pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Browsing posts in: Kino ja TV

Film: “Apteeker Melchior”

May 13, 2022 Posted by pronto Kino ja TV 0 comments

“Apteeker Melchior” on kahtlemata viimase aja suurim Eesti film ning võimalik, et tegemist on meie kino omamoodi taaskäivitajaga. Eesti filmikunsti läbivaks teemaks on aastakümneid olnud tõekspidamine, et kui publikul kinost väljudes must masendus peal ei ole siis on lavastaja midagi valesti teinud. Seda ootust on süstitud nii lavastajatesse, näitlejatesse, kriitikutesse kui publikusse. See on põhjus miks Eesti film piiri taga läbi lüüa ei suuda. Sest meil ei suudeta mõista mis on kino. Et kino on eelkõige meelelahutus.

Kui ma peaksin kellelegi rääkima miks tuleks “Apteeker Melchiori” vaadata, siis ma ütleks, et kõigepealt oli “Viimane reliikvia”, siis periood mida iseloomustab 50 halli varjundit ja seejärel tuli “Apteeker Melchior”. See film (ja eelkõige just raamatud millel see film baseerub) on omamoodi “Viimse reliikvia” eellugu.

Lisaks ma ütleks, et eelarvet silmas pidades näeb see hea välja, on lustakas ja meelelahutuslik. Eraldi tahaks välja tuua veel Marko Matvere komptuur Spanheimi kehastust – mees on sõjas käinud ja elu näinud, teab palju, aga oskab keelt hammaste taga hoida. Ta on usutavalt autoritaarne ning autoriteetne, ta mehed alluvad talle tingimusteta. Hea töö Matvere poolt.

Kõike eelnevat kokku võttes: Kas film on kinoskäiku väärt? Kindlasti jah.

Aga.

Nagu sellistel puhkudel ikka on medalil teinegi pool. Filmi aluseks peaks vähemalt teoreetiliselt olema Indrek Hargla raamat nimega “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”. See räägib Oleviste kiriku ehitamisest ning mõrvamüsteeriumist mille oluliseks tegelaseks on Tallinna linnaapteeker Melchior. Esimese vihje kuivõrd meelevaldselt on tsenaristid ümber käinud algmaterjaliga annab juba algkaadrites olev Tallinna siluett kus valmis Oleviste kirik on kesksel kohal. Peatselt selgub, et sündmused toimuvad Tallinnas vaid nime poolest ning kuigi peategelane peaks justkui olema apteeker on ta pigem üks noorhärra, kes elab pudelikesi täis butiigi tagatoas.

Miks ma ütlen, et koht on Tallinn vaid nime poolest? Hargla on raamatud kirjutades kõva kodutöö teinud: kus vähegi võimalik on on sündmused ning linnaga seotud nüansid ajalooliselt korrektsed ning paiknevad õigetes kohtades. See kõik on filmis allavett lastud ning Tallinnas on saanud ebamäärane keskaja linn mis võib asuda ükskõik kus. Põhimõtteliselt on filmist väja roogitud kõik mis oleks ühte või teistviisi hariv.

Teine asi on muidugi apteeker ise. Melchior on saksamaalt pärit mees, kellel pikk ja sünge minevik mis raamathaaval järjest lahti rullub, perekonna needus ning miks täpselt ta on siia tsivilisatsioonide kokkupuutepunkti tulnud ei ole siiamaani päris selge. Melchior Wakenstede on ise sakslane samas kui tema naine Keterlyn on eestlane (nagu ka näiteks usumees Hinric). Filmis lähevad sellised nüansid täielikul kaotsi ning kuna see muutub raamatust raamatusse minnes üha olulisemaks, muutub pärast planeeritud filmitriloogiat loo kinolinal jätkamine raskeks kui mitte võimatuks. Melchior lihtsalt ei saa olla apteeker.

Kolmas asi on lavastaja, stsenaarium ja näitlejad. Kui Marko Matvere kõrvale jätta, siis paraku kumab teostuses läbi teatrilavastaja taust ning tõik, et näitlejad ei esita mitte rolli, vaid kannavad ette stsenaariumisse kirja pandut. Dialoogid on puised, osatäitmised siin ja seal planeerimatult koomilised ning need kohad mis pidid olema koomilised on lihtsalt piinlikud. Lisaks kui paar verisemat kohta kõrvale jätta, on kogu lugu naiivne ning tegemist on pigem noortele mõeldud linateosega.

Ehk teisisõnu. Võrreldes ülejäänud Eesti filmidega on “Apteeker Melchior” jõudnud punkti, kus puude taga hakkab juba mets paistma. Ehk aitab see Eesti filmitööstusele lõpuks jalad alla saada: palju on tehtud, aga palju on veel minna.

Üks detail veel — kui vähegi võimalik vaadake seda filmi enne raamatu kallale asumist, sest siis ei ole need probleemid nii frustreerivad.

Telesari: Halo

Apr 12, 2022 Posted by pronto Kino ja TV 0 comments

Halo jõudmine videomängust telerisse või suisa kinno on olnud teemaks juba poolteist aastakümmet. Algselt olid sellega seotud sellised nimed nagu Neill Blomkamp ja Peter Jackson, kuid pärast finantsläbirääkimiste karile jooksmist (Halo kaubamärgi omanik Microsoft arvas, et dollarid võiks laekuda produktsioonifirmalt sellal kui viimane arvas täpselt vastupidist) hingitses projekt filmihaiglas tilgutite all, millimeetri kaugusel teisest ilmas. Paari aasta eest hakkas asi siiski vaikselt susisema ning kuigi COVID-19 lõi algsele plaanile korraliku kaika kodaratesse on sarja kolm esimest osa nüüd Paramount+ kanalis saadaval ning viis järgmist nädalaste vahedega ilmumas.

Kuigi sari toetub suuresti Halo mängude universumile on sarja tegijad algusest peale toonitanud, et see see eksisteerib paraleelmaailmas. Kuigi üldine süžee on suures plaanis sarnane eksisteerivad mõningased olulised erinevused mis tähendab, et sündmused ei korda täies mahus mängus aset leidvaid ning samade tulemusteni jõutakse teinekord teisi teid pidi.

