteerides klassikuid) “fucking lunaticuga” ning Žirinovski uusversiooniga. Katse sellise mehe juttu tõsiseltõetavana esitada näitab omakorda kuivõrd tõsiselvõetav on see katsetaja. Mida iganes ka see mees ei ütle, on see suunatud Putini ja Läänemaailma vastu, sest huvitaval kombel peab ta meid ja Putinit sama pulga peal olevateks.

Üldiselt Marko leht on selliste asjade koha pealt eriti viljakas, aga ma ei viitsi praegult rohkem kirjutada. Võtke vaevaks ta blogi igapäevalt külastada, ta ei vea teid alt. Aga nüüd küsimus. Kas kellelgi on veel midagi huvitavat välja pakkuda blogidest, mida nende blogide omanikud praegult häbenema peaks? Äkki leiate minultki midagi :)?