pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Anonüümsed Eurovisioonikud

Eesti sai teisest grupist siis finaali, kusjuures omavahel öeldes konkurentidega võrreldes kõige parema looga. AGA! Natuke õõvastav on lugeda lehtedes ilumunud suurte tähtedega esikaanelugusi.

Kas meie latt on tõesti nii madalal, et jubedat juubeldamist tekitab juba ainuüksi finaali jõudmine? Ma pean silmas siinkohas seda, et teises grupis sai edasi ju 10 lugu 19-st ja esimesest koguni 10 lugu 18-st? Minu arvates on LOOMULIK, et ennast laulurahvaks tituleeriv kontingent mahub selle 53% hulka, mis lõppvooru edasi läheb. Ausalt öeldes tekitab selline asi hoopis küsimuse, mida me eelmistel aastatel valesti tegemine — ma ei taha siinkohas mitte Paadamile etteheiteid teha, rahu temaga, vaid hoopis juhtida tähelepanu sellele, et kui me tehtud vigadest ei õpi, siis hakkame edaspidi taas sattuma selle häbiväärse vähemiku sisse kellele publiku arvates elevant on igale poole peale astunud.

Muide, ma olen kindel, et tegelikult on elevant selles mängus patust puhas ning ebaedu süüdlasteks on pigem halb PR, ebakindlus, oskamatus ennast presenteerida ja oma tahet maksma panna. Päeva lõpus hääletab rahvas ikkagi võitjate poolt, mitte nende, kes paremini lõõritada oskavad. Selles asjas oleks vaja rohkem kainust ja kaalutletust kõigi asjaoliste poolt ja küllap siis ka õnn meie õuele jõuab.

Parim kommentaar talgute kohta

Leidsin Postimehest toreda kommentaari:

ärevus

30.04.2009 23:27
On esinenud juhtumeid, mil inimene, kes on eksperimendi korras esmakordselt mõtlemist katsetanud, on leidnud, et selles pole midagi hirmsat – et see on omal moel huvitav ja meeldiv.

Mõni inimene võimaluse avanedes otsustada seda veelkord katsetada, ning kui ka järgmine kogemus meeldivaks osutub, hakkab ta mõtlemist võimaldavaid olukordi juba aktiivselt otsima. Õige pea võib sellest kujuneda harjumus ning seejärel juba elulaad.

See on alati ohtlik.

Mõttetalgud talgujuhi pilgu läbi

Kuidas iseloomustada mõttetalguid läbi talgujuhi pilgu üheainsa sõnaga? Väga lihtsalt: ÜLIVÕIMAS! Kohati oli see tunne isegi võimsam kui Balti ketis osalemisel või Öölaulupeol. Emotsioon, endorfiin, adrenaliin, võimalus ennast teostada — kui nii võtta on ainult aja küsimus, millal osalusdemokraatia ära keelatakse, sest selle mõju rahvale oli joovastav. Minu grupis oli 18 inimest, peaaegu kõik neist Haapsalu tuntuimad ärimehed kohalikust Rotary klubist. Esialgne kohmetus asendus vaikse huviga ja lõpuks jäi jutt nii, et klubi võib hakata omaalgatuslikult sarnaseid talguid läbi viima.

Üldiselt võib üritust igati kordaläinuks lugeda: selgusid need, kellel on oma arvamus ja kelle arvamus kellelegi korda läheb. Edaspidi on nüüd palju lihtsam analoogseid üritusi läbi viia ning tähtsamates küsimustes nõu pärida. Huvitav on see, et Haapsalus oli ainukeseks teemaks, mis valiti oli “Kohalik teema”. Kusjuures kaardistatud kitsaskohad andsid väga selgelt ja üheselt mõistetavalt märku selles, mis Haapsalut vaevab — ilma igasuguse statistilise mürata, mida muud ametlikud infoallikad lisavad: linn on välja suremas, tõmbleb agoonias ning on koos sellega identiteedikriisis. Muide, see viimane oli omane ainult Haapsalule. Mitte ühegi muu formaadiga poleks seda teada saanud.