Niteks hakkab sari pihta jupp maad enne esimese Halo sündmuseid. Sparta programm eksisteeris juba mõnda aega kuid selle esmaseks eesmärgiks oli tegeleda inimestest mässajatega kelle vastu tavaliste sõdurite kasutamine oleks võinud tõstatada ebamugavaid küsimusi. Küsitav eetiline taust jookseb läbi nii peategelase John-117 sisekaemuste, suhetest oma kaaslastega ja loomulikult vastastega (“Nad ei ole inimesed!”). Kui teokraatlik Covenant segastel asjaoludel inimestele kallale tungis, rehabiliteeris see osalisel kogu ettevõtmise millest sõjardid varmalt kinni haarasid — spartalased olid ainsad kes olid võrdväärsed vastased tulnukate sõjameestele ja sestap rakendati neid kui esimest ja viimast kaitseliini.

Rääkides sisekaemustest tuleb mängu ka üks suuremaid erinevusi sarja ja mängu vahel: sarjas ei ole tegemist nimetu ja näotu tegelasega kes toimib rohkem žabloonina mängija jaoks. Nii tema ise kui tema meeskond kannab kiivreid vaid lahingusituatsioonides, neil on minevik ja tulevik. See loob omamoodi vajaliku kontrasti lahingusituatsiooni pidurdamatute ning ülivägivaldsete supersõdurite ja nende meeste ja naiste vahele kelle nägu visiiri taga on. Tänu selle tunduvad eetilised ja moraalsed dilemmad palju tõetruumad.

Loomulikult ei piirdu kogu sari vaid paari tegelasega, spartalasi ümbritseb terve hulk sõjaväelasi, poliitikuid, mässajaid, piraate, tsiviilsikuid, tehisteadvusi ja loomulikult tulnukaid. Detailidesse ma siinkohas laskuda ei tahaks, paistab, et põhiliselt käib tegevus ammu väljasurnud tulnukate tehnoloogia ümber mida jahivad nii inimesed kui covenant. Kuigi sarjast on veel kaks kolmandiku ilmumata on selge, et sarja esimese hooja läbivaks teemaks on tee rõngasplaneedile mille järgi sari oma nime on saanud.

Mida Halo meenutab? Arvestades sellega, et tegemist on sarjaga mida hakati väntama juba paari aasta eesti on üllatav, et see sarnaneb kõige rohkem selliste sarjadega nagu “The Mandalorian” ja “Foundation”. Ning mingil määral ka varasema “Dark Matter”-ga.

Kas see on vaatamist väärt? Lühike vastu on jah. Personaalselt tundus sarja algus mulle naiivne, kuid juba esimese hooaja lõpus tundus sari oma identiteedi leidvat ja pärast seda tundus iga osa lõppevat liiga vara; nüanss mis torkab silma nende filmide ja sarjade puhul mis on vaatamist väärt. Ei saa salata, et tal on oma probleemid kuid need on suhteliselt tühised.

Pluss loomulikult see, et juba on ametlikult tellitud sarjale ka teine osa mis näitab, et testvaatajad on sarja jätkuhooaja vääriliseks pidanud.

Napakuste taimelava

Feb 20, 2022 Posted by pronto Arvamus, Kino ja TV 0 comments

Kõigepealt kas te olete vaatamas käinud filmi “Moonfall”? Kui ei, siis pole te just paljust ilma jäänud. Järgmiseks kas teile tuleb tuttav ette sõnum: “Visit the COVID-19 Information Center for vaccine resources.”? Tavaliselt lisatakse Facebookis selline teade küsitava sisuga postituste juurde.

Kas te olete selle peale mõelnud, et need kaks asja võivad omavahel seotud olla?

Tuleb välja, et nad on rohkem seotud kui me tunnistada tahaksime. Õigupoolest ei ole “Moonfall” selles osas ainuke patukott; kivi võib visata pea suvalise ulmefilmi poole ja suure tõenäosusega kostab kiunatus. Et seda paremini mõista viskame pilgu peale filmi sünopsisele.

Kosmoses toimub intsident. Rumalad teadlased ja ametnikud mätsivad selle kinni ning tegeliku sündmuseid ei usu keegi peale tarkade vandenõuteoreetikute kelle ennastsalgav tegevus käivitab sündmuste jada kus suurte ohvrite hinnaga suudetakse läbi murda eelpoolmainitud teadlaste ja ametnike ringkaitsest, neutraliseerida nende poolt korraldatud jamad ja päästa meie koduplaneet.

Või võtame suvalise muu ulmefilmi: “The Terminator”, “Alien”, “Jurassic Park”, “Elysium”, “District 9”, enam-vähem suvaline film kus figureerivad elavad surnud. Pea kõikides jookseb läbi läbi motiiv, et kõikides hädades on süüdi rumalad, hooletud ja/või omakasupüüdlikud teadlased, kes on ühe mütsi all pahade ametnike ja/või sõjaväelastega. Ning positiivsed kangelased on eksentrilised tegelased, kelle sisemine tarkus ning ennastsalgav tegutsemine lõpuks kastanid tulest välja toob.

Ehk teisisõnu — kui popkultuur on üle poole sajandi süstemaatiliselt loonud teadlastest negatiivset kuvandit, et neid ei või hetkekski usaldada siis mida te loodate? Et hakkate postituste alla kirjutama, et see info ei pruugi tõele vastata ning kõik saab korda? Kolm (või isegi neli) viimast põlvkonda on teleri ees ülesse kasvanud ning paratamatult see kumab läbi meie käitumismustritest, tunnistame me seda või mitte.

Film: “The Matrix Resurrections”

Jan 3, 2022 Posted by pronto Kino ja TV 0 comments

TL;DR: Mulle uus Matrix meeldis: see oli nutikalt üles ehitatud, oskas enda ja oma eelkäijate üle naerda ning palju täiskasvanum kui eelnevad osad. Sellel olid omad vead, kuid need olid suhteliselt triviaalsed ning pikitud sinna-tänna heade asjade vahele.

Kui ma peaksin paari sõnaga seda filmi kirjeldama siis võib öelda, et see film meenutab hübriidi esimesest Matrixist, Christopher Nolani Inceptionist (mis omakorda oli algsest Matrixist mõjutatud) ja võib-olla ka Resident Evilist. Kui sarja esimene osa meenutas paaritunnist muusikavideot, siis seekord puutume me kokku erinevate eksistentsiaalsete probleemidega; vana Maatriks on lakanud olemast, nii inimestel kui masinatel olnud omavahelised lahkarvamused ja enam pole päris selge kes on sõber ja kes vaenlane.

Siinkohas oleks paslik märkida, et järgnev osa sisaldab mõningast infot, mis võib rikkuda seda filmi veel mitte näinud vaataja avastamisrõõmu. Olge siis hoiatatud.

