Aegade algusest alates on inimesed mõistnud, et kõigile kõike ei jagu ja sestap peab keegi alati ilma jääma.Või vähemalt saama vähem kui isu. Selline asi viis tihtipeale tülini mida sai lahendada ühte, teist või kolmandat viisi. Tähtsamastes küsimustes mis puudutas suuremaid hulki taandus selline tüli suures plaanis kahe leeri vaheliseks. Kahe leeri, mida lihtsuse huvides sai nimetada meie ja nemad. Et asi kohemaid nugade (mõõkade, püstolite, rakettide) peale ei läheks leiutati kunst nimega diplomaatia mis võimaldas erinevatel osapooltel leida ühine pind, jagada asju ja leppida kokku järjekorras. Püüti leida viise kus nii meile kui neile jääks natuke. Alati see ei õnnestunud. Enamasti siiski õnnestus. Meie ja nende vahele oli võimalik tekitada mõistmine.
Viimastel aastakümnetel on tekkinud aga uut tüüpi vastasseis: vastasseis õige ja vale vahel. Suuresti on selles süüdi sotsmeedia millest diplomaatia on täielikult tasalülitatud. Inimesed said kogu ilmarahvale rääkida mida aga sülg suhu tõi ilma, et oleks pidanud hoolitsema oma sõnade tagajärgede eest. Kui vaja leiti omale toetajaid, tekkisid kõlakojad ja lõpuks oli tõde ainult sellepärast tõde, et keegi lihtsalt tahtis nii.
Erinevalt meie ja nende vahel ei ole õigel ja valel ühist pinda. Sel hetkel kui me süüdistame kedagi milleski mis taandub absoluutväärtustele taandub kogu vaidlus ühe poole täielikult võidule ja teise täielikule kaotusele. Näiteks kui teemaks on genotsiid ei saa me leida kõigile vastuvõetavat kompromissi kus maha tapetakse ainult poolt rahvast. Kui me süüdistame kedagi korruptsioonis, siis me ei saa me leppida kokku, et olgu: sina varasta poole vähem ja meie omalt poolt paneme tasakaalu huvides samuti mõned asjad vasakule. See on eriti ohtlik kuna õige on tihti õige ainult sellepärast, et keegi usub, et see on õige ja vale ainult sellepärast vale, et keegi usub nii. Mida tähendab usub? See tähendab seda, et ta on selles absoluutselt kindel, ilma igasuguse vaidlusruumita.
Ja see ongi viinud ühiskonna kihistumisele ning kompromissitusele millest suures plaanis kaotavad kõik, sest isegi võitja jaoks pole võidu hind pahatihti taskukohane. Eriti kui õige ei pruugigi olla õige ja vale vale. Sest igas heas on kurjust ja igas kurjuses headust, mis paraku pole silmale koheselt hoomatav. Seda enam, et tee põrgusse on peaaegu alati sillutatud sõnadega “ma tahtsin ju ainult head”.
Post a comment