Eelmise aasta lõpus tegi Andres Kütt minuga intervjuu teemal Eesti infotehnoloogiamaastiku ajalugu enne ja pärast taasiseseisvumist. See on nüüd SoundCloudis üleval ja paar korda asukohta vahetanud.
Ma soovitan asjale kõrva peale visata.
Panen siia igaks juhuks ka lingi: https://soundcloud.com/memcpy_podcast/memcpy-1-pronto/
Eelmise aastavahetuse ajal tekitas palju elevust teema, et miks aastavahetuse ajal hümni ei lauldud. Personaalselt pidasin ma seda õigeks valikuks, kuna tegemist ei ole riikliku pühaga — aastavahetus ei ole midagi Eestile ainuomast või midagi, mis oleks kuidagi Eesti või eestlusega seotud.
Enamgi veel: on pakutud välja, et kuna aastavahetus on pelgalt kuupäev kalendris, siis võisid muinaseestlased tähistada oma aastavahetust kusagil kevadel, nagu seda tegid mesopotaamlased või näiteks roomlased enne aastavahetuse taliharjale viimist. Eks loeti ju vanasti inimeste eluaastaidki nõnda, et mitu talve keegi vana oli.
Sellel teemal võiks tegelikult jätkata lõputult; ma tahaks rääkida hoopis hümnist endast.
Meie hümni sõnad on järgnevad:
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Kas te panete tähele, et kuigi hümnis viidatatakse “isamaale” ei ole mitte kusagil märgitud ära millisest isamaast täpselt jutt on? Ei ole märgitud Eestit, eestlasi, sini-must-valget ega mitte midagi meile ainuomast. Ning hümni viisi autoriks oli saksa päritolu soomlane Fredrik Pacius, kes kirjutas selle Provoo 500-ks sünnipäevaks ja mis ilma igasuguse kahtluseta baseerub tuntud saksa joomalaulul nimega “Papst und Sultan”.
Ehk teisisõnu: võrreldes teiste hümnidega on tegemist täiesti suvalise lauluga, mida võiks laulda mis iganes keeles ja mis iganes riigis. Ma toon siinkohas ära vastavad lõigud teiste riikide hümnidest.
Soome: “Maamme”
Oi maamme, Suomi, synnyinmaa
Vene: “Госуда́рственный гимн Росси́йской Федера́ции”
Россия – священная наша держава,
Läti: “Dievs, svētī Latviju!”
Leedu: “Tautiška giesmė”
Tegul saulė Lietuvoj
Saksa: “Deutschlandlied”
Prantsuse: “La Marseillaise”
Français, pour nous, ah!
Hispaania: “Marcha Real”
¡Viva España! Del grito de la Patria,
USA: “The Star-Spangled Banner” (viide lipule)
Whose broad stripes and bright stars through the perilous fight,
Ja nii edasi …
Siinkohas on ilmselt mõistlik ära tuua ka põhjus, miks see hümn on selline nagu see on. See laul oli mõeldud esimese üldlaulupeo lauluna, aastal 1869. Tegemist oli sügava tsaariajaga, kus Eesti oli oluline vaid eestlastele ning muu maailma jaoks oli siin Liivimaa kubermang. Igasugust Eestist laulmist oleks tol ajal peetud separatismiks, mis oleks silmapilk viinud nii selle laulu kui laulupeo keelustamiseni. Sellst tingituna ka laulu üldsõnalisus mis annab lubab isamaana võtta ka Venemaad. Lisaks see salm, mis algab sõnadega “Su üle Jumal valvaku” on väga sarnane Tsaari-Venemaa hümnile “Боже, Царя храни!” (“Jumal, keisrit kaitse Sa”).
Sõnastades teisiti, oli tegemist omamoodi koogutamisega tolle aja vägevate poole, peites sõnade tegeliku tähenduse ridade vahele. Nüüd, 150 aastat hiljem on olukord muutnud: Eesti on vahepeal tervelt kaks korda kuulutanud välja iseseisvuse ning kellegi poole pole enam kummardada vaja. Ka ridade vahele pole midagi enam peita vaja — ei tohigi kui me tahame olla peremehed omal maal.