Lugu hakkab pihta sellega, et edukas mängudisainer Thomas Anderson on ametis oma järjekordse projektiga mis kannab nime Binary. Kusjuures tegemist on omamoodi metaprojektiga, sest kogu filmi läbivaks teemaks on binaarsus, ühed ja nullid, mis kombineerides moodustavad keerulisi mustreid. Näiteks inimeste linn kuhu Neo lõpuks satub kannab nime IO, mida võiks sama hästi kirjutada ka 10. Binaarsed on omamoodi ka Neo ja Smithi (kes ei ole enam agent) ja Neo ning Trinity (kes kannab nüüd nime Tiffany) suhe.

Peagi selgub, et pärast viimast kolme edukat projekti, mis muide kandsid nime Matrix 1, 2 ja 3 ning katsid laias laastus kolme eelneva filmi stsenaarium, ei osanud Anderson oma mängu ja iseenda populaarsusega toime tulla, püüdis sooritada enesetappu ning käib nüüd regulaarselt psühhiaatri juures siniseid pille saamas. Lisaks varasematele muredele ei taha Binary projekt kuidagi edeneda ning loomulikult näeb ta endiselt aeg-ajalt nägemusi kolmest eelnevast filmist mis teeb raskeks otsustamise mis on päris ja mis mitte. Ning erinevalt Inceptionist ei ole tal tagataskust võimalik välja võtte tootemit millega maailma tõelisust kontrollida.

Asi hakkab käest ära minema siis kui Anderson hakkab testima jupikesi varasematest Maatriksitest mis meelitab jaole erinevaid huvilisi. Lisaks selgub, et mängu intellektuaalse omandi hoidja Warner Brothers (!) on otsustanud teha jätku Maatriksile, vaatamata sellele kas Anderson ja tema äripartner Smith (!) on nõus või mitte. See detail on muide sellele filmile äärmiselt iseloomulik, kuna väidetavasti just see toimuski ning ainult sellega suudetigi üks Wachowskitest lavastajatooli tagasi meelitada. Selliseid detaile on filmis kümneid ning tänu sellele oleks ilmselt mõttekas seda mitu korda vaadata kuna esimese hooga kipuvad need kahe silma vahele jääma. Kuni kusagil poole filmini pole Anderson (ja tema kaudu ka vaataja) kindel mis on päris ja mis mitte kuigi vihjeid tehakse vahetpidamata: peegeldustel on teistsugused inimesed, taevas on alati täpselt ühesuguse kujuga linnuparv, jne. jne.

Ajapikku selgub, et filmi sündmused leiavad 60 aasta taguses tulevikus ja nii nagu on inimesed pere heitnud on seda teinud ka masinad ja omavahel suisa korraliku sõja maha pidanud (põnev pisidetail: üks leer kasutas teise poole tümitamiseks siniseid kiiri ning teine punaseid ning selgub, et need sinised ja punased tabletid töötavad ka masinate peal). Masinad on loobunud ebausaldusväärsete agentide teenustest ning kasutavad nüüd “parvesid”, inimeste sekka istutatud lihtsakoelistest programmidest, kes näevad välja kui tavalised inimesed kuid kelle juhtimist on võimalik vajaduse korral üle võtta (see varasem vihje Resident Evilile tuleb just siit). Süsteemi sisse ja sealt välja ei pea enam samuti minema telefonide kaudu (tegemist oli omamoodi 1999 zeitgeistiga, millal te viimati telefoniputkasi või lauatelefone kasutasite?), nüüd saab selleks kasutada peegleid.

Siinkohas oleks vast mõistlik lõpetada stsenaariumist rääkida, sest muidu pole filmi enam huvitav vaadata. Ma siiski tahaks ära märkida, et kuigi algselt pole Resurrectionile jätku plaanitud, jätab filmi lõpp selle võimaluse avatuks — näiteks ei saa filmi lõpuni selgeks kes on need “ülikonnad” keda Analüütik mainib. Mulle endale meeldis ka see, et suuresti on üle libisetud teisest ja kolmandast Matrixist, mida küll ei ole täielikult ignoreeritud kuid mida mainitakse vaid pisteliselt ja siis ka tavaliselt omamoodi nalja pärana — näiteks kasvõi sarkastiline kommetaar, et äkki värks taeva vikerkaarekarva nii nagu seda tehti kolmanda Matrixi lõpus.

Lõpetuseks: uus film on paljuski esimese Matrixi otsene jätk ning minu meelest hästi tehtud. Tegemist on just vaimse jätkuga ja kes ootas relvatärinat ja ohtralt kung fud peab muidugi pettuma, kuid päris ilma ei jäetud ka neid.

Film: “Bright”

Jan 2, 2018 Posted by pronto Kino ja TV 0 comments

Bright

Bright

J.R.R.Tolkien on oma kirjades korduvalt märkinud, et tema loodud Keskmaa ei ole eraldiseisev maailm, vaid meie koduplaneet teisiti kujutatuna. Seda kontseptsiooni on pisut raske mõista, seega nimetagem seda lihtsalt alternatiivajalooks või alternatiivmaailmaks. Sündmused, mis “Kääbikus” ja “Sõrmuste isandas” aset leidsid toimusid nii umbes 6000 aastat tagasi. Millele ta aga ei vastanud oli see, et mis sai edasi.

Selle teema lahkamises ei ole midagi uut, näiteks Kirill Jeskovi “Viimane sõrmusekandja” püüdis maalida pilti selles mis juhtus vahetult pärast Sauroni põrmu paiskamist. Ometigi on tegemist mitteametliku teemakäsitlusega, sest Tolkieni õigused kuuluvad endiselt ta pärijatele ning niipea nende vabavarastumist oodata pole.

Netflixi “Bright” (maakeeli Kirgas) üritab teha midagi analoogset. Tõsi, neil pole Keskmaa litsentsi ja teiseks ega nad väga ei tahtnud ka ennast sellega piirata. Seega kuigi igal sammul kumab vastu Tolkieni mõju, on tegemist siiski originaalse paralleelreaalsuse maailmaga, mille keskseks sündmuseks oli Pimeduse Isanda troonilt tõukamine. Enamus rassidel oli selles oma panus, välja arvatud orkidel, kes sõdisid n.ö. valel poolel ja kellele seniajani seda nina alla hõõrutakse. Rassid olid seniajani suhteliselt eraldi püsinud, kuid koos üleüldise globaliseerumisega juhtus neil sama mis meilgi — pikalt lahus püsinud rahvad ja rassid hakkasid pisitasa segunema.

