Tänase Postimees Online valvehälvik on taaskord avastanud enda jaoks asja mida ta on kiire aju(raku)töö tulemusena tituleerinud laenuhulluseks. Mind hakkab ausalt öeldes tänapäeva Eesti meedia eluvõõrsus ja vastutustundetu mõtlematus juba väga tõsiselt häirima.
Olgem ausad: kust saab enamus inimesi oma info? Ikka ajakirjandusest, kust mujalt. Ajakirjandus peaks olema omamoodi nagu politsei — kaitsma neid, kes kaitset vajavad ja vahele tõmbama neid, kes halba teevad. Paraku tegeleb meie ajakirjandus valdavalt pimedas kangi all kellelegi lajatamisega, vaatamata sellele, kas ohver oli selle ära teeninud või mitte. Südamerahuga jäetakse kõrvale tülikad ja skandaalivabad teemad ning asutakse maialt nende kallale, kus saab kellelegi maksahaake jagada. Tõsi, viimasel ajal on hakanud sellest vindi ülekeeramisest tühiste asjade pärast inimestel siiber saama. Hea näide sellest on näiteks “presidendiskandaali” ümber lahti läinud meedia feeding frenzy, mis lõppkokkuvõttes päädis sellega, et presidendi toetus kasvas märkimisväärselt.
Vaadake natuke lehtedes ringi. Kui palju kasutatakse selliseid äärmuslike ja ette halvustava alatooniga termineid ja liiteid nagu -hullus, miljoni-, hirmkallis, luksus-, jne. jne. Kusjuures tavaliselt materdatakse väikseid sulisi, kes juba niikuinii võllas ripuvad. Suuri sulisi ei puutu ju keegi, kuna “siin pole juttu” — ehk siis kõik teavad niikuinii, et varastavad, mida me siin enam kirjutame. Aga mis selle tulemuseks on? Tulemuseks on see, et kui keegi Roos katsub oma pitsa riigi rahast kinni maksta, siis tembeldatakse ta überkurjategijaks (mitte, et ma seda soosiks), samas kui mõned mehed ärastavad riigiettevõtteid ja kinnisvara ja jäävad puhasteks poisteks. Hiljem aga valitakse just viimased tagasi, sest nende kohta on suhteliselt vähe negatiivset meediakära liikvel. Põhimõtteliselt oleks see võrreldav sellega, et vales kohas üle tee minemine on võrreldav kolme aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega, samas kui inimese tapmine päädib noomitusega.
Huvitav on ka see, et meedia ise toodab endale turgu (nagu narkobusiness). Kuna meedia on juba loonud kuvandi, et kõik kellel on natuke rohkem raha või kes tegelevad poliitika või äriga on sead, siis nende sigadusest rääkimine on rahvaga samastumine. Keegi ei taha lugeda lehes, et Eesti rahva keskmine IQ on vähenenud poole võrra, sest see heidaks ka lugejale halba valgust. Kuna aga lugejatele on päevast päeva nii järjekindlalt pähe taotud, kes on paha ja kes on hea, siis tunnevad nad kohe rõõmu kui kellegil “sihtgrupist” halvasti läheb. Põhimõtteliselt on ajakirjandus põlistanud sellise suhtumise nagu “vaesus elunormiks”, “homset pole” ja “ise mõtlemine on halb, ole normaalne ja tee nii nagu teised teevad”. Kusjuures hämmastav on ajakirjanduse puhul ka selline ürgkommunistlik suhtumine — kõik kellel on rohkem kui üks lehm tuleb loomavagunisse ajada ja Siberisse pikaks ajaks saata. Ja mis sest, et tegelase farmi sulgemise tõttu enam linnas keegi poest piima osta ei saa — vähemalt on õiglus jalule seatud ja nüüd on kõik vaesed ilma vähimagi võimaluseta ülepoole pürgida, sest kõik kes elus edasi jõuavad on burzuid.
Kuid tagasi selle laenujama juurde.
Arvamus, et laenamine on halb.
Selline suhtumine on pärit sügavast nõukaajast. Tollal praktiliselt ei olnudki võimalik laenu võtta ja kui oli, siis oli see üks suur segadus. Tihtipeale laenati sugulaste või tuttavate käest, keda pärast siis igakülgselt meelitama pidi. Sellised viimast sorti laenud tekitasid tihtipeale palju paksu verd ja sellest ka vanemate inimeste suhtumine. Kust noored sellise mentaliteedi üles korjasid pole aimugi… ilmselt on siis tegu nendega, kes pole kooli veel lõpetanud.
Arvamus, et laen on kallis.
