pronto.ee

ANGERED BY SNUBBING, LIBYA, CHINA
SYRIA FORM AXIS OF JUST AS EVIL
Cuba, Sudan, Serbia Form Axis of Somewhat Evil; Other Nations Start Own Clubs

Beijing (SatireWire.com) — Bitter after being snubbed for membership in the “Axis of Evil,” Libya, China, and Syria today announced they had formed the “Axis of Just as Evil,” which they said would be way eviler than that stupid Iran-Iraq-North Korea axis President Bush warned of his State of the Union address.

Membership closed

Axis of Evil members, however, immediately dismissed the new axis as having, for starters, a really dumb name. “Right. They are Just as Evil… in their dreams!” declared North Korean leader Kim Jong-il. “Everybody knows we’re the best evils… best at being evil… we’re the best.”

Diplomats from Syria denied they were jealous over being excluded, although they conceded they did ask if they could join the Axis of Evil.

“They told us it was full,” said Syrian President Bashar al-Assad.

“An Axis can’t have more than three countries,” explained Iraqi President Saddam Hussein. “This is not my rule, it’s tradition. In World War II you had Germany, Italy, and Japan in the evil Axis. So you can only have three. And a secret handshake. Ours is wicked cool.”

THE AXIS PANDEMIC

International reaction to Bush’s Axis of Evil declaration was swift, as within minutes, France surrendered.

Elsewhere, peer-conscious nations rushed to gain triumvirate status in what became a game of geopolitical chairs. Cuba, Sudan, and Serbia said they had formed the Axis of Somewhat Evil, forcing Somalia to join with Uganda and Myanmar in the Axis of Occasionally Evil, while Bulgaria, Indonesia and Russia established the Axis of Not So Much Evil Really As Just Generally Disagreeable.

With the criteria suddenly expanded and all the desirable clubs filling up, Sierra Leone, El Salvador, and Rwanda applied to be called the Axis of Countries That Aren’t the Worst But Certainly Won’t Be Asked to Host the Olympics; Canada, Mexico, and Australia formed the Axis of Nations That Are Actually Quite Nice But Secretly Have Nasty Thoughts About America, while Spain, Scotland, and New Zealand established the Axis of Countries That Sometimes Ask Sheep to Wear Lipstick.

“That’s not a threat, really, just something we like to do,” said Scottish Executive First Minister Jack McConnell.
Buy SatireWire’s new book!

While wondering if the other nations of the world weren’t perhaps making fun of him, a cautious Bush granted approval for most axes, although he rejected the establishment of the Axis of Countries Whose Names End in “Guay,” accusing one of its members of filing a false application. Officials from Paraguay, Uruguay, and Chadguay denied the charges.

Israel, meanwhile, insisted it didn’t want to join any Axis, but privately, world leaders said that’s only because no one asked them.

Copyright © 2002, SatireWire.

Author’s note: Strangely enow, this SatireWire story lately has been zipping around the ‘Net attributed to John Cleese. That’s flattering and funny and all, but now I’m getting so many emails asking who “really” wrote it that it will make my life easier to nip it here. I apologize for any disappoinment, but the story was written by Andrew Marlatt. It first appeared on SatireWire on Feb. 1, 2002, and was subsequently published in several major newspapers, including this version still available at The Washington Post. So that’s the deal. All the best — Andrew.

Alles see oli kui Mikko oma rinna kummi ajas ja Brüsselist kilkas, et Eestile oleks sookvoote vaja (milleks ta pidas sobilikuks 33%, kuigi Eestis juba on hetkel juhtidest 38% naised). Põhimõtteliselt oli tema seisukoht selline, et andis Jumal piimanäärmed, annab ka mõistuse ja ameti. Nüüd kus talle anti võimalus oma seisukohti televisioonis esitada, lõi ta kohemaid põnnama:

Mikko ise asja ei kommenteeri. „Jumal!” ahhetab ta. Naerab. „Jumal, minu asi on… Okei, ma ei kommenteeri..,” puterdab ta telefonitorusse. Vastuseks küsimusele, kas ta loobus saates osalemast hirmust Gräzini ees või argumentide puudusest, kõlab närviline naer ja „ma ei kommenteeri, aitäh”.