Nagu ikka sellistel puhkudel juhtub see mis juhtub ning parafraseerides “Loomade farmi”: “Kõik rassid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised.” Antud juhul käib jutt siis haldjatest, kellel on võim, raha ja kontroll asjade käigu üle. Inimesed, olles inimesed on seal kusagil keskel ja orkid loomulikult leidsid ennast toitumisahela põhjast. Iseensest ei piirdu maailm muidugi vaid nende kolme rassiga, korraks vilksas kaadrist läbi üks kentaur-politseinik ja lohe ning üks orkidest märkis elujõulist päkapikkude kogukonda kusagil Floridas.

Maagia loomulikult eksisteerib, kuid see on suhteliselt haruldane: maagia sõlmpunktideks tunduvad olevat sauad, millel on peaaegu piiramatu vägi (märkimata ei saa jätta tugevat sarnasust Keskmaa sõrmustega). Paraku saavad seda kasutada ainult brightid, ehk siis need kellel on asjakohased kaasasündinud võimed. Selliste indiviidide hulk on äärmiselt piiratud, haldjate hulgas on neid vähe, inimeste hulgas veelgi vähem. Keegi märkis, et umbes üks miljonist inimesest on potentsiaalne bright. Asjale lisab pikantsust ka asjaolu, et oma võimetest teada saamiseks tuleb katsuda saua ning kui kandidaat pole sobiv, siis huviline lihtsalt plahvatab. Ehk teisisõnu kipuvad brightid olema need kellel pole midagi kaotada või fanaatikud.

Loo keskmes on kaks politseiniku, Will Smithi (inimene) ja Joel Edgertoni poolt kehastatud ork. Ork on n.ö. kvoodipolitseinik, võrdõiguslaste poolt peale surutud töötaja, kes on kõikidele, kaasa arvatud oma paarimehele, pinnuks silmas. Ometigi ei ole tegemist võmmifilmiga, kuigi alguse paar sõõrikujuttu sellele justkui viitaks. Pigem on tegemist n.ö. ellujäämisfilmiga, kus selgub, et paljud konspiratsiooniteeoriad on reaalsed, ning enamgi veel: neil on kuulipritsid ja nad on võtnud nõuks peategelastele otsa peale teha.

Sündmused hakkavad arenema siis kui eelpoolmainitud võmmipaar leiab saua, mis tänu üle hüpanud pahategijate klubi liikmele kuulus veel mõni tund tagasi haldjate terrorirühmitusele Inferni. Inferni on kutsutud ellu selleks, et Pimeduse Isand uuesti ellu äratada, kuid selleks on neil vaja kolme saua. Film ei seletanud täpselt lahti, kas sauasi oligi ainult kolm või oli neid tegelikult rohkem, kuid vihjati, et Inferni valduses olid neid selleks hetkeks juba kaks. Loomulikult pidas rühmitus saua kaotus korvamatuks kahjuks, seda enam, et see oli seotud rühmitusega juhiga. See sidumise asi oli loo seisukohalt põnev kontseptsioon, sest saua sai omanikust viia vaid mõne kilomeetri kaugusele, mis muutis kogu tagaajamise omamoodi klaustrofoobiliseks ja selle võrra pingelisemaks. Muide, kui “Bright”-i ilmtingimata peaks mõne teise filmiga võrdlema, siis tõenäoliselt sobiks mõõtkavaks kõige paremini “Die Hard”, sest see kasutab täpselt samu võtteid.

Aga mis ma siin ikka seletan, vaadake parem ise.

Märkuseks veel niipalju, et kriitikute ja publiku vastasseisu tõttu on see film justkui pahupidi “Viimased Jedid” — kui Tähesõdade filmi kiitsid kriitikud taevani, aga publik ütles “Meh!”, siis selle filmiga on vastupidi. Selle koha pealt on film mõnevõrra sarnane “Firefly” nimelise sarjaga ja ilmselt ka samadel põhjustel: tegemise on n.ö. žanrivälise loominguga, kus on urban fantasysse on segatud politsei ning tegelikult on see hoopis midagi muud (“Firefly” puhul oli nendeks teemadeks vestern ja kosmoseooper). Laias laastus jagunevad kõik filmid kolme kategooriasse: loopõhised, tegelaspõhised ning keskkonnapõhised filmid. Millegipärast üritasid kriitikud kramplikult seda filmi esimesse kategooriasse suruda, kuigi tegelikult kuulus see selgelt viimasesse ja ilmselt sellest ka pettumus. Olgu kuidas on, aga sellel filmil on sarmi jalaga segada ning pisikesi detaile märkab hulgaliselt ka teisel ja kolmandal vaatamisel.

Visuaalne presentatsiooni on filmil täiesti adekvaatne, ma ei hakka selle koha pealt eriti sõna võtma, sest nuriseda millegi üle põhjust polnud, aga nagu selliste filmide puhul kombeks leiab siga alati pori.

Hindeks tugev 4/5.

PS. Märkuseks niipalju, et filmile on juba tellitud ka järg ning arvatavasti on oodata mingil hetkel telesarjagi.

PPS. Vahepeal avaldas Netflix video, kus mõningasi maailma detaile täiendavad lahti kirjeldatakse.

Film: “Star Wars: The Force Awakens”

Dec 30, 2015 Posted by pronto Kino ja TV, Ulme 0 comments

Tähelepanu! Järgnev arvustus sisaldab viiteid Tähesõdade filmi seitsmendale episoodile. Edasi lugeda omal riisikol.

Pärast seda kui Disney omandas 4 miljardi dollari eest õigused kõigele Tähesõdadega seonduvale ei raisanud firma hetkegi ning kuulutas välja uue triloogia. Kuna episoodid 1 – 3 olid pea universaalselt maapõhja manatud võtsid fännid selle uudise vastu kerge lootusega südames, sest tähendas ju omaniku vahetus ka tootja vahetust.

Nüüd kus esimene film on pea kaks nädalat kinodes olnud ning selle kassa ületanud miljardi dollari künnise, võib öelda, et lavastaja J.J.Abrams on suutnud tabada originaalse triloogia olemuse ning loonud väärika jätku loole mida juba üle kolme aastakümne on oodanud. Ta on suutnud uude episoodi üle tuua kõik mis töötas.

Ning paraku ka selle mis ei töötanud.

Nagu arvata oli ei lõppenud kuuenda episoodi lugu peoga Coruscantil. Imeeriumi sõjamasinal polnud vähimatki tahtmist saba jalge vahele tõmmata ja koju sörkida, pealegi tähendas Imperaatori hukk lihtsalt uue juhi esilekerkimist. Ehk siis suures plaanis ei muutunud impeeriumi elanike jaoks midagi.

