pronto.ee

Sellel kui ministrid praalivad kusagil mooramaal notitud antiloopidega peavad lihtsurelikud sootuks tavalisemate jahiloomadega läbi ajama.

Ühe teatava habemiku käbarad hakkavad kohe-kohe täbaralt käima. Selgub, et Batmanil on konkreetne plaan talle kitli peale anda peatselt müügile saabuvas koomiksis “Holy Terror, Batman!” Ja kui Batman midagi lubab, siis ta seda ka teeb.

Eile käisin poes ja ostsin omale sellise telesarja nagu Firefly esimese (ja kahjuks viimaseks jäänud) hooaja. Õigupoolest olin ma varem sellest ainult esimest osa näinud, kuid kõik märgid viitasid sellele, et seda sarja vaatamata jätta ei tohi. Istusime tarme juurde maha, võtsime paar õlut ligi ja lükkasime asja käima ja enne kui me arugi saime oli kell 2 öösel ja viies osa läbi vaadatud. Niipalju siis plaanist ainult paari kolmega piirduda.

Kui keegi tahab endale seda osta, siis Stockmanis on hetkel veel paar komplekti müügil hinnaga 450 krooni. Erinevalt mõnest muust sarjast on sellel korralikud subtiitlid ja komplektis on lisaks sarjale endale veel terve posu erinevat boonusmaterjali.

Üldjoontes on tegu uskumatult huvitava kompotiga, mis on osaliselt justkui klassikaline kosmoseooper ja oseliselt vestern. Tüübid lendavad oma laevaga mille nimi on “Serenity” mööda kosmost ringi ja üritavad sahkerdamisega endale elatist teenida. Mis loomulikult neid ühest sekeldusest teise viib ja elul igavaks ei lase muutuda. Soovitan!

Väike õpetus oma ala spetsialistilt:

Hiljuti sattusin teleka ees kanaleid edasi-tagasi kruvides MTV peale ja ennäe, saateks sattus olema Headbangers Ball. Tavaliselt ma isegi HB ajal ei viitsi seda kanalit eriti kaua jälgida kuid seekord esines seal mingi noor bänd mis mängis midagi, mis kõik mu Iron Maideni ja Metallicaga välja koolitatud nostalgiameeled paugupealt kõrvu kikitama asjas. Loo lõpus avaldati ka bändi nimi, milleks oli “Bullet for my Valentine”.

Fast forward natuke aega ja müügile tulid Metallica piletid, mille esimene laar kõva kolme päevaga läbi müüdi. Teatati, et Eesti poolt soojendavad asja “Sun” ja “Pedigree” ning piiri tagant tuleb lisaks peaesinejale ka Welshi uelsi bänd “Bullet for my Valentine”.

Ühest loost siiski on pisut vähevõitu, et kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Eile käisin ja ostsin omale nende kauamängiva nimega “The Poison” (ja kuna ma seal juba olin, siis ka “Firefly” esimese hooaja DVD-del), tassisin selle koju ja surusin plaadimängija lõugade vahele. Play. Pärast viimase loo lõppu pidin tõdema, et plaat oli igat senti väärt.

Hindeks paneks ma albumile 7/10. Peamisteks probleemideks oli minu jaoks suhteliselt nõrk vokaal ning mõningane ebaoriginaalsus, seda eelkõige just helipildis. Ka ei olnud sellel plaadil selliseid lugusi, mis oleksid epohhiloovad ja mida võiks automaatselt raskemuusika klassikasse liigitada. Samas oli see igati hüva reis nostalgiaroki valdkonda ja juba ainult selle tõttu väga teretulnud nähtus.

Delfi teab öelda, et Savisaar läheb rongiga sõitma. Kas oleks palju paluda, et ta ainult ühe otsa pileti ostaks?

Uuendus: Täna hommikul värske pilguga vaadates tundub selle kande pealkiri nagu mingi andektoodi algus.

Dilberti autorina tuntud Scott Adams võtab väga ilusasti kokku kogu valimissüsteemi olemuse ja näitab ära kes lõikab sellest profiiti ja kes mitte. Samuti seletab ta lahti miks ta ise valimas ei pea käima:

Senior citizens vote like crazy (sometimes literally), and look at all the loot they get. Younger generations are paying those lazy Greatest Generation bastards more Social Security money than the retirees ever paid into the system. That’s because seniors bother to vote. They’re smart!

Personally, I don’t vote. That’s partly because I know there isn’t enough information available for me to make an informed decision, and partly because the rich white guys in power (my peeps) are doing a good job of taking from the poor and giving to me. I don’t have much to gripe about.

Tervishoiuga seotud ametkondade jaoks on peenike pere ikka südameasjaks olnud. Pika ja vaevarikka töö tulemusena lõid nad meetodi millega lapsi kõige tõhusamalt kaitsta saab:

Eile soetasin omale elu esimese venekeelse juturaamatu. Asi selles on, et mu vene keel on suhteliselt nõrk ja kuna mul viimasel ajal pole ka seda eriti praktiseerida vaja olnud, siis ka suhteliselt roostes. Et ta üldse suust välja ei kukuks otsustasingi asja natuke turgutada ja parandada olukorda venekeelset ulmet lugedes.

Enda rõõmuks avastasin, et asi polegii nii hull kui ma esimese hooga kartsin. Loomulikult paljud sõnad ei tule meelde või on täiesti võõrad, kuid tavaliselt pakub lauseehitus sulle ise sobiva kandidaadi välja nii et sõnastikust pole otsida vajagi. Kuna ma siiski enamustest saan vanast rasvast aru, siis laabus asi suhteliselt ladusalt.

Kohati siiski on sellesse kirjandliku muru sisse mõni kavalam sõnareha ennast keelevõõrast lugejat oodates osavalt ära peitnud. Tavaliselt on sellistel puhkude tegu mõne unarsõna, slängitermini või mugandusega, mida enamustest sõnaraamatutest ei leia. Sestap küsingi, et kas kellelgi on soovitada mõnda head interneti sõnaraamatut (ei pruugi olla ilmtingimata vene-eesti, võib olla ka vene-inglise ja/või vene-soome)? Tegelikkuses on neid kümneid, aga tase kõigub seinast seina ja seetõttu vajaks pädevat soovitust.

Eile mõtlesime milline oleks ideaalne nimi kauplusele. Võitjaks osutus mäekõrguse ülekaaluga nimi “Kassitoit ja viin, 24h”.