Üldiselt on mul nüüd hulk andmeid vaja läbi töödelda ja sisestada. Pärast sellist üritust ei ole lihtsalt võimalust, et ma lasen asjal allavett minna. Lisaks kohalikult kojale korjan ma nüüd andmed ka muudest Haapsalu kodadest, teen iseseisva analüüsi ja kui see peaks juhuslikult erinema Nõlvaku meeskonna omast, siis ma katsun vaadata, mis nende erinevus on. Igal juhul leian, et ma saan Haapsalu heaks nii mõndagi ära teha. Seekord on mul väljund ja seekord on mul võimalused, enam see võimalus käest ei lipsa.

Mõttetalgud teises kohas

Oh-jah. Niipea, kui ma kojaga juba harjuma, hakkasin läks hirmus hädaldamine lahti: ehk ma saaksin hoopis Haapsalusse minna, seal olevat päris mitu talgujuhti alt ära hüpanud. Tallinnas oleks tahtjaid rohkem olnud kui kohti ja seega tekkis organisaatoritel kurikaval idee inimesi ümber vangerdada. Esmapilgul ajas selline värk muidugi sita keema, et “mis mõttes mine Haapsalusse?!” Pärast siiski mõtlesin, et võib-olla see ei olegi halb mõte. Sõidan Haapsalusse, käin Sadamaviiest läbi, ehk kohtun niisamagi uute ja huvitavate inimestega. Minu uueks kojaks on nüüd Rotary Haapsalu eest.

Aga ikkagi, kas tõesti Haapsalu oma rahva hulgast talgujuhte siis ei suudeta leida?

Mõttetalgud

Räägitagu, mis tahetakse, minu arvates on mõttetalgud vahva ja edumeelne üritus. Minu arvates ei ole selle ürituse puhul oluline mitte eesmärk, vaid tegu ise ja omale poolt õla alla panekuks registreerisin ennast talgujuhiks. Eile õhtul sain teada ka oma mõttekoja, milleks on Uue Maailma Selts. Mulle see sobib, sest ma olen Uute Maailma sissegi lausa kirjutatud.

Mart Laar Venemaa vastu

Viimasel ajal on Eestis pead tõstnud antirahvuslik liikumine. Antirahvusliku liikumine on selline liikumine, mille liikmete puhul on raske öelda, kelle või mille poolt nad on. Antirahvusliku liikumise põhitunnuseks on see, et ollakse mingi rahva vastu.

Eile ilmus EPL-s Mart Laari arvamusavaldus teemal NATO, Venemaa ja Ukraina. Väga laias laastus tundub see artikkel olevat kujundatud toonis, et Gruusias saime peksa, nüüd on kord Ukraina käes. Ma soovitan selle jutu läbi lugeda, sest mul on selle kohta täiesti oma arvamus olemas.

Ukraina on tundlik teema enam-vähem kõikide osapoolte jaoks. Esiteks on tegemist Venemaa omamoodi hälliga — eks esindas meie idanaabrite paljukiidetud vägimees Ilja Muromets eelkõige just KIIEVI-Venemaad. Tänu sellele, et näeb Laar selles suurepärast meetodit naabritele käru keerata: sokutades Ukraina vastasleeri, lõigataks venelastelt kui rahvalt ära pea 1000 aastat ajalugu. Seoses sellega pean oma osaliselt Laariga nõustuma: RAHUMEELSETE meetoditega uut impeeriumit luua ei ole võimalik.

Ometigi ei ole ma nõus kogu ülejäänud jutuga. Veendunud antirahvuslasena unustab ta ära Eesti huvid. Piltlikult öeldes oleks on tema meelest okei kui Eesti ehitaks hiiglasliku pommi ning laseks kogu maakera sellega õhku. Mis sest, et sureb välja kogu inimkond — peaasi, et aga tiblad kõngeks. Ukraina kiirkorras NATO-ga liitumine oleks kindlasti väike ninanips Venemaale, kuid ainult väike ning tagasilöögid sellele võivad tulla just Läänemere rannikule.

