pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Meritokraatia

Viimaste päevade võtmesõnaks paistab olevat meritokraatia — uus hõbekuul kõikide probleemide lahendamiseks, demokraatia aseaine. Meritokraatia on teatavat sorti ideoloogia, mis deklareerib, et targemad, moraalsemad ja eetilisemad juhivad neid kellel nendes valdkondades on veel arenguruumi. Rääkides meritokaatiast kui demokraatia aseainest näitab väga selgelt kummal pool joont skaalal juhtoinad ja ülejäänud lambad kõneleja ise asub. Meritokaatia on ideoloogia, sellal kui demokraatia on valitsemisvorm; üks on kott ja teine koti sisu.

Aga tagasi asja juurde. Teema püstitus on huvitav pigem selle tõttu, et vahe esimeste oinaste ning viimaste lammaste vahel on meil viimasel ajal veninud nõnda suureks, et tagumine ots ei küüni enam nägema, mis eespool toimub, veel vähem mõistma. Nende arvates juhivad neid eespool kõndivad lambad. Ma pean seda rääkides silmas, et riigid kui masinavärgid on muutunud viimaste sajandite jooksul nõnda keerukateks omavahel sisemiselt ja väliselt põimunud süsteemideks, et juba oma olemuselt on meritokraatia nende toimimisse sisse kirjutatud. Meritokraatiast ei ole mõtet unistada; juba viimased sada aastat on kogu maailma (välja arvatud käputäis tähtsusetuid arenguimaid) juhitud läbi meritokraatia. Ka Eestit.

Muide, enamus režiime pole meritokraatiast põrmugi vaimustuses, kuigi tavaliselt on nad olnud piisavalt pragmaatilised, et suuremaid rumalusi vältida. Näiteks viis Stalin kolmekümnenda lõpus läbi Suure Puhastuse, mille käigus ta kõrvaldas pildilt lõviosa erinevate tasemete juhtoinastest, nähes võimekamates ning ambitsioonikamates ohtu režiimile ja positsioonile. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata ning kogu ettevõtmine tipnes NSVL-i (sisulise) lüüasaamisega Talvesõjas. Kuigi elavjõus oli Nõukogude armee ülekaal kolmekordne, lennumasinates kolmekülmnekordne ja rasketehnikas lausa sajakordne, suutis Stalin okupeerida vaid 11% Soomest, hävitada täielikult kuvandi oma riigisti kui ülivõimust ning kaotada võrreldes Soomega viis korda rohkem sõdureid, kuus korda rohkem lennumasinaid ja tervelt sada korda rohkem rasketehnikat. Päeva lõpuks sai kõikidele selgeks, et ustavus Parteile ei ole aseaine kompetentsile ja sellise kaliibriga faux pas sundis Stalinit oma seisukohti revideerima, meritokraatia taastama ning võib isegi öelda, et tänu sellele lüüasaamisele suutis NSVL paar aastat hiljem sakslaste pealetungile vastu seista.

Mõnes mõttes tuleb siiski aru saada ka nendest, kes demokraatiat ja meritokaatiat vastandavad. Asi on selles (kui banaalselt väljenduda), et targad ei saa juhtida lolle, sest lollid ei küüni mõistma mida targad teevad, tänu millele nad peavad nad hoopis tarku lollideks (või vähemalt saamahimulisteks röövlinägudeks). Selle jaoks on demokraatia välja töötanud erinevaid vahekihte, kus lolle juhivad vähem lollid, keda omakorda juhivad vähem targad, keda omakorda juhivad targad. Või arvasite te tõesti, et need asjapulgad Riigikogus võtavad vastu reaalseid otsuseid? Reaalsed otsused võetakse vastu sootuks teistel tasemetel kusagil parteide tagatubades ja kompetentsemate ametnike kabinettides, mis omakorda lähtuvad oma otsustes nende inimeste töödest kelle visiitkaarte kaunistavad sellised tiitlid nagu Ph.D. ja seinu Nobeli preemia diplomid. Ma muide ei pea täiesti teadlikult üldistan, sest ma ei usu universaalsesse lollusesse nagu ma ei usu ka universaalsesse tarkusesse. Andekas viiuldaja võib olla poliitikas täielik võhik ning hea matemaatik võib olla majanduses ümmargune null. Küsimus on rohkem selles kuivõrd üks või teine isik on valmis seda tunnistama, kuna poliitika ja majandus eraisiku tasemel on jõukohane ju igaühele.

Tulles tagasi selle oinaste-lammaste jada näite juurde tuleb nentida, et selline pikk vahe esimeste ja viimaste vahel pole kaugeltki mitte optimaalne. Meie puhul on see tingitud režiimivahetusest, kus viimaseid tagant utsitava karjakoera rolli täitnud repressiivorganite asemel pole vaba maailma sotsiaalne surve jõudnud veel kasvada ja tänu millele tuleb meil jalgade lohistajaid pidevalt järgi ootada. Õnneks on viimaste aastate jooksul tekkinud ka arvestatav keskkiht, mis järjest tihedamalt pahuraid pilke üle õla heidab. Uskuge mind, mitte keegi ei taha elada riigis, kus edasiliikumise tempo dikteeritakse viimaste järgi.

One Comment

  • Reply Arne Lüütsepp |

    Soovitan lugeda Mark Solonini “Katastroofi anatoomia”, täienduseks su nägemusele Talvesõja ja Isamaasõja alguse lüüasaamise põhjustest.

Post a comment