pronto.ee

Ajakirjandus väidab, et “Pronkssõdur jääb täna üksi”. Ei vasta tõele! Praegult toimub selle juures politseinike miiting.

Käisin Aljošat vaatamas. Jalakäijate liiklus on kuju ümber täielikult halvatud, kõikjal on aiad, neoonrohelistes vestides politseinike hordid, sinise triibuga autod ja kilelindid. Politseinike jagus nii kuju kui “kellade” juurde + kõikidele kõrvaltänavatele, kus nad ringi jalutasid, tehes nägu nagu oleks nad seal täiesti juhuslikult. Esimesel pilgul oli neid seal vähemalt 20 tükki, aga tõenäoliselt oli tegelik number 30+ kandis. Elu nagu politseiriigis.

Ahjaa .. ainult koerad puudusid.

Ei silmän täyttä
Tai voimia
Ei tiiliseinää
Ei koiria

Sõõrumaalt:

Sõõrumaa sõnul hakkab kala ikka peast mädanema ja praegune ühiskond on lihtsalt hüsteeriline. “Olen riigitruu inimene. Ühiskonnas sülitatakse presidendi peale ja hiljem isegi ei vabandata. Nii lihtsalt ei tohi käituda,” ütles Sõõrumaa.

Seda ütles Sõõrumaa selgituseks miks ta toetab Rüütlit. Nüüd on siis selge — kuna mõlemad on läbi ja läbi mädad (presidendi mädadust tunnistab Sõõrumaa selle lausega isegi), siis pole neil just raske ühist keelt leida.

Sõõrumaa tunneb isiklikult Arnold Rüütlit: “Ma pole kõigi nende aastate jooksul näinud, et Arnold Rüütel oleks käitunud inimesena ülbelt või pahatahtlikult. Rüütel oli nõukogude ühiskonnas lihtsalt suur mutter”

Ta on seniajani üks “Suur Mutter” — metallist rõnga see olev täiesti tühi koht.

“Ajakirjanikest ma parem ei räägi. Sappi pritsida ja stressi toota oskab igaüks, kamp poliitikuid on läbi ajakirjanduse loonud revolutsioonieelse õhkkonna.”

Revolutsioonieelne situatsioon on olukord, kus “juhtiv klass ei suuda enam juhtida ja alluv klass ei suuda enam alluda”. Arvestades sellega, et nii Toompeal, Tallinnas kui Kadriorus peremehetsevad KERA rahvavaenlased ei ole ilmselt eriti keeruline välja mõelda kes see “kamp poliitikuid” on. Selles valguses on jääb üles siiski küsimus, et miks Sõõrumaa räägib ühte, aga teeb hoopis teist. Või on ka tema peast mädanema hakanud?

Savisaarelt:

Kahte presidendikandidaati võrdlev Edgar Savisaar leiab, et Arnold Rüütel kehastab kindlust ja arusaadavust.

Vaat see on pärl — kui Eestis on üks mees, kelle jutust on praktiliselt võimatu aru saada, siis on see kindlasti Rüütel.

“Arnold Rüütel pole olnud halb president. Ehkki Rüütli poliitiline karjäär sai alguse ENSVs, oli tema isiklik panus Eesti vabanemisse suur.”

Oot, ooot! Ja Sõõrumaa just enne ütles, et mees oli suur mutter. Kumb ta siis on, kas president või mutter? Ja mis ajast suured mutrid suuri panuseid teevad?

Ta kehastab paljude eestlaste silmis kindlust, arusaadavust ja jätkuvust ning, mis väga oluline, ennustatavust.

Okei .. ma enam arusaadavuse üle ei ilgu — pigem hakkan ma õudusega mõtlema selle jätkuvuse peale. Arvatades sellega, et ta oli juba nõukogude ajal suur mutter, siis võib vabalt karta, et ta soovib selle nõukogude aja jätkumist.

Kahtlemata pole inimestel midagi peljata mehe puhul, keda nad on juba aastaid näinud ning kes on aus ja tasakaalukas.

Üht-teist ikka on peljata: seniilsust, vanadusnõtrust, dementsust, surma.

