pronto.ee

Niisiis, seoses natukese aja eest avastatud kahe kriitilise Firexfoxi veaga on nüüd siis uus versioon väljas. Turvalisem ja kuivem.

Ostsin omale selline vidina, millega saab vajaduse korral päikest telefoniakusse toppida. Praktiline asi — vihmase ilmaga kui tast suurt tolku pole saab seda kasutada veel võitluses karude, huntide, lätlaste ja oravatega.

Tänase päeva uudis siis:

Majandusminister Edgar Savisaarel hakkas oma esimesel välisvisiidil Soomes nii halb, et ta pidi õhtusöögi asemel hoopis saatkonna diivanil lesima.

Ilmselt oli mehel igapäevane altkäemaks võtmata ja sellest süda puperdama hakkaski. Kiire finantssüst kindlasti parandas härra tervist.

Mulle meeldis ilgelt Stephen Kingi selgitus, miks teinekord kirjanikud kasutavad Deus ex machinat. Enamasti on põhjuseks muidugi kirjamehe fantaasiavaegus, kuid nagu ta ütles on see ikkagi parem kui selline lahendus:

The god from the machine (who was actually the writer), patiently working to keep the characters safe so his tale wouldn?t end with an unsatisfying line like ?And so the ka-tet was wiped out on Jericho Hill and the bad guys won, rule Discordia, so sorry, better luck next time (what next time, ha-ha), THE END.?

Tundub siiski, et kevad on napilt, kuid kindlalt kuhugi mägede taha kinni jäänud. Kui ma siin jupike aega tagasi avaldasin arvamust, et pungad nagu ei viitsigi lahti lennata, siis olukord ei ole absoluutselt muutunud.

Kuna eile ma midagi kirjutada ei saanud, siis katsun nüüd ennast tühjaks rääkida.

Jalgrattamatk Lõuna-Eestis on ikka päris nõme mõte. Ma pean silmas seda, et milleks need künkad — oma olemuselt on tegu ju mägede naeruvääristamisega: õiget mäge nagu polegi, aga juba sitt on üles vändata ikkagi. Need lätakad, kes tahtsid meie mäe tipu madalamaks kaevata olekskivõinud tulla oma labidate ja ekskavaatoritega ning need pinnakumerused minema tassida. Ja allesjäänud pinna asfalteerida.

Okei .. tunnistame ausalt üles, et ma mingi suurem asi sõidumees ei ole: toss oli lõpuks väljas, jalad valutasid, selg valutas ja kätel oli samuti oma osa täita kogu ebamugavustunde juures. Kuna loomulikult ei puudunud ürituse juurest ka viin, siis kuulusid invaliidide osakonda veel kõht ja pea. Ning koju jõudes hakkas ka süda puperdama. Solidaarsusest.

Lõikasime kogu ürituse käigus nii et maa must. Õnneks oli rada selline sinkadi-vonkadi ja otseteede leidmine ei olnud eriline pingutus. Need otseteed oleks võinud minna LÄBI mägede, ma oleks veel rahulolevam olnud. Sellised sõidud panevad tegelikult mõtlema MP3 mängija ostmise peale. Muide, peamiselt mind ei huvitagi niivõrd muusikakuulamine, kuivõrd audioraamatud: sina väntad ja mingi mõmm loeb sulle raamatut ette. Pole paha! Ja raadio oleks kah vajalik. Ma pean natuke selle pilguga ringi vaatama. Ma tean, et osad MP3-e mängijad oskavad just audioraamatute pärast bookmarke teha. Praegult on nõme, kui sa oled asjaga kusagil poole peal ja siis pead hullult kerima hakkama järgmine kord, kui edasi tahad kuulata. Kust ma küll sellise leiaks?

