pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Film: “Kääbik”

Kääbik ja päkapikud

Kääbik ja päkapikud

Lühike hinnang: hea film, aga võiks olla parem. Kusjuures huvitaval kombel saaks seda oluliselt paranda paari lõikamisega. Kas ma peaksin Jacksonile sellest kirjutama?

Aga enne loo juurde minekut räägiks paari sõnaga tehnoloogiast — HFR 3D on vägev, isegi väga, aga koos sellega tiheneb infovoog — detailid on ka liikumise ajal näha ning filmitegijad peavad seetõttu rohkem tähelepanu kvaliteedile pöörama. Selle koha pealt võib “Kääbiku” tegijate ees mütsi maha võtta, kuna detailidega on tõsiselt vaeva nähtud (kui paar olulist nüanssi välja arvata). Kes kurdab peavalu ja seda, et silmad lähevad krõlli, siis paha siga mitu viga, kärss kärnas ja maa kõva (kui esimesi filme näidati, siis sattusid ka inimesed paanikasse kui rong nende poole sõitis). Minu arvates aitab see pigem filmi sisse sulanduda. Lisaks oli 3D selles filmis VÄGA hästi tehtud — seda, et justkui 3D-d näha ei olnud, ongi selle asja rebu: tähtis on ju ikkagi sisu, mitte vorm. Kui publik hakkab vormi jälgima, siis järelikult ei olnud sisu piisavalt hea,

Film hakkab pihta Frodo ka Bilbo dialoogiga, mis on tähelepanuväärne selle tõttu, et annab aimu mida filmi loojad plaanivad — piltlikult öeldes on esimene “Kääbiku” film nagu “Star Wars”-i episood 1. Oleks ju tobe, kui neljandas filmis tuleb äkitselt täiesti uus peategelaste plejaad. Lisaks Rivendelli (filmis kasutati tekstiribal loomulikult neid värdtõlkeid. Hallo? Kaljulõhe?) rahvale ja Frodole nägime ära ka Sarumani, kes juba oli niiditõmbamisega ametis ja Galadrieli. Tõenäoliselt jookseme me teises filmi ka Legolase ja võib-olla veel kellegi otsa.

Üks asi, mis mind ausalt öeldes häiris oli see, et kuigi “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” üritatakse kokku sillata ühe pika filmisarjana, on Jackson alles jätnud algse raamatu tooni ja sihgrupi, kelleks on noorema lugejad/vaatajad. Tänu sellele on film täis pidevat sehkendamist, madinat ja koomilisi olukordi. Ning pääsemisi viimasel hetkel. Ja erinevaid jaburusi, mis küll otseselt ei häirinud, kuid pärast vaatamist ikkagi hinge kripeldama jäid kasutamata jäänud potentsiaali tõttu.

Film hakkab pihta põhimõtteliselt kuulsa laulu “Nüüd mingem siit veel koidu eel” visualiseeringuga. Näeme ära Erebori, näeme ära millega seal tegeleti, näeme ära kuidas tuli Smaug, jne. Smaug ise ilmselt eelarvesse ei mahtunud tänu millele näeme ainult ta sabaotsa ja vägevat tulemöllu. Ülejäänud lugu kestab kuni kotkastega põgenemiseni. Ausalt öeldes ei olnud see film minu jaoks põrmugi pikk. Oli mida vaadata ja oli mida oodata ning minu meelest saab lõpp ikkagi vara ja ootamatult. Ometigi oli filmi ka olulisi kõrvalekaldeid algsest süžeeliinist:

BBT (ehk Bill, Bert ja Tom) oli pigem koomiline vahejuhtum ning seal tuli ka esimene suurem pettumus — kuigi Thorini ja Bilbo vahel oli algusest peale olnud teatavat sorti antipaatia panid päkapikud oma relvad kuulekalt maha kui kääbikut puruks lubati rebida. Täie teadmisega, et 10 minutit hiljem pannakse nad sellisel juhul kõik katlasse, eriti Bilbo, kes oli neist kõige mahlasem.