Kas meil ikka on vaja temasuguseid “juhte”, kes ei ole võimalised oma sisukohtade eest seisma ja otsuseid tegema ja kes oma koha on saanud ainult selle tõttu, et mingi kvoot või viisaastakuplaan on vaja kusagil täita? Eestlased ei ole meestel ja naistel kunagi eriti vahet teinud (isegi meie keeles puuduvad vasted nais- ja meessoost asesõnadele (he ja she)), mis otseselt kajastub ka selles 38%-s. Mulle tundub, et Mikko soovib sellega lihtsalt garanteerida omale pikas persepktiivis sooja kohta kusagilt Brüsselis või Riigikogus.

Ma ei hakka siin propageerima erakondi kui selliseid .. maailmavaatelisi küsimusi peab inimene otsustama ise. Küsimus on rohkem selline, et kelle poolt erakonna sees hääletada. Kas väikese või suure tegija poolt:

Tegelikult on see küsimus palju keerulisem ja mitmekihilisem. Parteid võivad tunduda väljaspoolt monoliitsed ettevõtmised, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Kui paralleele tõmmata, siis partei on lihtsalt pisike riik, kus on omad fraktsioonid ja lahkarvamused. See, et Eestis võtab enamuse häältest Keskerakond ei tähenda automaatselt veel seda, et kõik eestlased oleksid keskerakondalsed. Näiteks ühinemise küsimused jagunesid näiteks RP liikmed laias laastus neljaks: Reformi toetajad, eraldiseisva erakonnana jätkamise toetajad, isamaa toetajad ja erapooletud (enamus). Mina ise olen juba kolm aastat olnud Isamaaga liitumise toetaja. Igal juhul ei tasu anda hääl ainult erakonna poolt, vaid vaadata, mis inimesega tegu on ja kes on tema sõbrad.

Ütleme nii, et mingis erakonnas on kolm tegelast a, b ja c. Kodanik a ei meeldi sulle üldse kuid ta on nimekirjas esimene. Kodanik b on selline populaarne, ta ei ole küll su esimene valik, aga ta pole ka väga halb. Kodanik c on hea mees ja meeldib sulle. Ainuke probleem temaga on see, et ta ei ole tuntud ja seetõttu ka populaarne ning kui häälte ümberjaotamiseks läheb, siis läheb tema hääl suure tõenäosusega kodanik a-le. Kelle poolt siis hääl anda? Kas kodanikule b või kodanikule c?

Personaalselt soovitan ma siiski seda häälte ülekandmist mitte karta. Erakonna sees mõõdetakse inimeste mõjuvõimu suuresti kui suur on nende toetus rahva seas. Kui kodanik c korjab vaid 10 häält võib ta olla ükskõik kui tore mees, aga talle lihtsalt ei anta sõna sest tal puudub mandaat (kui nii võib öelda). Kui kodanik c saab aga näiteks üle 100 hääle ja seda ilma partei toetuseta, siis tähendab see automaatselt seda, et ta on tegijaks saanud ning tema mõjuvõim kasvab peaaegu üleöö. Samuti tähendab see seda, et tema vaated ja mõtted leiavad oluliselt rohkem kõlapinda ja lõppkokkuvõttes tugevneb ka tema sisefraktsiooni mõju. Mis siis, et võib-olla kodanik a saab seetõttu oma hääled kokku, kuid järgmine kord on kodanikul c palju paremad väljavaated ja kuna tal on ka erakonna sees rohkem sõnaõigust, saab ta kodanikule a ka rohkem ninna karata kui viimane peaks midagi rumalat tegema.

Hästi tore Dilberti koomiks, mida on praktiliselt võimatu tõlkida:
. Scott Adams kommenteeris selle peale, et osa ajalehti läksid koguni nii kaugele oma korrektsustuhinas, et panid Uranuse asemele Pluto.

Teinekord ronivad mul kulmud kukla peale kui muidu täiesti selget ja arusaadavad juttu ajavad inimesed suudavad muidu üsna selgeid ning arusaadavaid asju arutades äkitsel ennast nii tobedalt (peaaegu religioosselt) arusaamatuks teha, et kahju hakkab lausa (vestlus läheb lõpuks nn “jah, agade” peale, mis tegelikult tähendab lihtsalt kaotuse tunnistamisest keeldumist). Üks neist on viimase aja läbimõtlemata küsimuste top 10-e esimene küsimus: “Milleks läheb Isamaal vaja RP-d”. Võtame selle punkthaaval läbi.

