Mõni päev tagasi otsustasin ma oma masinasse installida lisaks Windows XP Professionalile ka Linuxi. Uudishimu oli mul juba ammu, aga sellest sulest, mis murrab kaameli selgroo jäi natuke puudu. Antud juhul osutuks suleks see, et peaaegu kõik huvitavamad WiFi-ga nikerdamise paketid on valmistatud Linuxi jaoks. Kuna Windows on mul masina töö jaoks oluline keskkonda, siis otsustasin ma paigaldada Ubuntu teise operatsioonisüsteemina masinasse lisaks. Ehk siis teisisõnu: otsustasin teha oma elu esimese dual-boot masina.
Räägime siis kõigepealt riistvarast. Selleks on Fujitsu Siemensi S seeria Lifebook, täpsemini Lifebook S7010. Eelmine kord kui ma selle koha pealt sõna võtsin, manitseti mind ettevaatusele ja hoiatati, et sülearvutitel võib igasugu veidrusi olla. Arvuti ainuke kõvaketas oli juba tehases formaaditud ühte suurde NTSF vormingus partitsiooni ja ajapikku maast laeni nodi täis saanud.
Seetõttu esimese asjana tuli ruumi tegema hakata. Pärast mõningast arupidamist otsustasin, et mu sekundaarne partitsioon ei pea just eriti suur olema ning otsustasin 10 gigase installatsiooni kasuks. Kuna mu arvutil on ka 1GB mälu, siis leidsin, et swappartitsioon võib halbade asjaolude kokkulangevusel sellise RAM-i koguse juures isegi segavaks faktoriks kujuneda ning otsustasin seda mitte tekitada. Vähema mälumahu juures on soovitav swappartitsioon luua umbes poole väiksem kui masina mälumaht. Ehk siis teisisõnu, kui ma oleks plaaninud midagi vägevamat selles masinas jooksutama hakata, siis oleks ma pidanud selle tegema näiteks poolegigase. Igaks juhuks tegin ma ruumi veidike rohkem ning lõpetasin alles siis kui 15GB vaba oli.
Järgmine küsimus, mis päevakorda tekkis oli repartitsioneerimise küsimus. Kuidas lõigata see ketas kaheks nii, et mingit jama ei tuleks. Ubuntu kasutajaskond on õnneks võrdlemisi avatud ja enamuse oma infost leidsingi ma temaatilisest foorumist. Kas Windows ikka kindlasti jääb käima? Kas ma ikka julgen?
Ok, julgen küll ja mitte vähe. Nagu õpetuses oli soovitatud downloadisin ma omale asja nimega SystemRescueCD. See on Gentoo Linuxil baseeruv live distributsioon, mis on spetsiaalselt kohandatud päästetöödeks ja erinevate hooldustööde käigus “käte õliseks tegemiseks”. Põletasin asja CD-le ning bootisin masina seda kasutades. Enne tasuks igaks juhuks siiski kontrollida, kas CD-ROM on ikka bootjärjekorras piisavalt esimene.
Mõne hetke pärast päris masin minu käest kuidas ja kuhu bootida. Ise soovitan üldse minna siinkohas käsureal üle menüüsüsteemile (sest inimesele, kes siinkohas käsurealt ise edasi oskab opereerida pole seda õpetust tõenäoliselt vaja), sisetades käsu ‘menu’. Menüüdest leiab paljugi huvitavat, kuid ma sellega võte tegeleda hiljem — bootige parem Rescue CD (leiate selle kusagilt menüüdest).
Rescude CD käivitamine joonistab ekraani ülevale vasakusse nurka maha istuva pingviini ning hakkab igavesti suure hooga tehnomöla ekraanile maalima. See võtab paraja jupikese aega, kuid selle lõppedes on kasutaja ilma igasuguse tseremoniaalsuseta otse käsureal. Sealt andke käsk ‘run_qtparted’.