Azog, ehk kahvatu (või valge) mäekoll oli täiesti uus tegelane, kes toodi sisse tõenäoliselt selleks, et filmil oleks reaalne antagonist, kes hoiaks üleval konflikti ja edendaks teemat. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama ning kuigi tema lisamine läks lahku algmaterjaliga, ühtlustas see oluliselt tempot ning oli filmi seisukohalt kindlasti hea käik. Muide, Azogi poja nimi on Bolg ja viimases filmis tuleb viimasel ilmselt Beorniga tegemist. Nüüd mõned huvitavad tähelepanekud — Jackson on goblinid ja orcid selgelt lahku löönud, kusjuures tundub, et viimased ei karda põrmugi päevavalgust, vähemast ründasid nad peategelasi siis kui päike kõrgel taevas oli. Tõenäoliselt on Jacksonil selle koha pealt ka mingi seletus olemas, sest Gandalf pinnis pärast Thorinit, et kellele ta lobises välja oma plaanid. Ka Saruman oli asjast kahtlaselt informeeritud ning võimalik, et Azog ning Saruman on algusest peale mestis olnud. Üldiselt oli ju Sarumani üks kõrvalprojektidest päikesekindlate mäekollide aretamine.

Thorin Tammiskilp -- kuningas, kangelane, maniakk

Thorin Tammiskilp — kuningas, kangelane, maniakk

Thorini antipaatia haldjate vastu. Kui Smaug Erebori tühjaks peksis, siis esimene asi mille otsa Thorin jooksis oli haldjate armee, Thanduiliga eesotsas. Kuna tegemist oli ilmselge üllatusega Thorini poolt, siis võis järeldada ainult kahte võimalike stsenaariumi miks selline asi juhtus — haldjad otsustasid, et aeg on päkapikkude kullale käpp peale panna ning Smaug jõudis lihtsalt ette või lootsid nad, et päkapikud ja Smaug peksavad teineteist vigaseks ning kuld jääb ripakile. Mõlemal puhul oleks tegemist olnud reetmise ja suurekaliibrilise persevestlusega, mis omakord tähendab seda vaenulikus oli üsnagi põhjendatud. Tänu sellele oli ka tema kohtumine Elrondiga kaugel sõbralikusest ja kogu episood möödus sootuks teistsugusena kui raamatus. Näiteks asutas Gandalf seal võtet, mida raamatus kasutati Beorni puhul — kõik peavad lõuad ning ainult tema räägib. Viimases Sõbralikus Majas toimus ka kokkusaamine Sarumani ja Galadrieliga.

Radagast. Radagast käib Dol Gulduris Surnumanajat kaemas ja üks Nazgulidest annab talle viisakalt oma mõõga mida siis tõendusmaterjalina kasutatakse. Sarumani arvates oli Radagast üks igavene lõngus ja seenesööja ning ei ole nõus asja tõsiselt võtma. Üldiselt oli tal ka õigus, kuid kogu see teema oli vajalik selleks, et teises filmis oleks põhjust minna ja Surnumanajale sisse sõita. Teatavasti räägiti sellest “sisse sõitmisest” raamatud vaid ühe lausega, kuigi muudes materjalides on asjast oluliselt pikemalt pajatatud. Kuna “Kääbiku” kirjutamise ajal ei olnud “Sõrmuste isand” veel plaaniski on filmis palju selliseid kohti, mida tuleks vaadata selles kontekstis. Näiteks Gandalfi motivatsioon Smaug ära koksata pole kaugeltki tuline kihu kodutuid päkapikke aidata — tema huvi on vältida viimase liitu astumist Sauroniga.

Thorin oli iseenesest palju paremate motivaatoritega kui raamatus. Näiteks saime me teada, et hullumeelsus on tal juba geenides — ta vanaisa pööras ära, tema isa katus hakkas sõitma ning ta ise on kujutatud ülla, kuid paranoilise valitsejana, kes isegi Gandalfiga suhtleb ainult selle tõttu, et tal on tema abi vaja. Tema kohtumine Thanduiliga saab ilmselt olema midagi, mis saab olema ootamist väärt (tuletan siinkohas meelde, et filmis nad tunnevad teineteist nägupidi). Thorini põlgus Bilbo vastu oli ka algusest peale selge ning tuline vajadus tõestada vastupidist oligi see, mis sundis Bilbo päkapikkudega kampa lööma ning proovima (ebaõnnestunult) Azogit pussitada.

Guglunk. Täiesti arusaamatu kuidas pimeduses elav ning lõhna ja kuulmise järgi saaki küttiv Guglunk Bilbo vastu nii uskumatult abitu oli? Kas sõrmus lisaks pildile kaotas ära ka heli ja lõhna? Raamatus igatahes see nii ei olnud.

Mõõgad. Mina ei saa aru mis värk sellega on, aga mina ei näinud Glamdringi ja Orcristi heledamas. “Sõrmuste isanda” filmi Glamdring samuti ei heldanud, aga Jackson on selle kohta öelnud, et tegemist oli apsakaga, mitte tahtliku lahendusega, pealegi ainult taustainfoga kursis olevad tegelased teadsid, mis värk. Selles filmis oli neil aga täita oluline osa ning kääbiku pistoda ju helendas. Muide, huvitava kõrvaldetailina tegi Jackson Astlast mäekollidetektori — kui Guglunk Bilbot kimbutanud mäekolli kiviga surnuks lõi, siis kustus ka mõõk. Ning millegipärast ei helendanud Astel siis kui Bilbo proovis sellega Azogile äsada.