Aaa .. ja meie fantastiline algnelik oli Pokk, mina, Võsa ja Siret. Hiljem ühines meie ridadega Kults, kohati lõik kampa Aare ja üks E tähega tütarlaps, kelle nime ma valesti kirjutamise kartuses jätan saladuseks. Ise nägin seal veel Kärbest ja kuuldavasti olevat ka Hallsilm esimesel päeval natuke pedaalidega tutvust teinud. Pärast läks tal “kodar” katki. Go figure!

Kogu üritust aitasid muide jumestada ka muusikalised kollektiivid, milledest esimene oli Dagö ja teine Terminaator. Seal olid veel ka mõningased vaheettevõtjad, näiteks Contra ja vennad kitarritinistajad-ja-silmad-kinni-lauljad-sest-me-häbeneme-publikule-silma-vaadata. Ja Edgar Valter jagas pilte.

Asi päädis lõpuks Surra ja Mart Kondiga Nokus. Täitsin seal oma vitamiinivõlga ja jõin paar õlut. peaks mingil hetkel Mardi käest oma lambid tagasi kasseerima. Nad on siiski oluline osa mu korteri sisekujundusest (või selle puudumise varjamisest).

Käib vahetpidamata maha .. kuuldavasti olevat ülekuumenenud. Midagi pole parata, aga tuleb hakata kaaluma erinevaid alternatiive, sest nii see asi kah edasi minna ei saa. Kuna seal masinas jookseb terve leegion erinevaid huvitavaid asju, siis ei saa see ettevõtmine, mis kõikide osapoolte vajadusi rahuldab, kerge olema.

Olgu! Kogu sitt sai kotti pakitud ja seejärel sain jupikese istuda ja imetada miks mul nii suur kott on ja nii vähe asju. Siis meenus mulle, et tuleb jätta varuruumi, heh-heh, dopingu tarbeks. Igal juhul olgu kuidas on, aga teeme selle asja ära. Ma polegi eriti see aasta kuskil käinud — ma pean silmas, et mingi orgunni käigus või nii. Tegelt muidugi sõna käimine on sutsu vale: ikka väntama, ikka väntama. Ostsin omale uued ketsid ja igavesti coolid sõjaväe päikese-kaitseprillid. ja kus perses see päike on, kui nii küsida võib? Sellega on nagu vihmavarjugagi — kui vari kaasas pole vihmast haisugi. Aga die pohh kui sa varju korraks maha unustad — siis on kohe vihm platsis ja laseb sind laias kaares niiskeks. Äkki peaks prillid koju unustama. Nii .. ja kus Pokk oma autoga on?

Jah, pool üheksa ja olin ka kohe naksti jalul (peale kõigest pooletunnist vedelemist :)). Harva tuleb ette, et õnnestub eelmine päev enne kella südaööd magama keerata. Kiusatus oli küll suur, kuna ma lugesin “Dark Toweri” sarja viimast raamatut ja see oli täitsa põnev, kuid ma olin otsustanud, et pean olema hommikuks välja puhanud.

Välja puhkamiseks oli muidugi mitu põhjust, kuid põhilisem oli neist see, et ma otsustasin oma jalgratta odomeetri näitu veidikenegi teisele poole kuut kilomeetrit lükata ja seetõttu lähen täna rattamatkale. Mingil hetkel põrutab Pokk läbi ja me viskame oma kaherattalised sõbrad ta järelkärru, korjame kogu ekipaa?i peale (Mina, Pokk, Siret, Võsa) ja uhame roheliste sõidule, mis peaks asuma kusagil Otepääl. Uhh ja vahepeal pean ma veel veidikene varustust omale ostma ning paluma asjakohaseid instantse, et nad annaks mulle raudset maksa selle reisi üle elamiseks.

Seda, et ma üks tundetu mölakas olen leidis täna järjekordselt kinnitust. Mul oli juba pühapäevast saati päkk pisut kipitanud ja nüüd võtsin kätte ja hakkasin seda kohta täpsemalt inspekteerima … ja pärast kõigest viieminutilist jalas sorkimist tõmbasin sealt pinsettidega välja igavesti ägeda klaasikillu.