Pragmatism.
Kes on Isamaa põhivaenlane järgnevatel valimistel? Veidike mõeldes selgub, et see ei ole ei Keskerakond, Sotsid ega Rahvaliit. Natuke on selleks Reform ja 100% RP. Nimelt RP ja isamaa lähevad sama valija järele ning algav valimisvõtlus oleks olnud otse välja öelduna vennatapusõda. Liitumine aitas mõlemat parteid säästa olukorrast, kus nad teineteist mustates oleksid sunnitu olema mustama ka iseennast ja oma maailmavaadet.

Isamaa stagneerus. Isamaaliit oli vindumas — vanad süsteemid enam ei tööta, aga uusi ei suudeta luua (üks ultrakonservatiivse poliitika rehadest). Isamaa vajas paaniliselt uut ja värsket verd. Lisaks ei olnud Isamaasse enam alles jäänud aktiivseid võtmeisikuid — need, kes olid ei suuda, ei saa või ei taha olla vankri ees (vaadake kasvõi nende KOV-i pinki, mis oli pehmelt öeldes naeruväärne). Isamaa on kaks korda käinud oma ajaloo jooksul ära hullemas augus kui RP on eales olnud (jutud sellest, et RP ei saa valimistel ühtegi kohta on sarnane selle kinnisvarajutuga, kuidas kohe tuleb krahh .. võhikutele suusoojaks hea aastaid ajada. MIllal seda rääkima hakatigi?). Iga järgmine põrge on olnud nõrge ja praegune põrge oleks olnud nn “surnud kassi põrge”.

RP on kaugelt paremini materiaalselt kindlustatud. Teatavasti makstakse kõikidele parlamendierakondadele stabiilsustoetust, mida arvutatakse kohtade arvu alusel Riigikogus. Samuti on RP-l palju paremini organiseeritud rahastamispoliitika üldisemalt. Kõik ju teavad, et ilma reklaamita sul ei õnnestu tänapäeva ühiskonnas müüa ühtegi toodet, olgu see nii hea kui tahes. Mida me meediast ei leia, seda pole olemas. Näiteks üleelmistel valimistel oli ühe parlamendikoha hinnaks erakonnale umbes 300000 krooni. Tänapäeval on see summa tõenäoliselt suurem.

RP-l on suurusjärk parem maakondlik võrgustik. Isamaa oli jäämas nn linnavurlede partei staatusesse, samal ajal kui maavalijate seas lõikasid põhisaagi KE, RL ja RP. Aga pool Eestit ei ela linnas. Ausalt öeldes juba see võrgustik ise on ühinemist väärt Isamaa jaoks, sest parlamendivalimistel võivad need hääled olla määrava väärtusega.

Isamaa ei saa kogu RP-d. Suur osa Res Publikast, eriti “need liikmed” lähevad pigem Reformierakonda. Laias laastus koosneb RP neljast osast: Isamaa toetajad või endised Isamaaliitlased, Reformi toatajad, RP toetajad ja muud (passiivsed liikmed). Liitudes tulevad uute erakonda peamiselt niikuinii Isamaa vaateid toetavad tegelased ja nn RP tegelased. Teisisõnu ideoloogiliselt jääb kogu parteid niikuinii juhtima Isamaaliidu pool.

Ajaloolised põhjused.
Enamus Res Publica poliitilise taustaga inimesi tuli niikuinii Isamaast. Hetkel oleks tegemist pigem kadunud poegade koju tagasi tulekuga. Uutel poistel saab loomulikult raskem olema teiste sekka sulandumisega, mistõttu nende aeg lükkub seekord kaugemasse tulevikku (sellest ka osade tegelaste Reformivaimustus). Põhimõtteliselt ei ole jutt mitte kahe partei ühinemisest, vaid pigem ühe partei kahe tiiva ühinemisest. Ehk siis lihtsalt lõpetatakse ära ebaõnnestunud eksperiment.

Nii RP-l kui Isamaal on hetkel päris kopsakas putkoorem seljas. Huvitaval kombel on need aga mittekattuvad, ehk siis kui Isamaale midagi ette heidetakse saavad RP taustaga mehed püsti tõusta ja öelda, et “mida-mida?”. Ja vastupidi.

Isamaliit on sellise asja juba korra läbi teinud. Miks muidu tema nime lõpus sõna “-liit” on. Oma olemuselt on tegu asjade loomuliku käiguga ja sellised liitumised on sellel kambal tavaliselt lõppenud järjekordse tähelennuga. Usaldage vanemate olijate kogemusi.