Mis aga Ilvesesse puutub, siis rohkem kui keskpärast presidenti, vajab Eesti võimekat välispoliitilist esindajat, leiab Savisaar.

Nõustun Savisaarega 100%. Paraku tema eelnev jutt läheb sellega konflikti. Rohkem kui Rüütlit vajab Eesti Ilvest.

Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sõnul võib Toomas Hendrik Ilves laupäeval presidendiks valitud saada vaid punaveteranide ja “Notshnoi Dozori” abil.

Kas see tähendab lõpuks ometi seda, et Savisaar reedab Rüütli kui lootusetu läbikukkuja ja suure mutri ning hakkab Ilvest toetama? On ju mõlemate gruppide üle hetkel kontroll eelkõige just Savisaare enda rasvases peos.

Pean väga ettevaatamatuks respublikaan Jaan Elgula ja tema kaaslaste poolt rahva kutsumist Tammsaare parki üritusele „Laulame Ilvese presidendiks”. Mis on see muud kui poliitika toomine tänavale?

Täpselt nii see ongi — poliitika toomine tänavale, poliitika toomine rahva sekka. Kas selline halvustav sõnastus tähendab seda, et plaan hakata pidama presidendi otsevalimisi on nüüd kiiresti kalevi alla sokutatud kui rahvas samuti oma sõna sekka tahab öelda? Või seda, et eelmisest suuremast laulmisest on õppust võetud ja seekord kommarid ennast nii lihtsalt mõjutada ei luba?

Tellisin omale internetist sellise toreda lauamängu nagu “War on Terror”. Sõjapooldajad on selle mängu juba hukka mõistnud, väites, et see tegu on lolli naljaga tõsisel teemal. Mängu tegijad on selle väite omalt poolt ümber lükanud vastates, et kogu see sõda on seniajani üks loll nali olnud ja tõsise mängu tegemine antud asjast ei ole lihtsalt võimalik. Lisaks on nad korduvalt rõhutanud, et kuulujutud selle kohta nagu oleks see mäng poliitiliselt ebakorrektne ei vasta tõele. Mäng olla nimelt poliitiliselt nii korrektne kui saab — mängus on esindatud kõik poliitilised vahendid, mida riigiisad jätkuvalt kasutavad: atendaadid, reetmised, katteta lubaduste jagamine, altkäemaksud, terrorismi rahastamine, riigipöörete korraldamine, loodusvarade anastamine, jne. jne. Isegi tuumapommitamine on võimalik. Boonusena antakse mänguga kaasa ka must terroristi suusamask, kuhu on suurte sõbralike tähtedega maalitud “EVIL”.

Selle nädala lõpus toimus toimub siis üle pika aja üks tõsisem andmine Eesti poliitikas. Erinevalt eelnevatest üritustest on kogu kaader jagunenud kaheks ja seekord enam vange ei võeta, samuti pole samal põhjusel ette näha alt ärahüppamisi, sest desertöörid lastakse halastamatult maha. Vaatame kujunenud olukorda:

Kõigepealt ei ole mõtetki väitma hakata, et tegemist on vasak ja parempoolsete omavahelise andmisega, sest Sotsid, selgelt vasakpoolne liikumine on peamise Rüütli konkurendi kodupartei. Pigem võiks öelda, et kogu poliitiline maastik on jagunenud homsesse suunatuks ja eilsesse suunatuks. Või itta ja läände suunatuks.

Idablokk (Rüütel).

Keskerakond. Selgelt venesõbralik partei, teeb varjamatult koostööd Vene Föderatsiooni (VF) praguse võimuladvikuga ja paljuski tänu sellele on kogunud omale suurema osa eestivenelaste toetusest. Toetab Rüütlit kahel põhjusel: esiteks selleks, et garanteerida Rüütli kodupartei Rahvaliidu toetuse ja teiseks sellepärast, et ei tihka oma kandidatuuri hetkel üles seada, kuna läbikukkumine oleks selge märk nende toetajatele partei nõrkusest. Lisaks ei ole neil tugevat ja mittevastuolulist esitormajat, sest peakandidaat Savisaar ei tahaks heameelega palju ahvatlevamast peaministritoolist loobuda. Õhku jääb muidugi võimalus, et kui idabloki või tundub kindel, siis võtab Rüütel oma kandidatuuri tagasi ning Savisaar kandideerib ise. Paraku tähendaks see seda, et RL-i tuleb mingi muu kondiga meelitada, sest eriti just maapiirkondades toetust omav RL on vajalik valijameeste toetuse garanteerimiseks.

