Maailm | Discordia: Pronto

Suur jalutuskäik Minskisse

Jun 27, 2023 Posted by pronto Maailm 0 comments

See jutt on jätkuks eelmisele postitusele (Suur jalutuskäik Moskvasse).

Nagu ma seal mainisin oli sõjakäik Moskvasse plaanis juba ammu; võimalik, et esimesed sammud selleks astuti juba eelmine aasta. Asjaga rohkem kursis olevad inimesed märkavad kohe, et see paistab olevat seotud plaaniga liita 1. juulil seniajani üsna isepäiselt majandanud Vene eraarmeed ametlike relvajõududega. Tõenäoliselt see panigi paika kuupäeva, kuid samas tekitab küsimuse: kumb oli enne kas muna või kana? Kas marsi käivitas see korraldus või oli hoopis see korraldus ellu kutsutud selle marsi vältimiseks? Suure tõenäosusega ongi põhjus viimases, sest see paistab olevat uisapäisa vastu võetud otsus pidurdamaks protsessi mis oli selleks hetkeks juba käivitunud.

Kuid, nagu ütleb telepoe mees, pole see veel kõik.

Prigožini poolt läbi viidud (suuresti retooriline) küsitlus andis tulemuseks, et vaid 1-2% ta sõduritest on üldse huvitunud ametlike relvajõududega liitumisest. Seda kinnitab ka nuppude paiklemine laual: esiteks ei läinud ta üksused mitte laiali, vaid taandusid baasidesse mis asusid paari suurema sõjaväelennuvälja vahetus läheduses. Teiseks suundus Prigožin Lukašenko kutsel Minskisse. Mitte Aafrikasse oma operatsioone kontrollima vaid Minskisse. Ning vahepeal ilmnes ka kolmas nüanss: Wagner on avanud uue baasi Asipovičys, linnakeses mis asub Minskist saja kilomeetri kaugusel kagus, paarisaja kilomeetri kaugusel nii Venemaast kui Ukrainast. Seal asub / asus päris mitu sõjaväebaasi, millest vähemalt üks on praeguseks juba suletud. Linnakeses elab hetkel mingi 30000 elaniku ehk siis kui Wagner sinna sisse kolib kahekordistub selle elanike arv.

Aga mida see kõik tähendab?

Praeguses hetkel on Valgevene relavjõududes isikkoosseisu kokku vaid pisut rohkem kui Wagneril. Meediast läbi jooksnud 25000 oli vaid see kogus mis tegutses Ukrainas ja Doni äärses Rostovis. Üle kogu Venemaa on värbamise ja väljaõppega seotud veel umbes teist sama palju inimesi. Kui nüüd kõik asjaga seotud tegelased Valgevenesse saabuvad muutub Lukašenko piirkonnas oluliseks tegijaks. Tähelepanuks nii palju, et kui kellelegi tundub see justkui plaanina Ukrainat teiselt poolt rünnata, siis selleks polnud kogu seda tsirkust vaja: suure tõenäosusega antakse hoopis Venemaale mõista, et Wagnerist on Valgevene julgeoleku jaoks enam kui küll ning riigis asuvatel Vene väeosadel on nüüd aeg oma kohvrid pakkida ja jalga lasta. Ehk teisisõnu: Lukašenka värbas omale just massiivse eraarmee, tehes seda näilise abikäe egiidi all.

Mis on loomulikult pelk fassaad. Venemaa on näidanud ennast nõrgana, Valgevene on näidanud ennast sõltumatuna ja Lukašenka käes on kaart mis pikemas perspektiivis võib teda rahvusvahelise ülduse silmis vähemalt osaliselt rehabiliteerida. Sest kes ikka hakkab kandma vimma mehe vastu kes kriitilisel hetkel poolt vahetas ja Putini bussi alla viskas.

Lõpetuseks niipalju, et see kõik ei ole päevade, vaid pigem nädalate küsimus. Aga. Šoigu on taaskord tsiviilriietuses, Putini koosolekutel on tema liitlaste näod hallid, Ukraina rindel valitseb kaos ja Lukašenka muheleb vurru.

Ning Asipovičys ei ole Rostov Doni ääres, see asub poole lähemal.

Suur jalutuskäik Moskvasse

Jun 25, 2023 Posted by pronto Maailm 1 comment

Nagu Eesti iseseisvusega seotud pühadel ikka tähistati Venemaal meie Võidupüha sootuks imelikul moel: Wagneri eraarmee ninamees ja endine kriminaal Jevgeni Prigožin teatas, et Venemaa on minetanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, Ukraina sõda on vaid pelk kattevari korruptsioonile ning süüdlasi on vaja nuhelda. Tema sõnavõtt sisaldas kas pahategijate nimesi: kaitseminister Sergei Šoigu ja vägede ülemjuhataja Valeri Gerasimov kelle ebakompetentsuse kontole kirjutas ta muu hulgas ka mitu tuhat Bahmuti all langenud sõdurit mida siis avalikkuse eest on usinasti varjatud. Sestap murdis ta paljuvõsast korraliku vitsa, ajas sõjamehed kokku ja võttis Moskva tee jalge alla.

Nii möödus päev, erinevad osapooled vahed viisakusi, alla lasti 7 lennumasinat ja äkitselt sekund enne Kremli tornide paistma hakkamist teatas sõjapealik, et tal ärkas ootamatult südametunnistus ning kaastunne oma kaasmaalaste vastu. Ehk teisisõnu: pärast Valgevene diktaatori Aleksandr Lukašenka südantlõhestava sisuga telefonikõnet otsustas sõjakäigu sinnapaika jätta, vitsa kraavi visata ja naaberriigi juhile Minskisse külla minna. Selline sündmuste käik oli sedavõrd ootamatu, et isegi kogenud analüütikud ei osanud seda oodata.

Mis seal siis toimus?

Seda mis tegelikult toimus saame me arvatavasti teada alles aastate pärast kui siiski. Ometigi võib siinkohas teha mõningasi oletusi.

Eelmise aasta augusti lõpus (mis juhtumisi langeb kokku Eesti Taasiseseisvumispäevaga), said venelased mitmes suuremas kokkupõrkes oluliste lüüasaamiste osaliseks ja olid sunnitud Harkivi alt taanduma Oskili jõe taha ja kohati veelgi kaugemale. Ukrainlased vabastasid ulatuslike territooriume ning Venemaa koorekihile hakkas jõudma kohale kohale kurb kuid vääramatu tõsiasi: seda sõda ei ole tõenäoliselt võimalik võita. Putin, soovimata näidata välja nõrkust vahetas operatsiooni juhte ning andis korralduse pingutusi kahekordistada. Oodatud edu asemel kaotasid nad hoopis Dnepri jõe läänekalda ühes Hersoniga.