Gruusiaga oli selline asi, et kui enamus riike oli Gruusiast juba distantseerunud, jätkas Eesti veel rusikatega vehkimist. Ilvese sõnavõtt (“ma olen grusiin”) oli küünis tikkudega mängimine päris mitmes plaanis. Esiteks oli EL selleks hetkeks juba järelemõtlemisaja võtnud. JFK parafraseerimine selles situatsioonis viitas ühest küljest suurushullustusele ja teisest küljest lihtsalt halvale maitsele — oli ju see algselt sõnum sõja kaotanud saksa rahvale (“Ich bin ein Berliner”), andmaks neile lootust ning näitamaks oma tuge. USA toetab endiselt Saksamaad enamustes küsimustes. Kuidas on lood Eesti ja Gruusiaga? NATO õppustest viiliti igatahes osavalt kõrvale.

Oluline on see, et toetades küsitavaid väärtusi kulutas Eesti ära suure hulga sellest kurikuulsast usalduskrediidist. Kõrvaltsesjatele võis see asi tunduda enam kui kummastavana — väike riik viibutab kahe suure (EL ja NATO) egiidi all oma suure idanaabri poole rusikat, lubades, et kohe tuleb suur vend ja annab talle peksa. Retoorika, mida selleks kasutati annab samal ajal kõigile mõista, et Venemaasse suhtutakse kui sellesse riiki, mis lõpetas eksistentsi 20 aastat tagasi. Võimalik, et Moskva ei olegi nii palju muutunud, aga on ka võimalik, et on ja MEIE ei ole muutunud. Kas meil on vaja näidata ennast väikese kiusliku rahvana, kes ei saa üle oma ajaloo taagast ja olla piisavalt suur, et tuleviku vaadata? Seda enam, et muude rahvaste silmis on Venemaa muutunud ja päris drastiliselt. Kuivõrd usaldusväärsed me siin üldse oleme?

Ukrainaga on tegelikult asi suurusjärkudes karmim kui Gruusiaga. Mägedes toimunud fiasko ei läinud tegelikult kellelegi korda, Ukrainaga on lood aga teised. Ukraina ja Valgevene on oma olemuselt puhverriigid läänemaailma ja Venemaa vahel, kuulumata hetkel otseselt kumbagi leeri (jah, isegi venemeelne Valgevene). Ukraina on oma olemuselt samas ebastabiilne riik, kuna selle lääne- ja idameelsus on enam vähem pooleks jagunenud ning see läänemeelsus on paljuski tingitud selles, et seda on aastakümneid idealiseeritud ning selles pole jõutud pettuda. Lükates NATO ja Venemaa piirid lõunas kokku, minetab kohemaid üks teine ala kus kahe suure piirid kokku puutuvad, suure osa oma olulisusest. Jutt käib antud juhul siis Baltimaadest. Mäletate, Eesti kaitsmise kava on NATO jaoks parimal juhul ebaselge? Kui Ukraina peaks NATO-ga liituma, siis minetab see sellegi olulisuse härrade silmis. Kui peab valima, kumba ohverdada, siis ilmselt valikut ei ole raske teha: Must meri ja Ukraina või Soome laht ja Eesti.

Kuid asi läheb veel kaugemale. Nimelt õhku jääb ka Krimmi küsimus. Krimm kuulus kuni 1954 aastani Venemaale, selle elanikkond oli tollal (ja on seniajani) peaaegu täielikult venelastest ja venemeelsetest koosnev. Kuna Nõukogude Liidu lagunemist ei osanud tollal keegi ette näha, anti Krimm Ukraina NSV-le hallata. Kui Liit lagunes jäi Krimm kohalike suureks üllatuseks mitte Venemaale, vaid Ukrainale, mis muide seniajani kohalikele närvidele käib.