Rahvaliit. Rahvaliit on viimasel ajal järjest marginaliseeritumaks parteiks muutumas. Oma kandidaadi pulti surumine on peaaegu hädavajalik selleks, et järgmise aasta Riigikogu valimisteks oma tõsiseltvõetavust demonstreerida — eksisteerib päris suur võimalus, et nad ei suuda vastasel korral valimiskünnist ületada. RL on ennast selgelt paremvaenulikuks parteiks positsioneerinud ja seda päris mõjuva põhjusega. Laari maaelu restruktueerimispoliitika tegi maatasa Rahvaliidu kolhoosikantsid ja seda pole nad seniajani mehele andestanud. Igal võimalikul ja võimatul juhul proovivad nad Laari kaela veeretada “maaelu hävitamist”, kuigi maaelu ja kohoosid on ainult nende jaoks sünonüümid. Oma sahkerdamistega on nad peaaegu kõigiga vaenujalal ning ellujäämiseks käivad praegult Keskerakonnaga flirtimas ning truuduse märgiks Savisaare sõrmust suudlemas. Võimalik on hilisem liitumine KE-ga, millele viitab ka täiesti tarbetu liidu loomise plaan Tallinnas. Kuna RL ja Sotsid kandideerisid Tallinnas ühises nimekirjas tekitab see ka üldisemalt palju paksu verd.

Lääneblokk (Ilves).

Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Endised mõõdukad on läbi teinud uuenduskuuri ja muutunud viimasel ajal ainukeseks tõsiseksvõetavalt vasakpoolseks liikumiseks. Lääneblokiga liitumisega saavutasid nad kaks suurt võitu: esiteks tõstis see nende aksiaid nii potentsiaalsete partnerite kui konkurentide silmis ja teiseks said nad oma mehe esitormajaks seada. Loomulikult see liit laguneb pärast presidendivalimisi, kuid tänu üles näidatud heale tahtele ja koostöövalmidusele säästavad nad ennast järgmistel Riigikogu valimistel nii mõnestki hoobist, mida paremparteid oleks muidu nende pihta sihtinud.

Reformierakond. Reform on tegelikult algusest peale võtnud suuna pigem Riigikogu valimistele ning kasutab kogu seda presidendikarusseli oma renomee rehabiliteerimiseks. Pikaajaline liit Keskerakonnaga on vähemalt seekord oma porise jälje jätnud: KE eelistaks pigem kuulekat või suisa oma kandidaati ja RP & IL käsi ei tõuse RE poolt hääletama. paljuski on Ilvese toetamine ka sundkäik — RE valija on selgelt Rüütlivaenulik ja igasugune Rüütlit toetav või isegi mitteRüütlivaenulik tegevus on nende silmis reetmine.

Res Publica ja Isamaa Liit. Värkselt liitunud erakonnad on ennast positsioneerinud rahvusliku alatooniga paremtsentristlikuks parteiks. Kuna kokkusulamise protseduur on alles käimas hoitakse madalat profiili ja tegeletakse siseprobleemidega, et vältida potentsiaalset kodusõda. Sisuliselt lõpuni oma kandidaat surunud ühendus loobus oma kandidatuurist niipea kui selgus, et Riigikogus valimine ebaõnnestus, sest erinevalt Ilvesest on valimiskogus on Ergma šansid üsna pisikesed. Varjatud boonusena tähendab Ilvese kandiatuur ka seda, et Riigikogu valimistel on ühe potentsiaalse konkurendi esitormaja mängust väljas, seda eriti eelmiste Europarlamendi valimiste valguses, kus Ilves peaaegu ainuisikuliselt korjas kolm kohta ja jättis RP nõutult käsi laiutama.