Ma arvan, et sündmuste alguse leiabki just sealt. Venemaa rahva jõukam osa kaotas tänu sanktsioonidele, majanduslangusele, natsionaliseerimisele ja varade külmutamisele ühtekokku triljoneid eurosi, lisaks vabaduse reisida ja ajada piiritagust äri. Kui lisada siia juurde kahjud mida kandsid Venemaal tegutsevad õhtu- ja hommikumaa ettevõtted on tegemist läbi aegade majanduslikult ühe halvima ettevõtmisega mida saab siduda ühe konkreetse inimesega — eriti arvestades sellega kuivõrd väike oli kogu ettevõtmise mastaap näiteks Teise Ilmasõjaga. Kuigi Vladimir Putin oli ja paljuski endiselt on Venemaal populaarne, ei saa temagi selliseid möödapanekuid endale lõputult lubada.

Ometigi jättis ta kasutamata võimaluse väita, et nõunikud on teda petnud, raputada omale pähe tuhka ja taanduda endiste piiride taha. Häving jätkus, kahjum suurenes ja Ukraina rahvusvahelised partnerid selle asemel, et tüdineda hakkasid lisaks tavarelvastusele tarnima tanke, õhutõrjesüsteem ning hetkel käib jutt isegi lennkitest.

Ühel või teisel viisil ei saanud Venemaa eliit enam sündmuseid käed rüpes vaadata. Aga mida teha?

Lääneriikidel on selliste asjade tarbeks tööriist nimega kodanikuühiskond ja vabad valimised, mis paraku Venemaal ei toimi: sealsed valimised on kaugel vabadusest ja isegi kui need valimised oleks vabad puudub seal kodanikuühiskond. Praktikas tähendab see seda, et inimesed ei mõista oma tegude tagajärgi ning massiivse propagandamasina tõttu oleks Putin ühel või teisel viisil tagasi valitud. See viimane oleks välistanud näiteks revolutsiooni rääkimata sellest, et revolutsioonid on läbi ajaloo peaaegu alati halva hullemaks teinud. Ehk teisisõnu, ainuke võimalus vahetada välja tagumik mis Kremli tugitoolidel troonib oleks olnud sõjaväeline riigipööre ja hunta.

Kuid hunta eeldab omakorda sõjaväe juhtkonna toetust. Aimates sündmuste sellist arengut on Putin äärmiselt ettevaatlikult hoolitsenud selle eest, et võim kuuluks vaid käputäiele inimestest kes on talle üdini lojaalsed. Ehke teisisõnu enne sõjavälise riigipöörde algust on tarvis välja vahetada sõjaväe võimuladvik, sest vastasel korral oleks paratamatult alanud kodusõda — isegi kui õnnestub veenda piisavat madalama taseme juhte, ei ole võimalik veenda neid kõiki ning mida potentsiaalsed liitlased tegelikult teevad oleks saanud näha alles siis kui tankid Moskva tänavatel veerevad. Selline asi juba juhtus korra 1991 aasta augustis ja viis muu hulgas Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni.

Sestap oli vandenõulastel vaja näidata Putini totaalset võimetust, juhtkonna otsustusvõimetust ning süsteemi üldist nõrkust. Saatuse tahtel leidsin nad sobiva olukorra tekitamiseks vajaliku isiku Wagneri juhi Jevgeni Prigožini näol. Kuigi olles endine kriminaal ja praegune maailma kõige ebafotogeenilisem tegelane oli selge, et tegemist on Venemaal populaarse isikuga. Wagner oli ainuke rühmitus mis suutus Ukrainas edu saavutada ning Prigožin oma maalähedaste ja kohati vulgaarsete maneeridega oli vene lihtinimesele arusaadav. Tema populaarsus hakkas ohustama isegi Putini positsioone mis tähendas seda, et ta oli sunnitud hoidma eemal kõrghoonetest akendest ning loobuma tee joomisest. Oli ainult aja küsimus mil ta oleks oma kurva lõpu leidnud.

Ma ei hakka siinkohas pajatama sündmustest mis viisid ta sellesse punkti kus ta praegu on, kuid suures plaanis on tema huvid sellises mängus samasugused nagu kõikidel ülejäänutelgi — elada kaua, olla rikkad ja omada võimalust seda rikkust nautida. On ebaselge kas ta oli kogu plaaniga juba algusest peale seotud või tehti talle hiljem pakkumine millest ta keelduda ei saanud, kuid selge on see, et tema kanda jäi kogu ettevõtmise kõige nähtavam ja samas ka kõige ohtlikum roll: hävitada täielikult Vene armee juhtkonna reputatsioon. Kuna tal ei olnud selleks hetkeks enam midagi kaotada alustas ta operatsiooniks ette valmistamisega: ta värbas lisaks vangidele ka Wagnerile lojaalseid sõdureid keda säästeti hakklihamasinast. Kas te teate, et Wagneriga liitumise ajal tuleb täita küsitlusleht kus muu hulgas päriti, et kas liituja on valmis vajaduse korral osalema operatsioonides Vene territooriumil? Te võite juba oletada milliseid inimesi ta varuks hoidis.

Sealkohas oli veel üks oluline detail: kuna venelaste võit ei ole praeguseks ajaks enam võimalik tuleb kasutada soodsat võimalust see konflikt lõpetada. Hetkel oli selleks soodne olukord: Ukraina oli just alustanud pealetungi, mis sidus Vene armee kõik vabad ressursid. Sestap tegi Prigožin seda mida oleks pidanud tegema Putin: ta teatas, et teda ja rahvast on petetud ning ilma igasuguse väljavaateta edule on surnud või sandistunud sadu tuhandeid venelasi; piisavalt, et iga venelane tunneks vähemalt paari kolme isiklikult. Samuti toonitas ta, et pea kõik süüdistused Ukraina aadressil on fabritseeritud. See ei tulnud nagu välk selgest taevast, ta on seda teemat laiendanud juba mitu kuud. See suurendas tema populaarsust veelgi ning oli avapauguks tema Suurele Jalutuskäigule.

Lukašenka sõnumitoojana oli huvitav, kuid mitte üllatuslik. Ta on jätnud endast pisut kohtlase mulje, kuid samas on ta üsna oskuslikult laveerinud Venemaa surve eest ühineda “erioperatsiooniga”. Ta suutis muu hulgas ka osavalt vältida 9. mai pidustusi teeseldes (arvatavasti) haigust. Ta on juba mõnda aega otsinud võimalust enda Venemaast distantseerimiseks ning olgem ausad — üks asi on paista kohtlane ja teine asi on olla reaalselt kohtlane. Kui sa tahad olla diktaator, siis viimane variant ei ole lihtsalt võimalik. Seega …

Igal juhul oli selge, et kui Wagner oli just Moskvasse jõudmas ütlesid Kremli asjapulkade närvi ülesse. Üheks tingimuseks oli arvatavasti Šoigu ja Gerasimovi erru saatmine ning asendamine vandenõulaste jaoks sobilike inimestega. Üheks neist pakutakse Sergei Suvorikinit kes määrati selle aasta alguses Ukraina operatsiooni juhtima ja kelle üks esimesi korraldusi oli Hersoni loovutamine. Surovikin on Wagneris ärihuvid ning ühes sellega on ta suuresti Prigožiniga samas paadis.

Mis edasi saab?