Sellest tingituna leian ma, et Eesti vajab uut hümni. Sellist, mis oleks Eestimaast, mille nii sõnad kui viis oleks kirjutatud eestlase poolt ja mis kannaks endas eestlust kui narratiivi.
Ning pigem varem kui hiljem.
Päris huvitav on lugeda enda paari aasta taguseid postitusi, nagu näiteks see siin:
http://pronto.ee/2873/paleepoorde-hong/
Ühest küljest läkski täpselt nii nagu ma prognoosisin. Isegi EKRE-ga kauplemine toimus. Teisest küljest koos Savisaare pildilt kadumisega õnnestus Keskerakonnal see mida ma esimese hooga ei pidanud väga tõenäoseks — nimelt IRL-i oma voodisse meelitamine.
Jaga ja valitse.
Nii SDE kui IRL-i oma lootsikusse meelitamisega saavutas Keskerakond tõenäoliselt maksimumprogrammi — mõlemal vähemuspartneril on piisavalt väike osalus ning neid teineteise vastu mängides on neid lihtne kontrollida. Seda oli näha ka valitsuse moodustamise ajal mil kumbki väike polnud huvitatud veelgi väiksemate mängu toomisest; istusid ju nii Vabaerakond kui EKRE lilled ja viin peos koosolekuruumi ukse taga: IRL soosis EKRE-t ning SDE Vabaerakonda, kuid nagu näha kumbagi sakstekambrisse ei lubatud. Mõlemad kolmetähelised teadsid, et neljanda sisse toomine vähendab nende kaalukust. Ja seda teadis ka Keskerakond.
Ning sestap tegid mõlemad erakonnad enda jaoks tõenöolised halvima otsuse lähiajaloos. Nad lasid endale lihtsalt pähe istuda.
Mis edasi?
Edasi ei juhtu lähitulevikus suurt midagi. Ma arvan, et mõnes mõttes on Reformierakond auga välja teenitud puhkeajaga rahul — esiteks see võimaldab neil jõujooned erakonna sees selgeks rääkida ja samas annab praegune olukord järgmisteks valimisteks elektoraadile üsna hea taustsüsteemi võrdluste tegemise jaoks.
Ma olen üsna kindel, et praegune valitsus peab järgmiste valimisteni vastu, kuid on käsist-jalust suuresti seotud. Midagi väga radikaalset muuta praeguses olukorras on praktiliselt võimatu ning jääb üle vaid loota, et globaalne majandus venitab sinnamaani ilma eriliste vapustusteta välja. Peamiselt seetõttu, et kriisiolukorras oleksid praegused juhtoinad nagu peata kanad.
Olgu. Tundub, et õpetajate streik on kõigil meelel ja keelel ning tänu sellele on sugenenud hulgaliselt isehakanud nõuandjaid, kaasaelajaid ja eksperte. Eksperte siis nii jutumärkidega kui ilma. Enamus neist on allapoole igasugust arvestust ning paar tükki on sellise enam-vähem. Igaks juhuks panen ma siia oma arvamused, salamisi lootes, et need lähevad sinna teise poole peale.
Esimene asi, mida ma märkasin oli üleskutse teha streik selliseks, et see põhjustaks võimalikult palju kahju. Näiteks korraldada see esimesel septembril. Ma küsiks selle peale, et kas te sooviksite, et tuletõrjujad streigiksid näiteks siis kui teie maja põleb või arst siis kui teie pimesool lõhkeb? Üritades mõjutada otsustajaid läbi teiste inimeste rakendatakse sisuliselt kollektiivkaristust. Kui tegemist on lihtlabase ebameeldivusega nagu näiteks prügivedajate streik ja täis kastid, jne., siis võtavad inimesed asja objektiivselt. Kui tehakse asju aga nii, et seda ei ole võimalik võtta muud moodi kui subjektiivselt, siis tavaliselt pöördub avalikuse pahameel otsese probleemitekitaja vastu. Streik peab olema sõnum ning kui see on valesti vormistatud võib see sõnum jõuda valede inimesteni valel kujul ning anda soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi.
