pronto.ee

Lisaks muudele asjadele tegelen ma praegu korteriühistu asutamisega. Mõttetult palju peab selle jama pärast sebima, ma ütlen. Mõttetult palju …

Nädal vahetus. See ei ole küll mingi eriline uudis, aga hea siiski teada. Käisin Atsi sünnipäeval, hiljem sattusime põgusalt kuhugi Lihula lähedal asuvasse Paatsalusse … mõeldes Haapsalu peale tekkis mul kohe küsimus, et mis see Haap on, sest mis asi on Paat ma juba tean. Paatsalus oli neid lademes.

Ma tean, ma tean. Olen olnud laisk ja lükanud asju edasi ebamäärassesse tuleviku ning seetõttu käisin vaatasin Hitchhiker’s Guide to the Galaxy filmi alles eile ära.

Mida ma arvan asjast? Noh, ma ei oskagi kohe öelda, filmi läbiv teema oli sama mis raamatul. Mulle meeldis näiteks montipüütonlik avalaul, mida delfiinid esitasid. Paljud asjad olid teistmoodi, näiteks ei rääkinud Ford töödejuhatajat buldooseri ette, vaid lihtsalt käristas kõikidele tegelastele õltsi välja. Esialgu valmistas selline lahendus mulle sutsu pettumust, kuid hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikult polnudki see halb lahendus — kui taoliseid kohti oleks hakatud läbi mängima, siis oleks see film tulnud neljatunnine (mis minu arvates polekski väga halb olnud, siis igav ei hakanud mul hetkekski ja film tundus pigem lühike kui pikk). Selliseid kohti oli veel, kui peaaegu kõik neist olid pärast mõningast mõtlemist vabandatavad, kuna tõepoolest film on erinev meedium kui kuuldemäng, telesari või raamat. Filmi puhul mängivad rolli kompaktsus, jälgitavus ning ühtlane tempo, mida eelnevate meediate puhul saab suuresti ignoreerida või mis veelgi tõenäolisem, mida on VAJA ignoreerida.

Üldjoontes annan ma sellele filmile oma mõõdupuu järgi hindeks täiesti arvestatava nelja. Ehk siis “hea”. Don’t Panic!

PS. Tõlkeapsakaid oli seal ikka tonnide viisi. Kas neil mingit elementaarsetki kontrolli asja üle ei ole? “Ursa Minor”, my ass!

Kes veel pole seda lehekülge külastanud, mingu kohe koju ja lasku kellelgi endale vitsa anda. Praegult toimub oluline üritus nimega Kultuuritehase Festival 2005, kus esinevad peaaegu kõik olulisemad Eesti alternatiivbändid. Eile olid näiteks Polümeri tehase ruumides kaks esinejat: Tanel Padar ja the Sun ning Sõpruse Puiestee. Viimase kohta nii palju, et tegu oli omamoodi tüüpilise SP üritusega — heli keerati taaskord nagu juhtus, erilist talenti näitas puldimees üles vokaali vaiksemaks-kõvemaks keeramisega ning Alarit ei olnud samuti kohal. Ahjaa .. ja vasaku kõlari juures oli heli oluliselt sitem ning sellest, et kogu tehnika seda ruumi ära ei täitnud ma ei hakka üldse rääkima. Samas oli asi emotsinaalselt ilgelt paigas ja kuidagi … noh, sobiv. Isegi kõigi nende vigadega. Võib-olla isegi tänu nendele.

Täna pudenes Naissaare lähedal merre Copterline kopter. Kuna hukkasaanute hulgas oli kaks Ühendriikide kodaniku, siis jõudis uudis muu hulgas ka CNN-i esilehele.

Kokkuvõttes sai õnnetuses hukka 14 inimest: 12 reisijat, kellest kuus olid soomlased, neli eestlased ja kaks inimest olid pärit Ühendriikidest. Lisaks reisijatele sai surma veel kaks soomlasest meeskonnaliiget.

Ajaliselt toimus kogu asi kell 12.45 ja meri on selles kohas umbes 60 meetrit sügav. Viimane asjaolu osutus probleemiks, kuna selgus, et taolisele sügavusele tohib Eestis sukelduda ainult käputäis inimesi ja ükski neist pole seotud päästeteenistusega.

Olgu, esimene katse läks mokka. Idee oli tõmmata ülemise ja alumise korteri vahele kaabel, mida mööda internet üles ja alla kimaks. Selgus, et see puur, mis korras oli ei ulatunud põrandast läbi ja see, mis oleks ulatunud oli parlanksist väljas. Pärast suuremat jebimist kuulutasime töö tänaseks tehtuks. Homme-ülehomme uuesti.

Sõda prussakatega on olnud seniajani üsna edukas. Kogu koridor on täis vastaspoole laipu ning sekka mõni hingevaakuv haavatu. Selle lahingu võitsime meie.

Täna 60 aastat tagasi visati teine aatompomm Jaapani linnale nimega Nagasaki. Kui Hiroshimale heidetud pomm (“Little Boy“, 13 kilotonni) oli uraanil põhinev, siis Nagasaki pomm nimega “Fat Man” lõhkepea (20 kilotonni) oli valmistatud plutooniumist.

Muide, Nagasaki pomm oli määratud hoopis teisele linnale, Kokurale ning vaid “tänu” esmase sihtmärgi kohal lasunud paksule pilvekattele sai Nagasaki (ehk alternatiivne sihtmärk) omale kaela surmatoova pagasi. Kokura õnn on seniajani Jaapanis sünonüümiks ilgele vedamisele.

Niisiis, kes veel ei tea, siis on minu maja vallutanud (tänu lahketele naabritele korterist 6) erinevad sitikad ja satikad. Täna tulevad spetsialistid ja annavad parasiitidele pikki nokka. Oligi juba aeg.

Teiselt rindelt võttes ootan ettepanekuid, mismoodi naabrid saaksid tappa ja mina oma ratta tagasi. See oleks selline ideaalne win/win olukord — keegi ei jää tühjade kätega, kõik saavad midagi. Igaühele oma.

Üks viimase paari aasta huvitavamatest fenomenidest on machinima. Üldjuhul tähendab see seda, et võetakse mingi arvutimäng ning skriptitakse seda niimoodi, et tekiks mingi filmilaadne asi. Kõige tuntum machinima on tõenäoliselt Red vs Blue, mis on ehitatud Halo mootori otsa. Kes seda veel vaadnud ei ole, on ilma jäänud heast doosist huumorist. Seega aurake vaatama.

Nõme lugu .. hommiku poole märkasin, et iga kord kui ma mingit mängu mängima hakkan annab arvuti näkku — esialgu funkab mäng nii nagu peab, seejärel ilmuvad artefaktid, seejärel artefaktide arv kasvab ja lõpuks jookseb mäng täiesti kokku. Kuna see see värk toimus kolme erineva mänguga, siis hakkasin kahtlustama videokaarti. uuendasin draivereid, tegin erinevat ninja magicut, tulemus laias laastus ikka sama. Lõpuks taipasin masinal kaane maha keerata — ja oligi see mida ma kartsin: videokaardi ventikas oli seisma jäänud ja iga kord kui midagi graafikaosakonnas tõsisemat korraldati, kuumenes videokivi üle. Õnneks sain ventika käima ja kõik on jälle nii nagu peab. kogu see lugu siin on rohkem õpetuseks nendele, kes sama jama otsa peaks sattuma.