Kui sõjaväe juhtimine on siirdunud sobivate inimeste kätte hakataks järjest paljastama möödapanekuid Ukrainas, milles loomulikult on süüdi eelnev juhtkond. Putin leiab ennast peatselt koduarestist ning sõjavägi võtab võimu üle. Suure tõenäosusega pole huntal vähimatki huvi pidada kurnavat ja samas mõttetut sõda ning pärast lühikesi kuid intensiivseid läbirääkimisi annavad nad hõivatud territooriumid vabatahtlikult Ukrainale tagasi. Venemaa endas sees nihkub võim ja raha endiste vandenõulaste kätte; see annab võimaluse tuvastada kes selles mängus tegelikult osalesid. Prigožin loobub mingil hetkel Venemaal tegutsemisest ning viib oma ärid valdavalt Aafrikasse üle, esindades seal Vene huve. Võimalik, et 10-15 aasta pärast naaseb ta duumasaadiku või kubernerina Vene poliitikasse.

Kuid enne paleepööret on Wagneril arvatavasti veel oma roll täita, seega ma ei oleks üllatunud kui paari nädala pärast näeme kas Prigožin või tema armeed või mõlemad uuesti ringi asjatamas.

Ukraina: Mis saab edasi?

Dec 14, 2022 Posted by pronto Maailm 0 comments

Iga konflikt saab lõpuks otsa: mõned varem, mõned hiljem; ajalugu tunneb nii kuuepäevaseid sõdu kui saja-aastaseid. Senikaua kuniks tint pole lepingul kuivanud on väga raske anda hinnangu sündmuste käigule ja Vene vallutussõda ei ole selle koha pealt mingi erand.

Üks asi mis selle konflikti puhul erandlik on, on sellega teotud tohutu hulk soovmõtlemist, fakidel mittepõhinevat eeldamist mida üks või teine osapool võib mõelda ning toetumine infole mis parimal juhul on propagandahõnguline ning halvimal juhul lihtsalt infooperatsioonide osa. Sõjas ja armastuses on teatavasti kõik lubatud mis praktikas tähendab seda, et ükskõik kui ebatõenäoline üks või teine stsenaarium ka poleks on see ikkagi laual kui seda just mingil põhjusel ümbertõukamatult välistada ei saa.

Näiteks Ukaina anastamine kolme päevaga on selline, mida saab.

Numbrid

Enne hinnangute andmisega edasi liikuda tuleks vaadata üle numbrid.

Praeguseks on venelased suutnud Ukraina vastu saata umbes 500000 meest, kellest umbes viiendik on naasnud mustas kilekotis ja teine viiendik on lõplikult võitlusvõimetu. Need kaks viiendiku moodustavad laias laastus kogu algse konflikti suunatud kontingendi. Märkuseks niipalju, et tegemist on Ukraina päritolu arvudega kuid liitlased on seisukohal, et need on hinnangute andmiseks piisavalt tõelähedased.

Pärast seda kui Moskva võimukandjad said aru oma algsete eelduste (Ukraina annab kohe alla) ekslikusest ning lähtudes üheksa kuu jooksul saadud valusatest kogemustest on sealsetest allikatest lekkinud uus hinnang: sõja võitmiseks on neil vaja 5 miljonit meest. See tähendaks seda, et Venemaa saadaks rindele viiendiku kõikidest võitlusvõimelistest meeskodanikest. Kui asi konteksti panna siis Eesti puhul oleks võrreldav number 50000 meest. See tähendaks seda, et neil oleks paugupealt viis miljonit inimeste keda tuleb toita, katta, relvastada, transportida ja ravida ning kelle töökäed on majandusest selleks perioodiks eemal. Arvestades sellega, et venelastel on kukil sanktsioonid ning olemasolev aur on juba suuresti vile peale ära kulutautd on äärmiselt ebatõenäoline, et nad suudaks selle numbri kokku saada.

Üks number on meediast veel läbi jooksnud: 100000 surnut on see number mil agressorriigi kodanikud hakkavad tajuma sõja hinda ning küsima selle põhjendatust. Ukrainlaste anmetel peaks see hulk täis saama veel selle aasta sees. Arvestades sellega, et juba mobiliseeritud pool miljonit sõjameest pole olukorda oluliselt muutunud (tõsi, mitte kõik pole veel rindele jõudnud) pole alust oodata, et täiendav mobilisatsioonilaine idas avasüli vastu võetaks.

Üks märkus veel — ründaja on kulutanud ära lõviosa oma kvaliteetsemast moonast mis tähendab seda, et mängu on tulnud 30-40 aastat vanad reservid. Lõhkeaine muutub seistes aga järjest ebastabiilsemaks ning see võib omakorda olla põhjuseks miks siin ja seal relvalaod ilma ühegi mõjuva põhjuseta vastu taevast lendavad. Ukrainlastele see muidugi sobib.

Tuumanupp

Iga kord kui Ukrainas toimub jutuks tuleb mainitakse vääramatult ka Venemaa kui tuumariigi staatust ning loomulikult kasutab Moskva seda hirmu Ukraina ja Ukraina liitlaste heidutamiseks. Praktikas on tuumaoht tegelikult minimaalne.

Tuumarelvad jagunevad suures plaanis kaheks: strateegilised ja taktikalised.

Strateegilised tuumarelvad on suure purustusjõuga ja need on relvad mis lastaks käiku siis kui kaotada pole enam midagi. Tavaliselt on need tänapäeval kas siis maalt või merelt (peamiselt allveelaevadelt) välja tulistatavate mandritevahelised raketid ja paarist sellisest piisab, et Tallinn rusuhunnikuks muuta + loomulikult radioaktiivne reostus. Need relvad tuleks mängu siis kui Ukraina väed Punasele väljakule jõuavad. Seda võimalust ei ole mõtet praegusel hetkel isegi kaaluda.

Taktikalised tuumarelvad on suhteliselt väikese purustusjõuga ja võrreldavad ülemise otsa tavaarsenaliga. Need on mõeldud suuresti heidutamiseks, sest nende praktiline väärtus on madal. Nagu strateegilistegi relvade puhul kaasneb lisaks purustustele radiaktsioon mis tähendab seda, et selle kasutamine oma vägede / territooriumi vahetus läheduses on problemaatiline.

Teine aspekt on taktikaliste tuumarelvade puhul see, et ukrainlased on muutunud üliosavaks vastase lennukite ja rakettide likvideerimises ning sedavõrd kuidas liitlaste õhutõrjetehnika leiab tee sinna, paraneb olukord veelgi.

Kolmandast küljest on venelaste tuumatehnika aastakümneid ladudes tolmu kogunud ja nende töökindlus on parimal juhul küsitav.

Ning neljas, tõenäoliselt olulisim tahk on see, et pärast trateegiliste pommitajate hävitamist lennuväljal, mis asus Ukraina piirist kaugemal kui Moskva ei ole alust uskuda nagu Ukraina ei korraldaks vasturünnakut näiteks Kremli pihta.

Loomulikult ei saa unustada ka seda, et Ukraina on siiki tuumariik, nende territooriumil asub hulk tuumajaamasi mida nad haldavad ja arendavad ise. Praktikas on täiesti võimalik, et neil siiski on tuurmarelv või vähemalt võimekus see väga lühikese aja jooksul luua. Kas venelased on valmis selle võimalusega riskima?