Film: “Memento”

“Memento” on film mehest, kes tänu ühes eelnevas intsidendis saadud ajukahjustusele ei ole võimeline genereerima pikaajalisi mälestusi. Põhimõtteliselt on ta pikema vestluse lõpuks unustanud, millest alguses juttu oli ning isegi kes ta vestluspartner on. Kuni instidendini elas ta seevastu aga täiesti normaalset elu ning kõik mälestused hetkeni, mil ta teibaga vastu pead sai on alles. Muide, sissetungijad tapsid ka tema naise ja kuna see on ta viimane “normaalne” mälestuspilt, siis on kurjategija tabamisest saanud tema kinnisidee (kui seda nii nimetada võib).

Kogu film ongi üles ehitatud tema n.ö. tervisehäirele. Meelde jätmise asemel saadab ta iseendale kirjakesi ning polaroide ja tähtsamad detailid tätoveerib ta oma kehale. Näiteks on ta varasemas elus kokku puutunud ühe analoogse juhtumiga ning selleks, et oma olukorrast kiiremini sotti saada, on ta käele lasknud kirjutada selle tegelase nime. Huvitaval kombel on ta nõnda õppinud isegi iseendale valetama.

Kogu film on täis põnevaid lahendusi ning suurepärast lavastajatööd, kuid paraku astub ta täpselt samasse pange kuhu kümme aastat hiljem astus Christopher Nolani teine film “Inception”: film ei anna tervikliku muljet, samuti pole süžee lahendused usutavad kuna asjad juhtuvad ainult sellepärast, et lavastajal on loo jätkamiseks vaja, et need juhtuks. Huvitavad lahendused ei ole paraku küllaldased ning tänu sellele on seda linateost raske teist korda vaadata. Sarnasus “Inceptioniga” on niivõrd tugev, et kohati jääb isegi muljet, et uuem film võiks vabalt kanda nime “Memento 2”. Päeva lõpuks ei mõju asjale hästi ka see, et see tervisehäire kipub olema AINUKE vedav tegur ja tänu sellele kuritarvitatakse seda igast asendist.

Kokkuvõtteks: film on kindlasti väärt korra vaatamist, eriti kui eesmärgiks on ise kinoalal kätt proovida. Ometigi ei tasu sellele erilisi lootusi panna, sest süžee on lünklik ja ebausutav. Laias laastus on tegemist näitega, et briljantne lavastajatöö on võimeline kompenseerima puudujääke nii sisus ning eelarves. Hindeks kolm punkti viiest.

“Troonide mäng”, telesari

Ilmselt on kõik filmi- ning mõõga-ja-maagiahuvilised juba HBO uue telesarja “Troonide mäng” (originaalnimega “Game of Thrones”) esimesed osad ära näinud. Igaks juhuks otsustasin ma enne oma arvamuse avaldamist lisaks piloodile ka teise osa ära oodata ja ma ise arvan, et õigesti tegin — tundub, et sari läheb arenedes paremaks. Sarjal on omad plussid ja miinused, kuid suures plaanis on kogu projekt selgelt plussi poole peal ja tõenäoliselt avab ukse veel teistele analoogsetele projektidele ning muudab fantaasiakirjanduse (-sarjad, -filmid) peavoolu meedia jaoks aktsepteeritavaks žanriks.

Sarja tõenäoliselt kõige tugevamaks küljeks on näitlejad; Boromir ehk Sean Bean on Eddard Starki rolli nagu loodud ning peaaegu kõik muud tegelaskujud on peaaegu täpselt sellised nagu ma oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Kohati isegi paremad. Kuigi tegelaste mitmemõõtmelisus on suurest tingitud tänu kvaliteetsele algmaterjalile on sarja autorid suutnud leida rollidesse meeldejäävad ning isikupärased natuurid. Eraldi äramärkimist väärib Peter Dinklage kibestunud kääbuse Tyrioni rollis.

Plusside hulka tasub lugeda kindlasti ka intro, kus linnuseid ning kaarte demonstreeritakse veidras aurupungivõtmes ning tunnusmuusikat. Need helendavate siniste silmadega elukad Müüri taga olid muljetavaldavad nagu ka Müür ise. Ilmselt tuleks tänusõnad teele saata ka stsenaristide aadressil, kes on suutnud (vähemalt kahe esimese osa põhjal nähtuna) tabada õige rütmi ning tuua igasse ossa sobivas koguses pinget.