Vot nii, ma praegult ei viitsi edasi klõbistada, sest ma arvan, et siit tuleb juba piisavalt mõtlemisainet. Praegune nimi muide on ilmselgelt ajutine. Nagu RP omaaegne plaan võtta erakonna nimeks Ühendus Vabariigi Eest, mis aga kõikide vastuseisu tõttu haledalt läbi kukkus.

Autopia räägib sellest, kuidas Utahs tegeletakse liikluse optimeerimisega. Nimelt on võimalik seal jälgida (ilmselt anonümiseeritud) mobiiltelefonide liikumist mööda liiklusmagistraale ning selle põhjal tuvastada liiklusummikuid ja mõõta tänavate läbilaskevõimet. Ausalt öeldes päris nutikas mõte, mida võiks rakendada ka meie linna liiklusreguleerijad valgusfooride ja muu sellise timmimisel.

Üldiselt Autopia on üldse üks väga väärtuslik sait. Ma siin vahepeal andsin välja senini veel katteta veksli, et kunagi kirjutan alternatiivkütustest pikemalt, aga milleks vaeva näga kui Autopia seda teemat niikuinii jube pikemat aega katnud on.

Ma vaatan praegult aknast kahte igavesti võimast torni, mida Tallinna Citysse hetkel ehitatakse ja mul tuli pähe idee. Mis oleks kui tulevikus kõikidele uutele majadele kohustuslikus korras punased nunnu korstnaga viilkatused ehitada? Äkki siis lõppeb see virisemine, et kolmas aastatuhat Tallinnasse ei sobi ükskord ära?

Vaatan praegu seda torni uuesti selle pilguga ja suu läheb vägisi kõrvuni!

Ma mäletan sellist laulu, mis algas sõnadega:

Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.

Aga millest see laul siis TEGELIKULT on? Tänast Delfit sirvides jõudis mulle see äkitselt kohale — laul käib Eesti ainsast selgrooga mehest: kõik ülejäänud on pugejad, vabandajad ja argpüksid.

Millest mulle selline sähvatus siis? Ma lugesin üle pika aja Delfi kommentaare ja leidsin ühe huvitava seaduspärasuse — peaaegu igas vähegi arvestatavas ja sisseehitatud konfliktiga teemas on vähemalt üks kommentaar (tavaliselt on neid hulgim), mis algab sõnadega “Pole küll [kellegi/millegi] fänn/toetaja, aga …” Kas ikka on vaja kogu aeg ette ja taha vabandada? Igaks juhuks kõigest ja kõigist juba eos distantseeruda, et äkki keegi paneb pahaks? Ilge kusikute kari küll, ma ütlen.

Hiljuti oli mul selline õpetlik kogemus, kus üks tegelane oli omale valmis ehitanud webilehe: ilusa, värvilise ja dünaamilise. Sinna sai uploadida erinevaid faile ja neid siis hallata. Kuna tegemist oli sellise wiki tüüpi asjaga, siis ei olnud see salasõna all, vaid kõigile kättesaadav keda asi huvitas. Ühel kenal hommikupoolikul avastas ta ühe mitte nii kena asja — mingi kurikael oli kõik tema failid maha kustutanud. Küsime nüüd noortelt detektiividelt: kes seda tegi? Infot muide selle jaoks on piisavalt.

Vastus: Seda tegi Google. Nimelt töötab Google nõnda, et mingi aja tagant kondab Googlebot läbi kõik internetileheküljed, mis tal andmebaasis on ja kogub sealt kokku viiteid sellistesse kohtadesse, kus ta veel käinud pole, mida ta seejärel omakorda läbi kammima asub. Mingil hetkel oli keegi pannud viite sellele lehele ning Google oli seda kohe ilge hooga läbi uurima asunud. Aga osa linke olid sellised, mis faili maha kustutasid kuna nende taga olev dünaamiline funktsionaalsus oli lihtsalt selline (a la http://internetileht.ee/delete.php?lehenumber=1). Siit õpetus — kui teie internetilehel on mingi jupstükk, mida te juhuslike klikkidega kokku ei taha lasta (failide kustutamine, erinevad küsitlused, jne), siis hoidke seda a) kas passwordiga kaitstud kohas, b) kasutage robots faili, mis enamuse tegelastest eemal hoiab, c) lisagi kontroll, mis “kahtlaseid” asjandusi ligi ei lase või d) kasutage javascripti kontrolle.

Selle aasta Rabaroki esimesed esinejad on siis teada. Pungiosakonnast on siis tegijateks Misfits ja raskemast klassist Kreator. Pole paha!