Hiljuti jooksis ka meie kinodes Neill Blomkampi film nimega “Elysium”. Meisterlikult lavastatud, kuid lapsiku süžeega linateos räägib loo sellest kuidas rikkad ja ilusad on ehitanud omale hiiglasliku orbitaaljaama nimega Elüüsium, kus nad naudivad kõikvõimalik hüvesi sellal kui “tavalised inimesed” ülerahvastatud Maal pead-jalad koos vaesuses virelema pidid.
Kuid mitte sellest filmist ei taha ma rääkida.
Palju huvitavam on küsimus sellest kuidas Elüüsium tekkis, kuidas see ehitati ja miks see ehitati kuhugile kosmosesse selle asemel, et luua see kuhugile Madagaskarile, kus see kõik oleks lihtsam ja odavam. Jutt ära lagastastatud paneedist on parimal juhul ettekääne arvestades selle ehitamiseks kuluva eelarvega. See küsimus kummitas mind filmi nägemisest saati.
Vastuse sellele küsimusele andis mulle Peeter Tulviste artikkel “Miks nganassaanid lahendavad loogikaülesandeid valesti?”
See kirjatükk räägib sellest, et meie ühiskond on standardiseerinud taustsüsteemi ning loodusrahvad, kelle jaoks maailm algab ja lõppeb kodukülaga ei suuda elementaarseidki loogikaülesandeid lahendada üldtunnustaval viisil. Meie jaoks üldtunnustatud, mitte nende jaoks.
Te ilmselt kõik olete tähele pannud, et ka meie ühiskonnas on loogika muutunud venivaks suuruseks? Et te ei saa aru miks inimesed teevad asju teinekord mitte nii nagu teile loogiline tundub? See on äärmiselt frustreeriv. Või teinekord ei tundu inimesed elementaaseidki asju mõistvat, kuigi loogika nende taga peaks olema siililegi selge?
Võimalik, et toimumas on samasugune nihe, mis toimus siis kui inimesed jätsid selja taha “minu küla = maailm” maailmapildi. Osa liikus edasi ning nende nägemus asjade olemusest muutus. Kardašjevi tsivilisatsioonide skaala järgi on inimkond loetud dekaadide jooksul muutumas 0 taseme tsivilisatsioonist 1. taseme tsivilisatsiooniks. Selline asi ei saa toimuda ilma olulise nihketa asjaosaliste mõttemaailmas, samas see ilmsegelt ei saa toimuda päevapealt ja ühekorraga. Ning tundub, et see muutumine on juba toimuma hakanud ning on toimunud juba vähemalt kümme aastat.
Loomulikult ei toimu muudatus tasemel “meie” ja “nemad”, “must” ja “valge”, “hea” ja “halb”, kuigi nii oleks mugav mõelda. See nihe toimub riskantse tulevikus ja stabiilse oleviku vahel, see nihe on alati olnud, kuid progress on alati ennast kehtestanud, sest jäme ots on olnud rikaste, targemate ja töökamate käes (töökamate all pean ma silmas mitte neid, keda sunnitakse töötama, vaid kes teevad seda om vabast valikust).
Seekord on kõik aga teisiti — otsa on saanud suured konfliktid, mille abil süsteemi tasakaalustada, esimese maailma suhteliselt pikalt kehtinud rahuperiood on rahvaarvu tõstnud väljaspoole lihtsa kontrollitavuse piire, pangad on läbi laenude andnud võimaluse nendele, kes muidu poleks heaolust isegi unistada võinud, internet on aidanud ideed ja sõnumid viia väikeste kuludega paljude inimesteni, jne. jne. Pool ühiskonnast nõuab seda, mida teine pool on juba ammu selja taha jätnud ja demokraatlikus ühiskonnas muudab selline huvide vastuolu rahuliku kooseksisteerimise varem või hiljem võimatuks.
Võimatusele viitab ka erinevate tänavate okupeerimine, absurdselt populistlikud üleskutsed ning järjest kasvav vastuseis erinevate ühiskonnakihtide vahel. Ning tegemist ei ole enam ammu klassivastuoluga, rikaste ja vaeste konfliktiga, kuigi seda on püütud juba mõnda aega sellisena esitada. Varem või hiljem jõuab tuleviku ja oleviku vastuolu tasemeni, kus tulevik peab olevikust lahti ütlema. See on see hetk, mil tekib Elüüsium, kuigi suure tõenäosusega ei teki see kosmosesse.
Küsimus on rohkem selles, et kas see tekib vägivaldselt või mitte. Ning selles, millal inimkonna kaheks jagunemine täpselt toimub, kuid see toimub vääramatult, lähima paarikümne aasta jooksul. Ning küsimus on ka selles, et kumma poole TEIE valite? Sest mingil hetkel enam erapooletuks jääda ei saa …
One Comment