Tänast PLO kommentaaree uurides leidsin sealt kuradi hea kirjatüki. Tegemist on ühe jutukese sissejuhatusega. Kuna autorit ei tea (kasutab nime Pia_Kurro), siis ei saa ma teda kuidagi pikemalt kiita, aga ma otsustasin jutu igaks juhuks oma lehele kopeerida, et see kaotsi ei läheks:
Nagu ikka, kirjutasin valmis umbes sissejuhatuse. (Mul tulevad sissejuhatused ja sisukorrad hästi välja aga ss ma alati vaatan peala ja tundub et ei olegi nagu enam midagi edasi kirjutada, et nagunii on ju nagu juba peamine ära öeldud)
See on ka just selline lugu, siin on personalikonkursiga ka just tegemist. Kirjuta ise edasi, kui midagi puudu!
***
OÜ Topsik.
Tegelased:
Jorma, OÜ Topsik asutaja ja omanik.
Kiilaspäisusele kalduval Jormal oli kodus hästi toimiv hambatikkude tootmise firma, kus töötas kolm inimest – operaator, raamatupidaja ja üks tšikk, kes vastutas kauba vastuvõtmise ja väljasaatmise eest ning vajadusel esindas Jormat läbirääkimistel. Tšikk oli õieti Jorma naine Melinda. Mell lõi alati läbi ehk sai partneritelt mis tahtis, seetõttu Jormal õieti polnud ettevõttega muret enam ammu, nagu ka naisega. Ta otsis uusi väljakutseid ja sõpradega Tallinnas nädalavahetust veetes olid linna võimalused talle silma jäänud.
OÜ Topsik.
Topsikuid läheb maailmas ikka vaja, mõtles Jorma. Kaks kolmandikku aastat seinte vahele sunnitud rahva suviste väliürituste kava on tihe ning topsikulembene. Topse kulub igat masti ja mõõdus – väikesi peibutavaid degustatsioonitopse, keskmiselt vähemahutavaid topse suure juurdehindlusega odavate jookide arvukaks müümiseks ning altruistlikult gigantseid õlletopse, mis kõiki pihunärve korraga muljudes mõjuvad rahustavalt, aidates vaigistada muret liigselt pillatud raha pärast. Jorma ostis kasutatud topsikuliini ühe sõbra vanaldaselt onult, kes kippus Kanaaridele rahulikku vanaduspõlve veetma ja käega lüües andis liini ära veerandiku hinnaga. Liin ei vastanud enam ammu moodsatele topsitrendidele ei vormi, värvi ega keskkonnasõbralikkusnäitajate poolest, aga alustavas majanduses, kus palju tähtsamatki veel läbi sõrmede voolas, kõlbas enam kui küll.
Urmas, OÜ Topsik tegevjuht.
Urmasega oli Jorma tutvunud ühel kräul ja nende vaated sobisid. Kumbki eelistas elus topsikulikku pragmatismi, end pika perspektiiviga liigselt koormamata, nautides kiiret väljavahetatavust ja ühekordset kasutatavust. Kumbki elas üürikorteris, mida sisustasid kättesaadavate pehmete voodikaaslaste ja käepärase koguse topsidega. Urmasel polnud päris naist kunagi olnudki, kuigi oli (teadaolevalt) üks laps. Poiss elas ema Liinaga väikelinnas armastavate vanavanemate katuse all ja kumbki seetõttu ei valmistanud Urmasele erilist muret ega ka esitanud erilisi nõudmisi. Urmasel oli kõrgem haridus ühelt raske täituvusega tehniliselt erialalt ja ärialaste teadmiste puudumise kompenseeris ta edukalt EÜE-ajast pärit arvukate sidemetega.
Tiit, OÜ Topsik müügijuht.
Tiidu kutsus Topsikusse Urmas, olles teda kohanud kunagi poja sünnipäeval ja mõni aasta hiljem uuesti. Liinaga too selleks ajaks enam ei suhelnud, oli vahepeal pealinna kolinud ja kurtis halba klappi ülemustega uues ettevõttes, kus vastumeelsust tekitas tema harjumus topsikutest jooke tarbida. Mõeldud, tehtud.
Sirli, OÜ Topsik turundusjuht ja firma ainus personalikonkursiga leitud spetsialist.
