pronto.ee

Suvi on läbi ja ülehomme algavad taas WingTsuni treeningud (loodetavasti pole kolm kuud jõudeeleu mu oskustele liiga rängalt mõjunud). 14. spetembril on selle hooaja esimene kokkusaamine ning muu hulgas luuakse ka uus algajate rühm. Ah et ei tea mis on WingTsun? Selle vea parandamiseks külastage lehte www.wingtsun.ee, kust leiate rohkelt informatsiooni WT kohta ja saate ennast ka uude gruppi registreerida.

Umbes 50 aastat tagasi (täpsemalt 4. septembril, 1956) demonstreeris IBM avalikkusele esmakordselt sellist masinat nagu IBM RAMAC 305, tegu oli IBM-i viimase lampidel põhineva süsteemiga ja ainukeseks märkimisväärseks uuenduseks kogu lahenduse juures oli RAMAC kõvaketas (hard disk) — monstrum mis kaalus terve tonni, sisaldas endast 50 24″ keerlevat plaati ja mahutas kõva 5MB infot. Kokku toodeti umbes 1000 sellist arvutit.

Nüüd 50 aastat hiljem tundub see kõik kuidagi naeruväärne. Suurim kettaseadme, mis Hinnavaatluse andmetel praegult müügil, on 750GB: 150000 korda suurema mahuga ja kaalust ei hakka me rääkimagi. Õigupoolest on praegult müügil olevate mobiiltelefonide mittekustuva mälu maht umbes 5MB. Seega nagu näha on aeg edasi läinud. See aasta toodetakse üldse umbes 450 miljonitkõvaketast, millest omakorda 75% tuleb kolme “elevandi” käest: Seagate, Western Digital ja Hitatchi. Viimane muide ostis mõned aastad tagasi üles IBM-i kogu kõveketaosakonna ja muutus sellega sünnipäevalapse “veresugulaseks”. Üldiselt ollakse seisukohal, et maagiline 1TB piir ületatakse veel selle aasta jooksul või äärmisel juhul järgmise alguses. Üldiselt on kõvakettatööstus väikestemäändustega suutnud püsida Kryderi seaduse raames, mis ütleb, et iga kahe aasta tagant keskmise toodetava kõvaketta maht kahekordistub. Tulevik pasitab kõvaketastel veel päris mitmeks aastaks olevat ilma ühegi arvestatava konkurendita — eriti arvestades sellega, et vaatamata oma 50 aastasele aukartustäratavale heale tehakse selle valdkonnas ikka veel märkimisväärseid tehnilisi läbimurdeid, milledest viimane on näiteks püstine (perpendikulaarne) salvestamine. Siiski päris pilvitu taevas ei ole, sest kaugel horisondil trügib salvestusmeedia trooni poole teinegi pretendent, milleks on välkmälu (flash memory) tehnoloogial põhinevad seadmed. Kuna need ei sisalda liikuvaid osi on need teretulnud eelkõige just portatiivsetes seadmetes. Näiteks mobiiltelefonid sisaldavad tänapäeval peaaegu kõik ühes või teises mahus välkmälusi. Kuna hetkel on hinna ja megabaidi suhe suurusjärkudes kõvaketta kasuks pole siiski lähitulevikus tihedamat heitlust näha.

Omalt poolt võin ma nii palju lisada, et minu esimene masin oli IBM XT, mille külge oli poogitud kõvakettaseade mahuga 5MB. Hiljem tekkis sellele juurde umbes tänapäeva minitorni mõõtu väline kõvaketas mahuga 20MB ja mis oli tol ajal täielik tehnikaime. Aasta oli siis 1988.

Arvestades sellega, kui palju meil on lastega üksikemasi pole mingi ime, et välja on mõeldud selline tore vannikaaslane nagu “I Rub My Duckie”. Esimesel pilgul näeb asi välja nagu tavaline vannipart, kuid tegelikult kui õigesse kohta pigistab käivitub tegelase salarelv ja part hakkas usinasti vibreerima. Selline polüfunktsionaalne vidin muudab vanniskäimise lõbusaks nii peenikesele- kui naisperele. Prääks!

Wikipedia on tore koht. Hiljuti tuli teemaks, et on kust leida tasuta arvutimänge ja wikipedia aitas kohe kenast hädast välja. Tegelikult on seal koguni kaks lehte, millele tasub pilgu peale visata:

1. List of freeware games (erinevad tasuta mängud)
2. List of open source games (tasuta mängud koos algkoodiga)

Vaadake, ehk silmate sealt endalegi midagi huvitavat.

Noh, kas selline pudelike ei tundu teile kinky?

Shake well!