Võtsin omale 25-ks aastaks 390000 krooni laenu ja ostsin oma naaberkorteri ära. Praegune laenu tagasimakse on 1900 krooni kuus. Minu arvates on see sitaks odav ja kui aus olla kaalun ma parasjagu selle tagasimakse kahekordistamist ning tähtaja lühendamist 10-le aastale. Kui ma oleksin abielus või kui mul oleks elukaaslane (eeldusel, et viimane kah midagi teenib), siis võiks ma selle numbri tuimalt ka neljakordistada ning asi jääks meie jaoks 5 aasta peale. Pidage meeles ka seda, et mida lühemaks ajaks laen võtta, seda väiksemad on kogumahult intressid ja seda väiksem on lõppkokkuvõttes tagasimakstav summa.
Arvamus, et laen orjastab.
Ütleme nii, et tihtipeale on laen ainuke pilet iseseisvasse ellu. Inimesed peavad kusagil elama, neil on elementaarsed vajadused ja kui loomulikult on võimalik 20 aastat raha koguda ja siis seda kõike endale lubada, peab vahepeal siiski 20 aastat oma noorusest elama peost suhu. Noorus on eelkõige siiski elamiseks. Teine asi on see, et mul on alati võimalik oma korter soovi korral maha müüa ja laen tagasi maksta. Näiteks kui ma kavatsen kuhugi mujale kolida ja müün oma korteri, mille ma laenu eest ostsin maha. Ütleme, et ma olen pool sellest juba maksnud. Kinnisvarahinnad tõusevad praegult ja tõusevad veel mõnda aega (küll mitte väga kaua, kuid siiski). Langema ei hakka nad niipea ja isegi Soome lama ajal oli langus kõigest 20%. Muide, hetkeks on korerite hinnad juba ammu möödunud lamaeelsest kõrgperioodist, seega pikaajalise investeeringu puhul pole ka selline väike langus eriline mure. Ütleme nii, et konservatiivselt hinnates võib mu korter müügihetkel maksta hoopis näiteks 600000. Kuna ma olen pool oma laenust juba kinni maksnud, siis saan ma müügihetkel omale tühjast koast pihku 400000 krooni. Kui ma oleks seda korterit üürinud, oleksid mul ainult tühjad pihud.
Arvamus, et üürida on odavam.
Praegult on laenud nii odavad, et üürimine on selgelt kallim. Näiteks mina, kes ma maksan oma teise korteripoole eest iga kuu alla 2000 saaksin selle võõrale väljaüürimise eest ilma erilise kauplemiseta kätte 3000 krooni. 3000 on selgelt suurem kui 2000 ja nagu eelmises punktis näha — välja kolides ei saa ma mitte punast krossigi. Lisaks on üürikorteris alati võimalus, et sind visatakse välja, kuna omanikult on muud plaanid. Ja lisaks ei saa sa üürikorterit suvaliselt ümber ehitada soovi korral. Üürikorter on variant ainult siis, kui sa oled üleminekufaasis (näiteks sinu päriskorterit alles ehitatakse) või kui sulle keegi lihtsalt laenu ei anna. Noh ja loomulikult illegaalidele kah. Ja nendele, kes on omale korteri hankinud ainult õppimise, puhkuse või konkreetse tööprojekti ajaks.
Ma arvan, et keskooli viimases klassiks peaks tunniplaani sisse viima praktilise ühiskonnaõpetuse. Aga seda mitte poliitõpetusena vaid tunnina, kus õpitakse elementaarseid maailma liikuma panevaid hoobasi. Kuidas, miks, milleks oleks mõttekas laenu võtta ja milleks mitte. Kelleks õppida, millised on edasised võimalused iseseisvas elus, kuidas töötab riik ja õigussüsteem, jne. jne. Saada kogu selle info tarnimine noortele ajakirjandusinfantiilide hooleks (või nende hooleks, kes lugejaid oma huvides “õieti” mõtlema soovivad panna) on kuritegu ühiskonna vastu.
Uuendus:
Ma lisaks siia veel paar asja juurde.
Laen parandab sissetulekuid, tööviljakust ja suurendab stabiilsust. Nimelt kui sul on laen kukil ja tekivad ootamatud (?) lisakulud (näiteks peenike pere), siis ei jää laenuvõtjal muud üle kui minna omale lisatulu nõudma. Tänapäeval, kus tööpakkujaid kipub olema rohkem kui võtjaid antakse lisapalka suht kergelt. Samuti on inimesed valmis rohkem õppima ning pingutama, et uut parema palgaga kohta saada. Kui varem tuli ikka kuidagimoodi toime, siis laenuga ei taheta väga lolli mängida. Inimesed muutuvad ettevõtlikumateks ja see on hea, sest laenuvõtt on sisuliselt äritehing ja sellega koos saab inimene enese ja pere majandamisega maigu suhu ja on rohkem valmis ka eraettevõtlusega tegelema.
