Vahepeal on valmis saanud selline tore asi on intrenetileht inimestele, kes tahavad saada uue ajastu Bill Gatesiteks, aga ei tea kust pihta hakata. Ettevõtmise nimi on StartIT ja kogu projekti mõte on Eesti võimalikult IT sõbralikuks maaks muuta, kus tark-, riist ja muuvara firmadele oleks pinnas võimalikult viljakas ning kus teiseks riigikeeleks on Java.
Ja ärge nüüd seletage enam, et ma pole oma eriala propageerimiseks mitte halligi teinud!
Täna viskasin pilgu korraks Delfisse ja avastasin sealt sellise rea:
Ütleme nii, et asi on kõhedusttekitav.
Soetasin omale eile uue kitarri (Vintage V99CS). Suhteliselt odava otsa pill, suhteliselt karmi kõlaga, aga hindajad kiidavad seda — (kurtjaid on kah, aga need on peaasjalikult just naturaalkoolkonna mehed kellelele asja kõla ei meeldi). Pill on keskmisest raskem ja keskmisest vastupidavam. Tippklassi kitarridega see loomulikult ei konkureeri, kuid omas klassis on V99CS kõva tegija. Foorumites kiidetakse seda konkreetset mudelit ka selle pärast, et minimaalse timmimisega on tulemus võrreldav ligi kaks korda kallimate pillidega. Hind oli 3700 krooni.
Scott Adamsi blogist leidsin viite ühele väga veidrale uuringule (mille alla muide pandi huugama 2.4 miljonit ameerika raha). Nimelt iga kord kui mingi õnnetus juhtub või keegi vigastada saab teatavad sealpool suurt lompi kui väga nad paluvad Jumalat, et kõik lõpeks õnnelikult. Sestap tehtigi katse, kus vabatahtlikel paluti palvetada selle eest, et üks või teine haige pärast südameoperatsiooni kohe terveks saaks. Statistika näitas, et operatsioonijärgsete tüsistuste arv ei sõltu kuidagi moodi sellest, kas patsendi eest palveid loetakse või mitte. KÜLL aga avastati, et kui haige teab, et tema tervise eest Kõigevägevama poolt palveid saadetakse, siis tõuseb tüsistuste võimaluse hulk 7%. Seega kui tahate, siis palvetage, aga tehke seda salaja.
Nädalavahetusel jäi naljakatest siltidest silma kaks. Üks on seotud seebiga — läksin mina seepi ostma ja seebivalik oli selline, et kuku perseli. Mul oli vaja aga lihtsat seppi, sellist, mis vahutab ja peseb. Ma hakkasin seal riiuli eest just meelt heitma, kui pilk langes sellele sildile:
Tegu oli täpselt sellega, mida mul vaja läks. Ahjaa, ma mõtlesin tükk aega, et tegu on nagu omamoodi déjà vu-ga. Kuidagi tuttav olukord või nii. Seejärel meenus mulle, et ma olen täpselt sama sündmuste käiku lugenud siit blogist. See näitab, et hea kirjeldav nimi on tähtsam kui ükskõik mis muu asi.
Teine tore silt on see:
Hästi õnnetu ja nunnu palve (Tere! Palun helistage uksekella!)
Tänase päeva megauudis on pärit Delfist. Mida ma küll ilma selleta teeks?
Pakistani mehel lambipirn urruaugus
Pakistani vanglas karistust kandev Fateh Mohammad väidab, et avastas hiljuti hommikul üles ärgates, et keegi on tema pärakusse pistnud klaasist elektripirni.
Arstidel kulus poolteist tundi, et ebamugavust tekitanud ese taguotsast eemaldada, teatab Reuters.
“Tänu Allahile, nüüd on jälle mugav. Täna sain juba hommikusööki. Vahepeal jõin ainult vett,” räägib 40-ndates eluaastates halli habemega Mohammad.