Tähesõdade heade traditsioonide kohaselt hakkavad sellegi filmi sündmused hargnema kõrbeplaneedil, kus valgetes turvistes rünnakrühmlased nahutavad kõiki kes nendega koostööd ei soovi teha. Nagu eelminegi kord on “heade” pool saanud enda valdusesse tundliku sisuga informatsiooni ning nagu eelminegi kord satub see üpris süütu välimusega droidide valdusesse.  Nagu eelminegi kord on ka selle filmi pikka kasvu antagonist rõivastatud musta, kannab maski ja räägib plekise häälega. Darth Vaderi kopeerimiseks on muide mõjuv põhjus, millel paraku pikalt ei peatuta; tundub, et see lugu saab olema järgmise filmi läbivaks teemaks. Adam Driveri pool esitatud Kylo Ren on üsna unikaalne segu segadusse aetud noorest mehest ja südametust tapamasinast. Kui originaalses triloogias muutus Jõu tumeda poole tõmme tänu kättemaksujanule Lukele painajaks, siis selles filmis tõmbab peamist pahategijat hoopis vastaspool, pakkudes rahu ja harmooniat mida ta oma sisimas tegelikult otsib. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kui neljandas episoodis lasti Surmatäht tükkideks päraluugist sisse visatud üksiku torpeedoga, on selle filmi ekvivalendil umbes sama katastroofilise tasemega disainiviga.

Algses triloogias kasutatud motiivide kordusi kohtab läbi kogu filmi, kuid õnneks on sinna vahele pikitud ka piisavas koguses originaalset materjali. Pealegi, korra see kõik ju töötas.

Kuid Jõu heleda poole kutse pole ainult antagonisti probleemiks. FN-2187 kes juba filmi esimestes stseenides ristitakse ümber Finniks, on üks nendest valgetes turvistes rünnakrühmlastest, kelle võitluskaaslane tema käte vahel sureb ja paneb teda mõtlema elu põhiliste väärtuste ümber ja erinevalt Kylost ei kõhkle ta Impeeriumi jäänustest lahku löömast. See stseen, kus ta seda teeb toob esile ka filmi põhilise nõrkuse: kahte tundi on surutud pisut liiga palju, sündmused näivad kohati toimuvat ilma igasuguse põhjuseta. Näiteks  see pooltevahetus ei oleks tundunud ennatlik, kui FN-2187 oleks käsust hoidumise tõttu sõjatribunali alla saadetud. Kuna tema otsene ülemus nõudis ta relva ülevaatust, siis võimalik, et filmi pikendatud versioon see nii ka on; päris paljudele ebaloogilistele sündmuste arengutele on võimalik anda loogiline teekond kui sellel pisut pikemalt peatuda.

Ning see viib meid filmi kõige suuremate probleemide juurde: paraku mitte kõigi ebaloogilisi kohti ei ole võimalik lisamaterjaliga vastuvõetavaks maitsestada. Näiteks täiesti kohatult üles mukitud ja maitsekalt kostümeeritud vaene kodutu prügikoguja Rey, kes vaatamata sellele, et teda polnud kunagi ühegi töötava kosmoselaeva ligi lastud osutus täiesti seletamatutel asjaoludel sektori parimaks mehhaanikuks. Kui jedide tulevikutunnetus aitab seletada kuidas nad on ilma treeninguta osavad relvade ja lennumasinatega, siis ootamatu kompetents valdkondades mis nõuavad spetsiifilist koolitust ja pikaajalist kogemust trivialiseerib kasvõi Anakini (Darth Vaderi) pikaajalist padawanistaatust. Kuna Rey taustast pole suurt midagi teada võib oletada, et mingil määral peatutakse sellel järgmistes filmides, kuid kahju on juba tehtud. Juhiks siinkohas tähelepanu sellele, et analoogset tegelaskuju on võimalik esitada ka tunduvalt tõepärasemalt, vaadates näiteks Mad Maxi Imperaator Furiosa poole.

Päris paljud arvustajad on kommenteerinud, et kuna originaalses triloogias oli peategelased valged mehed, siis tundis J.J. Abrams tungivat vajadust midagi selles valdkonnast teha ning lõi ülekompenseerimisega Rey näol Mary Sue (seletamatult ülikompetentse tegelase kes päästab päeva oma maagiliselt omandatud supervõimetega). Kuigi tõmmunahaline John Boyega (Finn) kannab oma rolli täies mahus välja ei seleta see samas miks Gwendoline Christie poolt esitatud kapten Phasma oli kirjutatud totaalseks mökuks? Muide, põnev kõrvalseik: pärast seda kui Finn sai omale kõrtsidaami käest lasermõõga sattus ta oma endise relvavenna otsa, kes talle mõõgaduellil korralikult nuuti andis. Internet tunneb seda tegelast koodnimetuse all TR-8R (TRAITOR — ehk “reetur”. Tegemist on tema ainukese sõnaga enne Finni kallale tormamist). Vähemalt see võitlussteeni oleks võinud ju Phasmale jätta … Samuti kahandab Rey tõsiseltvõetavastu Kylo Reni täiesti arusaamatu kompetentsikadu Finni ja Reyga võideldes: filmi alguses polnud tal vähimaidki probleeme plasmanoole õhus peatamisega ning kuni episoodi lõpuni välja heitis ta kangelasi nagu kaltsunukke vasakule ja paremale. Isegi enne duelli algust polnud tal haavatuna probleeme Rey kuuse otsa lennutamisega ning ometigi kui väike tõuge oleks muutnud kõik sai ta ikkagi haledalt kitli peale.

Ühest ebameeldivast kõrvalseigast ei saa samuti mööda minna. Godwini seadus ütleb, et sedavõrd kuidas diskussioon pikeneb kasvab tõenäosus, et varem või hiljem tuuakse sisse võrdlus natside või Hitleriga. Ning selle laiendus ütleb, et kes iganes selle sisse toob on diskussiooni kaotanud. Juudi päritolu J.J. Abramsi vimm natside vastu on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest kujutades Esimest Ordut natsidena (Kylo Reni kiiver, kindral Huxi (selle filmi ekvivalent originaalse triloogia suurmoff Tarkinile) kõne, läbiv parafernaalia) kahandab oluliselt tema esitatud kuvandi tõsiseltvõetavust. See motiiv on ülekasutud, okei?