Venemaa alistub

Venemaa ajalugu on täis vallutussõdu. Mida jäetakse tihtipeale mainimata on see, et vallutusõdadest taandumise ajalugu on neil peaaegu sama pikk: Talvesõda, Eesti Vabadussõda, analoogsed avantüürid Lätis ja Leedus, Jaapani sõda, sõda Türgiga on vaid mõned näited. Kui saab selgeks, et algsed hinnangud ei vastanud tõele ning selgub, et ka toores jõud ei aita on venelastel kombeks oma koju tagasi ronida, viisakalt andeks paluda ja reparatsioone maksta; eriti siis kui rahvusvaheline üldus selgelt nende vastu on.

Võimalik, et läbirääkimised sellel teemal juba käivad — Marconi poolt lauale pandud vihjed, et Venemaa otsib julgeolekugarantiisi, viitavad just sellele. Ka on viimastel nädalatel oluliselt muutunud agressori retoorika. Osaliselt on see muidugi tingitud Hersonist taandmisest, kuid lisaks tuntub, et Moskva on aru saanud selle konflikti võimatusest ja otsib väljapääsu. Hetkel on veel võimalik taanduda niivõrd-kuivõrd tingimusi esitades kuid sedavõrd kuidas surve rinnetel kasvab tõuseb taandumise hind.

See kas Venemaa alistub ei ole enam kas? vaid millal? küsimus.

Mustale merele

Kui Venemaa ei alistu, siis varem või hiljem murrab Ukraina läbi Aasovi merele mida Venemaa peab oma sisemereks. Hetkel on selleks kaks liini: Dnepri jõgi või Melitopol. Mõlema puhul on tulemus sama: Krimm kaotab varustusliini maismaa kaudu, venelased peavad hakkama sõdima kahel rindel ning lisaks on praktiliselt kogu poolsaar laskeulatuses. Krimmis elab ühtekokku kaks ja pool miljonit elaniku mida ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sõjaolukorras Kertši silla ja praamidega varustada.

Vaadates venelaste Musta mere laevastiku liikumist on päris selge, et nad on sellest teemast akuutselt teadlikud. Suur hulk laevu on Aasovi merelt minema viidud ning ka Krimmi sadamad hakkavad vaikselt tühjenema. Poolsaarelt veetakse minema kõiki ja kõike mida ukrainlastele jätta ei soovita.

Krimm on loomulikult venelaste jaoks vägagi mõru mari, sest erinevalt muudest territooriumitest on see olnud Venemaa kontrolli all juba kaheksa aastat ning seda peetakse “omaks”. Samas on ainus maismaaühendus sinna läbi Ukraina ning lisaks on suur osa veevarustusest seotud mandriga. Ja seda on praeguses olukorras peaaegu võimatu kaitsta.

“Rahvavabariigid”

Erinevalt Krimmist on venelaste käes kaks territooriumi mida nad saavad kaitsta kui nad otsustavad mitte alistuda ja mida nad püüavad kaitsta. Nendeks on Luhanski ja Donetski “rahvavabariigid” — seda eriti siis kui Krimm Ukraina kätte liigub, kuna see vabastab oluliselt vahendeid. Sealtkandist pärinevad ka viimaste aegade ainsad “edulood” — sadakond meetrit siit ja sealt hõivatud maad.

See on osaliselt põhjuseks miks Ukraina pole selles suunas erilisi jõupingutusi teinud: ühest küljest on varustusliinid sinna suhteliselt lühikesed, teisest küljest võib seal eeldada venelaste meeleheitliku vastupana. See poleks ka ime kuna kogu “sõjaline operatsioon” algas ju nende abistamise egiidi all. Ning lõpuks ei saa unustada ka seda, et taaskord kaob maismaaühendus Krimmiga.

Kas venelastel on üldse lootust?

Sedavõrd kuidas konflikt edeneb ja Ukrainal edulugusi ette on näidata, on liitlased valmis sajaseid luftitama ning sinna üha moodsamaid ja võimsamaid relvi saatma. Loomulikult pole see pelgalt abikäe ulatamine, osa varustust on laenatud ning kuna paljud vahendid pole varem reaalselt lahingutegevust näinud võib seda nimetada nende jaoks tuleristseteks. Ometigi kui aasta jooksul uusi tulemusi ette pole näidata hakkab sponsorite tuhin ühelt maalt raugema ning vahepeal kätte võidetud või käest antud piirid kivistuma.

Tõenäosus, et venelastel õnnestub nii pikalt vastu pidada on looumlikult madal kuid ajalugu on näidanud, et traditsiooniline loogika sealmaal ei päde. Sestap jääb üle vaid loota, et nii ukrainlaste tahe kui liitlaste abi on vankumatud ning parem varustus ning kõrgem moraal hoolitsevad selle eest, et surve karges talvehämaruses ei raugeks.

Jõulud Ukrainas

Nov 10, 2022 Posted by pronto Maailm 0 comments

Kui vahetult enne venelaste sissemarssi Ukrainasse hakkasid levima kõlakad peatsest rünnakust, siis ma ausalt öeldes ei uskunud neid: ukrainlased on sõjakas rahvas kes selleks ajaks oli juba 8 aastat Donbassi piirkonas oma vimma idanaabrite suhtes kogunud. Pealegi on Ukraina ainult kolm korda väiksem kui Venemaa ning valmis kõik oma ressursid sõltumatuse nimel mängu panema. Kui panna siia juurde liitlassuhted ning kultuurilised erinevused siis võib öelda, et Venemaa tungis kallale endaga võrdsele. Strateegiliselt väga mõttetu liigutus ja seega ebaloogiline.

Ometigi vurasid tankid 24. veebruaril üle Ukraina-Vene piiri.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et mu eeldused olid siiski õiged. Selleks hetkeks kui esmane hoog rauges sai selgeks, et praktiliselt kõik Moskva eeldused osutusid valedeks: et iseseisvus pole mitte rahva vaid valitseva kliki tahe, et ukrainlastel pole tahtmist ega vahendeid võidelda, et liitlased vangutavad lihtsalt pead ja teatavad, et nad on äärmiselt mures. Ja loomulikult seda, et Venemaal ei voha korruptsioon ja alkoholism. Oma osa oli siin täita ka Eestil kes esimesena teatas, et Ukrainat tuleb aidata ning isikliku eeskujuna andsime neile OMA kaitseks mõeldud relvi ja laskemoona.

Pool aastat hiljem augustis pärast Põhja-Ukraina täieliku vabastamist sai üldsusele selgeks, et sõda kui selline on tegelikult läbi ning venelased on selle kaotanud. Sellest sai aru üldsus, sellest sai aru Ukraina ja tegelikult sai sellest ka aru Venemaa sõjavägi. Oli saabunud paras aeg leida kompromiss, ohverdada paar ettutit ja taanduda minimaalsete kaotuste hinnaga. Aga nagu selles sõjas juba kombeks oli saanud valiti risti vastupidine suund: kuulutati välja “osaline” mobilisatsioon, vahetati välja sõjaväe juhtkond, ähvardati tuumarelvaga ning keerati kinni gaasikraanid.