Teiseks kui inimesed midagi soovivad saada, siis tuleb soovitu andmine anjda jaoks võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha. Praktikas tähendab see seda, et andja peaks ka pärast andmist suutma säilitada väärikuse, samuti ei tohiks jääda muljet, et ta on otseselt allunud väljapressimisele. Ideaalis oleks see, kus saavutatakse win-win olukord — ehk siis andja saab luua endast kuvandi kui abilisest ja sõbrast ning saaja saab mida ta tahtis. Näiteks Harri Taliga on tänu sellele asjaolule mees, kes on praktiliselt ainuisikuliselt suutnud hävitada Eesti ametiühinguliikumise. Taliga on sõimanud ja solvanud personaalselt peaaegu kõiki hetkel võimul oleva valitsuse liikmeid. Tänu sellele ei soovi keegi ametiühingutega enam asju ajada, sest positiivset stsenaariumi pole — “anna suitsu või saad tappa” tüüpi küsimustele ei ole lihtsalt võimalik vastata suitsu andes ilma, et sa ennast argpüksi ja peksupoisina ei tunneks. Tänu sellele on streikide puhul vaja jätta a) võimalus kompromissiks, b) küsida tuleb asju mida on võimalik saada, c) andja ei tohi jääda lolli ossa, d) andjal peab olema võimalik sellest profiiti lõigata ning mis kõige tähtsam e)kui kogu protsess on läbi, siis peab olema võimalik teha ülesvõte, kus streikijate juhid ja valitsus teineteisel naeratades kätt suruvad.
Kolmandaks tuleb aru anda, et mitte kõikidel õpetajatel pole olukord vilets. Paljude sissetulekud on oluliselt suuremad kui kohalike keskmine sissetulek ning nendega kaasnevad tihitpeale erinevad hüved nagu tasuta transport, eluase, arvuti, lisatulud kohaliku omavalitsuse poolt jne. Kui sellises olukorras nähakse inimest nõudmas omale veel lisaraha, riivab see märkimisväärselt kohalike õiglustunnet ning viib lõpuks selleni, et valitsuse on lihtsam keelduda kui järele anda, sest enamik rahvast on kogu ürituse suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kõik osapooled peavad mõistma, et streigi eesmärk on toetada neid, kelle olukord on tõepoolest nigel.
Neljandaks tuleb aru anda, et mis juhtub siis kui streik ei ole positiivne. See on üsna hea küsimus, sest mis juhtub kui õpetajad kolm päeva kooli ei tule. See võib kõlada küüniliselt, kuid mitte midagi ei juhtu — lapsed on rõõmsad et saavad omale kolm vaba päeva ning mõningastel puhkudel on ka vanemad rahul, et saavad rohkem lastega tegeleda. Õigupoolest võib minna kuid või isegi aastaid enne kui streik mingit reaalselt nähtavat ja tuntavat mõju hakkaks avaldama ning selleks ajaks on õpetajad juba ammu nälga surnud. Siin tuleb endale aru anda, et kes mõõga tõstab võib mõõga läbi ka surra. Kas streikijad on selleks valmis? Kui ei, siis pole streigil mitte mingit mõtet, sest sellest saavad aru ka otsustajad.
Viiendaks … ei, ma lõpetan siinkohas. Senikaua kuniks neile neljale probleemile pole streikijate poolt lahendust leitud, pole mõtet oodata ka edu. Ma ei hakka siin rääkima selgetest sõnumitest ja muust sellisest. See kõik on loomulik. Streigi eesmärk peab olema purustada vall, mis takistab veel allamäge voolata. Kui streigi esmärgiks saab vee voolamine ülesmäge, on see juba ette läbi kukkunud üritus.