Avaldusi töökohale välisfirmas oli saabunud igast ilmakaarest ja kasvav kuhi oli mehed üpris murelikuks muutnud, kuni Tiit selles sobrades avastas endise klassiõe nime. Pealegi oli Sirlil konkreetselt turundusdiplom ühest Oxfordi aadressiga postiharidusülikoolist, läbilöövalt punakas pea, mille täpsem toon muutus nagu taevas aovalgel korrapäraselt iga pooleteise kuu tagant, ning harmooniliselt pilku hajutav dekoltee selle all. Ta sõitis tööle hommikuti basseinivärskelt, väikeses moevärvi liisinguautos, mida finantseeris tema mees, kes oli ehitusjuht. Rahamuret peres polnud, seetõttu topsikufirma pakutav palganumber Sirlit ei häirinud. Ujumas hommikuti käis Sirli seetõttu, et abikaasa oli talle tennisemängus kord alla jäänud ja eelistas nüüd mängida meeste ringis või siis mõnega klubi paljudest mängupartnerit otsivatest naistest, seetõttu oli Sirli kehalise tegevuse mõttes nüüd jäänud iseenese hooleks.
Sibylla-Liis, OÜ Topsik sekretär.
Sibul või Sibulake või pakilisema vajaduse puhul Liisu, nagu teda üksmeelselt hellitavalt kutsuti, oli pärit korralikust perest. Liisu isa otsused olid enamasti eestlaslikult lõplikud nagu tütre nimigi, tema särtsakalt naisukeselt seevastu, kellel oli mitte ainult kätt sisustusbutiigi pidamiseks, vaid ka tarmukust saavutada lõplike otsuste läbivaatamist vastavalt vajadusele, pärines tütre ambitsioonikas pool – oma tütrele tahtis ta kindlasti kreeka jumalanna nime! Liis oli lõpetanud ühe neist paljudest äärelinna keskkoolidest ja õppis parasjagu eraülikoolis 2. kursusel ajaloolist äriõigust. Tegelikult meeldinuks talle õppida puhast ajalugu, aga vastuvõtukomisjoni soovitusel otsustas rakenduslikuma programmi kasuks. Sibulake leidis alati lahenduse mis tahes probleemile ja oli seetõttu kõikide lemmik. Tõtt-öelda kaalusid mehed teda isegi turundusjuhi ametikohale, kuid otsustasid siis, et ei viitsi end pingestada uue sekretäri otsimisega, samas kui turunduskohta täitma kedagi ikka ju leiab.
Tamara, OÜ Topsik raamatupidaja. Tamara oli täna tegelikult viimast päeva tööl, aga ta ise ei teadnud seda veel. Urmasel oli kavas talle lõuna paiku öelda. Tamaral oli diplom omaaegsest Leningradi ülikoolist tööstusjuhtimise alal ja mitukümmend aastat raamatupidamisstaaži. Ta oli olnud oma piirkonna üks lootustandvamaid noori juhte ja talle esimeseks usaldatud väikeses tsehhis töötas tema alluvuses päris mitusada töölist, kuid pärast eestlasega abiellumist ja mehe koju kolimist ei suutnudki ta lõpuks uute mastaapidega kohaneda. Jormale oli teda soovitanud üks mehe esimesi tüdruksõpru Eestis, kah venelanna, habras kuid mitte suu peale kukkunud, kes hiljem abiellus ühe oma rahvusest suurärimehega. Viimase aasta jooksul oli raamatupidamisprogrammi kolm korda vahetatud, mida Tamara firma “naistele” vahel kohvi juues kurtis – Urmas oli saanud sõpradelt erinevaid soovitusi ja efektiivsuse nimel ei pidanud õigeks investeeringutelt kokku hoida. Tamara ei osanud tollest viimasest nüüd enam arveid välja trükkida ja Urmasel hakkas vaikselt kõrini saama. Niikuinii eelistas mutt kõnes vene keelt ja tal oli ka vanast jäänud komme sõbrannasid tööl vastu võtta ja nendega kohvitoas pikalt lobiseda. Aitab küll, ajalehed on tööd otsivaid raamatupidajaid täis. (Urmas oli kindlal arvamusel, et töö aeg kuni kella viieni on töö jaoks, pärast seda on iseasi, mida keegi teeb – kui tahab, tehku tööd, kui ei taha, ärgu tehku.)
Osaühingul Topsik läks seega täiesti hästi, eriti suvel.
[NB! Kõik nimed ja olukorrad täiesti juhuslikud!]