Kui tuleme tagasi algusesse: filmis on kahtlemata suur hulk katstroofilise suurusega auke, millest osa kaetakse loodetavasti pikendatud versiooniga ja osa järgmise episoodiga. Sellele vaatamata on tegemist kui mitte väga hea filmiga, siis keskmisest paremaga. Kui nendesse eelpoolnimetatud aukudesse väga ei süvene on tegemist võrdlemisi ladusa klassikalise muinaslooga sellest kuidas vaene kodutu laps avastab, et ei ole sugugi nii vaene ja nii kodutu kui alguses paistab. Ta võtab ette eepilistest kirjandusteostest tuttava “kangelase rännaku” ning seisab silmitsi erinevate takistustega. Teel kohtub ta Suure Õpetajaga (kelleks on ilmselt Luke Skywalker) ja Suure Vaenlasega ning lõpuks kui kogu lootus paistab olevat tuhmunud teeb ta midagi ennekuulmatut ja võidab. Seitsmes episood ei sisalda kogu seda lugu, kuid algus on tehtud.

PS. Kuigi film on täis ülekompenseerimisi, tulid kõige paremini esitatud rollid kolmelt “valgetelt mehelt”: Harrison Ford (Han Solo), Adam Driver (Kylo Ren) ja Domhnall Gleeson (kindral Hux). Eks näis, kas ka seda motiivi jätkatakse.

Film: “Avengers: Age of Ultron”

May 17, 2015 Posted by pronto Kino ja TV 0 comments

Enne kui ma jutuga pihta hakkan, oleks hea kui me teeks ühe asja selgeks: “Age of Ultron” on halb film. Kohe masendavalt halb film: stsenaarium on halb ja ebaloogiline, tegelaskujud on puised, dialoogid jaburad ning õigupoolest meenutab tulemus kõige rohkem Lego klotside hunnikut, mis on vedeleb põrandal maas ja mida pole viitsitud kokku panna. Ega ära koristada. Võib-olla oleks see film pisut parem olnud, kui ma poleks näinud 2012 linastunud “The Avengers”-i, sest tänu sellele olid mul (võimalik, et põhjendamatult) kõrged ootused.

Ttõenäoliselt kõige esimene asi, mida filmi juures halb on, on selle nimi: Ultron on tehisintelligents, mis oli peidus Loki sauas ning mis Tony Starki (aka Raudmehe) ja Bruce Banner (aka Hulk) susserdamise tulemusena valla pääseb. Paraku on ta (see?) emotsionaalselselt labiilne ja otsustab, et hädasti on vaja saavutada maailmarahu ning meie tsivilisatsiooni järgmine tase inimkonna ellimineerimise kaudu. Selle saavutamiseks laseb ta ennast üle kogu planeedi tasujatel taguda ning kui ta parasjagu peksa ei saa, siis istub ta oma koopas ja tegeleb köögifilosoofiaga. Keegi temast midagi ei tea ning iga asi mida ta püüab korda saata ebaõnnestub. Lõpuks koksatakse ta veel maha ka. Mis “ajastust” siin üldse rääkida on?

Sellega seoses jõuamegi kohe järgmise mureni. Kõik tegelaskujud kes sellesse filmi satuvad on masendaval kahe- kohati isegi ühedimensionaalsed. Peamine pahanduse tegija on hädine susserdis (erinevalt eelmise osa Lokist), tasujate kõige suurem mure on jääda võimalikult dramaatiliselt filmilindile ning muud osapooled olid justkui kõndivad klišeed. Ainuke vähegi sümpaatne tegelaskuju oli Andy Serkise poolt esitatud relvaärikas Ulysses Klaue, kuid paraku ei jagunud talle ekraaniaega rohkem kui paariks minutiks. Nad ei suutnud isegi Hawkeyet lõpuks maha tappa.

Kui filmi stsenaariumist rääkida, siis oli see katastroof kuubis — see koosnes hulgalistest stseenidest kus toimub midagi cooli. Neid stseene esitatakse suvalises järjekorras ja nende omavaheline seos on parimal juhul küsitav. Suure maatüki kosmossesse vinnamine oli nõme juba filmis nimega “Superman Returns”, siin tundus see lihtsalt totakas. Isegi Quicksilveri eneseohverdus filmi lõpus tundus jabur, eriti arvestades kõike eelnevat. Õiguspoolest meenutab see film kõige rohkem ühte pikka treilerit teistele filmidele, mis kunagi võib-olla välja tulevad ja mis võib-olla ei tundu nii mõttetud. Samuti oleks tore kui kes iganes nende filmide stsenaariumeid kavatseb kirjutada keskenduks loo jutustamisel. “Age of Ultronis” lugu praktiliselt polnud, kogu film koosnes sellest kuidas hästi coolid tegelased peksid seda õnnetut Ultronit ise samal ajal võimalikult coolid välja nähes.

Ning lõpuks muidugi Vision. Kui enne olid tavalised inimesed ja superkangelased, siis nüüda on tavalised inimesed, superkangelased ja Vision. Põhimõtteliselt on tegemist tegelaskujuga, kelle kõrval ülejäänud Tasujad on mõttetud nannipunnid. Seoses sellega on mul küsimus, miks üldse mingitest tasujatest rohkem rääkida kui meil on Vision, kes suudab kõik maailma probleemid ainuisikuliselt jonksu ajada.

Aga milleks kogu see jauramine? Selleks, et oleks alternatiivne seisukoht; mulle ei mahu pähe miks seda filmi kiidetakse. Enamus Uwe Bolli filme on sisutihedamad ja loogilisemad ja ometigi nahutatakse seda Saksa imet söögi alla ja söögi peale.

Telesarjadest

Oct 21, 2014 Posted by pronto Kino ja TV 0 comments

Keegi kunagi küsis mis telesarjadel ma praegusel hetkel silma peal hoian. Ma püüan koostada kiire nimekirja; võimalik, et ma olen midagi kahe silma vahele jätnud ja vähemal kahe sarja puhul on tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid laias laastus soovitan siin toodud asjadele silma peale visata. Juba lõppenud sarju ma siia ei lisanud, ma spetsiaalselt valisin vaid need, mis hetkel veel jooksevad.

“Falling Skies”
Tegemist on suviti jooksva sarjaga mille üks produtsentidest on Steven Spielberg. Sari algab üsna segaselt, kuid selles on kohe tunda potentsiaali. Teine ja kolmas hooaeg on väga head, neljas tunduvalt nõrgem. Järgmine hooaeg (viies) jääb väidetavalt viimaseks. Sarja keskseks teemaks on lugu tulnukate invasioonist ja sellest kuidas ka äärmuslikes oludes ikkagi inimeseks jääda.

