pronto.ee

Viimasel ajal keegi enam muust kui uuesti Bondist ei räägi ning asja ümber tiireldes on kohutavas koduses tolmu üles keerutatud. Otsustasin, et kui kõik räägivad tuleb ka endal silm valgeks teha ja asi ära kaeda. Muidu istu nagu loll ja kuula mida teised räägivad. Tehtud, mõeldud.

Kõigepealt natuke taustast. Casino Royale on tegelikult filmiversioonina juba ilmunud (1967 aastal, nime all “Casino Royale”). Tõsi, tegu ei olnud siis ametliku Bondi filmiga, sest selle õigused paraku jäid filmi tootjatel saamata. Seega ei lähe see vana versioon tegelikult arvesse.

Ajaskaalal on tegu tegelikult esimese Bondi filmiga, mis räägib sellest, kuid Bond 007-ks sai ja milline oli tema esimene suurem ülesanne. Seeräägib ka sellest, kuidas Bond sai selliseks nagu me teda tunneme: libe naistemees, kuid suhteliselt kalk ja omakasu peal väljas. Selles filmi pole 007 veel nii kõva tegelane, et Q talle iga missiooni alguses erivarustuse doggybagi paneks, seetõttu seda siit oodata ei tasu. Moneypennyt pole samuti, sest Bond pole veel oma kohtagi kontoris saanud. Küll on väike vihje talle ühes dialoogis (Vesper Lynd: “I’m the money.” James Bond: “Every penny of it.”). Saam teada ka näiteks miks Bond tellib oma Martinit “shaken, not stirred” (esimest korda tellis ta seda vähe teistmoodi: Baarimees: “Shaken or stirred?” Bond: “Do I look like I give a damn?” ja näete mis välja tuli).

Samas on seal sellised tavalised Bondi käigud, nagu see, et Bondi šeff auto tuleb ilmtingimata Q meelehärmiks pilbasteks sõita ning ka naissoost peategelaste eluiga ei kipu olema just kõige pikem. Erinevuseks varasematest bondidest kipub olema see, et Bond on üsna varmas oma “License to Kill” kasutama. Abiks on tal loomulikult tööandjate poolt lahkel kasutamiseks antud üüratult pikk pauguraud.

Üldiselt kui ma esimesi uue Bondi pilte nägin internetis, siis mõtlesin ma, et mis nüüd küll toimub. Daniel Craig tundus kuidagi ebabondilik. Nüüd tagasi vaadates tundub mulle, et pigem on enamus eelnevaid Bonde olnud ebabondilikud — libedad tüüpid, keigarid ja edvistajad. Craig mängib sellist Bondi, kes on vääriline vastane kõikidele seniajani välja käidus superpahalastele. Kui seniajani on kõik kurjamid olnud ekstravagantsed, kurjad ja ohtlikud, siis praegune bond on peaaegu ülbuseni enesekindel, brutaalne ning ohtlik. Selles mõttes on Craig kõige sarnasem Conneryga, kes tundis ennast ühteviisi hästi mudas pahategijatega madistades kui pidulikul vastuvõtul daame kabistades. Muide, kogu filmi üks läbivaks teema on ka see kuidas Bond sai tavalisest agendist kõrgklassi tegijaks.

Natuke stsenaariumist kah. Laias laastus on käib kogu jant ümber rahapesijast pankuri ja matemaatikageeniuse Le Chiffre ümber, kes oma mentaalseid võimeid kasutab pokeerilauas inimeste rahast vabastamiseks. Kõik Bondi kurjamid on ka välimuselt silmatorkavad ning Le Chiffre ei ole selle koha pealt erand — pisaranäärme defekti tõttu nutab mees pidevalt verd. Seekord on pokeerisõbrast pankur läinud aga pisut enesekindlaks kätte ja oma kundede raha pisut uljalt investeerinud. Nimelt mängib mees üsna uljalt böris, kasutades selleks üsna altuid võtteid — näiteks terroriakte, et firmade aktsiaid alla lüüa, et neid siis odavalt kokku osta. Antud juhul loomulikult keerab Bond kogu kupatuse nurja ja kuidagi tuleb mehele pandud raha tagasi teeni ja enne kui matšeetadega mehed džunglist oma dollareid tagasi tahavad. Selleks tekib tal hiilgav idee korraldada erakordselt suurejooneline pokkerimäng, kus panused küünivad miljonitesse. Kuna Bond on aga kolleegide hulgas tuntud kui erakordselt kibe kaardikäpp saadetakse just tema sinna oma tööandjat esindama. Plaan on lihtne: Le Chiffre rahast nii paljaks teha, et tal enam midagi hinge taga ei ole ning seejärel pakkuda talle kaitset ning vahendeid kui ta on nõus nende heaks töötama.

Ja nii kogu see värk arenebki. Edasi vaadake juba ise — minu arvates on tegu ühe parema Bondiga läbi aegade.