Tööviljakus kasvab selepärast, et inimesed ei taha oma kohast enam eriti ilma jääda kui laen kukil ja pingutavad rohkem. Samuti on nõnda lootust rohkem palka saada. Ega see maksude ülelaekumine kahel viimasel aastal pole tühjast kohast tekkinud.
Noh ja stabiilsus kasvab kahte eelnevate punkti koos vaadates.
Nii õige jutt, et pole ammu kusagilt laenude kohta midagi nii õiget lugenud. Kahju, et mu vanaemal internetti ei ole, annaksin selle talle lugeda, siis ta ehk ei vinguks enam mu kallal, et miks ma küll ei või natuke aega raha koguda ja siis osta, mitte laenu võtta.
Annika, sa prindi see välja ja las vanaemastki saab kinnisvarainvestor.
Ütle talle, et korteri ost pole kirsturaha kogumine.
soomes ei olnud langus 20%, vaid 2-3x
nt jaapanis on hinna langenud vaikselt juba 14 aastat…
Kommintaariks ka natuke.
On ostjad on müüjad ja on selleks raha pakkujad. Mis praegu toimub on sisuliselt vara vahetamine ja iga vahetamise pealt kopsaka summa tasumine välismaale. Pets, kellel olid näiteks perekonna varad müüb need maga Jaanile kes võttis laenu. Vara väärtus ei muutunud, aga Jaan maksab selle pealt veel intressi raha kasutamise eest. Pets sai küll justkui rikkamaks, aga mis ta rahaga teeb .. osa raiskab ära imporditud kaupade peale, osa kulutab puhkusereisil välismaal ja mingi osa eest ostab uue korteri ja võtab laenu ja maksab intresse jälle välja. Ehk, hindade tõusuga läheb üha rohkem ja rohkem raha Eestist välja. Aga toodetud pole ju midagi! Lihtsalt vahetatud omandit. Ja selline pidu ei saa kaua kesta … eks saame näha.
See, et Pets ostab omale välismaa asju ei koti riiki karvavõrdki, samuti see, kas tulu läheb Eestist välja või mitte. See raha on niikuinii võõras raha (kas siis eraisiku või mõne Rootsi firma oma ei oma siin tähtsust, seaduse ees on nad kõik võrdsed). Riiki huvitab, et selle pealt oleks makstud maksud — kaupade pealt käibemaks ja välja võetud tulu pealt tulumaks.
Kui nõnda ühekülgselt vaadata, siis tükk aega ringluses olles läheb iga kroon lõpuks “Eestist välja”. Pööra aga tähelepanu sellele, et kogu see tsükkel toob ka raha riiki sisse, kuna kusagilt peab see väljalaenamiseks ju ka tekkima. Mõtle sellele, et see välismaa pank toob siia raha, mis võimaldab Jaanil seda laenata ja ehitajal selle eest uusi kortereid ehitada. Ära loe nii palju seda raha mis välja läheb … enamus rahast siiski tuleb väljast ja jääb vähemalt mõneks ajaks siia, mis võimaldab kohalikul rahandussüsteemil seda keerutada ja seda väärtuste loomisel kasutada. Selle pealt teenivad lõppkokkuvõttes kõik — suurte firmade juhtidest kuni koristajateni välja. Kui seda poleks olnud, ei teeniks selle pealt keegi.
Ma tõesti ei tea, kust sa sellist infot kuulsid, kuid reaalsus on selline:
http://tilastokeskus.fi/ajk/tiedotteet/v2002/905hins.html
või
http://www.stat.fi/til/ashi/2004/03/ashi_2004_03_2004-10-29_kat_001.html
See leht on küll soomekeelne, kuid graafikutest peaks ikkagi üht teist näha olema. Tegu on siis hinnaindeksitega Soome kinnisvaraturul, kus on näha lamat ümbritsenud tõusud ja langused. Legendi pealt paar sõnaselgitust neile, kes meie põhjanaabrite keelt ei valda:
tontit = krundid
omakotitalot = eramajad
osakehuoneistot = korterid
Korterite hinnalangus ei olnud aga tingitud mitte “kinnisvaramullist”, vaid krahhist, mis saabus Nõukogude Liidu lagunemise ja koos sellega ka suurima Soome kaupade importija ärakukkumisega. Peaasjalikult Vene turule orienteeritud soomlased pidid ennast lääne turule ümber orienteeruma ja mõningased aastaksed seetõttu püksirihmapingutama.
ma toox sisse veel kindlasti mõne meelest absurdse haru. nimelt on meie suurex naabrix ex-USSR; me elame riigis mida draivivad uus-eestlased ning lokaalsed finaalid biorynde ja prygipommide näol pole ka võimatud.
elik siis Elu Enese poolt Force Majeure. Mix ma ei peax elama täna kui homme võibolla mind ja kogu EW-d polegi? Või vähemalt panka või infosysteemi kus mu laen kirjas jne jne.