Ahjaa .. üks tore asi veel. Laupäeval paistab tulevat ka suuremat sorti laulupidude päev, kus mõlema bloki toetajad viisi üles võtavad. Keskerakond teeb ka igavesti uhke paraadi Radissoni hotelli eest Estonia juurde. Mis minu jaoks häguseks jääb on see, et kui tavaliselt toimuvad marsid ühe sümboli juures teise juurde, siis mis sümboliks see Radisson neile on (sponsor?). Ja teiseks muidugi on näha, et ega nad eriti ei viitsi jalutada kah.

Ning kuuldavasti pidi kohukesed lauma rahvuslike laule. Küsimus on ainult selles, et millise rahvuse?

Nüüdseks on siis selgunud trenniajad — Esmaspäeval kell 18:30, teisipäeval kell 20:00 ja neljapäeval kell 20:00. Nagu näha on eelmise aastaga võrreldes üks laks nädalas juures. Sessiooni pikkus peaks olema endine: poolteist tundi. Ma märgin selle igaks juhuks ära, sest nende poolteisttundide jooksul ei ole ma suure tõenäosusega isegi telefoni teel kättesaadav.

Statistika näitab, et need töötavad mehed, kes käivad vähemalt korra kuus väljas napsutamas teenivad keskmiselt 7% rohkem kui nende analoogsetel töökohtadel (ja samas palgakategoorias) töötavad kolleegid. Ma kahjuks kaotasin lingi originaalartiklile, kuid kui ma selle leian, siis panen ka selle ülesse. Lisaks veel niipalju, et napsutamisest räägime me kui sotsiaalsest viinaviskamisest, mitte padujoomisest. Uuringu eeldab, et aeg-ajalt baarist läbi astumine ei tohi töötamist segada.

Labout Research Magazine, kust see uudis pärit on, on üks Labour Research Departmendi väljannetest. LRD on sõltumatu rahvusvaheline organisatsioon, mille põhilisteks klientideks on erinevate riikide ametiühingud. Kusjuures rääkida kui mingist alkoholilembelisest organisatsioonist on vale, sest tegu on selgelt alkoholikriitilise (kui nii võib öelda) ettevõtmisega. Kusjuures LRD on üle 80 aasta vana ning üsna respekteeritud asutus.

Ahjaa .. naiste puhul on asi veelgi radikaalsem — need tädid, kes kõrtsidest kaarega mööda käivad saavad kuni 14% vähem palka kui aeg-ajalt tipsutavad sookaaslased (ehk siis kui te oma töökaaslastega vahest klaasi või kümmet ei tõsta, siis näete palgatõusu sama palju kui oma kõrvu).

Täna on kuu kolmas reede ja nagu ikka kogunevad Tallinna ulmekirjandushuvilised Texase (baar Pikal tänaval, Hella Hundi kõrval) tagumisse lauda arutama selliseid täitsaid teemasi nagu alkoholid, sigaretid ja ulme.

Midagi pole teha, peab hakkama ikka oma ärapanemissaadet tegema. Viimane pärl on pärit Delfist (kust mujalt):

Maismaarünnakuid toetasid võimsad õhu- ja suurtikurünnakud

Rüütel teatab, et on valmis edaspidigi kaasa aitama Eesti elule. See on väga teretulnud initsiatiiv, sest me kõik teame ju, et mehe praktiliselt ainuke võimalus Eesti heaks midagi teha on oma kandidatuur taandada ja auga väljateenitud riigipensionile minna. Kas tõesti on meie preskul mõistus pähe tulnud?

Õigupoolest on tegu teise korraga selle nädala jooksul kus ma olen sunnitud Rahvaliidu esindajatega nõustuma. Eelmine kord oli alles eile kui Janno Reiljan teatas, et valimised peavad viima kõntsa Riigikogust. Kas tõepoolest ei kavatse vennad Reiljanid koos oma jüngritega nendel valimistel enam Riigikokku kandideerida ehk valmiskünnist ületada?