Mis mul selle filmi kohta siis öelda on? Shyamalani filmidele kohaselt on tähelepanelikule vaatajale kohe üsna alguses selge, mis värk on, seega n.ö. ootamatud pöörded on tegelikkuses ootamatusest kaugel. Seekord aga on mees pannud selle enda kasuks tööle, kasutades kavalalt ära ettekuulutuse motiivi ja selle, et kõik asjad manifesteerivad ennast aja möödudes, sest nad on algusest peale selleks loodud. Filmil on ka teine varjatum kiht, mis sama motiivi edasi arendab — et kõikidel inimestel on selles maailmas oma koht ja roll täita kuitahes tähtsusetuna ta ennast ka ei tunneks.

Kui ma ennist ütlesin, et lavastaja pani enda tüüpvea seekord enda kasuks tööle, siis paraku pean tunnistama, et kohati keeras ta võlli ikka kõvasti üle — kõik asjad juhtusid kuidagi pisut liiga iseenesest. Näiteks kõrbuskipakkide pealt ennustamine oli lihtsalt tobe. Ja see mutt, kes kohe varnast võtta oli mingeid Korea muinasjutte vestma oli samuti kuidagi liiga põhjendamatult käepärast. Lisaks häris mind natuke veel see, et kuigi narfide päritolu ja kõik nendega kaasnev jäeti teadlikult rääkimata, sest see ei olnud selle loo teema, ei seletatud millegipärast lahti mis diil scruntidel nende narfidega on ja miks neil nii hädasti oli vaja neid kimbutada. Jutt tundus ilma selleta kuidagi poolik ja ühekülgne.

Õudusloo seisukohalt oli selle loo kurjam scrunt päris hästi teostatud. Scruntid olid sellised eriti prisked koerlase moodi elukad, kes olid selgelt intelligentsed ja millegipärast oli ühel neist hädast vaja sellele narfile käpp peale panna. Nad tundusid olevad heinast tehtud ja suutsid ennast suurepäraselt rohu sisse ära peita nii et neid isegi päeva ajal näha ei olnud. Ausalt öeldes oli ikka päris õõvastav kui peategelane esimest korda scrunti otsis ja peegi abil vaadates nägi muru sees punaseid helendavaid silmi.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mõningastele sellele lavastajale tüüpilistele puudujääkidele mulle film siiski meeldis. Motiiv oli ülikõva ja kuigi teostus jättis kohati soovida oli sellel filmil üks heale filmile üldomane väärtus — keskpärase filmi vaatad sa ära ja ongi kogu lugu. Hea filmi puhul hakkad sa mõtlema, kuidas seda veelgi paremaks teha.

Alleaa, alleaa! Täna siis sopsas mu postkasti kiri blog.tr.ee majandajatelt, kus härrad kiitsid oma uut versiooni. Tõepoolest, kohale lennates undus asi olevat sootuks teistsugune ja esimese hooga tundus lausa paremgi. Seejärel asusin ma aga otsima vana head funktsionaalsust lemmikute listi näol ja avastasin, et see on kadunud. Õigupoolest on kadunud igasugune sisselogimine, mis kogu asja pea peale keerab. Vanasti oli see värk, et blogid olid haldajapõhised, aga uuenduslik värk kasutab ainult lehekülje nimesi. Lemmikute kadumise üle olen ma aga eriti kuri, sest ma kasutasin seda saiti oma bookmarkerina. What gives!?

.. leiab sellelt aadressilt.

Internetist leiab ikka igasugu veidrusi. Viimani, mille ma avastasin võiks kõige täpsemini tituleerida interneti seksipäevikuks ja asub aadressil https://secure.myblackbook.org/. Põhimõtteliselt annab see sait võimaluse voodijala külge säkude tegemise asemel nüüd on linadevahelised vallutused kenasti interneti rivvi panna ja siis sellest igasugus järeldusi teha. Ainuke asi mis mulle nalja teeb on see, et härra proovivad igal võimalikul juhul kinnitada, et turvalisemat saiti maailmas pole. Praktika on muide näinud, et kui keegi seda nii tihedalt rõhkutab, siis tavaliselt tõmmatakse kellelgi alukad kanni vahele. Ja mis värk sellega on, et oma partnerit tuleb üksipulgi kirjeldada, lisades vanuse ja kui “kuum” see tsikk oli.

Tänast päeva ilmestas siis selline uudis, mille alguse ma delfist praegult pasten:

Andres Oper astus Keskerakonda

Keskerakonna juhatus võttis esmaspäeval erakonna liikmeks Eesti jalgpallikoondise ründaja Andres Operi, kes põhjendas oma sammu sooviga olla noortele eeskujuks.

Vat täpselt selliste eeskujude eest ema mind lapsepõlves hoiataski.