Ma olen päris mitu korda mõelnud sellist asja, et kui sa oled otsustanud mingit riiki rünnata, siis mis juhtuks kui selle asemel, et seda riiki oma pommidega üle külvata sa lihtsalt võtad kätte ning trükid oksendamiseni selle riigi raha ja külvad seda lennukitelt kõikidesse suurematesse asulatesse. Teoreetiliselt peaks see täielikult hävitama riigi valuuta ning viima kogu majanduse totaalsesse kriisi. Ja kuna tegu on riiklikul tasemel võltsinguga, siis oleks võltsingu eristamine originaalist ka sisuliselt võimatu.
Mida üldse üks riik saab ette võtta kui selline asi peaks juhtuma? Põhimõtteliselt peaks see igasuguse sõjapidamise viima täiesti uuele tasemele ja kõiki arenenumaid riike sundima kiiremas korras kasutusele võtma elektroonilist nutsu mida tühipalju trükimustaga ei saa väärtusetuks muuta. ÜRO oleks loomulikult selliseviguri peale tagajalgadel, aga kellele viimasel ajal on selle organisatsiooni arvamus korda läinud?
Tänu USA survele otsustas Kuveit see aasta esimest korda üldvalimistel naistel parlamenti kandideerida ja parlamendivalimistel osaleda. Minu arvates oli tegu üsna huvitava eksperimendiga, mis viis ootuspäraste tulemusteni. Mida ma sellega silmas pean?
Vaatame kõigepealt tausta:
Kuveidis on ca 340000 hääleõigusliku kodaniku praeguse seisuga. Parlamendis on 50 kohta. Parlament valitakse neljaks aastaks ning šeik Sabah al-Ahmed al-Sabah-il on voli seda suvalisel hetkel laiali saata. See kord oli kandidaate 252, kellest 28 olid naised. Kuna Kuiveidi elanikkonnast on 57% naissoost, siis panidki viimased oma kampaanias rõhku sellele, et naised hääletaks nendepoolt. Tähelepanuväärne Kuiveidi valimissüsteemis on see, et parteisi ei eksisteeri, mistõttu ei eksisteeri ka nimekirjas ega häälte ülekandmissüsteemi. Igaüks on seega enda eest väljas.
Tulemused olid aga sellised:
50 kohast sai endine opositsioon, ehk nn reformimeelsed (kes on valdavalt islamistid) kandidaadid endale 33 kohta. Juhin siinkohas tähelepanu sellele, et tegu on erakorraliste valimistega, kuna praguste valimiste võidumehed keeldusid valitsuse ja ülejäänud parlamendiga koostööd jätkamast ning ilma nendeta ei olnud võimalik enam jätkata. Naised muide ei saanud ühtegi kohta. Kahel neist õnnestus, tõsi küll, läbi tuhande hääe piiri murda.
Üldiselt olen ma seisukohal, et naiste lubamine valimistele lõikas valusalt näppu just USA visioonile. Nimelt erinevalt läänemaailmast on islam väga perekeskne ja patriarh määrab suure osa pereasjadest (kaasa arvatud kelle poolt hääletada), mida täidetakse vastuvaidlematult. Ehk siis teisisõnu rõhuv enamus naisi (ja ka kellegi teise katuse all elavaid mehi) hääletasid nii nagu neil kästi. See seadis aga selge eelise traditsioonilisematele ja rikkamatele kodanikele, kellel oli rohkem kui üks naine ning rohkem kodakondseid. Kuna see sihtgrupp toetab traditsiooniliselt just islamiste, siis tulemused olidki täpselt sellised nagu nad olid. Ja erinevalt vanast valitsusest ei saa uus valitsus olema kaugeltki nii USA sõbralik kui jänkidele meeldiks.
Huvitav oleks teada kas selles valguses USA edaspidi nii palju rõhku oma demokraatiaekspordile kavatsebki panna kuna nende endi seisukohalt annab see täiesti ebasoovitavaid tulemusi. Ootame ja vaatame.
