Aegade algusest alates on inimesed mõistnud, et kõigile kõike ei jagu ja sestap pidi keegi alati ilma jääma.Või vähemalt saama vähem kui isu oli. Selline asi viis tihtipeale tülini mida siis sai lahendada ühte teist ja kolmandat viisi. Tähtsamastes küsimustes mis puudutas suurt hulka inimesi taandus selline tüli suures plaanis kahe leeri vahele mida lihtsuse huvides sai nimetada meie ja nemad. Et asi kohemaid nugade (mõõkade, püstolite, rakettide) peale ei läheks leiutati kust nimega diplomaatia mis võimaldas erinevatel osapooltel leida ühine pind, jagada asju ja leppida kokku järjekorras. Püüti leida viise kus nii meile kui neile jääks natuke. Alati see ei õnnestunud. Enamasti siiski õnnestus. Meie ja nende vahele oli võimalik tekitada mõistmine.
Viimastel aastakümnetel on tekkinud aga uut tüüpi vastasseis: vastasseis õige ja vale vahel. Suuresti on selles süüdi sotsmeedia millest diplomaatia on täielikult tasalülitatud. Inimesed said rääkida mida sülg suhu tõi ning ei pidanud eriti hoolitsema oma sõnade tagajärgede eest. Kui vaja leiti omale toetajaid, tekkisid kõlakojas ja lõpuks oli tõde ainult sellepärast tõde, et keegi lihtsalt uskus nii.
Erinevalt meie ja nende vahel ei ole õigel ja valel ühist pinda. Sel hetkel kui me süüdistame kedagi milleski mis taandub absoluutväärtstele taandub kogu vaidlus ühe poole täielikult võidule ja teise täielikule kaotusele. Näiteks kui eemaks on genotsiid ei saa me leida kompromissi, kus maha tapetakse ainult poolt rahvast. Kui me süüdistame kedagi korruptsioonis, siis me ei saa hiljem leppida kokku, et olgu: sina varasta poole vähem ja meie omalt poolt paneme ka mõned asjad vasakule. See on eriti ohtlik kuna õige on tihti õige ainult sellepärast, et keegi usub, et see on õige ja vale ainult sellepärast vale, et keegi usub nii.Mida tähendab usub? See tähendab seda, et ta on selles absoluutselt kindel, ilma igasuguse vaidlusruumita.
Ja see ongi viinud ühiskonna kihistumisele ning komprmissitusele mille tõttu suures plaani kaotavad kõik, sest isegi võitja jaoks pole võidu hind pahatihti taskukohane. Eriti kui õige ei pruugigi olla õige ja vale vale. Sest igast heas on kurjust ja igas kurjuses headust, mis paraku pole kohe silmale hoomatav. Ning tee põrgusse on peaaegu alati sillutatud sõnadega “ma tahtsin ju ainult head”.
Post a comment