Ning visati minema võimalus leida mõlemat osapoolt mingilgi tasemel rahuldav kompromiss.

Selle mõtlematu teo tagajärjed ei andnud kaua oodata: rindel hukkunute arv kahe või isegi kolmekordistus peaaegu üleöö ning äkitselt jõudis sõda Venemaal igaüheni. See ei olnud enam telerist nähtav propaganda, see oli muutunud igapäevareaalsuseks koos kõigi oma koledustega. Sama loomulikult kehtis ka ukrainlaste kohta, aga neil polnud kogu ettevõtmisest mingeid illusioone, nende jaoks oli algusest peale tegemist inimsusevastase kuriteoga. Sajad ja tuhanded inimesed hukkusid iga päev sõjas mille võitja ja kaotaja olid selleks hetkeks juba selged.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seega kerime edasi tänasesse päeva ning arutame mõningasi praeguseid teemasi.

Herson

Hersoni oblast oli üks neljast Venemaa poolt annekteeritud territooriumist vaatamata sellele, et see polnud tervikuna okupantide kätte langenud. Hersoni linn oli ainuke oblastikeskus mis kogu operatsiooni käigus anastajale loovitati. Selle kaotamine oleks venelaste jaoks märgilise tähendusega.

Herson asub Dnepri jõe parem- ehk läänekaldal ja tegemist on umbes Tallinna suuruse linnaga. Sealkandis kasvatatakse suur osa arbuuse mis seletab miks need sel aastal meie poelettidelt puudusid. Venelaste jaoks oli Hersoni linn vaheetapp hõivamaks Odessa ning sõjategevuse peatumine vaid sajakonna kilomeetri kaugusel Dnepri jõest seadis venelased seal äärmiselt ebameeldivasse olukorda.

Mõistmaks mida kujutab endast Dnepr piisab pilgu viskamisest kaardil. Suur osa sellest jõest on umbes poole kilomeetri laiune mis teeb selle laiemaks enamustest Eesti järvedest. Tegemist on loodusliku tõkkega mis on ideaalne siis kui vaenlane on selle taga ja äärgmiselt ebameeldiv kui see ise asub selja taga. Kuna tegemist on nõnda laia jõega, siis viib sellest üle vaid käputäis sildasi millest enamus on konflikti käigus puruks pommitatud. Ainukesena on praeguseks säilinud Kahhovka tamm mille taga asub Kahhovka veehoidla. Venelased on Dnepri läänekalda kaitsmiseks vedanud sinna ohtralt vägesi ja tehnikad mida ei suudeta enam ka parima tahtmise juures varustada.

Mis omakorda on viinud selleni kus okupantidel on tekkinud dilemma: kas kaotada tapetute ning vangistatuna mitukümmend tuhat meest ja kaotada Herson või taanduda ja kaotada Herson. Paarikümne tuhande mehe kaotamine loetud päevade jooksul oleks Venemaa jaoks täielik krahh ning sisepoliitiliselt kui strateegiliselt. Odessa vallutamisest ei ole antud hetkel mõtet enam isegi unistada.

Aga see ei ole ainuke probleem mis neil on. Teine asi on Kahhovka veehoidla. Lisaks hüdroelektrijaamale toimib hiiglaslik veehoidla ka inimtekkelise barjäärina kaitstes Musta mere kaldal asuvaid Moskva vägesi ukrainlaste pealetungi eest. Lisaks väljub sellest kanal mis varustab Krimmi veega ning kuna vask- ehk idakallas on madalamal kui Herson, siis tammi avamisega oleks võimalik vesi peale lasta suurele osale okupantide poolt hõivatud territooriumile. Sestap võib öelda, et venelaste plaan loobuda paremkaldast oli plaan nutuga kurgus.

Ning me ei hakka rääkima siin isegi sellest, et Hersonist on jämedamate torudega võimalik avaldada oma arvamust kõige kohta mis liigub Krimmist mandrile ja vastupidi.

Lühidalt: kas venelased annavad Hersoni ära? Kui see neist kuidagi sõltuks siis ei. Ukrainlased on seal alustanud järjekordset pealetungi ja Moskva teab, et nad ei suuda seda linna ka parima tahtmise juures hoida. Sestap tehakse seal hetkel nägu, et see kõik on plaanikohane paanikavaba manööver.

Valgevene

Hiljuti jooksis meediast läbi jutt kuidas venelased viisid Valgevenesse juurde oma vägesi ning spekuleeriti võimalusega, et Valgevene liitub konfliktiga. Ma pean tunnistama, et Valgevene võimuladvik sai juba algusest peale aimu kust tuul puhub ja sestap nad on väga ettevaatlikult hoidnud oma käsi otseselt veriseks tegemast. Tõsi, nende territooriumi on kasutatud Ukraina ründamiseks kuid ise pole nad mitte ühtegi pauku teinud.

Nüüd kus Venemaa kaotus on ainult vormistamise küsimus on õhku tekkinud küsimus mis saab Valgevenest. Lukašenka on vana rebane ja päris kindlasti ei liitu ta viimasel hetkel kaotajatega. Kuna kompromissikaart on tema jaoks endiselt laual, siis suure tõenäosusega võib juhtuda, et Valgevene tahab ennast Venemaast distantseerida. Moskva jaoks oleks see võrdlemisi valus hoop ning arvatavasti selle vältimiseks sinna hetkel vägesi sisse viiaksegi. Isegi praegu saab Valgevene väita, et kõik tema sõnad ja teod tehti relva ähvardusel ning suures plaanis on nad teinud Ukrainale teene sidudes endaga hulgaliselt väeosi, mis muidu oleks saadetud Ukrainasse.

Talvesõda

Kuigi Ukraina asub Musta mere ääres on talvekülmad seal tihti sama krõbedad kui meil siin. Sel ajal kui Moskva pajatas lühiajalisest sõjalisest operatsioonist varus Kiiev ja liitlased talvevarustust. Tallinnas on hetkel 11 kraadi sooja, Hersonis 10.

Teine teema on sügis, mis sealsed maad mülkaks muudab. See ei ole probleem raudtee ja kergemate sõidutkite jaoks kuid raskemate tankide ning kütuseveokite jaoks see on kriis. Mis tähendab seda, mõnda aega rasketehnika millale venelased on oma panused teinud seal ei liigu. Muide kas te teate kui palju üks tank vajab kütust 100 kilomeetri läbimiseks? Sõltuvalt tankist 300-600 liitrit. Ehk siis senikaua kuniks maa külmab ja transpordiliinid taastuvad hõivavad külamehed taaskord taandumisel hüljatud inventari.

Donetsk

Kas te teate, et Donetski oblasti pealinn Donetsk asub vaid kiviviske kaugusel rindejoonest ning piisab vaid ühest õnnestunud läbimurdest, et see taaskord ukrainlaste kätte langeks. Tegemist oleks taaskord märgilise tähendusega sündmusega, sest Donetsk oli okupantide valduses juba enne praeguse konflikti algust ning oleks omamoodi aknaks Mariupoli. Selle hõivamine tekitaks siseriiklikult hulgalisi küsimus: miks seda konflikti ikkagi alustati? Sestap üritavad Wagner mis on arvatavasti paremini varustatud kui regulaarväeosad sealset rinnet hambad tangis edasi lükata.