Taaskord on käes maikuu; see osa aastast, mil isehakanud “muusikagurmaanid” täidavad interneti müraga teemal kui halb on Eurovisioon ja kuivõrd halb on ühe või teise riigi lugu — mis viitab sellele, et salaja kapis on see võistlus siiski ära vaadatud ja kogu üritus on ühel või teisel viisil nõnda oluline, et ei saa mitte vaiki olla. Personaalselt arvan ma, et tõeline muusikagurmaan kardab Eurovisiooni nagu vanatühi välku ning veedab maikuu kusagil maakohas, kus ei ole telerit ja interneti ning kuhu ei tooda lehti. Igal juhul on tema jaoks see teema piisavalt piinlik, et seda mitte ise üles tõsta. Täpsustuseks niipalju, et ma ei ole muusikagurmaan ja mul jäi kogu ürituse vaatamine pooleli hoopis muudel põhjustel.
Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta “Rändajad” välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse — protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes “eurovisioonilikud” (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.
Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga “Sleepwalker” ja mis žürii poolt ära vetostati kui “ebaeurovisioonilik”. Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.
Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas — seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui “lollid” Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.
Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.
Viimaste päevade võtmesõnaks paistab olevat meritokraatia — uus hõbekuul kõikide probleemide lahendamiseks, demokraatia aseaine. Meritokraatia on teatavat sorti ideoloogia, mis deklareerib, et targemad, moraalsemad ja eetilisemad juhivad neid kellel nendes valdkondades on veel arenguruumi. Rääkides meritokaatiast kui demokraatia aseainest näitab väga selgelt kummal pool joont skaalal juhtoinad ja ülejäänud lambad kõneleja ise asub. Meritokaatia on ideoloogia, sellal kui demokraatia on valitsemisvorm; üks on kott ja teine koti sisu.
Aga tagasi asja juurde. Teema püstitus on huvitav pigem selle tõttu, et vahe esimeste oinaste ning viimaste lammaste vahel on meil viimasel ajal veninud nõnda suureks, et tagumine ots ei küüni enam nägema, mis eespool toimub, veel vähem mõistma. Nende arvates juhivad neid eespool kõndivad lambad. Ma pean seda rääkides silmas, et riigid kui masinavärgid on muutunud viimaste sajandite jooksul nõnda keerukateks omavahel sisemiselt ja väliselt põimunud süsteemideks, et juba oma olemuselt on meritokraatia nende toimimisse sisse kirjutatud. Meritokraatiast ei ole mõtet unistada; juba viimased sada aastat on kogu maailma (välja arvatud käputäis tähtsusetuid arenguimaid) juhitud läbi meritokraatia. Ka Eestit.
Muide, enamus režiime pole meritokraatiast põrmugi vaimustuses, kuigi tavaliselt on nad olnud piisavalt pragmaatilised, et suuremaid rumalusi vältida. Näiteks viis Stalin kolmekümnenda lõpus läbi Suure Puhastuse, mille käigus ta kõrvaldas pildilt lõviosa erinevate tasemete juhtoinastest, nähes võimekamates ning ambitsioonikamates ohtu režiimile ja positsioonile. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata ning kogu ettevõtmine tipnes NSVL-i (sisulise) lüüasaamisega Talvesõjas. Kuigi elavjõus oli Nõukogude armee ülekaal kolmekordne, lennumasinates kolmekülmnekordne ja rasketehnikas lausa sajakordne, suutis Stalin okupeerida vaid 11% Soomest, hävitada täielikult kuvandi oma riigisti kui ülivõimust ning kaotada võrreldes Soomega viis korda rohkem sõdureid, kuus korda rohkem lennumasinaid ja tervelt sada korda rohkem rasketehnikat. Päeva lõpuks sai kõikidele selgeks, et ustavus Parteile ei ole aseaine kompetentsile ja sellise kaliibriga faux pas sundis Stalinit oma seisukohti revideerima, meritokraatia taastama ning võib isegi öelda, et tänu sellele lüüasaamisele suutis NSVL paar aastat hiljem sakslaste pealetungile vastu seista.