See on muidugi kah alati võimalus — keerulistel aegadel võib juhtuda, et kogu sinu laen jääb kusagile kõvakettale ja kaob koos sinu kontojäägiga olematusse. Viimasest poleks mul aga eriliti kahju, sest minu arvates sularaha hoidmine pangaarvel lihtsalt niisama on raha ebasihipärane kasutamine. Seega pole ma seda kunagi ka oluliselt harrastanud.
Aga vaata ise ka seda “tilastokeskus” lehte veelkord ja ütle kus Sa leiad ainult 20% languse?
Kuvio2
1990 a ~200
1993 a ~135
Ning stat.fi lehekülg
Kuvio 4 (tegelik hinnamuutus – tarbijahindades)
1990 a ~140
1993 a ~80
Ehk siis, viimase tabeli põhjal, eeldusel et ostsid kõrgajal 390 000, saad peale langust 220 000 ja eeldusel et jutt pealinnast siis ei saaks sedagi, kuna pealinnas oli Soomes hinnalangus veel suurem, praktiliselt pool väärtusest jäi järgi.
Kui ostetav asi oli ka tagatiseks, siis kui väärtus langeb alla lanujäägi, nõuab Sul pank lisatagatise seadmist või laenu kohest kustutamist jne…
Kulla mees, jutt käib meil korteritest ja sina hakkad äkki eramajadest rääkima. Joonis kaks esimesel lehel viitab sellele, et inimeste ostujõu kahanedes asuti rohkem kortereid soetama ning eramajade hind langes. Eramajde juures on oluline see aspekt, et kulukas pole mitte ainult nende soetamine, vaid ka pidamine ja kui Vene turg tagant kukkus ei olnud inimestel lihtsalt vaba raha, et omale kulukaid eralõbusi osta (nagu näiteks sigakallis eramaja pealinnas). Aga vaadates seda tabelit võib öelda, et 90 -> 93 pealinna eramajad tõepoolest odavnesid, kuid aastaks 2000 olid nad saavutanud endise hinnataseme ja praeguseks on 90 aasta hind selgelt ületatud.
See Joonis 4 teisel lehel ei ole ju absoluutarvude kokkuvõtte, vaid korterihindade suhe tarbijahinnaindeksi suhtes. Nagu näha kulutasid inimesed korterite peale ’90 aastal suhtarvudes oluliselt rohkem kui 93 aastal. Kui sa loeksid läbi järgneva jutu, siis saaksid aru, et kuigi praegult on korterid absoluutarvudes kallimad kui ’90 aastal pole see suhtarv sellele vaatamata hetkeks ikka veel ületanud selle aasta piiri.
Ylikoolis oli majanduse 6ppej6ud, kes r22kis et laapsed, v6tke 6ppelaenu! V6tsingi. Pool mailma k2isin l2bi, ja nyyd maksan kvartalis tagasi n2ruse 600. Jube tubli 6ppej6ud oli.
400k eest korter saada on suhteliselt hea äri küll. paraku enamasti on pilt nati teine….
Iseenesest korter ise väga hea diil ei olnud, hästi väike, alla 30 ruudu … aga samas oli see mu teise (sama suure) korteri kõrval mis tõttu need liites tekib juba täiesti adekvaatne eluase.
Me ei ela enam nõukaajal, kus 40 ruuduses korteris elas pead-jalad koos kaks põlvkonda.
_400k eest korter saada on suhteliselt hea äri küll. paraku enamasti on pilt nati teine…._
nati teine, mis vahet seal on kui palju maksab, kui sa oma võimalusi reaalselt hindad. Kui ei hinda reaalselt, siis oled loll ja on kuritegu jätta lollidele nende raha.
50 m2-sed korterid on tallinnas 1 – 1,5 milj kr. see on on ülehinnatud võrreldes keskmise palgaga.
Keskmise palgaga inimesed meil selliseid kortereid ei ostagi. Tavaliselt ostavad omale sellise korteri inimesed kelle on üle keskmise palk või kes müüsid vana korteri maha ja tahavad oma elujärge parandada. Juhin siinkohas tähelepanu sellele, et Tallinnas on inimeste sissetulek kaugelt üle Eesti keskmise.