Sedavõrd kuidas saabub talv ja kasvab ukrainlaste enesekindlus on tõenäoline, et just siin üritatakse järgmist suuremat läbimurret teha ning on täiesti võimalik, et osaliselt just selle liini tugevdamiseks taanduvad venelased Hersonist.

Transnistria

Transnistria on omamoodi fenomen. See kuulub ametlikult Moldovale, aga Vene separatistid on seal loonud oma järjekordse sõltumatu vabariigi. Selle käigus kerkis ülesse relvastatud konflikt mis päädis Vene baaside sinna viimisega. Seega on oma olemuselt tegemist okupeeritud territooriumiga.

Samas on aeg edasi läinud, noored on äärmiselt vaesest Transnistriast juba ammu jalga lasknud ja ainsad elanikud kes sinna on jäänud, on pensionärid. Nüüd tuleb mängu huvitav osa — Transnistria asub täpselt Moldova ja Ukraina vahel ning Ukraina võib ja ilmselt otsustabki ühel hetkel, et see järjekordne isehakanud riik koos sealsete baasidega on ohuks nende julgeolekule. Sealne Vene kontingent oleks Ukraina vastu suhteliselt abitu; seda enam, et Moskval pole ukrainlasi mitte millegagi enam ähvardada. Ning kui Moldova ametlikult kätt ette ei pane — milleks tal pole põhjust — lakkab enklaav aasta jooksul eksisteerimast.

Venemaa

Hiljuti viidi Moskvas läbi tänavaküsitlus, et mis saab siin kui Venemaa kaotab sõja Ukrainaga. Isegi kõige tulisemad sõjavastased ei saanud sellest küsimusest aru — see oli nende jaoks võimalis mis oli nende jaoks juba eos välistatud. Ma arvan, et senikaua kuniks selline seisukoht on valdav ei ole mõtet lahendust otsida. Kõigepealt peab rahvale kohale jõudma, et kaotus on täiesti arvestatav võimalus. Hinnanguliselt peab sõda selleks ajaks jõudma peaaegu igasse peressem iga inimeseni mis tähendab praktikas kusagil 200000-3000000 hukkunud ning sellega vastavas suhtarvus haavatuid, vaimselt/füüsiliselt sandistunuid, vangi langenuid, ülejooksnuid, deserteerunuid.

Praeguse tempo juures jõuab see kohale jõuludeks-aastavahetuseks. Senikaua võtab vikatimees seal paraku lõivu.

Põhja-Korea väljavaade

Dec 24, 2017 Posted by pronto Maailm 0 comments

Raketiteadlane

Läbi aegade on erinevat värvi ja erineva taustaga diktaatorid tulnud ja läinud. Põhjused miks nad on tulnud ja miks nad on läinud on peaaegu alati olnud erinevad, kuid põhjus miks nad on võimul püsinud on alati olnud sama: alati eksisteerib hulk ambitsioonikaid inimesi kes sellest võidavad. Mõnikord on neid olnud sada, mõnikord tuhat, mõnikord kümme tuhat; igas süsteemis on kriitiline mass erinev ning mida suurem on süsteemis osalejate arv, seda suurem see number reeglina on. Need on inimesed kellel on süsteemi püsimisest ainult võita ja süsteemi kokkuvarisemisest ainult kaotada. Senikaua kuniks need inimesed on rahul, on diktaatori positsioon vankumatu. Ehk kui tsiteerida klassikut ning antud valdkonna spetsialisti, siis kaadrid otsustavad kõik.

Koos sellega on diktaatoril paar kohustust: diktaatoril on esindusfunktsioon — laias laastus on tegemist käilakujuga, kes peab hoolitsema selle eest, et inimesed tunnetaks igal sammul tema olemasolu ning tema võimu vääramatust. Samuti peab ta suutma garanteerida riigi sõltumatuse, sest kui pole riiki, pole mõtet eeldada ka hüvesi mida see riik domineerivale klikile tagada saaks.

Ning loomulikult kohustus loobuda peast kui eelnevad ülesanded täitmata jäid.

Kimide dünastia, ehk nn Paektu liin on olnud ideaalne diktaatorite taimelava: kolme põlvkonna jooksul on nende positsioon riigis tsementeerunud, küündides pea pilvedeni. Täispööretel toimiv porpagandamasin on suutnud paaritada religiooni ja kommunismi, mille tulemusena tekkinud groteskne kimäär võib tunduda meile küll koomiline, kuid oma võimupiirides täiesti ohustamatu. Seega saab vähemalt hetkel süsteemi põrmu paista vaid väline tegur.

Põhja-Korea on sellest alati teadlik olnud. Nad on teadlikud ka sellest, et USA vajab piirkonnas kolumatsi kellega selliseid majandushiiglasi nagu Jaapan ja Lõuna-Korea ohjata ja sestap on nad juba aastakümneid mänginud seda mängu, kus Kimid oma väikeautoga on kokkupõrkekursil USA veoautoga sundinud viimast alati viimasel hetkel teed andma: esiteks kuigi Põhja-Korea sõidukist ei jääks midagi järgi, poleks tekkinud kokkupõrge kerekahjustusi väärt, peaegi kaasneks sellega hulgaliselt mõttetud seletamist.

Nii on see mäng käinud juba aastakümneid kui poleks toimunud kaht halvasti ajastatud sündmust, mis eraldiseisvana vast polekski märkimist väärt, kuid koos viivad mängu täiesti uuele tasemele.

Esiteks on vahepeal Põhja-Koreast saanud tuumariik — mitte väga suur ja mitte väga ohtlik, kuid ka ühest õnnestunud plahvatusest piisab, et määratuid inimkahjustusi tekitada. Eriti kui ohver satub olema Jaapan kelle jaoks see on väga hell teema. Ilmselt pidas Kim Jong-un vajalikuks oma väikeauto mikrobussiks uuendada, lootes nõnda läbirääkimiste tarbeks paremat positsiooni saavutada. Teiseks on USA veoauto roolis ei keegi muu kui Donald Trump, mees kes ei kannata silmaotsastki väljapressimist.

Seega on hetkel kokkupõrkekursil kaks sõidukit, Kimide mikrobuss ja ameeriklaste hiiglaslik veoauto, mille roolis on Donald Trump. Ning äkitselt on Põhja-Korea ladvikule kohale jõudnud, et seekord kui nad ise kõrvale ei keera on kokkupõrge vältimatu. Ma arvan, et USA sõiduki sohver teab seda samuti ja ambitsioonikad inimesed Põhja-Koreas teavad, et ta teab. Äkitselt on Põhja-Koreas tekkinud väga suur hulk inimesi, kellel on väga palju kaotada ja koos sellega on kadunud põhiline tegur, mis diktaatorit võimul hoidab.

Uudiseid jälgides võib oletada, et sündmused mis päädivad Kim Jong-uni võimult tõukamisega on juba käima veeretatud: kimäär, mis siiani on teeninud oma eesmärki on muutunud liigseks ja koos sellega on vaja Paektu vereliin kas maamunalt pühkida või vähemalt täies mahus kontrolli alla saada. Praeguse diktaatori poolvenna Kim Jong-nami mürgitamine selle aasta veebruaris mahub sellesse pilti ideaalselt, samuti mitme Kim Jong-uni veresugulase hukkamine küsitavatel asjaoludel.

