Poliitikud on juba päris mõnda aega jauranud teema üle, kas Eesti vajaks palgaarmeed või võiks vanamoodi edasi lasta. Tänases Hommikutelevisioonis võttis Hardo Aasmäe selle teema väga kenasti kokku lahates asja erinevate nurkade alt lähtudes Eesti ja Aafrika lähi- ja mitte-nii-lähiminevikust. Kuna ma olen tema seisukohtadega antud küsimuses päris, siis pidasin vajalikuks sellest siingi veidike sõna võtta.
Palgaarmee on oma olemuselt ründearmee. Kuna tegu on sisuliselt palgasõduritest koosneva kogumiga, siis keerleb asi puhtalt raha ümber. Kui riik satub löögi alla (vahet pole, kas tegu on sisevaenlase või välisvaenlasega), siis palgasõdur muutub ksüitavaks suuruseks, kuna tema lojaalsus on suuresti ostetud, seega rahast sõltuv. Rasketel aegadel paraku aga on rahaga alati kitsas. Liivi sõja ajal vahetas nii mõnigi palgasõdurite kompanii poolt, kuna teine poolt tegi parema pakkumise. Palgarmeesi kasutatakse olukordades, kus sõda ennast ise ära tasub — ehk siis tähendab see, et sõjasaak lõppkokkuvõttes katab tehtavad kulutused või liitlased toetavad operatsioone rahaliselt.
Meie praegune sõjavägi seevastu on puhtakujuline kaitsearmee. Isegi selle nimi on kaitsevägi. Kaitsesõdades on selline armee palgaarmeest kordi effektivsem, sest suhteliselt lühikese aja ja vastuvõetavate kulutuste hinnaga on vajaduse korral võimalik päris suure hulga piisavalt pädevaid mehi püssi alla koguda. Sellise armee miinuseks on see, et sõdurite moraal kaob nagu nõiaväel kohemaid kui nad piiri taha saadetakse (Vabadussõja ajal oli see näiteks probleemiks). Afganistaani sõjast me ilmselt ei hakka rääkimagi. Sellise armee puhul muutub probleemiks ka koduste surve riigile, kes ei taha, et nende isad, mehed ja pojad kurat teab kus kuulirahe all peavad kükitama.
Seda palgaarmee jutt, mida mõned tegelased viimasel ajal on ajanud võib selles kontekstis tõlgendada ka kui soovi tegeleda vallutussõdadega. Kas siis “internatsionaalse kohustuse” raamides või sooviga kellelegi pasunasse sõita. Venemaale või? Ma kujutan juba ette kui Eesti saadik Moskvas kärkimas käib ja kuidas Putini kulmud kukla peale tõusevad ning mees teesklematu üllatusega küsib: “You and what army?”
Kui me tahame olla globaal-mobiilne üksus NATO juhtimise all, siis palga-armee. Kui me tahame olla Eestit “naabrite” eest kaitsev koolitatud sissijõuk, siis totaal-armee. Kuna vene pealetung on teoreetiline risk, NATO missioonid aga igapäevane karjäärivõimalus, siis valivad sõjaväe juhid muidugi palga-armee.
Sõjaväejuhid minu mäletamist mööda loomulikult palgaarmeed ei vali, valivad ainult poliitikud. Eesti kutselised sõjaväelased on niipalju kui mina olen nendega rääkinud üsna üheselt palgaarmee vastu.
Loomulikult on alati mingi kogus professionaalseid sõjaväelasi, kuid tuleb aru saada, et mingi kogus kutselisi sõjaväelane ei tähenda veel palgaarmeed — nad on vajalikud selleks, et nekruteid välja koolitada. Palgaarmee loomine tähendaks praegusest doktriinist täies ulatuses lahti ütlemist.
Praegult meil toimiv süsteem täidab mõlemaid eelpool mainitet ülesandeid korralikult. Täielikule kutselisele sõjaväele ülemineks tähendaks meile oma kaitsevõime minetamist ja ka mitmete oluliste NATO liikmelisusest lähtuvate ülesannete täitmata jätmist(nt. host nation support). Sõjaliselt ei ole Eesti võimeline ennast ilma reservarmeeta kaitsma ei NATO liikmena ega muidu.
ohvitserid, kes on ju tegelikult armee tuum on ju nagu nii palgal. arvad, et tavasõdur peab ilgelt vastu, kui palgaohvitserid (vastavalt sinu väitele) punuma panevad.
mina ei käinud sõjaväes, sina ka mitte, ometi pidime, seaduse järgi. palgaarmee on õige tee.
ja see, et maia sõjaväge nimetatakse kaitseväeks on ikka propaganda tipp. imestan, et oled sell õnge läinud. ei arva siin muide, et me kedagi kindlasti ründama hakkame.
Küll on tore, et sa viitsisid selle teema põhjalikult läbi analüüsida ning rääkida oma sõjarditest tuttavatega, keda sul paistab palju olevat. Meil kohe on millest rääkida nüüd.
Mida ma ütlesin, on see, et palgaarmeega pole eestil suurt sittagi peale hakata. Sama hästi võiks selle ka tegemata jätta. Ainuke probleem asja juures on see, et NATO liikmena on meil mõningased kohustused. Palgaarmee suurust on üliraske korrigeerida. Kuidas seda tehagi? Paned lehte kuulutuse, et võtame ülehomme tööle vähempakkumise korras 30000 palgasõdurit, vajalik kolmeaastane töökogemus, varustus meie poolt?
Ausalt öeldes mida nende 30k mehikesega siis teha kui mingit actionit ei toimu? Saata nad Iraaki? Või üürida mingitele neegritele välja? kas sina võtaks oma firmasse sitaks tööjõudu lihtsalt juhuks, et äkki läheb vaja? Kaitseväe mõte hetkel ei ole ju mitte sõdida, vaid tagada inimestele adekvaatne koolitus puhuks kui tõepoolest siin madinaks läheb.
Muide, ainuke tegelane, kes suudaks hea tahtmise korral mõistliku aja jooksul palgaarmee luua on Sõõrumaa. Põhimõtteliselt tekib siin küsimus, et laseks tal siis juba ka palgaparlamendi teha — milleks mingid lollid valimised ja lahknevad huvid. Las üks mees otsustab mis meile on hea.
Eesti ohuks ei ole ju kaugeltki mitte sõda venemaaga vaid see, et Venemaa laguneb mitmeks väiksemaks venemaaks, kellest ühel läheb vaja hädasti ligipääsu merele ja sadamatele. Selline stsenaarium on korra läbi mängitud ning edukalt.
putin ei oska inglise keelt. 🙂
aga muus osas, pronto, sinuga täiesti päri.
Ta küsib nõuniku käest, kuidas seda öelda.
mulle küll sõjavägi ei meeldi
Mul kah ei meeldi näiteks sital käia, sellele vaatamata on see elutegevuseks hädavajalik ettevõtmine, millest ei saa üle ega ümber.
On asju, kus meeldimine või mittemeeldimine ei oma mingit tähtsust.