QtParted on oma olemuselt Partition Magicu kloon, mis kasutab QT toolkitti, Kui teil satub olema PM käepärast võite muidugi kogu repartitsioneerimise värgi jaoks ka seda kasutada, aga siis peate asjaga juba ise hakkama saama. Valige seal kõvaketas, mida soovite timmida, mispeale avatakse kõik sellel kettal olevad partitsioonid. Ma räägin seda juttu hetkel arvestatusega, et masinas on tüüpinstallatsioon: üks ketas ja selle üks Windows XP partitsioon, mis võtab enda alla kogu ketta. Kui teil on asjad kuidagi muud moodi, siis proovige ise hakkama saada — enamus siin olevast infost on kehtib ka siis, kuid te peate ise veidike rohkem pead vaevama. Parem hiirenupuga selle ainukese partitsiooni peal klõpsates valige ‘Resize’ ja avanevas aknas on võimalik seda väiksemaks ja suuremaks teha. Mina tegin enda oma näiteks 10GB võrra pisemaks. Süsteem näitab üsna kenasti kui suur osa kettast on täis ja seetõttu pole vaja karta, et sa lohistad asja liiga kaugele. QtParted oskab ka kogu kola, mis füüsiliselt kettal selle vabaneva lõigu peal on loopida tagasi Windowsi partitsiooni, mistõttu selle pärast, et midagi ära kaob, pole vaja põdeda. Kui muudatused on tehtud, siis valige menüüst ‘Commit’, kuna ilma selleta ei juhtu veel mitte midagi. Nüüd hoiatus — kui tundub, et masin kinni jääb, siis ärge paanitsege. Asi töötab üsna madalal tasemel kõvaketta kallal ja ei viitsi sel hetkel eriti kasutajaliidesega tegeleda. Mina näiteks vaatasin üsna närviliselt jupp aega (vähemalt pool tundi) telekat. Pärast lõetamist klikake parempoolse nupuga vabanenud ruumile ning tekitage sellest ext3-e partitsioon.
Sellega on kõvaketas ette valmistatud. Välju programmist ja rebootige masin. Selle Rescue ketta asemel toppige sinna Ubuntu ketas. Kui vähegi võimalik, siis Windowsi ärge käima veel tõmmake. Midagi halba ei juhtu kui ta siiski käima läheb, aga see on paras ajaraisk. Ma hiljem räägin, miks see nii on.
Ubuntu install ise on üsna lihtne. Kutt künnab kogu raua üle, küsib partitsioone ja värke ning lõpuks laotab ennast laiali. Minu leidis ta kenast Windows XP ülesse ja küsis, kas ta tohib GRUB-i süsteemilaadijaks panna. Üdljoontes on see üsna ohutu manööver — kuid ainult tingimusel, et kõik süsteemid on masinast õieti leitud. Pärast seda tahab süsteem ennast rebootida ning windowsi asemel käivitub nüüd GRUB, mis pakub võimalust tõmmata käima XP või Ubuntu. XP-ga tegeleme hiljem.
Pärast Ubuntu käivitamist jätkub install. Erinevad paketid volditakse lahti ja pannakse kuhu vaja. Võimalik, et päritakse veel mingeid küsimusi, kuid need kõik on väga lihtsad ning ei vaja eraldi selgitamist. Pärast seda kõike saad sa juba sisse logida ning oledki Ubuntu graafilises keskkonnas (Gnome). Muide, ühe esimese asjana pakutaks sulle võimalust süsteemi patchidega uuendada. See oles mõistlik ära teha, kuid see tuleb loomulikult kõne alla ainult võrguühenduse olemasolu korral. Ja pärast uuendust ongi kõik.
Ma lõpetuseks lisan veel juurde, et GRUB-ist Windowsisse bootides tasub varuda omale natuke aega. Nimelt avastab XP, et kettamaht on muutunud ja satub segadusse. Ta käivitab reindekseerimise ja kettatesti proge (CHKDSK) ning see võtab üksjagu aega. Minul tahtis ta pärast seda ka uuesti bootida. Muide, partitsioonide tegemise ja Ubuntu installi ajal pole samuti mõtet XP-sse ronida, kuna ta satub pisut segadusse ka siis kui GRUB installeeritakse. Mõttekas on lasta tal ühe jutiga mõlemast segadusest korraga üle saada, sest nii kulub lihtsalt aega vähem.
Ja ongi kõik — dualboot masin ongi valmis.