Mõnes mõttes tuleb siiski aru saada ka nendest, kes demokraatiat ja meritokaatiat vastandavad. Asi on selles (kui banaalselt väljenduda), et targad ei saa juhtida lolle, sest lollid ei küüni mõistma mida targad teevad, tänu millele nad peavad nad hoopis tarku lollideks (või vähemalt saamahimulisteks röövlinägudeks). Selle jaoks on demokraatia välja töötanud erinevaid vahekihte, kus lolle juhivad vähem lollid, keda omakorda juhivad vähem targad, keda omakorda juhivad targad. Või arvasite te tõesti, et need asjapulgad Riigikogus võtavad vastu reaalseid otsuseid? Reaalsed otsused võetakse vastu sootuks teistel tasemetel kusagil parteide tagatubades ja kompetentsemate ametnike kabinettides, mis omakorda lähtuvad oma otsustes nende inimeste töödest kelle visiitkaarte kaunistavad sellised tiitlid nagu Ph.D. ja seinu Nobeli preemia diplomid. Ma muide ei pea täiesti teadlikult üldistan, sest ma ei usu universaalsesse lollusesse nagu ma ei usu ka universaalsesse tarkusesse. Andekas viiuldaja võib olla poliitikas täielik võhik ning hea matemaatik võib olla majanduses ümmargune null. Küsimus on rohkem selles kuivõrd üks või teine isik on valmis seda tunnistama, kuna poliitika ja majandus eraisiku tasemel on jõukohane ju igaühele.
Tulles tagasi selle oinaste-lammaste jada näite juurde tuleb nentida, et selline pikk vahe esimeste ja viimaste vahel pole kaugeltki mitte optimaalne. Meie puhul on see tingitud režiimivahetusest, kus viimaseid tagant utsitava karjakoera rolli täitnud repressiivorganite asemel pole vaba maailma sotsiaalne surve jõudnud veel kasvada ja tänu millele tuleb meil jalgade lohistajaid pidevalt järgi ootada. Õnneks on viimaste aastate jooksul tekkinud ka arvestatav keskkiht, mis järjest tihedamalt pahuraid pilke üle õla heidab. Uskuge mind, mitte keegi ei taha elada riigis, kus edasiliikumise tempo dikteeritakse viimaste järgi.
Mul on sellest Vabadussamba kallal virisemisest kopp ees. Kohe tõsiselt on kopp ees. Selle sambaga on olnud juba aastaid jama. Ühest küljest oli seda sammast mitte vaja, vaid kohe väga vaja — omariikluse mälestusmärgi, ükskõik millised, tsementeerivad riigi iseseisvuse alustalasi ja loovaid sümboleid, mis viimasel ajal on eestlaste jaoks hääbuma hakanud. Koos keele ja meelsusega. Nagu ikka ei ole selle juures tähtis mitte vorm, vaid sisu ning tegelik Vabadussammas asub iga inimese enda sees. See suur kolakas seal platsi servas on lihtsalt võtmeks ja võti avas ukse näitamaks, kes me tegelikult oleme.
Kes me siis oleme. Suuresti oleme me kõik erinevad, kuid sellest jookseb läbi üks defineeriv joon, mis rahva kaheks jaotab, tekitab polaarsuse ja koos sellega toob ka teatavat sorti selguse, mis pikas perspektiivis on ilmselt puhastava iseloomuga. Me saame teada, kes me oleme ja näeme esimest korda ennast sellisena nagu teised meid näevad. Küsimus on nüüd rohkem selles, et kas me julgeme endale otsa vaadata või süüdistada neid, kes julgevad?