Koos sellega läheb asi aga keeruliseks. Ukraina on proovinud holodomorit siduda kuritegeliku kommunistliku rezhiimiga, nõudes selle eest kompensatsioonid. Tunnistades selle reziimi aga kuritegelikuks, kuulutataks kuritegelikuks ja otsus, millega see poolsaar Ukraina koosseisu anti. Keeruline, kas pole? Eesti on siin samasuguse lõhkise küna ees: tunnistamaks oma piiride muutmist ebaseaduslikuks, peab Eesti automaatselt toetama Krimmi tagastamist Venemaale. Oluline on ka mõista, et kuna ukrainlastel pole Krimmi suurt asja olnud, siis võib öelda, et kui toetatakse paljuräägitud kohaliku rahva enesemääramisõigust, toetaksime me samuti Krimmi tagastamist Venemaale — nagu näha läheb see mäng juba keeruliseks. Kuna venelastel on Krimmis endiselt suured baasid, on Ukraina liitumisel liiduga tüli NATO ja Venemaa vahel sisse programeeritud ja ainuke variant oleks see, et NATO seab Ukrainale liitumise tingimuseks Krimmist loobumise.

Kõik see omakorda seab aga ohtliku pretsedendi, mis kust otsast vaadatuna tahes ei ole Eestile hea. Sõjaline konflikt NATO ja Venemaa vahel Ukrainas viib peaaegu kindlalt Eesti okupeerimiseni, sest seda on lihtne saavutada, samas NATO jaoks on tegemist pisikese maariba ohverdamisega suurema võidu nimel Musta mere ääres. Ukraina liitumine seab kindlasti pretsedendi piirküsimustes, mis tõenäoliselt ei ole Eesti jaoks soodne, põlistades meilt anastatud jupid Venemaa külge. Suure tõenäosusega NATO isegi ei soovi selliste tüliõunte liitumist nagu Gruusia ja Ukraina ning omavahelistest kokkulepetes on suuremad tegijad need juba venelaste mõjusfääri loovutanud … või veelgi tõenäolisemalt on need riigid kogu aeg nende arvates venelaste satelliitriigid olnud. See, et aeg-ajalt väikeseid pingeid tekitatakse omab aga sootuks teist eesmärki, aidates põhjendada kaitsekulutusi mõlemal poolel ning lõppkokkuvõttes on tegemist omamoodi meelelahutusliku seltskonnatantsuga. Rääkides tõsimeelselt nende liitumisest NATO-ga näitab selles kontekstis lihtsalt rääkija lapsikust.

Nüüd küsimus minult: Mida Mart Laar sellest Ukrainast tegelikult tahab? Mart Laari sõda Venemaaga on vähemalt mitme punktiga Peipsitaguse kamba kasuks hetkel jõudnud. Kõik need punktid tuleb paraku aga ühel või teisel viisil Eestil kompenseerida.

Winter is coming …

Juba pikemat aega on sahistatud, et George R. R. Martini “Song of Ice and Fire” sari tehakse HBO (teate küll, see firma, kes tegi ülikalli, kuid kahjuks vaid kahe hooaja pikkuseks jäänud “Rooma”) poolt teleseriaaliks. Neile, kellele see nimi tuttav tundub teadmiseks, et see hakkas just maakeeli ilmuma nime all “Jää ja tule laul” ning sellest peaks praeguseks olema ilmunud kolm köidet: “Troonide mäng 1. osa”, “Troonide mäng 2. osa” ning “Kuningate heitlus 1. osa”. Nagu näha on siinsed kirjastajad pidanud vajalikuks võrdlemise paksud raamatud kaheks lüüa.

Juba päris pikka aega on HBO tegelenud käsikirja ning kujundusega. Martin ise on asjaga mingil määral seotud ja tema enda sõnul on vähemalt pilootosa stsenaarium truu algmaterjalile — tuletan siinkohas meelde, et autor on ise suur TV sarjade sõber ning kui ta sai teada oma raamatu teleekraanile toomise plaanist, ei olnud mehe rahulolul otsa ega äärt.

Eile sai asi aga lõpliku kinnituse: sarja filmimist alustatakse selle aasta oktoobris Põhja-Iirimaal, Paint Hall nimelises stuudios. Arvestades tavalist seriaalide arendustsüklit võiks esimesed osad ekraanidele jõuda juba aastavahetuse paiku. Ootame. Silmad pikad.

Pages:1234567...128