Negatiivse poole pealt tuleks ära märkida Jason Momoa poolt esitatud hoburahva ninamees Khal Drogo, kes mitte kuidagi ei suuda maailma sisse sulada. Kuigi tema tegelaskujul pikka iga pole, tekib teda vaadates pidevalt mulje, et tegemist on lihtsalt rõivad vahetanud linnamehega. Ausalt öeldes ma ilmselt isegi ei märkaks kui ta oleks mõnes stseenis omale käekella randmele unustanud, see tunduks tema puhul nii loomulik.

Sari kannab endas edasi ka selliseid negatiivseid omadusi nagu osade võtete pinnapealisus. Näiteks külakaadrites tekib pidevalt tunne, et enamus tegelasi on kaadris ainult sellepärast, et lavastaja käskis neil olla seal, mitte sellepärast, et neil oleks seal midagi asjaliku teha. Kaklussteenides kasutatakse vana head India filmitööstuse võtet, kus hoop lendab kaarega mehest mööda, aga hele laks kostab sellegipoolest. Paljud kriitilise tähtsusega stseenid on tehtud kuidagi kiirustades ning pinnapealselt: ma pean siinkohas silmas näiteks kutsikate leidmise lugu või seda, kuidas Jaime Brani tornist alla tõukas.

Sarjas on muidugi ka mõned tõsiselt halvad kohas, näiteks kutsikate leidmise episoodis olid surnud hirv ning emahunt nii ilmselgelt plüüžist, et kogu episood tundus pärast seda naeruväärne. Samuti oli tõeliselt piinlik vaadata Drogo ja Daeneryse pulma, mis oli lihtsalt üks ebamäärase etnilisusega tegelasete mõttetu veiderdamine. Pärast seda kohta ei saa mitte ühtegu dothraki sõdalast enam tõsiselt võtta. Õnneks siiski jäid kõik need jubedused siiski esimesse pilooti ning teises osas on neid suuresti suudetud vältida.

Lõpetuseks niipalju, et palja ihuga, nagu HBO sarjadele kohane, ei koonerdata ning eluterve vägivald on samuti läbiv teema. Kõikidele miinustele vaatamata on sari vägagi vaadatav ning kuna vaatajanumbrid oli head ning kriitikute vastuvõtt üldiselt positiivne, on juba praeguseks löödud käed ka teise hooaja valmistamiseks.

Film: “Inception”

Lõpuks ometi sai ära vaadatud ka Christopher Nolani film nimega “Inception”, mis kannab maakeeli nime “Algus”. Lugu räägib tegelastest, kes mõõduka tasu eest tungivad inimeste alateadvustesse, otsivad sealt informatsiooni ja vajaduse korral ka jätavad seda sinna.

Film kasutab intrigeerivat motiivi, mis on visuaalselt ja vormiliselt väga hästi üles ehitud. Efektid on muljatavaldavad, näitlejtöö on korrektne, kuid paraku on kogu selles teostuses midagi häirivat. Pärast seda kui esimene vaimustus on haihtunud selgub, et filmil pole tegelikult süžeed; lihtsalt tegemist on teineteise otsa lükitud stseenidega, mis on omavahel üsna lõdvalt seotud. Ka tegelaste motiivid on hägused kui peategelane ehk (osaliselt) välja arvata.

Võtame näiteks läbiva teema, mis peaks olema kogu filmi emapuuks — eksisteerib kaks konkureerivat kontserni, millest üks kipub teise jaoks liiga suureks minema. Suurema kontserni omanik ja juht viskab paraku aga sussid püsti ja kogu kupatus jääb tema pojakese hapratele õlgadele. Kogu loo mõte on selles, et väiksema konkurendi juht palkab peategelaste kamba, et need istutaks mantlipärijale pähe mõtte ettevõte väiksemateks ja nõrgemateks osadeks jaotada nõnda, et tema konkurentsiks püsida suudaks.

Filmi vaadates peaks juba alguses selge olema, et emokalduvustega pojake oleks kogu firma niikuinii tuksi keeranud. Samuti oleks tunduvalt odavam ja ohutum olnud häguste mõtete asemel talle hoopis tinaubin pähe istutada. Kuid probleemid ei piirdu vaid sellega — kogu filmi jooksul on näha, et sellal kui küsimusele “kuidas?” on vastatud elegantselt on küsimus “miks?” jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. See häirib väga, juba esimesest poolest tunnist alates kuni lõpuni välja, mil tekkis tahtmine küsida, et milleks see kõik?