Suure tõenäosusega on järgmise aasta lõpuks toimunud Põhja-Koreas võimuvahetus: USA saab omale hõbevaagnal Kim Jong-uni pea ning vettpidava lubaduse tuumarelvadest loobumiseks. Donald Trump saab omale uhke märgi rinda, Põhja-Korea säilitab oma iseseisvuse ja eksistentsi ning sealne karm diktatuur leebub asendudes stagnatsiooniga (ehk siis pulti satub meie mõistes Brežnev), mis siis mingil hetkel kokku variseb. Võidavad kõik, välja arvatud praegune diktaator, aga eks ta ongi selle ära teeninud.

Igaühel oma Krimm

Mar 10, 2014 Posted by pronto Arvamus, Maailm, Poliitika 0 comments

Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.

Alustame algusest:

Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.

Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.

Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.

Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.

Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.

Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).

Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.

Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.

Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.

Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.

Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.

Šeigi lõppmäng

May 3, 2011 Posted by pronto Maailm 1 comment

Viimaste päevade tähtsaim uudis paistab olevat Saudi esiterroristi Usama ibn Ladini ehk inglise transkriptsiooni järgi Osama bin Ladeni teise ilma saatmine ühes väikeses Pakistani kuurortlinnas. Ma ei taha siinkohas rääkida juubeldavatest ameeriklastest, kes inimlikust vaatevinklist oluliselt ei erine kümna aasta eest tänavatel tantsinud rätipeadest. Ma ei räägi ka sellest, kes algsed rünnakud korraldas ning loomulikult ei räägi ma ka sellest kas tapetu ikka oli õige habemik ja kas ta tapeti täna, eile või kümne aasta eest. Küll aeg selle koha pealt selguse majja toob ja kui ei toogi, siis mis seal vahet on? Mineviku ju ei muuda …

Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.

Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.

Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? … and justice for all, my ass!

Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades — tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis …

Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
“Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa,” pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
“Pfff, vabalt suudan!” vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku — küll ilmse vastumeelsusega — nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
“Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!”
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
“Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?”

Spioonilugu, täiendatud variant

Sep 9, 2009 Posted by pronto Maailm 2 comments

Spioonid

Ennist ma siin jaurasin teiste konspiratsiooniteoreetikutega kooris “Arctic Sea” teemal. Nagu näha midagi, mis mu spioonilugu ümber tõukaks ei ole seniajani veel ilmunud, samas on avaldatud kergesti ümbertõugatavat müra, millega proovitakse suitsukatet teha. Ometi üks asi on minu arvates tähelepanuväärne: nimelt Iisraeli poliitikute ja erinevate asjapulkade voorimine Moskva vahet.

Ma arvan, et see, kes kelle juures käib on juba iseenesest kõnekas detail: tundub, et kõige suurem huvi suhteid siluda on just juudiriigil, mis omakorda tähendab seda, et neil on, mida siluda. Kuigi see suures plaanis midagi ei muuda, lisandub minu spioonilukku selle koha pealt üsna olulist detaili. Nimelt jääb minu teooriaks endiselt see, et kohalik maffia paneb millelegi käpa peale, kuid uus teooria näeb ette, et kaubale leidub kohe ka ostja Mossadi näol. Kaup tuleb kiirkorras Venemaalt minema toimetada ja selleks sobib suurepäraselt väike kaubalaev, mis teeb vahepeatuse puidulasti peale laadimiseks Soomes.

Selleks, et kaup enne sihtpunkti jõudmist kätte saada on vaja aga korraldada röövimine, mille viib läbi mingi kolmas osapool. Selleks kombatakse pinda mõne Läänemeremaa salateenistuste juures ning jõutakse kokkuleppele eestlastega. Nood leiavad kamba ullikesi, kes näiliselt laeva kaaperdamisel osalevad ja aitavad lasti maha tõsta (tavaline muskel, mis ei vaja mingit eriväljaõpet). Meestele endile ei räägita midagi ning nad on päris lõpuni kindlad, et nad on lihtsalt kaubalaeva abitööjõud, kus laeva kapten ja meeskond on omanikega vastuolla sattunud. Alternatiiviks on laev vallutada, kaup maha tõsta ja alus seejärel uputada. Lihtne välja pakkuda kuid väga raske pärast ära siluda. Võimalik, et see oli ka algne plaan, kuid siis lendas kõik vastu taevast.

Vahet pole, kas laeval oli keegi Vene vastuluurest või mõni meeskonnaliige tegutses omal initsiatiivil, kuid vaikselt toimunud operatsiooni kohta info lekkis. Üks meremeestest helistas ja palus abi ning info jõudis Moskvani. Kohemaid pandi kõik rattad täiel võimsusel tiirlema ning loetud tundi jooksul saadi asjast üsna hea ülevaade. Ühendust võeti ka Tel Aviviga ja esitati lühike, kuid üsna selge küsimus: “WTF?” Iisrael palub selgituseks ajapikendust ning teeb ettepaneku, et äkki on midagi, mis vastastiku kasulikel alustel paneks venelased seda intsidenti unustama. Venelased on nõus.

Ometigi on laeva kadumine lekkinud ning seda otsivad/jälgivad juba mitme riigi salateenistused. Uputamine ei tule enam kõne alla — liiga palju suid on vaja sulgeda. Vahepeal lahkuvad venelaste täielikul teadmisel laevast intsidendi tegelikud initsiaatorid ning kaaperdajate ametlik number väheneb kümnelt kaheksale.

Iisraeli asjapulgad saalivad Moskva vahet ning tõenäoliselt jõutakse lõpliku kokkuleppeni. Midagi sellest lekib, kuid keegi ei tea täpselt mis seal toimus ja tõenäolise teooriana pakutakse välja Mossadi aktsioon vene relvaekspordi vastu …

Meeskond ja “piraadid” veetakse kuhu vaja ja alustatakse nende töötlemist, rahustatakse rahvusvahelist üldsust …

Küsimus on nüüd järgmine: mis saab edasi? Mõned võimalused: venelased teevad koos juutidega avalduse, et tegemist oli eduka ühisoperatsiooniga organiseeritud kuritegevuse vastu, mille kohta uurimise huvides avaldati suur kogus valeinfot. Sööt neelatakse koos naha ja karvadega ning skandaali nagu polekski olnud. Raketijutu silumiseks ekspordivad venelased täiesti avalikult paar S-300 raketikompleksi Iraani ning USA ja Iisrael avaldavad vaid sümboolset meelepaha. Iisrael teeb Venemaalt suurema relvaostu. Võimalusi on veel, aga nendest kolmest realiseerub minu arvamuse kohaselt vähemalt üks.

Pirate Bay tervitab

Aug 25, 2009 Posted by pronto Maailm 0 comments

The good people at the MAFIAA decided to sue. Not TPB, not the owners of TPB. Not even TPBs ISP. They decided to sue TPBs ISPs ISP.

