pronto.ee

Paari-kolme aasta pärast, kannatage veel natuke, arvab asjast Ameerika leiutaja Michael Thomas. Ja erinevalt tavalistest uhuudest on tal lipsu all juba piisavalt muid ettevõtmisi, mis on juba kas realiseeritud või mille tööpõhimõte on kinnitust leidnud.

Hetkel on ta avastanud optomagnetilise metoodika kuidas informatsiooni suurusjärgi võrra rohkem salvestada. Ta on praeguseks suutnud ome tehnoloogiat piisavalt katsetada,m et kindel olla sell toimivuses ning läbirääkimised kõvakettatootjatega käivad. Kui need peaks vilja kandma, siis esimesed prototüübid võiks avalikkuse ette ilmuda kusagilt 2-3 aasta pärast ja umbes 4-5 aasta pärast võiks asi müügil olla. 3.5″ ketta hinnaks prognoositakse hetkel $750.

Tuleb välja, et mu kõige noorem õde suutis omale päevakese pärast isa sünnipäeva tütre hankida. Teisisõnu tähendab see seda, et ma olen nüüdseks kahekordne onu — sitaks onum onu kui mõned keda ma tean.

Kui nüüd keegi veel mulle seletaks miks see mind kuidagi veidralt painab. Keskea kriis? Iiik!

Praegult esitasin oma deklaratsiooni ära. Mis toimub? Praegult süsteem mitte ainult ei töötanud adekvaatse kiirusega, vaid võiks lausa öelda, et asi toimis eeskujulikult: kiirelt ja vigadeta. Eilse hommikuga võrreldes oli kogu värk nagu öö ja päev. Keegi astus juhtme pealt ära?

Mingitel segastelasjaoludel pole mul seniajani ID-kaarti, vaatamata sellele, et mul on selle lugeja ja puha. Otsustasin, et oleks moodne ajaga sammu pidada ja parandada see viga.

1. Kust alustada? Mulle meenud, et eksisteerib selline tore internetilehekülg nagu www.id.ee. See on vägev värviline leht, kus ID-kaardiga seotud ajapulgad räägivad mida kõike vägevad (peale triibu vormimise) sellega teha saab. Menüüst paistab kohe kaugele ära suur kiri ID-KAART. Klõpsame sinna. Selle peale venitatakse lahti menüü, kust saab valida “Kaardi taotlemine”. Bingo!

2. Hmm?
Kuidas ID-kaarti saada?
ID-kaardi saamiseks pead pöörduma taotlusega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poole. Vaata lähemalt siit. Okei … klõpsame veelkord.

3. Hmm?!
Kui isikut tõendavat dokumenti taotletakse esmakordselt, tuleb pöörduda KMA teenindusbüroosse. Alternatiivina pakutakse välja tiguposti teel suhtlemist. Selleks, et leida ümbrike, marke ja pilte peaks ma niikuinii linna minema, seega unustame selle kirjavärgi. Aga kus on KMA teenindusbürood?

4. Noh, kuigi mul on pass olemas, klikin “Esmakordne dokument” valikule. Vahet ju pole, avaldusi saab teha samas kontoris, eks ole?

5. Leht on täis pikka ja mõttetut möla. Mul hakkavad närvid läbi minema. Leian lõigu: Alla 15-aastase lapse seaduslikule esindajale väljastatakse dokument allkirja vastu taotlusankeedil märgitud väljastuskohas isikut tõendava dokumendi alusel. Tekkis hiilgav idee, et äkki saab kättesaamiskohtadesse ka avaldust teha.

6. Pikk leht, mis räägib, et ID-kaarte saab kätte pankadest ja passe KMA büroodest. Vaatame kõigepealt seda pangavärki.

7. Sampo pank vastab helistamise peale, et nemad ID-kaarte ei väljasta. Fuckers!

8. Ühispank või nagu mulle tähtsalt öeldi nüüdne SEB pank (mille kontor on kohe minu kontori vastas) pakub, et minu ma www.pass.ee peale. Nemad pidavat kaarte küll väljastama, aga see on ka kõik millega nad mind aidata saavad (Loomulikult olid nad vahepeal oma EYP lehe SEB leheks muutnud, aga see ei olnud eriline pingutus edasi klõpsata).

9. Pass.ee on kohe ID-kaardi koha pealt lahti, leian sealt midagi taotlusankeedi kohta.

10. Taotlusankeet, mida saab arvutis täita on mingi PDF dokustaat, mis tuleb pärast täitmist välja trükkida ja kontorisse viia. No WTF?!?

11. Otsustasin seda ankeeti proovida. Poole pealt lõin käega — kust kurat mina pean peast teadma oma isa ja ema isikukoode?! Pealegi olen ma kõik need andmed juba omal ajal jaganud passi tehes välja. Meil on igast X-Teed ja muud mõnud, otsigu ise. Ilmselt on 21 sajandisse praeguseks jõudnud ainult Steinbocki maja. Otsustasin old-fashioned vahendeid kasutades asja joonde ajada.

12. Helistasin KMA-sse. Telefon on kinni. Kinni. Oodates avastan pass.ee lehel mingi mõnitava menüüvaliku, mille nimi on “Vaadake animatsiooni”. Juba esimeste kaadrite juures läheb hari punaseks. Tramaeivõi oli mul vaja selle peale klikata?!

13. Telefon on endiselt kinni. Ma vean kihla, et mingi rõve mutt on toru hargilt maha tõstnud, et rääkida kontorikaaslastega eluliselt olulistest asjadest nagu Ene uuest peikast ja kuulda uudiseid selle kohta millisesse poodi on just erikuradiseksikaid botikuid müügile tulnud. Mul muidugi sitt jälle keeb.