Selleks defineerivaks jooneks on suutmatus ja soovimatus olla ise, mõelda omi mõtteid ja teha omi tegusi. Kritiseerida ning lõhkuda on lihtne, esimese jaoks pole vaja midagi teha, tuleb lihtsalt avada pudrumulk ja sooja õhku välja lasta. Lõhkumise jaoks on vaja natuke rohkem: madalat laupa, sepavasarat ning viha kõige vastu, mis on erinev. Me nägime aprillirahutusi, aga kas me õppisime sellest midagi? Üksainus heidetud kivi hävitas selle, mille keegi oli pika aja jooksul valmis ehitanud ja millesse ta oli investeerinud oma aega ja vahendeid. Seda kivi oli samas nii lihtne heita ja ma kahtlustan, et heitja jaoks tundus see ka õiglane ning õilis tegu. Kas me oleme valmis neist paremad olema või tegelikult oleme samasugused mölakad, kes räägivad lihtsalt erinevat keelt?
Mis tähendab suutmatus ja soovimatus? Selle sambaga on tegeletud juba aastaid ning alati on seda saatnud lakkamatu ning kõikemattev virin. Küll ei sobi üks asi, küll teine, osadel puhkudel viriseti selleks, et endast märku anda osadel puhkudel seetõttu, et autoriks oli vale inimene, jne. Meie riik hakkab varsti kolmandat aastakümmet käima ning aeg on muutuda. Kui esimeses aastakümnes võeti vastu kõik mis anti ja nõuti juurde, siis teises aastakümnes oldi vastu kõigele, mässati ning ei nõustutud mitte millegagi, mis oli kellelgi teise poolt tehtud. Riigid on selle koha pealt nagu lapsed, rahvusriigid seda enam. Sammas oli murranguks; näha on, et inimesed on väsinud sellest negatiivsusest ja vastandumisest — on hakanud tekkima uus põlvkond, kes on palju selgema silmavaatega ja resoluutsem. Kuidas tegutseda ja mida võtta ja jätta otsustatakse ise — kui kellelgi on mingeid paremaid ettepanekuid, kuulatakse see ära, kui kellelgi plaane pole, aga soovib niisama vinguda ja viriseda, seda ignoreeritakse. Asjad ei saa kunagi tehtud, kui arvestatakse ebakonstrutiivsusega.
Sellega koos on minu ettepanek selline. Olgem positiivsed. Kui midagi ei meeldi, siis pakkuge välja parem variant. Või toetage kellegi teise paremat varianti. Kui valida ei oska, siis pole põhjust ka hädaldada, sest selle otsuse tegid inimesed, kes oskavad. Kui te käite valimispäeval Internetis ehk urni juures ja lükkate sinna tühja ümbriku, siis loetakse see rikutud sedeliks, millega tulemusi kokku lükates ei arvestata. Sama kehtib ka selliste otsuste puhul. Võib ola, et mitte kõik otsused ei ole lihtsad ja mitte kõik valikud ideaalsed: sellisel juhul valige halbadest parim või pakkuge omalt poolt midagi. Kui maailma oleks must ja valge, siis poleks ju otsuseid vaja teha, vaid kõik oleks niigi selge. Vastu oskab igaüks olla, kuna vastu olija ei vastuta millegi eest. Poolt olemine nõuab kodanikujulgust ja mõistmist.
Otsustage nüüd ise, kas teie Vabadussammas on virisemine või konstruktiivsus. Pool aastat on möödas ja ikka leiab inimesi, kes peavad konstruktiivseks pärast kaklust rusikatega vehkida — ometigi on praegult juba hulgaliselt muid asju, mida on veel võimalik muuta ja kuhu on veel võimalik panustada.
PS. Muide vahepeal tuli jutuks, et miks nii palju raha selle peale kulutati ja et “mina küll oma maksudest seda ei maksaks”. Meil on hunnikute viisi erinevaid muid projekte samaaegselt käimas, kuhu iga aasta kulutatakse miljardeid kroone. Sealsamas kõrval on inteu (kuigi praktiline) liuväljak, mille hind on palju kosmilisem. Selles plaanis on see tühine 100 miljonit köki möki ja kujutage endale ette, et see raha on saadud nende maksudest, kellele see sammas meeldib. Teile jääb näiteks see liuväljak.