“Defiance”
“Defiance” on veider sari. Minu algsed ootused sellele olid kõrged ja kõik kompendid ise olid justkui kvaliteetsed. Kuid paraku olid sarja loojad unustanud telliste vahele tsementi panna ning esimene hooaeg lonkas mõlemat jalga. Alles viimastes osades tundus, et tegijad on aru saanud mis valesti läks ja teine hooaeg oli palju-palju parem. Võib isegi öelda, et üle keskmise parem. Hulk tulnukrasse põgeneb katastroofi eest Maale, mille kohta nad arvasid, et see on asustamata. Paraku nad eksisid ja konflikt inimestega päädis hiiglalike terraformerite lahti pääsemisega. Nüüd on on planeet groteskne hübriid praegusest ja tulnukate kodumaailmadest ja vaenulik kõigile osalistele. Jõudumööda üritatakse eluga edasi minna, aga vanad vimmad on visad kaduma.

“Grimm”
See on omamoodi guilty pleasure tüüpi sari. Algne ülesehitus on üsna lapsik ning ma esimese hooga jätsin esimese hooaja pooleli. Hiljem on sari järjest ülesmäge läinud ning nüüd, kus ma olen teatavate jaburustega harjunud on lugu isegi üsna heaks muutunud. Räägib wesenitest, loominimestest, kes elavad meie keskel ja grimmidest, kes suudavad nende olemust näha ja kes aastasadu on omavahel halastamatut sõda pidanud. Uued ajad paraku on uued ja tänu sellele on püütakse kuidagimoodi üksteise kõrval ilma kellelgi kõri läbi närimata toime tulla. Taustal käib suurem liin ristirüütlitest, Euroopa kuningakodadest ning saladuslikest aaretest.

“Arrow”
Kui loo algne kontspetsioon (vibuga linnavalvur tänapäeva maailmas) alla neelata, siis on tegemist täiesti talutava (isegi keskmisest parema) seiklussarjaga. Loo peategelane Oliver Queen on DC Comicsi maailmast tuttav kuid Roheline Nool (Green Arrow) ja sarjal on ka sõsarsari nimega “The Flash” mille tegelastega aeg ajalt kokku puututakse ja vahel isegi ühisel plaane peetakse.

“The Flash”
Kui “Arrow” on DC Comicsi realistlikuma osa esindaja, siis “The Flash” on puhas superkangelaste lugu. Kõik kurjamid ja suur osa positiivsetest kangelastest on ülivõimetega ning omavahelise mõõduvõtmise käigus jahvatatakse legoklotsideks suur osa linna kinnisvarast. Samas nagu vibumehe loos ei ole tegemist mustvalge maailmaga: head ei ole kunagi päris head ja pahad ei ole päris pahad, alati pole selge kumba poolde üks või teine tegelane kuulub ning pehmodel pole kumbagi sarja asja. Praeguseks on ilmunud kaks osa ja potentsiaal on sarjal tuntav.

“Penny Dreadful”
Väga omapärane sari viktoriaanliku ajastu rämpskirjanduse (?) tegelastest (sõna penny dreadful viitab odavatele vihikutele mida tol ajal ajaviitekirjandusena müüdi, tänapäeva, eriti Ameerikas kasutatakse selle asemel nime pulp fiction). Sari on on aeglane ja nõuab üsna head silmaringi kirjanduse vallas (näiteks on loo üheks läbivaks teema Shakespeare looming). Sarjas kohtame Dorian Grayd, Sir Malcom Murrayd (Bram Strokeri “Draculast” tuttava Mina Harkeri, ehk neiupõlvenimega Mina Murray isa), Victor Frankensteini ja tema loomingut, vampiire, libahunte ja erinevaid muide asjapulkasi veel. Filmi koloriit on vanaaegsetele fotodele omasel seepiakarva. Näitlejate nimistu on samutu muljetavaldaldav — näiteks endine Bond Timothy Dalton Eva Green.

“Gotham”
Sari räägib Gothamist ilma Batmanita, linnast, kus valitseb kaos ja korralagedus. Bruce Wayne käib ringi veel lühikeste pükstega, kuid tema vanemad on juba paraku siit ilmast minema saadetud. Sarja peategelaseks on Gothami politseijaoskonna uus uurija nimega James Gordon, kellel saab olema suur mõju Batmani kujunemisele. Nagu “Penny Dreadfulgi” on see sari omapärase koloriidiga, kuigi ajastu pole mitte üle-eelmise vaid pigem eelmise sajandi lõpp.

“Agents of S.H.I.E.L.D.”
Tegemist on Marveli maailma sarjaga, kus nöeme nende tegelaste toimetamisi, kes tavaliselt rambivalgusest pääsevad kuid kellel on sellele vaatamata oluline roll täita. Sarjal on hulgaliselt üleminekuid Raudmehe (Iron Man), Tasutajate (Avengers), Thori ja Galaktika Valvurite (Guardians of the Galaxy) frantsiisidega. Põhimõtteliselt on tegemist superagentide sarjaga, kus supervõimeteta tegelased kompenseerivad oma ülivõimete puudumist tehnoloogia ning nutikusega. Lihtsakoeline, kuid tore sari.

“The Legend of Korra”
Tegemist on animasarjaga mille sündmused leiavad aset mitukümmend aastat pärast selle eelkäija (“Avatar: The Last Airbender”) lõppu. Vana avatar on meie hulgast lahkunud ning nimikangelasest, Korrast, on saanud uus. Aeg on siiski edasi läinud ja tehnoloogia võidukäik on tänavatele toonud autod, linnas kõrguvad pilvelõhujad ning üldine atmosfäär on sarnane eelmise sajandi alguse New Yorkile. Kuid nagu ikka vajab maailma tasakaal turgutamist ja praeguseks kolm hooaega jooksnud sari räägib viimases, neljandas, hooajas kuidas Korra oma ülesannetega hakkama saab. Väga hea sari.

“Constantine”
See sari veel ei jookse, kuid ma toon selle sellepärast, et mul on asjale kõrgendatud ootused. Peategelase kehastaja näeb välja, kõnnib ja räägib nagu Hellblazeritest tuttav tegelane ning kui vähegi veab, siis võiks sellest sarjast asja saada.