Internet teab meile rääkida seda, et Kanada teadlased on valmis ehitanud imevidina, mis mingi nipiga suudab igemele jätta mulje, et hambakasv on veel poole peal ja seoses sellega on hädasti vaja hammast edasi kasvatada. Põhimõtteliselt saab sellega ilma mehhaanilise sekkumiseta parandada katkiseid hambaid ja kasvatada tagasi väljapudenenuid. Oma olemuselt on tegu spetsiaalse imepisikese asjapulgaga, mis käib hambaklambrite külge ja mida peab iga päev paarikümneks minutiks aktiveerima — nõnda umbes nelja kuu vältel. Praeguseks läbib agregaat kliinilisi teste ja paari aasta pärast loodetakse jõuda sinnamaani, mil taoliseid seadmeid kommertslahendustena tootma asutakse.
Muide, sarnane agregaat aitab ka muudel luudel kasvada (ka täiskasvanutel) mis lubab seda, et kui selle seadme luuekvivalent teha kõikidele kättesaadavaks, hakkab korvpallureid tulema nagu Vändrast saelaudu.
… jookseb praegult kinodes ja selle originaalnimetus on “Lucky number Slevin” (plakatil ka Sle7in). Film on üksjagu veider ja omajagu komplitseeritud narratiiviga mille tõttu võib seda mõnes mõttes täiesti võrrelda Kaklusklubiga (“Fight Club”). Ei, seal ei ole skisofreenikuid kahe minaga, ma pidasin rohkem silmas seda fiilingut mis asja taga on. Kogu asjas on piisavalt keerdkäike, et filmi ei saa täpsemalt kirjeldada ilma midagi välja lobisemata (ka see on sarnasus). Ühesõnaga liin areneb nõnda, et eksisteerib kaks omavahel tülitsevat gangsterite kampa, millest ühte juhib Boss ja teist Rabi. Mõlemal on poeg, kes on on pealiku uhkuseks ja auks ning kui ühe poeg maha tapetakse eeldab ta loomulikult, et tegu on tema vastase plaaniga ning palkab omale ühe tuntuima kõrilõikaja, kes eales New Yorkis on käinud — mr Goodkati. Ootamatult põimub sinna sisse meie õnnetu Slevin, kes pika sündmusteketi finaaliks kogu selle jama keskele prantsatab. Vaesel Slevinil on natis nii Boss, Rabi, politseinikud kui mr Goodkat personaalselt ja nagu üks politseinik talle ütles: “oled sa nii suures jamas, et selle jaoks pole nimegi veel välja mõeldud!”
Kogu filmis on ohtrat musta huumorit ja mentaalset sparringut, mille üheks põhjuseks on Slevini haruldane vaimne seisund — ta ei ole võimeline mitte millegi üle muret tundma isegi kui ta tahaks. Seetõttu ei karda ta suurt midagi ja suuvärk jookseb mehel sirinal nagu õmblusmasin (kohati nagu veidike paistes õmblusmasin, sest gangsterid ei ole just tuntud oma naljasoone poolest). Tsiteerin vabas vormis ühte lõiku filmist, kus Slevin esimest korda Rabiga kohtus:
Selvin: “Kuulge, te isegi ei otsinud mind läbi, mul oleks vabalt võinud relv kaasas olla.”
Rabi tõmbab laua alt välja lühikese haavlipüssi, mis on kogu aeg Slevinile kõhtu sihtinud.
Rabi “Tead, meil juutidel on erinevaid käske ja keelde kuid tõeliselt tähtsad on neist vaid kolm: ära kummarda ebajumalaid, ära löö üle aisa ja ära tapa tahtlikult. Seega kui sa oleksid midagi proovinud ning ma oleksin sulle haavlid kõhtu kihutanud oleks olnud tegu enesekaitsega, mistõttu oleks see olnud …”
Slevin: “Kosher?”
Rabi: “… vastuvõetav.”
Hindeks paneks 5/5 … üle pika aja midagi tõeliselt vaatamiseväärset. Ahjaa .. pange filmis pisiasju tähele. Nagu heas detektiiviloos ikka vihjatakse pljusi asju juba algusest saadik ette.