pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Leo Kunnas: “Gort Ashryn: 3. osa. Rahu”

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

“Rahu” on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul — nagu ka kaotusel — on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks — nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis — isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

2 Comments

  • Reply Robert |

    Tänu sellele arvustusele võtsin kah teose 1-3 lugeda ja ei kahetse. Karakterite läbipaistvus ja segadus dialoogidega ei ole häiriv. Ehk on asi selles et süžee ootamatud pöörded panevad võimalikke sündmuste arengu hargnemisi ennustama ja ei lase pisiasjadel häirivaks muutuda. Ma ei taha kedagi solvata, seepärast jätan kirjutamata et tegu on esimese eesti ulmekaga mis kannatab lugeda.

Post a comment