Ma ei hakka igaks juhuks rohkem seda asja lahkma. Üks kord vaatamist on see film igal juhul väärt, ometigi on kahju kasutamata jäänud potentsiaalist. Hindeks 3 punki 5-st.

Selle aasta tähtsaim film!

Selle aasta tähtsaim (kuigi tõenäoliselt mitte parim) film saab olema “The Expendables”. Kuidas teisiti saakski nimetada linateost, mille osatäitjate hulgast leiab sellised nimed nagu Sylvester Stallone, Jet Li, Jason Statham, Arnold Schwarzenegger, Dolph Lundgren, Bruce Willis, Mickey Rourke, Danny Trejo ja mille nimekiri läheb edasi?

Kusjuures selles filmis pakuti rolle ka sellistele meestele nagu Jean-Claude Van Damme, Steven Seagal, Kurt Russel ja Wesley Snipes, kes aga paraku ühel või teisel põhjusel osa ei saanud/tahtnud võtta.

Edaspidi aga lugege juba siit: IMDb ja Wikipedia.

Stargate Universe

Stargate Universe

Stargate Universe

Asi millega hotellis vedeledes saab aega surnuks lüüa, on sülearvuti kõvakettale kogunenud filmide vaatamine. Frankfurtis käik andis mulle soodsa võimaluse lõpuni ära vaadata “Stargate Universe” esimese hooaja esimese poole.

Esmamulje? Tegemist on palju sügavama ja paremini tehtud sarjaga kui SG-1 ja Atlantis. Ma mäletan, et ma hakkasin seda sarja vaatama selgete reservatsioonidega, sest ametlik müügijutt ei olnud väga veenev. Pealegi lõpetati tänu uuele sarjale Atlantise väntamine, mis mulle tol hetkel tundus ülekohtusena. Ometigi on mul rõõm teatada, et minu eelarvamused petsid mind ning tegemist on seniajani parima materjaliga Stargate ajaloos.

Sarja lugu algab peale sellega, et Tähevärava programmi raames kangutatakse lahti üheksanda tärgi tähendus ning ühe intsidendi käigus evakueeritakse kogu ühe maavälise baasi rahvas ühele üheksakohalisele aadressile. Selgub, et tegemist on Eelkäijate tähelaevaga, mis on juba miljoneid aastaid teel olnud. Nagu selgub, on tegemist ühe otsa piletiga, sest energia kogus, mis on vajalik naasemiseks on pehmelt öeldes kolossaalne.

Erinevalt varasematest Stargatedest ei ole selles sarjas selgeid peategelasi. Kahtlemata on hulk rolle, mis domineerivad rohkem, kui enam ei ole ühe-kahe-kolme tegelast kellele ülejäänud vaid asju ette ulatavad. Tänu sellele on sündmuste vool palju pingevabam, samuti on loos teatavat sorti grupidünaamikat, mida varasemates sarjades ei saanud kasutada.

Kogu loos on omamoodi Jules Verne “Saladusliku saare” hõngu: kogu baasi kaader (kusagil 80 inimest) avastavad ennast laevast, kuhu pole kellelgi juba miljon aastat asja olnud. Laev on reisi käigus viga saanud ning sarja esimestes osades käib selle elamiskõlbulikuks muutmine. Kuna tegemist on linna suuruse emalaevaga, on esialgu meeskonna käsutuses vaid pisikes nurgake. Ajapikku laiendatakse läbi uuritud territooriume ning avastatakse järjest uusi detaile nii laeva, tema missiooni kui ka reisijate endi kohta.

Visuaalselt meenutab sari segu “Battlestar Galacticast” ja “Firefly”-st (kuigi Galactica ise on samuti tugevalt mõjutatud viimasest). Vabalt liikuv kaamera, kiired ümberfokuseerumised, selge tonaalsusega stseenid on siinkohas võtmesõnadeks. Lisaks kasutatakse päris jõuliselt muusikat — me ei räägi siin taustast, vaid selge sõnumiga lugudest, mis haakuvad süžeega.

Praeguseks on sarjast ilmunud 10 osa, mis moodustab hooaja esimese poole. Loomulikult lõppes 10 osa publiku jaoks paraja šokiga, mis on seda närvesöövam, et hooaja teine pool hakkab uuesti jooksma alles kevadel.

Muide, lõpetuseks niipalju, et ühte kandvat rolli ettendab sarjas vävikas šoti näitleja Robert Carlyle, keda Eesti publik tunneb filmidest “Trainspotting” ja “Full Monty”.

Pages:12