And you know what? They won. They made a court believe their #lies and they made them force the ISPs ISP to shut down access to TPB.

TPB can be compared to the organisation that builds the roads for cars to drive on. The ISP can be compared to the organisation that creates the asphalt for the roads. The ISPs ISP can be compared to the organisation that creates the tools needed to the asphalt to be created. You would normally not sue that organisation if a car speeds.

The MAFIAA has spent millions of dollars and endless amounts of time to get this ban in order. Our guess is that they also bribed a bit to get it since it violates so many laws not only in Sweden but also in the EU, not to mention violations against human rights. And what do they have to show for it? 3 hours of partial downtime.

Spioonilugu: “Arctic Sea”

Aug 25, 2009 Posted by pronto Maailm 4 comments

Arctic Sea

Ma lappasin läbi enam vähem kogu informatsiooni, mis seniajani on Arctic Sea kohta ilmunud, kõrvaldasin ilmselged kõlakad ja kirjutasin sellest järgneva jutu, mida kui soovite võite lisada vandenõuteooriate pikka rivvi.

Grupp Vene kodanike omastab Kaliningradis Vene sõjaväelt midagi, mille kohta nad teavad, et selle kadumist varem või hiljem märgatakse. Tõenäoliselt on tegemist millegagi, millest ainuüksi info lekkimine võib tekitada rahvusvahelise skandaali. Arvatavasti on tegemist taktikalise tuumarelvaga: suhteliselt madala purustusvõimsusega, kuid hõlpsalt transporditava lõhkepeaga. Väidetavalt Kaliningradis neid ei ole, kuid Venemaa lubas nad sinna viia kui Ida-Euroopa riikidesse hakatakse “raketitõrjebaase” rajama.

Eelpoolnimetatud grupi huvides on rel võimalikult kiiresti Kaliningradist minema saata ning selleks asutakse otsima sobivat laeva. Taoline alus leitaksegi ning laevalt värvatud kollaborandi abiga toimetatakse relv salaja pardale. Kuna laeval ametlik last puudub, siis on seda suhteliselt lihtne märkamatult teha, sest laeva praktiliselt. Võimalik, et saadetis toimetatakse laevale juba remondi lõpp-faasis. Laeva valikul tuleb suureks plussiks ka see, et vahepeatumine tehakse Helsingis koos lasti pardale lossimisega. Kui sellega muud ei saavutata, siis jälgede segamine toimub ikkagi, sest see lisaks mõistatusse uue teguri: äkki tõsteti pomm maha juba Soomes.

Nüüd tekib üks osa, mis peab veel selguma. Tõenäoliselt oli grupil kodanikel ka saadetisele ostja olemas, kuid igal juhul saavad ühte või teist viisi asjast haisu ninna nii ameeriklased kui venelased. Võimalik, et teineteise järgi nuhkides. Õige laeva tuvastamine võtab natuke aega, samuti läheb veidike aega Soomes (seda eelkõige venelastel, kes peavad nüüd hästi ettevaatlikult mängima). Ameeriklased tegutsevad samas teisel rindel: nad võtavad ühendust piirkonna vasallriikidega (kelleks on Balti riigid) ning paluvad omale hankida “erategijatelt” tiim, mis koos spetsialistidega saadetakse laeva üle võtma. Ülevõtmismeeskond võtab laeva üle ja pärast mõningaid arusaamatusi veenavad nad meeskonda käituma nagu ette nähtud. “Erategijate” tiim koosneb suure tõenäosusega ullikesteks, kes on kaasas rohkem “massi” pärast.

Kuna aktsioon toimub kusagil Rootsi piirivetes, siis igaks juhuks saadetakse Soomlastele ka lunarahanõue. Lunarahanõue muide lasti omanikele ei jõua, vaid jääb kuhugi toppama. Võimalik, et selleks hetkeks on ka venelased kogu asjast haisu ninna saanud. Venelastel on nüüd korraga kolm muret: esiteks ei tohi info lasti kohta lekkida, teiseks ei tohi last kolmandate osapoolte kätte sattuda ja kolmandaks tuleb vältida laeva sattumist mõne suurema linna lähistele. Viimane on oluline juba kasvõi seetõttu, et laev ise võibki osutuda pommi kohaleveovahendiks ning plaan võib-olla oligi see lõhata ilma seda laevalt maha toimetamata. Igal juhul saadetakse välja eksaader, Atlandil juba paiknevatel sõjalaevadel kästakse blokeerida ligipääsud suurematesse sadametesse ning enamus sealkandis viibivad allveelaevad kaasatakse otsingutesse. Antakse käsk laev uputada, kui seda ei õnnestu ise üle võtta. Samuti antakse käsk sekkuda, kui kolmandad osapooled peaks laeva enda valdusesse saama.

Samaaegselt võetakse Moskavast ühendust kõikide osapooltega ning hoiatatakse: kui keegi laeva omaalgatuslikult katsub kinni nabida, siis tuleb sellest väga palju pahandust. Näiteks võib juhtuda õnnetus mõne sealkandis luusiva allveelaeva torpeedoga, mis iseeneseslikult stardib. Loomulikult lubatakse ka hüvesi koostöö eest. Tänu sellele vaikivad kõik informeeritud allikad.

Mingil hetkel lahkuvad laevalt operatsiooni ajud. Kas nad ka relva kaasa võtavad on küsitav, kuid seda ei saa välisatada. Kaaperdajate arv väheneb kümnelt kaheksale. Kahuriliha jäetakse maha, kuna nad ei tea niikuinii millestki midagi ja nende taust on selline, et nad ei huvita kedagi.

Vahepeal katsutakse jälgi segada: esiteks katsutakse laev kaaperdada Rootsi vetes, kuna sellisel juhul näeksid reeglid ette, et kohut nende üle mõistetakse rootslaste poolt. Igaks juhuks tehakse ka lunarahanõue soomlastele. Venelased ignoreerivad seda katset ning kuuluatvad, et kuritegu leidis aset rahvusvahelistes vetes, mis tähendab, et kohut peetakse kinni nabinud riigi kohtuvõimude poolt.

Täenäoliselt valgustati kogu operatsiooni olemusest toimumise hetkel ka paari tähtsamat USA nina, andes mõista, et kui te aitate äparduse maha vaikida, siis kunagi hiljem vaatame meie kõrvae kui teil peaks midagi sarnast juhtuma: quod pro quo. Ilmselt soovitatakse ka unustada see kaaperdamisüritus. Vastutasuks lubavad venelased, et nad ei uuri seda värki rohkem, vaid võtavad seda kui tavalist lolli kaaperdamist.

Märkmisväärne on kogu protsessi juures on see, et mitte ükski Euroopa ametlik kanal ei kommenteeri seda asja, ajakirjandus teeb küll erapooletuid katseid, kuid informeeritud allikad vaikivad kui üks mees. Informeerimata allikad küll spekuleerivad, kuid kuna nad midagi ei tea, siis tekitavad nad rohkem segadus kui müra, mis on kõiki osapoolte jaoks teretulnud nähtus.

Mis arvate?

Pages:12 ›

pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Suur jalutuskäik Minskisse

Suur jalutuskäik Moskvasse