Film: “World War Z”

Sep 28, 2013 Posted by pronto Kino ja TV 1 comment

World_War_Z_posterKui Paramount Studios juba enne selle ilmumist omandas õigused Max Brooksi raamatule “World War Z: An Oral History of the Zombie War” pani see asjassepühendatuid nõutult kukalt kratsima — kuidas täpselt on võimalik linastada teost, mille sisu näeb välja nagu mõne ÜRO agentuuri raport üldkogule vähegi mõistlikuks filmiks vändata? Nüüd kus film on nähtud, on vastus ka käes: tuleb visata minema pool peakirjast ja kogu sisu, kirjutada stsenaarium nullist uuesti ning ongi olemas. Seda oleks kindlasti saanud teha ka ilma õiguseid soetamata, aga ju siis oli Paramountil selleks mõjuv põhjus. Igal juhul tuleb seda filmi hinnata raamatust sõltumatult.

Lugu hakkab pihta klassikalise Ameerika pereidülliga, mis leiab üsna kiiresti ootamatu lõpu kui zombieviirus Philadelphias lahti pääseb. Erinevalt tavalistest ringi tuigerdavatest elavatest surnutest on selle filmi tegelased väledad, nakatumiseks piisab ühest hammustusest ning pärast hammustust läheb veel käputäis sekundeid ning uus zombie ongi valmis omale ohvrit otsima. Viirus levib täpselt nii kiiresti kui kiiresti zombied joosta jõuavad, mis tähendab seda, et päris kiiresti.

Loomulikult selgub, et filmi pereisa Gerry Lane (Brad Pitt) pole mingi tavaline hommikukohvitaja, vaid tegemist on ühe ÜRO agentuuri parima uurijaga, kes siis spetsiaalselt temale järgi saadetud kopteriga zombiede nina alt viimasel hetkel ära napsatakse. Igal heateol on teatavasti aga hind ning Gerry jaoks on selleks välja uurida, kust need elavad surnud välja ujusid. Selleks pistetakse ta lennukisse ja saadetakse erinevaid koldeid analüüsima.

Oma olemuselt ei ole tegemist otseselt halva filmiga: zombied on nagu ikka toredad ning kas asja ülesehitus pole halb, kuid paraku jääb midagi väga olulist puudu. Millegipärast tundub, et kõik kohad kohu peategelane satub on justkui kummitempel eelmisest (tuleme, räägime, zombied, jookseme, jookseme, jookseme), liiga palju on mõttetut sebimist ning lahend, mis film lõpus leitakse on pehmelt öeldes naeruväärne. Samas keda huvitab Brad Pitt või zombied või mõlemad, siis sellele võib selles filmis isegi midagi olla. Minu käsi siiski rohkem kui kaks punkti viiest andma ei tõuse.

Film on praeguseks kokku roobitsenud päris korraliku kassa ning kuuldavasti planeeritakse sellele seetõttu ka kahte järge. Kuna lugu ise jäi justkui poolikuks, siis on see arusaadav; ainuke lootus on see, et jätkud saavad olema paremad esimesest filmist.

Film: “Riddick”

Sep 15, 2013 Posted by pronto Kino ja TV 3 comments

Riddick“Instead of Furya, they took me to someplace called not-Furya”.

Vaatamata sellele, et “The Chronicles of Riddick” oli kinos läbikukkumine, tegi film kaotatu tagasi videolevis ning oli ainult aja küsimus millal Vin Diesel uuesti Richard B. Riddicki päikeseprillid ninale ajab ja pimeduseelukatele selgitab kuidas Luukas õlut teeb. Kuigi väiksema eelarve tõttu on see sarnasem pigem esimese kui teise osaga, võrdleks ma seda pigem hoopis ühe kolmanda filmiga — tegemist on nimelt “Die Hard”-iga kosmoses.

Loomulikult on filmidel palju erinevusi: näiteks peategelane pole mitte kiilanev vaid kiilakas, kuid jaburad võllanaljad, läbiv vägivaldsus ning kassi-hiire mäng üks kõigi vastu oleks justkui otse vanast heast jõulufilmist pärit. Isegi Riddicki särki võib hea tahtmise juures maikaks nimetada.

Filmi tegevus leiab aset natuke aega pärast “The Chronicles of Riddick” lõppu — nekromongerid on kiilakast teinud oma pealiku, kes aga paraku hakkab oma postitsioonist ning sellega kaasnevatest peaaegu igapäevaseks saanud atendaadikatsetest pisitasa tüdinema. Sestap otsustab Riddick puldi vanale rivaalile Vaakole üle anda ning minna oma koduplaneeti Furyat otsima. Paraku teab ainult Vaako kuidas seda leida ning lisaks unustas Riddick nekromongerite kõige olulisema reegli mis ütleb, et võim vahetab ainult siis kui vana ninamees jalad ees minema kantakse. Sestap ei peaks publik olema väga üllatunud kui selgub, et peategelane viiakse Furya asemel kohta, mille ta kohemaid Mitte-Furyaks ristib ning talle seal ots peale proovitakse teha.

Ma ilmselt ei riku palju avastamisrõõmu kui ma ütlen, et Riddick pääseb ka sellest tapmiskatsest eluga, kuid ta jäetakse surnu pähe Mitte-Furyale maha. Õnneks on furyalased visad vennad ja nekromongerid mitte just kõige kirkamad kriidid karbis ning ei lähe palju aega kui mees tagasi pildis on.

Üldiselt jaguneb film kolme põhilisse ossa — esimene räägib Riddicki konfliktist planeediga, teine räägib Riddicki konfliktist pearahaküttidega ning kolmas Riddicki konfliktist mudaelukatega. Igal osal on oma värvigamma ning motiiv — esimeses näidatakse palju hunnituid erksavärvilisi panoraame, mille ees peategelane saab dramaatilisi poose võtta. Teine osa toimub valdavalt kinnistises ruumides ning kolmanda osa teemaks on pimedus, miljon mudaelukat ja vihm.

Üldiselt on see film läbi ja lõhki poliitiliselt ebakorrektne ning võrdlus “Die Hard”-ga laieneb veel ühte kohta: tegemist on n.ö. machofilmiga, mida kaheksakümnendatel usinasti vändati. Sisuliselt on filmi stsenaarium pärit justkui tollest perioodistt, ainult tänapäeva teostusega. Päris kindlasti ei sobi selline asi kõikidele ning tikuvõileibade ning veinipokaalidega üles kasvatatud kulturnikutel soovitan sellest filmist kaarega ringi minna. Seevastu kõigi ülejäänute jaoks on tegemist väga mõnusa B kategooria märuliga.

Ahjaa, veidra plusspunkti teenib see film ka maakeelsete subtiitrite eest — mitte just tihti ei leia meie levist filme, kus maakeeli tõsiselt loominguliselt ropendataks. Sestap minu komplimendid tõlkijale — hea töö.

Pages:123›