14. Kinni, kinni, kinni, kutsub! Jees! Mammi võtab vastu ja teatab, et tehku ma ainult pilti ja tulgu kontorisse. Kontor asub Lastekodus ja seal võetakse vastu ka avaldusi. Ja neil on tõepoolest võimalik oma baasist mu vanemate andmed välja imeda. Neetud, pean pilti minema tegema. Peaks minema, habeme ära ajama ja mõned pidid tegema. Tädi lisab pärast mõningast (suhteliselt lühikest) lobisemist rõõmsalt kõne lõppu, et tulgu ma aga nende kontorisse, neil polevat külaliste vastu midagi. Olen sõnatu.

15. Lükkan selle tähtsa asja homseks. Ma ei ole siin mingi Ojuland, kes ennast töö ajast mukib. Eks ma pärast räägin, kuidas mul avalduse tegemine läks.

PS. Leidsin muude ebatarvilike infokogumite hulgast ka KMA vapi. Mida nad sellega teevad, ma ei tea, kuid selle asja heraldika on kangesti kahemõtteline. Lisan pildi:

Mäletate seda väljendit, et tuled kuidas tuled, kas kilbiga või kilbil. Eesti kassid on nende vapil igatahes kilbil. Sirakil.

Sitt … keeb … ei … tohi … arvutit … purustada …

The connection has timed out
The server at apps.emta.ee is taking too long to respond.

Hiljem:
Tagasimaksmisele kuuluv tulumaks: 2897

Veel pool tundi hiljem:
Eluasemelaenu intressid – näidata laenu- või kapitalirendiga soetatava eluaseme aadress
Deklaratsioon kinnitamata vigade tõttu
Eluasemelaenu intressid – näidata laenu või rendi kasutamine

Tramaeivõi — no kas ei saa selliseid asju kohe öelda, ma pidin siin POOL TUNDI “Try again” nuppu litsuma, et lõpuks selline veateade saada.

Kõvasti hiljem:
FUCK THAT! Tramaeivõi, kui meil tehakse mingi asi KOHUSTUSLIKUKS, siis tehke ka nii, et seda saaks täita! Minul see igatahes pärast tunniajast katsetamist ei õnnestunud. Ma peaks ilmselt tegema hagi kuhugi mulle praegult tekitatud vaimse kahju eest!

Nõnda nagu siga mahub pudelisse. Elevusest.

Tunnistan ausalt, et tunnen teatavat hingesugulust.

Olgu … Võsa laenas mulle seniks oma vana telefoni kuniks ma uue soetamisega tegelen. Ehk siis vabas vormis klassikuid ümbersõnastades: “Toru otsas näeme, raisk!”

… need on meie sõberid. Jänesed ja põderid, olge siis tublid, täna on teie päev.

Poliitikud on juba päris mõnda aega jauranud teema üle, kas Eesti vajaks palgaarmeed või võiks vanamoodi edasi lasta. Tänases Hommikutelevisioonis võttis Hardo Aasmäe selle teema väga kenasti kokku lahates asja erinevate nurkade alt lähtudes Eesti ja Aafrika lähi- ja mitte-nii-lähiminevikust. Kuna ma olen tema seisukohtadega antud küsimuses päris, siis pidasin vajalikuks sellest siingi veidike sõna võtta.

Palgaarmee on oma olemuselt ründearmee. Kuna tegu on sisuliselt palgasõduritest koosneva kogumiga, siis keerleb asi puhtalt raha ümber. Kui riik satub löögi alla (vahet pole, kas tegu on sisevaenlase või välisvaenlasega), siis palgasõdur muutub ksüitavaks suuruseks, kuna tema lojaalsus on suuresti ostetud, seega rahast sõltuv. Rasketel aegadel paraku aga on rahaga alati kitsas. Liivi sõja ajal vahetas nii mõnigi palgasõdurite kompanii poolt, kuna teine poolt tegi parema pakkumise. Palgarmeesi kasutatakse olukordades, kus sõda ennast ise ära tasub — ehk siis tähendab see, et sõjasaak lõppkokkuvõttes katab tehtavad kulutused või liitlased toetavad operatsioone rahaliselt.

Meie praegune sõjavägi seevastu on puhtakujuline kaitsearmee. Isegi selle nimi on kaitsevägi. Kaitsesõdades on selline armee palgaarmeest kordi effektivsem, sest suhteliselt lühikese aja ja vastuvõetavate kulutuste hinnaga on vajaduse korral võimalik päris suure hulga piisavalt pädevaid mehi püssi alla koguda. Sellise armee miinuseks on see, et sõdurite moraal kaob nagu nõiaväel kohemaid kui nad piiri taha saadetakse (Vabadussõja ajal oli see näiteks probleemiks). Afganistaani sõjast me ilmselt ei hakka rääkimagi. Sellise armee puhul muutub probleemiks ka koduste surve riigile, kes ei taha, et nende isad, mehed ja pojad kurat teab kus kuulirahe all peavad kükitama.

Seda palgaarmee jutt, mida mõned tegelased viimasel ajal on ajanud võib selles kontekstis tõlgendada ka kui soovi tegeleda vallutussõdadega. Kas siis “internatsionaalse kohustuse” raamides või sooviga kellelegi pasunasse sõita. Venemaale või? Ma kujutan juba ette kui Eesti saadik Moskvas kärkimas käib ja kuidas Putini kulmud kukla peale tõusevad ning mees teesklematu üllatusega küsib: “You and what army?”

Nädalavahetusel peab kinno minema ja selle filmi ära vaatama. Nagu ikka on ühinemisavaldused teretulnud.